Kevadmatk 9.B klassiga

Nüüd on ta siis käidud - järjekordne minu poisteklassi kevadmatk. Seekord siis Ilumetsa - Nohipalu - Meenikunno matkaradadel. Maikuu viimasel nädalavahetusel (nagu viimastel aastatel kombeks) ja seega üksiti ka kunagise keemikute päeva tähistamiseks sobilikul ajal. Alustasime traditsiooniliselt Ilumetsa raudteejaamast ja lõpetasime ebatraditsiooniliselt Veriora raudteejaamas. Traditsiooniliselt selles mõttes, et minu üsna mitmed jalgsimatkad siia kanti on ikka alanud Ilumetsast. Ebatraditsiooniliselt selles mõttes, et tavaliselt oleme ka lõpetanud Ilumetsas, aga kuna oli ette näha paaritunnist rongiooteaega, siis tahtsid poisid poes käia ja seepärast siis Veriora. Neli aastat on möödas minu viimasest käigust sinna kanti. Ka tookord olin ma seal oma poisteklassiga. See oli nende esimene pärismatk - telkides ööbimisega ja seljakotid seljas (Jermakid olid küll mõnest suuremad!). Nüüd seljakotid väikseks jäänud ehk poisid suureks kasvanud...

Esimesest "objektist" - Ilumetsa kuusikust möödusime lausa lennates. Esimene peatus oli juba ühe kilomeetri järel - Ilumetsa meteoriidikraatrid. Uudistasime uusi puukujukesi ja käisime kraatri serval kõndimas. Kraatri põhjas oli tänavu palju vett, nii et kraatrist läbi minna ei saanud. Esimene kohtumine sääsepilvega. Õnneks oli tee peal ja õhtuses laagripaigas tugev tuul, nii et seal nad meid eriti ei seganud.
Järgmise peatuse tegime juba vähem kui kahe kilomeetri pärast Rebasmäe allika juures, õigemini küll sealse matkaonni juures. Esmalt käisime allikat vaatamas ja seejärel "eine murul".
Eine andis nii palju energiat, et järgnevate kilomeetrite läbimine kulges peamiselt kiirkõnnis (kui välja arvata pisike kohtumine vaskussiga, kes ennast ka meelsasti pildistada lasi). Hoolimata tempost jäi aega nautida looduse värsket rohelust, kukkuvaid kägusid ja mis peamine - kevade erakordseid lõhnu.

Peagi hakkas puude vahelt paistma Nohipalu Valgejärv. Pisikese peatuse järel tegime viimase spurdi meie laagripaika Nohipalu Mustjärve äärde. Kui Valgejärv on üks läbipaistvama veega järvesid Eestis ja kogu Baltikumis, siis vaevalt pool kilomeetrit lõuna pool asuva Mustjärve punakaspruuni rauarohke ja happelise soovee läbipaistvus on vaid 30-40 cm. Valisime endale laagerdamiseks viimase onni ümbruse ja laotasime oma kraami laiali.
Järjekordse eine järel suundusime katsetama, kas vesi ujumist kannatab. Kannatas küll, kuigi tugev tuul jahutas omasoodu. Kui mina piirdusin eakohase kerge vettekastmisega, siis poisid möllasid pea veerand tundi ja õhtul veel teise korragi.

Õhtu möödus erinevate tegevuste tähe all. Kuivõrd palli polnud keegi märganud kaasa võtta, siis tuli piirduda pisikese taskupalli tagajamisega. Sellele järgnes omaaegseid pioneerimänge meenutav käbisõda "lippude" vallutamiseks. Viimaks siirdus osa poisse ümber järve retkele, teine osa aga avas bridžikooli, õigemini hakkasid selles õppima ja seega mina pidin neid õpetama. Jõudsime teha kaks roberit - ühe õues, teise juba telgis taskulambi valgel -  ja peab ütlema, et viimaste jaotuste ajal olid kaardid küll vaevalt nähtavad, kuid bridži algelemendid said poistele selgeks.
Telkides jätkus juttu muidugi kauemaks, nii et viimased uinusid kuskil poole kahe paiku. Paraku peab tõdema, et käod kukkusid mu juba veerand seitsme ajal üles. Nii et lühikeseks jäi see kevadöö... aga hommik oli vapustavalt kena päikseline, soe ja vaikne. Isegi sääsed ei tüüdanud. Käisin pesema ja järvepeeglit nautimas, seejärel tegin vaikselt lõkke üles ja vee kuumaks. Kella üheksa paiku ronisid ka poisid telgist välja ja tasapisi me seal siis kohmerdasime, kuni viimaks suuna Meenikunno rabale võtsime. Esmalt vaated Liipsaare matkaonni juurest tornist, siis mööda laudteed teisele kaldale Päikseloojangu maja poole.
Vahepeal peatus Suure Soojärve platvormil, kus kõik kordamööda pead vette kastsid. Raba on ilus ikka sügisel ja ka talvel. Suve rikuvad satikate hordid ja kevadel on raba kuidagi hall. Ümbritseva looduse erkroheline loor toob kontrastina selle halluse eriti esile. Ilmselt on asi selles, et rabas olev veemassiiv soojeneb aeglaselt ja taimestik hakkab hiljem kasvama. Murakad küll juba õitsesid, võis näha esimesi soovõha kallasid meenutavaid õisi, ka küüvits ja huulhein olid juba värviehtes ja muidugi lehvis ka tuppvillpea, kuid jõhvikaõisi veel näha polnud.
Järgnes veel üks peatus Valgejärve ääres ja siis edasi juba Veriora poole. See viimane teelõik kulges küll mööda autoteed, kuid ümberringi võimutsev kevad ei lasknud siingi sammul töntsiks jääda. Veriora poe trepil sai alustatud veel üks bridžirobber, mis hiljem rongis jätkus.
Kokkuvõtteks. Ilus ilm, vapustav kevadine loodus oma õitemeres, lõhnadeuputuses ja linnulaulu"müras", mõnus seltskond, igavesti armsad Nohipalu järved - no mida sa, hing, veel oskad tahta ühest koolilõpunädalavahetusest!