TMB

Tour du Mont Blanc 2018

Mis on TMB?

Tour du Mont Blanc (TMB) on ca 170 kilomeetri pikkune matkarada, mis kulgeb ümber Alpide kõrgeima tipu Mont Blanci massiivi läbi kolme riigi (Prantsusmaa, Itaalia ja Šveitsi). Raja läbimiseks kulub tavaliselt 10–12 päeva. Tegemist maailma ühe populaarsema mägimatkamarsruudiga, mille läbib aastas umbes 10 000 inimest.

TMB orbiidilt vaadatuna

Video

Pildid

Miks TMB?

Hulk aastaid tagasi (täpsemalt 2004. a) käisin koos mõnede sõpradega Annapurna ringil. See oli vaimustav matk ning juba sellest ajast on mind saatnud mõte, et kunagi võiks seal ka koos oma perega ära käia. Aga lapsed olid veel liiga väikesed, pealegi ei ole õpetajatöö kõrvalt ega ka õpilastel eriti võimalik sügisel või kevadel kolmeks nädalaks matkale minna (Annapurna ring eeldab just sellist matkaaega). Lisaks revolutsioon Nepaalis jms.

2013. aastal sai käidud traditsioonilisel igasuvisel matkareisil, sedapuhku Mont Blanci ümbruses. Ilmselt just seda reisi ettevalmistades sain teada, et suurt ringi matkatakse ka ümber Mont Blanci ja seda tehakse meile sobivalt peamiselt suve teisel poolel. Nii tellisin ma 2014. aastal endale Cicerone reisijuhi “Tour du Mont Blanc”, aga mõte jäi esialgu siiski vaid mõtteks.

Käesoleva aasta talvel juhtus kaks asja üsna korraga. Olin nimelt kaks päeva haige ja veetsin diivanil lesides aega telekas Youtube’i matkavideosid vaadates. Nii jäid mulle ette ka TMB videod. Ja kui siis ühel päeval sattus minu postkasti järjekordne Air Balticu reklaamkiri soodsatest lennupiletitest, siis mingi uitmõtte ajel otsustasin vaadata, kui palju maksaks edasi-tagasi lennupilet Genfi. Selgus, et täitsa talutavad 150 eurot. Nii see mõte uuesti idanema hakkas. Rääkisin võimalusest ka teistele pereliikmetele ning Martinile. 24. jaanuari õhtul said lennukipiletid broneeritud ja tuligi hakata matka planeerima.


Ettevalmistused

See oli päris põnev tegevus. Kondasime mööda vastavaid veebilehti ja otsisime ööbimisvõimalusi. Otsustasime aluseks võtta Cicerone TMB reisijuhis toodud päevamarsruudid. Seal välja pakutud ring algas ja lõppes Les Houches’is ning kulges vastupäeva. Palju abi saime ka TMB videotest Youtube’is, eriti kasulik oli https://youtu.be/jou7ml2GrZE. Veebruari keskpaigaks olid marsruudid paigas ja võis hakata reserveeringuid tegema. Mitmed neist saab teha veebilehel www.montourdumontblanc.com või www.booking.com kaudu, aga osadel mägihüttidel on oma veebilehel mingi vorm ja mõne hütiga tuli ka otse suhelda (õnneks sai seda teha e-postiga). Kahe nädala jooksul saigi kõik öömajad mägihüttides kokku lepitud, vaid Courmayeuris, kus tahtsime öö hotellis veeta, nõuti kõigis hotellides pikajalist kohalviibimist ning nii pidimegi viimaks 4. päeva marsruuti lühendama ja 5. päeva oma pikendama (valima ööbimise mägihütis enne Courmayeuri). Jäi veel lootus, et ehk mõtleb mõni hotell suve lähenedes ümber ja meil õnnestub ikkagi linnas ööbida. Ette rutates olgu öeldud, et kaks nädalat enne matka saimegi broneerida mõistliku hinnaga ööbimise Courmayeuri.

Teine oluline ettevalmistusetapp oli varustuse läbi mõtlemine. Koostasime nimekirju ja tabeleid olemasoleva ja puuduoleva rõivastuse ja muu kraami kohta. Aega tundus kõige puuduva hankimiseks palju olevat, aga lõpuks ostsime ikka osa asjadest üsna viimasel minutil. Õnneks on tänapäeval Matkaspordis ja muidu spordipoodides kõik vajalik olemas. Isesküsimus, kas just kõige taskukohasema hinnaga või kui Sportsdirectist osta, kas siis ka vastupidava asja saad…

Kuna Air Baltic tahab pagasi eest kopsakat lisatasu, siis olime enda meelest kavalad ning pakkisime ühte suurde seljakotti kahe inimese asjad ja ühe väiksema seljakoti. Pärast matkal olid suured kotid pooltühjad ja tarbetult kobakad. Tegelikult vaatasime lennukis, kuidas suhteliselt suvalisi ja küllalt suuri kotte võeti käsipagasisse. Väiksemad seljakotid (~40-50 l) oleksid ka vabalt läbi läinud. Edaspidi oleme targemad - kuna sellise hütist hütti matka korral pole varustust just väga palju vaja kaasa vedada, siis tulekski muretseda endale väiksemad seljakotid, millega saab käsipagasis reisida. Jääb ära pagasi lisatasu ning muretsemine, kas ja mis olukorras kott kohale jõuab. Vaid matkakepid tuleb vist ikkagi pagasisse anda...

Aga aitab nüüd sissejuhatusest, aeg on teele asuda.


Ärasõit, 9. august

Hommikune äratus oli varajane - juba kella viie ajal. Startisime Jõgevalt kell kuus, et igaks juhuks piisava ajareserviga Tallinna jõuda. Pika kaalumise järel olime otsustanud minna Tallinna oma autoga, sest kuigi äralennuks oleks jõudnud napilt ka esimese rongiga kohale, tekkinuks siis probleem tagasiteel, sest jõuame Tallinna alles südaööl. Seega tuli auto ka lennujaama tasulises valveta parklas kenasti ära parkida. Kallis selline kahenädalane parkimine muidugi oli (62 €), aga nii me ei sõltunud kellestki ja ei teinud kellelegi tüli.

Sõit kulges kenasti ja olime juba veidi enne kaheksat lennujaama A2 parklas. Vaba koha otsimine võttis siiski veidi aega. Lõpuks leidsime üsna taga nurgas kahe viltu pargitud auto vahel ühe koha. Hiivasime oma kotid selga, panime auto lukku ja suundusime lennujaama.

Otsisime üles koha, kus pärast Air Baltic meie pagasit vastu võtta tahab. Õnneks olid seal lähedal ka mõningad tühjad pingid. Veidi ootamist ja juba saigi seljakotid ära anda. Kuna mul oli ikka meeles, kuidas 14 aasta eest siinsamas Tallinna lennujaamas oli Nepaali reisides osa seljakotte valesti märgistatud (nii et need jäid Kopenhaagenisse ja jõudsid alles hiljem Katmandusse), siis jälgisin hoolega, et siltidel lõppjaamana ikka Genf kirjas oleks. Oli.

Turvakontroll läbitud, oli meil veel üsna pikalt vaja oodata. Seega võtsime mingi kiirtoiduvõileiva hambusse, mida pakkus üsna hapu olemisega noormees. Lõpuks saabus hetk lennukisse suunduda. Selgus, et see on üsna pisike propelleritega lennuk (Bombardier Q400 NextGen). Tegelikult ongi Air Balticu lennukipargis vaid kolm mudelit ja meie saime nende kõigiga lennata.

Lend Riiga oli üürike - kuni Pärnuni tõusime ja edasi laskusime (meie lend BT312 startis Tallinnast 10:45 ja maandus Riias 11:35). Riias poetati meid kuhugi üsna lennujaama nurga taha. Aega oli edasilennuni tervelt 4 tundi. Esmalt käisime ja vaatasime, kust meie lennuk läheb. Läks täitsa lennujaama teisest otsast. Kuna see oli uuem osa, siis polnud seal peale paari toiduputka suurt midagi. Kõndisime siis ettepoole tagasi, kus oli rikkalikult erinevaid poode. Kammisime neid - mitte et me midagi osta oleks tahtnud, vaid lihtsalt aja täiteks. Seejärel võtsime ühes sporditeemalises söögikohas lõunasöögi ette. Ikka jäi veel aega niisama vahtimiseks.

Sättisime ennast oma järgmise lennu värava ette pinkidele. Mõni lasi isegi korra silma looja. Tasapisi kogunes rahvast, sh paistis olevat ka üks grupp matkajaid. Kuna lennuk (Airbus A220-300) oli otse akna all, siis jälgisin pagasi pealelaadimist - vähemalt olid meie kilesse mähitud seljakotid seal. Lõpuks oli aeg niikaugel, et hakati pardale laskma. Seekordne lend oli BT647 väljumisega Riiast 15:35 ja saabumisega Genfi 17:25.

Lend möödus sündmustevaeselt. Air Balticu pardaajakirja olin juba eelmisel lühikesel lennul läbi sirvinud, nii ei jäänudki muud üle, kui niisama oleskleda. Aknast välja vaadata ka ei saanud, sest istusin (nagu kõigil meie selle korra lendudel) vahekäigu ääres. Kuigi väljalend Riiast viibis veidi, maandusime Genfis õigeaegselt.

Pagasit ei pidanud kuigi kaua ootama. Kiskusime kile seljakottide ümbert ära ja läksime oma bussifirmat otsima. Nimelt oli meil juba kodus tellitud AlpyBusi transfeer Genfi lennujaamast Les Houches’i, otse hotelli ukse ette (edasi-tagasi a’ 49 €). Bussi oli vaja veidi oodata, aga õnneks mitte kaua. Sõit ise kestis veidi üle tunni.

Meie hotell Chris-Tal paikneb üsna Les Houches’i keskse ristmiku lähedal. See oli hotelli valikul ka üks kriteerium - et poleks kuskile liiga kauge minna. Viisime oma asjad tubadesse (meil oli võetud üks kahene tuba ja üks kolmene tuba, jaotus soopõhine - eeldusel, et kaks naist kulutavad dušši all sama kaua aega kui kolm meest). Ja siis kohe välja linna peale. Kell oli juba üsna õhtusse jõudnud, aga meie tahtsime väljas söömas käia (otsustasime, et oma hotellis sööme viimasel õhtul). Võtsime esmalt suuna asula keskpunkti ja kiriku suunas. Tee äärde jäi mõni pitseeria, kuid mitte midagi ahvatlevat. Kuigi me suurt õhtusööki ei planeerinud, tahtsime siiski veidi hubasemat kohta istumiseks. Pöörasime siis otsa ringi ja suundusime meie hotellist teisele poole. Seal näkkas üsna peagi. Hotelli St Antoine restoran tundus olevat mõistlik ja pealegi oli seal vaba kuuekohaline laud. Noh, meile aitas viiest kohast küll… Tellisime kes salatit, kes pitsat, kes veini, kes õlut, ning tundsime ennast mõnusalt. Väike ärevus oli muidugi sees, aga see oli selline meeldiv matkaeelne sabin. Kas ikka saame hakkama (muidugi saame!), kuidas ilm on (kes seda teab…) jne. Arutasime eelseisvat päeva ning nautisime söögikoha suminat. Kuigi alguses oli meil olnud vägev plaan alustada matka kohe esimesel päeval alternatiivsel rajal, loobusime siiski sellest - ärme ennast kohe ära katkesta. (Kommentaariks - ametlikul TMB-l on mitmes kohas sellised veidi raskemad või põnevamad alternatiivsed variandid, mis päeva lõpuks ikka põhiTMB-le välja jõuavad. Meie tegime neid 3. ja 8. päeval.)

Juba pimeduses seadsime sammud oma hotelli poole tagasi. Oli veel ju vaja oma seljakott matka järgi pakkida. Linnariided ja väikesed seljakotid pakkisime kõik väikesesse punasesse seljakotti, et see hommikul hotelli pagasihoidu jätta. Õhtused iluprotseduurid tehtud, suundusime magama. Homme algab päris matk!


1. päev, 10. august

Les Houches (1008 m) – Col de Voza (1653 m) – Bionnassay (1314 m) – Le Champel (1201 m) – Les Contamines-Montjoie (1167 m) – Gîte le Pontet (1180 m)

22,6 km / 9:00 h

Siin ja edaspidi on päevateekond minu telefoni GPS-i järgi, täpsemalt Polar Beat’i nimelise rakenduse järgi; aja sees on kõik peatused (st lülitasin hommikul teele asudes Polar Beat’i käima ja kohale jõudes panin seisu).

Äratus oli planeeritud kella 7:00-ks, kuid nagu tavaliselt, ärkasin veidi varem. Esimene pilk oli aknast välja - kuidas ilm on. Ei olnud, madalad pilved katsid Mont Blanci, udutas vihma (mis õnneks siiski enne meie teeleasumist lõppes). Peagi kõlas äratussignaal. Käisime kordamööda pesemas ja siis hommikusöögile (siin pakuti seda alates poole kaheksast). Hommikusöök oli ehtprantslaslik - soojad saiad (õhulised crossaint’id), moosid jms; siiski oli valikus ka juustu- ja lihalõikeid, puuviljasalat, jogurtitopsid. Nagu hiljem selgus, oli see meie matka peaaegu kõige rikkalikum hommikusöök. Vaid Courmayeuri hotell oli vist grammikese parem.

Tagasi tuppa, viimased asjad seljakotti ja selga vihmase ilma riided. Hotelli vastuvõtus tasusime arved ja hoiustasime ühe väikese punase koti meie kõigi linnariietega. Kell pool üheksa võisime kuulutada meie TMB avatuks. Ahjaa, äärepealt oleksime unustanud teha alguse grupipildi hotelli ees. Sättisin fotoka ja telefoni kordamööda kivile ja jooksin ka ise pildile. Edaspidi sai see meie igahommikuseks rituaaliks - teha päevateekonna eel grupipilt. Kuigi mul on hea fotokas, tegin siiski paralleelselt ka telefoniga pilte, sest plaanisin võimalusel oma matkablogis iga päeva kohta ka mõne pildi jagada, fotokast aga ei saa ma pilte enne kätte kui alles kodus.

Algus uduvihmases hommikus

Pildistamisega ongi nii, et kuna olen viimastel aastatel teinud piltide kõrvale ka matkavideo, siis on matkareisidel mul 4 päevaga fotoka mälukaart servani täis saanud. Seepärast varusin sel korral hoolega lisa: laenutasin ühe kaardi, ostsin ühe juurde ja võtsin kaasa veel kaks pisemat. Lõpuks selgus, et kogu TMB pildid ja videod mahtusid mu enda mälukaardile. Ühest küljest üritasin (liigset) pildistamist/filmimist piirata (nii mälumahu kui ka hilisema sorteerimise-kasutamise pärast), teisest küljest oli ilmselt matkamisega rohkem tegemist kui tavapärastel bussireisimatkadel ja nii jäi fotograafiale vähem aega. Oligi hea - muidu oled nagu jaapani turist, kes vaatab kõike läbi kaamerasilma. Peab ikka ise matka nautima!

Niisiis, teele! Esmalt keskristmikule, siis edasi kirikust mööda ja põige supermarketisse, et varuda vett ja midagi näksimiseks. Ostsime ka koti õunu, mida hiljem oli hea peatustes tarvitada; kahjuks saime edaspidi vaid korra õunu osta. Siis mööda peatänavat edasi tõstukijaama suunas, kust matkarada päriselt alguse sai.

Matkarada tõusis tegelikult külamajade vahelt, lõigates aeg-ajalt autoteed, mille ääres siis majad paiknesid. Kõige põnevam oligi piiluda ka nö tagahoovisid - paljude majade juures olid pisikesed tarbeaiakesed, kus üks-kaks suvikõrvitsat, tuts ühte ja tuts teist maitsetaime, mõni meeter sibulat ja veidi rohkem kartulit. Muidugi oli kõikjal palju lilli.

Aed

Peagi hakkas pikkades vihmapükstes palav. Tegime peatuse, võtsime joped seljast ja panime lühikesed püksid jalga. Oli kohe kergem edasi minna. Varsti said majad otsa, matkarada aga jätkus piki pinnaseteed. Tegelikult oli tõus üsna järsk, eriti esimese päeva kohta. Ometigi oli see mõeldud autodele. Nägime seal sõitmas või tee ääres seismas mitut - arvake ära, mis marki autot - nõukaaegset Nivat! Hiljem Itaalias ka. Paistab, et neid on sinna üksjagu imporditud, kui neid veel nüüd ringi liikumas näeb.

Peagi olime tõusnud nii palju, et olime otsapidi mägesid katvates pilvedes. Tegelikult tähendab see lihtsalt udu, kõik on niiske ja rõske. Nii me seal suusatõstuki all loogeldes kõrgemale ronisime. Koos poeskäigu ja peatustega kulus ligi kolm tundi, et esimene kuru - Col de Voza (1653 m) - vallutada. Tõusu oli küll vaid veidi üle 600 m, aga millegipärast tuli see esimene kuidagi raskelt kätte.

Pilvedes

Kuru peal paikneb hotell ja sealt sõidab läbi Mont Blanci tramm. Nagu öelnuks karupoeg Puhh - oli paras aeg midagi põske pista. Igatahes astusime hotelli kohvikusse ja tellisime veidi.

Veidi jalga puhanud, võtsime kotid selga, tõdesime, et hütitemplit pole kuskilt saada, ja asusime laskumisele. Esmalt kulges seegi pinnaseteed mööda ja oli sama järsk, kui oli olnud tõus, kuid Bionnassay külakeses keeras metsa vahele. Laskusime korraks sogasevõitu oja äärde, et seejärel teisel pool uuesti tõusta. Üldplaanis siiski laskusime. Rada kulges kuusemetsa vahel. Tee ääres olid kohati õpperaja sildid. Mingil hetkel keerasime ümber mäenuki ja meie ees avanes kaugusse kulgev avar tihedalt asustatud org. See viis juba mägedest välja, ilmselt Saint-Gervais-les-Bains’i suunas. Jõudsime järele jalga puhkavale läti grupile, kellega koos lennukis olime. See jäi aga ka viimaseks korraks, kui neid nägime.

Ilm jätkas paranemist. Kuigi Mont Blanci suunas olid endiselt pilved (vaid korraks silmasime midagi lumist pilvepraost piilumas), oli orgudes juba päikseline ja peagi kulges ka meie tee pärastlõunases päikeses. Jätkasime laskumist kuni maalilise Le Champel’i külakeseni ja siis keeras meie rada juba naaberorgu (Val Montjoie) Les Contamines’i suunas. Õnneks olime piisavalt kõrgel, nii et põhimõtteliselt me isegi ei hakanud tõusma, vaid lihtsalt hoidsime mööda mäenõlvu liikudes kõrgust. Rada lookles läbi mitme külakese, põikas korraks niiskesse kanjonisse, et siis viimaks laskuda oru põhjas voolava jõeni ja see ületada.

Les Contamines

Tegelikult oleks saanud ka jõge ületamata maanteeservas Les Contamines’i suunas jätkata (ülevalt nägime, et mõned matkajad seda tegidki), kuid ametlik TMB püüab võimalikult autoteid vältida ja nii pidimegi veidi tõusma, et siis üle rohelise nõlva suunduda Neptuuni matemaatilise avastaja A. Bouvardi sünnikoha poole. Praegu vägisi kuuri meenutaval hoonel on mälestustahvel ja hariv stend.

Siis uus laskumine, taas üle jõe ja jälle juba üsna kuumavas päikeses ülesmäge Les Contamines’i keskuse poole. Korraks peatusime, et imetleda sõidutee äärset lillevälja, seejärel piilusime sisse ka kohaliku kalmistu värava vahelt, aga kuna tundsin juba väsimust esimesest pikast päevast, siis pressisin vägisi edasi, et leida mõni sobiv varjuline kohvik, kus ennast millegi jaheda ja janukustutavaga premeerida. Linnakese või küla - kumb ta siis oligi - keskus meenutas väga kallist turismipiirkonda, mis paraku ei tahtnud turistide pealt tol hetkel teenida. Nimelt olid kõigi toidukohtade köögid pärastlõunaks suletud ja õhtuse avamiseni oli veel aega. Seda aega meil ei olnud, aga süüa tahtsime ikkagi. Õnneks oskas üks kohalik meid juhatada küla teises servas oleva rohelise sildiga restoranini, mis lõunavahet ei pidanud. Tellisime seal midagi täidetud pannkooke meenutavat ja tundsime ennast hästi.

Siiski polnud meie kõige pikem päevateekond veel lõppenud. Tegime korraks väikese tagasipõike, et poes oma veevarusid täiendada ning seejärel seisis ees veel ca pooletunnine retk ööbimispaika. See viimane teejupp kulges meie mõistes kergliiklusteed mööda. Nimelt on kahe kilomeetri kaugusel Le Pontet’ laagriplats, kus on igasuguseid suviseid atraktsioone nii kohalikele kui ka turistidele. Igatahes oli tee mõlemas suunas liikuvat rahvast täis. Puhkeala on päris suur ja nii me panimegi esimese hooga oma laagripaigast mööda. Oma pool kilomeetrit. Alles siis taipasime teed küsida ja pidime tagasi vantsima.

Gîte le Pontet kujutab endast huvitavat segu erinevatest ööbimisvõimalustest - saad ise telki püstitada, kämpigumajakeses ööbida või siis TMB-matkajate jaoks mõeldud ühiselamutubadega majas ööbida.

Esmalt pidime ennast kuskil kõrvalmajakeses asuvas vastuvõtuletis kirja panema. Selleks pidime veidi ootama. Kasutasime seda aega venitusharjutusteks. Edaspidi kuulusid venitused pärast matkapäeva kohustuslikku menüüsse (mõni kord jäid siiski vahele). Siis juhatati meid peamaja kolmandale korrusele. Jalatsid tuli nagu ikka hüttides jätta spetsiaalsesse tuppa, mis tavaliselt on välisukse kõrval (siin teisel korrusel, kuhu viis otse välistrepp). Kuigi reserveerimisel olin veebilehelt lugenud suurtest karjakopli moodi ühistubadest, selgus koha peal, et suured toad olid vaheseintega jaotatud kuuesteks kambriteks, kus kahekordsed narid sees. No meile see sobis. Oma toa kuuendat asukat nägime ainult magamas.

Käisime dušši all (ei saanudki õieti aru, kas seal olid meeste ja naiste pooled eraldi või segiläbi). Üritasime veidi internetis käia. Ja oligi aeg õhtusöögiks.

Kogesime esmakordselt järgmistel õhtutel korduvat süsteemi. Laudadel on sildid minu (kui hüti broneerija) nimega ja märkega, et 5 kohta. Muide, enamasti oli millegipärast kirjas mu eesnimi, kuigi teised, rahvusvahelisemad nimed tundusid olevat perekonnanimed. Ju nad siis ei saanud aru, kumb nimi kumb on. Õhtusöök oli mitmekäiguline. Kuna ma üles ei märkinud, mida kuskil pakuti, siis ei saa ma täpsemalt kirjeldada, kuid üldiselt oli alati alguses mingi eelroog, siis supp, siis põhiroog ja siis magustoit. Nii et õhtuti sai süüa vägevalt. Pärast oli raske magada… No aga hommikusöögid olid ikka väga, väga nirud - põhimõtteliselt pidi enamasti hakkama saama moosisaiadega ja küpsistega… Tol hetkel oleks muidugi rohkem tahtnud, aga tagantjärgi oli ehk isegi hea, et hommikul kõhtu täis parkida ei saanud - ehk oleks siis matkamine liiga raskeks läinud. No ja muidugi poleks me ju täis kõhuga järgmistes hüttides midagi lõunaks ostnud… Õhtusöögilauas kohtasime esmakordselt ka ühte “plaanilist” gruppi. Nii kutsusime kunagi nõukaajal tuusiku ostnud matkajatest kokku pandud gruppe. Sama oli siingi - mingi õnneliku nimega firma (Lucky Treks või Happy Tours vms) müüs tuusikuid ja pakkus siis vastutasuks grupijuhti, organiseeritud matka ja pagasivedu. Grupp ise oli kirju, sisaldades mitmeid üsna eakaid matkajaid, samas ka näiteks veganist noormeest, kes teistest sageli ette jõudis ja siis ohtrate õllede seltsis aega parajaks tegi. Kohtusime nendega pea iga päev, vaid päris lõpus kaotasime nad silmist (ilmselt laskusid Chamonix’sse tõstukiga). Meie lauas oli üks prantslastest abielupaar, keda hiljem kohtasime veel korduvalt.

Pärast pikaldast õhtusööki oli väljas juba pime ja nii ei jäänudki muud üle, kui veidi veel aeglast internetti püüda ja siis tudile kobida. Pugesime esmakordselt oma magamiskotilinadesse ja uinusime kiiresti. Pikk päevatee oli õhtusse jõudnud.


2. päev, 11. august

Gîte le Pontet (1180 m) – Notre-Dame de la Gorge (1210 m) – Refuge Nant Borrant (1460 m) – Refuge de la Balme (1706 m) – Col du Bonhomme (2329 m) – Col de la Croix du Bonhomme (2483 m) – Refuge de la Croix du Bonhomme (2443 m)

12 km / 6:40 h

Kuna hommikusööki sai alates kella seitsmest, siis plaanisime äratuse poole seitsmeks. Tegelikult hakkasid mõned matkajad veel varem kobistama - läbi õhukeste ja ülevalt avatud laudvaheseinte oli kõik kuulda. Eine oli (nagu eespool mainitud) kasinapoolne, aga kõhusoppi midagi ikka sai. Igatahes polnud põhjust pikalt jokutada ja nii saimegi veidi pärast kaheksat kotid selga, hommikuse grupipildi tehtud ja teele asutud.

Esmalt kulgesime veel veidi piki pea tasast kergliiklusteed, mis viis peagi välja Notre-Dame de la Gorge nimelise kirikuni. Piilusime korra ukse vahelt sisse ka - oli kena väike katoliku kirik.

Jätkasime liikumist teed mööda, mis nüüd juba üsna järsult metsa vahel mäkke viis. Tee oli esmalt kentsakalt sirge ja tundus, nagu oleks teepind betoonist valatud. Tegelikult oli see vist ikka paljas sile kalju. Hoolimata üsna järsust tõusust sõitis meist peagi üks kastiga sõiduauto mööda… Rahvast oli tee peal ka üksjagu, siiski hajus see seltskond peagi.

Mõne aja pärast läks tee laugemaks ja hakkas ka lookeid tegema. Jõeke oli jäänud kusagile paremale alla. Ühes kohas hargnes aga pisike ja märg rajake alla jõe suunas. Mõned meist otsustasid jõe ääres ära käia. Jõgi olevat olnud seal kitsasse kanjonisse surutud ja huvitavalt sinise veega. Fotod olid igatahes kenad.

Veel veidi jätkasime tõusu metsa vahel. Rada ületas kõrgel sillakesel jõe kanjoni ja jõudis viimaks lagendikule, kus üsna vana välimusega talumaja otsasein oli ehitud mitmesuguse butafooriaga - sarved, vanad tööriistad jms. Veel veidi ülespoole ja jõudsimegi tänase esimese hütini - see oli Refuge Nant Borrant (1460 m). Kuna ilm oli ilus ja päikseline, tegime peatuse päikesekreemi peale kandmiseks. Hoolimata laudadel olevatest menüüdest ei ilmutanud omanikud meie vastu õnneks mingit huvi.

Taas kõik kokku saanud, jätkasime veidi järsemaks muutuvat tõusu metsa vahel, mis küll juba rohkem võsa meenutas. Mõne aja pärast muutus aga tõus taas väiksemaks ja mets lõppes - olime jõudnud karja- ja heinamaade piirkonda. Oru tasasem põhi laienes veidi, tee lookles meie põlluteid meenutavalt roheliste aasade vahel. Vasakul allpool jõe pool keerles udujoomi - maapind lausa auras päikese käes. Õnneks tõusime järjest kõrgemale ja palavus liiga tegema ei hakanud. Oru lõpus hakkas paistma meie kuru, enne seda kulges aga risti üle oru teraspolüoonidele tõmmatud kõrgepingeliin. Paremal kerkisid hõredas udujoones huvitava kujuga kaljud. Eile õhtul kohatud plaaniline grupp oli laiali hajunud ja juhtusime mõnda aega kõndima nende grupijuhi läheduses, kes oma kaaslastele matkast infot jagas. Kuulasime ka.

Ees on Col du Bonhomme

Edenesime orus küllalt kiiresti ja varsti olime oru lõpus algava järsema tõusu alguses. Läksime sealt üsna hooga üles ja jõudsime Refuge de la Balme (1706 m) juurde. Siin oli juba teisigi matkajaid pausi pidamas ja nii ei saanud meiegi enam soovi vastu midagi põske pista. Seadsime end ühe laua ümber ja andsime tellimuse sisse. Kes sai värskelt pressitud sidrunimahla (sest sidrunilimonaadi ei olnud), kes muud vastavalt oma soovidele. Tegelikult oli päris paras hetk selliseks väikese ampsuga pausiks ja edaspidi kujunes see meil juba traditsiooniks. Võtsime teele kaasa ka võileivapaki, mis iseenesest oli 10 € eest päris rikkalik. Jätkasime siis tõusu mööda rada, mis esialgu kannatas veel autot, kuid mõne serpentiinilooke järel keeras autotee paremale kõrgkarjamaade poole ja meie matk jätkus juba matkarada pidi. Vahelduva tõusuga rada lookles tasapisi ülespoole. Korraks org tasanes taas ja seal hargnes rada vasakule Jovet’ järvede poole (nägime neid järgmisel päeval kõrgemalt alla vaadates). Aga peagi läks tõus taas järsemaks ja tegi ühe pika serpentiinikeeru. Viimaks jõudsime kenale rohelisele künkale, millel nimeks Plan des Dames (siin olevat kunagi tormis üks inglise naine hukkunud). Taustaks sellele murunõlvakule oli järsk kaljune Aiguille de la Pennaz, meie ees aga kerkisid kohatiste lumelaikudega Tete de Bellaval ja Mont Tondu.

Viskasime end murule külili, nautisime ilma ja mägesid ning tühjendasime võileivapakki.

Veidi puhanud ja pildistanud, jätkasime teed (õigemini küll rada) kuru suunas. Polnud enam palju minna. Rada keerdus korraks veel ühe rohtunud moreenikuhila ümber, ületas väikese (ja selle matka vist ainsa) lumelaigu, et seejärel järsult lühikestes serpentiinides ja kohati mööda savikat kollast pinnast suisa otse kõrgust võtta. Nii tõusime kurust veidi paremale nõlvale ja seejärel läksime juba üsna väikese tõusuga laia rada mööda otse kurusadulale välja. Meie teine kuru sel matkal ja tänase päeva esimene kuru - Col du Bonhomme (2329 m) - oli võetud! Meie peatuste- ja einestamisrohke teekond kurule kestis umbes 5 tundi.

Kuru oli TMB-le iseloomulikult laia sadulaga ja küllaltki rahvarohke. Tehti igas suunas pilte, eriti palju tegelesid sellega mingid Aasia päritolu matkajad. Kurul oli üks kuurike (lähemalt ei uurinud), samuti hulgem igasuguseid laotud kivikuhilaid (nõukaaegsetes mägedes nimetati neid vene keele mõjul tuurideks). Teisel pool kuru paistis allpool veesilmake, tõenäoliselt paisjärv. Kuna kurul oli tuulisevõitu, istusime veidi madalamal murule ja pidasime taas väikest pausi. Tegime ka virna pilte. Kuru teises servas oli TMB-le iseloomulikult selline ümmargune horisontaalne orientiiriplaat, millele kantud ümbritsev panoraam ja näha olevate objektide nimed. See siin oli suisa värviline; enamus neist ketastest olid lihtsad vaskplaadid. Uurisime seda veidi. Aga aitas nüüd küll puhkamisest, üks kuru tahtis veel võtmist.

Orientiiriketas Col du Bonhomme kurul

Rada ei suundunud alla, vaid kulges sisuliselt kõrgust hoides järgmise kuru suunas. Eks seal veidi üles-alla jõnksutamist ikka oli, aga võrreldes eelnenuga oli see suisa köki-möki. Pigem oli probleem selles, et mingi plaaniline grupp jäi meile suhteliselt kitsal rajal jalgu - nii suur hoog oli meil sees. Õnneks sai ühele astangule üles ronida mitmest kohast ja nii me neist ennast mööda sokutasimegi.

Peagi hakkas ees paistma kurusadul, millel vastu taevast inimeste figuurid näha olid. Kokku ei kulunud tundigi, et teine kuru - Col de la Croix du Bonhomme (2483 m) - ära teha. Etteruttavalt olgu öeldud, et seda Risti (Croix on prantsuse keeles rist) võtsime kokku tervelt kolm korda…

Col de la Croix du Bonhomme

Kurul liikus siingi üsna palju rahvast - kes tuli, kes läks, kes pildistas, kes jalutas paremal paistva kena astangu suunas, kes läks üle kuru allpool paistva Refuge de la Croix du Bonhomme (2443 m) poole; sinna läksime aega eriti raiskamata meiegi. Hobune läheb ka kodu paistma hakates kiiremini (vähemalt vanarahvas väidab nii). Üsna palju rahvast tuiskas hütist mööda - ilmselt oli neil plaan teha TMB põhimarsruuti ja nad kiirustasid allapoole Les Chapieux’ külakese suunas. Meil oli kolmandaks päevaks plaanis üks alternatiivsetest TMB variantidest ja seepärast jäime siia.

Saapad tuli jätta seekord suisa välisukse kõrvale riiulisse. Vastuvõtulaud asus otse söögisaalis. Pisukese ootamise järel saime end sisse registreeritud ja siis juhatati meid trepist üles, mööda koridori vasakule ja siis otse tuppa, millel silt Mont Kenya (kõigil tubadel olid mägede nimed, meid pandi siis Aafrika kõrguselt teise tipu järgi nimetatud kubrikusse). See oli tegelikult kahe naripaariga tuba, kus ukse kõrval väga praktilised riiulid seljakottide tühjendamiseks. Aga meid on ju viis, kus siis üks magab? Selge - ühe nari alt sai välja tõmmata lisamadratsi. Nii oli kogu pind ära kasutatud. Aga see-eest oli meil täiesti oma tuba. Kuna teised vaatasid igatsevalt naride suunas, võtsin selle lapselisavoodi endale.

Erinevalt esimesest päevast oli teine päev kulgenud märksa kiiremini, seega jäi meil aega surnuks löömiseks (jõudsime kohale juba veidi enne kella kolme). Esmalt pidime ootama dušši alla saamist, sest kuna hütis puudus elekter (olid vaid päikesepaneelid), siis avati dušširuumid täpselt kell 17. Läksime igaks juhuks veidi varem järjekorda ja ennäe - me ei olnudki esimesed. Õnneks siiski piisavalt esimesed, et mitte liiga kaua oodata. Dušši all tuli käia kiiresti, et mitte vett raisata. Noh, me olimegi kiired ja järgmistele jagus ka ikka vett. Edasi korraldasime maja ümbritseva terrassi piirdel pesukuivatamist. Siis lihtsalt puhkasime.

Õhtusöögiks oli meid paigutatud päiksepoolsesse aknaalusesse lauda. Kardinaid ega muid katteid ei olnud, seetõttu olime nagu kasvuhoones. Ma ei talu üldse sellist otse pähe paistvat kuuma päikest, seepärast käisin käikude vahepeal ennast toas või õues jahutamas. Meie lauda juhtus üks paar saksa keelt kõnelevaid turiste, seega oli võimalus mõni sõna ka selles keeles vahetada. Teisel pool istus aga suuremat sorti perekond Belgiast. Huvitav moment oli veel see, kui ootamatult ilmus aknast paistvale nõlvale kitsekari.

Pärast õhtusööki tekkis idee minna kurule jalutama ja päikseloojangut vaatama. Panime ennast soojemalt riidesse ja läksimegi - oli ju sinna vaid paarsada meetrit (40 m tõusu). Seljakotita ja käed taskus polnud see mingi probleem. Jõudsime veidi vara (päikseloojangu jaoks). Kaunistasime aega kunstfotode tegemisega: hüppavates, mõtisklevates, ajalehte lugevates jms poosides inimesed (st meie). Eemal nõlval oli üksik telgike, sealt tuli kuru poole samuti üks loojanguvaatleja. Loojang oli tõesti kaunis. Aga pärast läks veel külmemaks - olime ju ikkagi 2483 m kõrgusel. Ruttasime hütti tagasi. Selgus, et voolu ei jätkunud isegi mitte lampidele söögisaali (varem sai siiski mingist allikast - ilmselt päikesepaneelide abil - telefone laadida). Rahvas pani aga küünlad põlema ja mängis nende paistel mitmeid lauamänge. Meie võtsime ette prantsuskeelse tähestikuga Scrabble. Sõnu panime ikka eesti keeles ja punkte ei hakanud pimedas lugema. Aega veetsime siiski toredalt. Seina peal rippus ka kolm kitarri, kuid siin ei võtnud neid keegi alla (eileõhtuses hütis oli pärast meie õhtusöögilt lahkumist kitarrimängu kuulda).

Loojang Col de la Croix du Bonhomme kurul

Pimedas tähtede vahtimine väsitas silmi ja nii suundusime oma tuppa tudile. Iseenesest huvitav kogemus keset arenenud Lääne-Euroopat praktiliselt küünlavalgel läbi ajada. Ööbimine 2443 m kõrgusel oli kahtlemata kasuks meie aklimatiseerumisele (kuigi alus oli laotud juba kaks nädalat varasemal matkareisil Lõuna-Tirooli). Taas oli üks kena päev läbi saanud.


3. päev, 12. august

Refuge de la Croix du Bonhomme (2443 m) – Col de la Croix du Bonhomme (2483 m) – Col des Fours (2665 m) – Tete Nord des Fours (2756 m) – Les Tufs (1993 m) – Refuge des Mottets (1870 m) – Col de la Seigne (2516 m) – La Casermetta (2365 m) – Rifugio Elisabetta (2195 m)

19,1 km / 8:40 h

Hommikusööki sai kella seitsmest, nii et äratus oli taas pool seitse. See hütt üllatas meid kaerahelbepudruga, mida tuli ise valmistada, pannes kaussi ilmselt kiirkaerahelbeid ja lastes neile suurest termosest kuuma piima peale. Igatahes oli see toitvam variant kui muidu tavapärased moosisaiaeined. Kiire pakkimine, rõivaste valik kargeks päikseliseks hommikuks ja mõni minut pärast kaheksat saime teele asuda (enne muidugi ikka hommikune grupipilt ka).

Täna seisis ees nn kolme kuru päev. Esmalt tuli juba kolmandat korda veidike tõusta meile juba tuttavale Col de la Croix du Bonhomme’le. Sealt keerasime aga paremale üles juba uue kuru suunas. Tegelikult oli see üsna lähedal - sinna jõudmiseks kulus hütist alates vaevalt pool tundi. Tõus viis üle savikate konglomeraadinõlvade, meile juba tuttava kõrgepingeliini alt läbi (otse ühe polüooni kõrvalt). Polnud midagi eriti järsku ega vaevarikast. Niisiis, keerasime veel ümber Tete Sud des Fours nõlva ja kurusadul oligi meie ees. Ja siis ta hakkas kerkima - mida lähemale kurule, seda rohkem ilmus mäeharja tagant nähtavale Mont Blanc ise: laiad liustikega kaetud nõlvad hommikupäikeses ja kerges hämus säramas.

Juba eile õhtul olime arutanud - otsustanud, et tõuseme üksiti ka kuru kõrval olevale Tete Nord des Fours tipukesele (2756 m), mis pole kurust sadat meetritki kõrgem, kuid pidavat pakkuma kauneid vaateid Mont Blancile; liiatigi pidi see võtma vaid 20 minutit. Kuna rahvast vooris üksjagu, siis ei tahtnud me seljakotte päris lagedale kurule jätta, aga kuna kaasa neid ka ei viitsinud vedada, siis panime nad ühe kaljunuki taha peitu. Tete Nord des Fours ongi meie matka kõrgeim punkt. Esmalt oli ees üsna kitsas põigitiste kaljuplaatide vöönd, mille taga jätkus lauge tiputõus mööda konglomeraatnõlva. Vaated olid tõepoolest võimsad - Mont Blanc veel grammike lähemal kui kurul. Allpool vasakul laius roheline Val Montjoie, kust olime eile tõusnud Col de Bonhomme suunas; muuhulgas vaatasime ülevalt alla nii eilsele Col du Bonhomme’le kui ka Jovet’ järvele (mis eile jäi kuhugi kõrgemale moreenvalli taha peitu). Allpool paremal laskus Mont Blanci, õigemini küll tema eeltippude nõlv vastu vaatava hommikuse päikese tõttu mõnevõrra hämuse Valle des Glaciers’ suunas, kauguses paistmas meie tänane pärastlõunane Col de la Seigne kuru. Kaunis ja meeliülendav vaatepilt!

Mont Blanc on esmakordselt meie ees Col des Fours'i kurul

Tegime hulgaliselt pilte vaadetest küll ühele, küll teisele poole, küll ilma meieta ja koos meiega, küll üksi, küll kaksi, küll kõik koos. Kui rahvast hõredamaks jäi, saime heita pilgu ka sellesse tippu paigutatud ümmargusele orientiiritahvlile. Raamatust olime lugenud, et siia peaks ära paistma ka ~80 km kaugusele jääv Matterhorn. Kahjuks oli selles suunas Col de la Seigne taga pilvemassiiv.

Viimaks võtsime aru pähe ja hakkasime tagasi kuru poole laskuma. Päevatee oli ju alles ees, kuigi nime poolest oli kaks kuru juba tehtud. All võtsime seljakotid taas turjale, vahetasime äsja kurule jõudnud belgia perekonnaga mõned sõnad (soovitasime neilegi tipus käimist, aga nad vist loobusid) ja alustasime laskumist. Esimene osa sellest oli üsna järsk, klibune ja isegi veidi ebamugav, sest klibu kippus jala alt minema libisema. Vaatsime kergendustundega meile vastu tulevaid mäkkerühkijaid, olles õnnelikud, et meie ei pea siit üles ronima. Tegelikult on selline tunne kurult laskudes tavaline; ise ülespoole punnitades ei tundu rada tavaliselt nii järsk kui alla minnes. Kui kuru peal oli tavapäraselt tuuline ja jahedapoolne olnud, siis nüüd hakkas kiiresti palav. Tegime väikese riietumispausi ja üksiti ka EV 100 pildi - avastasime nimelt, et olime kolmekesi ennast lipuvärvides särkidesse riietanud. Juba hakkas ümbrus rohelisemaks muutuma. Ületasime koos meiega laskuva jõekese ja jõudsime karjamaale. Tugevalt sissetallatud rada kulges edasi eemal paistva lehmakarja suunas ja ega me ei märganud ka, et ta kuskil hargnenud oleks. Nii juhtuski meie selle matka ainuke eksimine. Mitte selles mõttes, et me poleks teadnud, kus me oleme. Siht järgmise kuru näol oli kogu aeg silme ees ja samuti kogu Vallee des Glaciers all jõe ääres paikneva Ville des Glaciers’i külakesega ja seda läbivate teedega. Ühel hetkel lihtsalt tundus, et teerada ei vii enam küla suunas (kuhu me oleks pidanud laskuma, et ületada jõgi ja alustada tõusu kuru suunas). Aga kus me oleks pidanud ära keerama, seda ei märganud. Aga enne eksimisest arusaamist tuli saada läbi lehmakarjast. Esimestel polnud probleemi, kuigi mõned isendid pidasid paremaks hoopis raja peal pikutada. Aga mõnikümmend meetrit tagapool tulnud sattusid kahe partneri pärast rivaalitseva isendi (ilmselt siis pulli) vahele ja pidid ehmatusest peaaegu, nojah, kas just püksi tegema, aga igatahes kiiremini oma jalgu liigutama. Elektrikarjuse taga taas kokku saanud, jätkasime sealt alanud pinnaseteed mööda ja siis tekkiski äkki kuri kahtlus, et see ei kulge päris õiges suunas. Konsulteerisime kaardiga, aga ega eriti targemaks ei saanud. Kui TMB põhirada on väga laiade radadega ja hästi tihedalt märgistatud, siis alternatiivsete harude rajad on kitsamad ja märgistus harvem. Me polnud ainsad eksijad. Mitmed matkajad jätkasid meie poolt valeks tunnistatud rada sellegipoolest. Meie aga võtsime suuna otse alla küla poole, lõigates sirgeks mõned lehmade juurde viiva pinnasetee serpentiinid ja jättes mõned ka lõikamata.

Col de la Seigne poole 

Kui küla juba suhteliselt käeulatuses, aga siiski meist märgatavalt allpool oli, tuli meil äkitselt suur kahjuhoog peale - ei raatsinud kuidagi tõusumeetreid rohkem kaotada. Pidasime veel veidi kaardiga nõu ja saime aru, et ei pea just kindlasti jõge all külas ületama, vaid praktiliselt sama teeb välja, kui minna piki meiepoolset jõekallas kuni Refuge des Mottets’ini ja ületada jõgi selle juures oleva silla kaudu. Laskumise asemel hakkasime libamisi piki nõlva jõe suunas minema, püüdes kõrgust hoida. Nii jõudsime välja sellel kaldal kulgeva teeni, mis lõpuks just sillakese juurde viis. Ühest künkakesest pidime enne silda siiski üle ronima. Teisel pool jõge tõusime otse hüti tagahoovi kaudu Refuge des Mottets’i õuele. Enne jõudsime veel helemusta värvi laigulisi sigu (aedikus) imetleda. Eks tänapäeval ongi kodusiga haruldasem vaatepilt kui mõned aastad (enne sigade aafrika katku meie maile jõudmist) metssigade kohtamine kasvõi maanteede ääres.

Rahva tungival nõudmisel tuli teha lisaks joogipeatusele ka söögipeatus. Nagu varem juba mainitud, hakkas ilmselt tänu kasinatele hommikueinetele lõunaeine komme ka ülejäänutele külge, nii et ega näljasemad väga meid veenma ei pidanud. Tellisime mingeid spagette ja kreppe ning joodavat sinna kõrvale, külastasime kohalikku WC-d ja vaatasime küülikuid (keda Eestis jälle naljalt enam ei näe). Veetsime seal terve tunnikese ja alles poole kahe paiku asusime kuru poole teele.

Olime nüüd taas TMB laial põhirajal, mis lookles serpentiinidena orunõlvast üles. Uhh, pärastlõunases palavuses kurule ronimine pole just minu maitse. Mõnele teisele seevastu oli pärast järjekordset hommikusöögita ennelõunast venimist uus elu sisse tulnud. Venisime tasapisi järele, nautisime vaateid Mont Blanci suunas. Tegelikult MB ise enam ei paistnudki. Meie kurult laskumise ajal peitus ta mingil hetkel madalamate mägede taha. Col de la Seigne kõrvalt MB poole tõusev hari jõudis tegelikult hoopis Aiguille des Glaciers’i nimelise tipuni. Aga sinitaeva taustal olid vaated kaunid! Tegin ikka iga veidi maa järel pildipause, et nii eespool kõrguvaid tippe kui ka tagapool käidud teed jäädvustada.

Kurule lähenedes muutus tõus laugemaks. Karjamaadele ilmusid suured lambakarjad. Ja siis - täna juba teist korda - hakkas üle kuruharja kerkima meie ette lumine Alpide monarh Mont Blanc ise. Kurusadul oli lai ja lame - nagu TMB põhirajal ikka olema kipub. Kurule jõudsime kella veerand nelja paiku - taaskord oli kurul üsna tuuline. Ilm oli siiski küllaltki soe. Olime jõudnud Prantsusmaa ja Itaalia piirile, Col de la Seigne’le (2516 m). Järgmised kolm päeva veedame Itaalias. Tegime taas hulganisti vaimustavaid pilte ja ega me selle kuru orientiiriplaadile suuremat tähelepanu küll ei pööranud. Matterhorn oli meelest läinud, kogu tähelepanu said Mont Blanc ise ja sealt Val Veni suunas laskuva harja nõelad - eelkõige Aiguille Noire de Peuterey, aga ka kõik teised kaunitarid. Piki Val Veni orgu vaadates paistis ka sellega kohtuv Val Ferret, kust me pidime juba kahe päeva pärast jätkama oma teed juba Šveitsi suunas. Kuskil kaugel seal paistis plaadi info kohaselt muuhulgas ka mingi lumine Monte Cervino, millest me aga midagi kuulnud polnud ja sinna MB vaimustuse varju see tipp jäigi. Kuni järgmise kuruni, aga sellest juba edaspidi.

Mont Blanc Col de la Seigne kurult

Pildistamisest küllalt saanud, alustasime laskumist, mis oli eelmiselt kurult laskumisega võrreldes ikka täitsa lauge. Rada oli ka suur ja lai. Peagi hakkas paistma mingi hoone, mis ei saanud veel kuidagi Rifugio Elisabetta olla - liiga lähedal kurule. See oli La Casermetta - kunagine tollihoone, mis on nüüdseks renoveeritud ja sisaldab turismiinfopunkti ja muuseumi. Tegime siin väikese peatuse ja lasime kohalikul asjamehel meile Mont Blanci massiivi ruumilise mudeli (ikka mitu meetrit pikk ja lai) juures rääkida eelseisvatest päevadest. Mudel oli ülevaatlik ja muljetavaldav.

Teekond jätkus allamäge. Pisukese laskumise järel möödusime liikuvast lüpsijaamast. Allpool oli näha üks sõiduauto - ilmselt käiakse sellega muuseumisse tööle. Rada jätkus autoteest veidi kõrgemal ja keeras siis tasapisi vasakule, kus mõnevõrra kõrgemal liustiku all moreeninukil küskitaski Rifugio Elisabetta. Oh, veel peab ülespoole ronima! Õnneks polnud seda palju ja kuigi jäin tänu pildistamisele teistest maha, jõudsin veidi enne hütti neile kenasti järele. Hütt ise asus otse liustiku (Glacier de la Lee Blanche) all rohtunud moreenikünkal, nii et asukoht oli kaunis ja vaated imetlusväärsed. Kohale jõudsime veidi enne kella viit.

Rifugio Elisabetta

Broneerimisel oli meil õnnestunud siin saada nn 5-kohaline tuba. Vastuvõtust juhatati meid mööda kitsast treppi kolmandale korrusele, kus otse trepi vastas katusealuse kallaku all oli lavatsil viis aset reas; ust ka ei olnud ja tegelikult oli seingi vaid osaliselt ees. Aga võrreldes ülejäänud dormiga, kus palju inimesi pikas reas, olime siiski omaette. Dušš oli siin žetoonidega, mis tuli kahe euro eest vastuvõtust lunastada. Kindlat kellaaega, nagu eelmises hütis, küll ei olnud, aga kuna oli parajasti matkajate saabumise tippaeg, siis pidi ikkagi veidi järjekorras olema. Juhtusin seal ootama koos esimesel õhtul meiega ühes lauas söönud prantsuse paari mehega. Kuna nii tema kui ka minu inglise keel oli vilets, siis piirdus meie suhtlus vaid mõne lausega. Žetoonisüsteem toimis siiski kentsakalt: mõnel jäi oma žetoon üldse kasutamata, sest eelmisest dušlejast jäi vett niipalju üle, et ta sai ennast pestud. Müüsime kasutamata žetooni hommikul tagasi.

Õhtusöögini jäävat aega kasutasime veel kasina interneti püüdmiseks, aga ega ei võrgunet ega WiFi kumbki just head ei olnud. Võrgunetti õnnestus püüda teatud kohtade peal õues, Wifit praktiliselt otse ruuteri all söögitoas. Kuna aga kõik korraga üritasid, siis vähemalt esialgu piltide üleslaadimine blogisse ei õnnestunud. Hiljem mingil hetkel sain siiski mõned lisatud. Seekord oli meie õhtusöögilauda lisaks meile paigutatud üks üksi rändav ameerika noormees Portlandist ja siis veel üks (vist samuti) ameerika veganite paar. Õhtusöök oli taaskord hea, kuid kuna rahvast oli palju ja saal väike, siis selgus, et pärast meid pidi veel teine vahetus tulema ja nii ei saanudki me oma meeldivas nurgakeses pikalt istuda.

Pärast õhtusööki tegelesime taas interneti püüdmisega. Lauamängude valik oli siin kasinam ja pealegi polnud eriti kuskil neid ka mängida, sest teine vahetus oli jäänud laudade taha istuma. Aga kuna kolme kuru päev oli ka üsnagi väsitav olnud, siis polnud meil ka midagi selle vastu, et pimeduse saabudes oma lavatsile kolida. Kui eilne päev oli lihtsalt kena, siis tänane oli lausa super!


4. päev 13. august

Rifugio Elisabetta (2195 m)– Lac Combal (1950 m) – l’Arp Vieille (2303 m) – kõrgeim punkt (2430 m) – Col Checrouit (1956 m) – Dolonne (1210 m; hotell Ottoz Meuble)

14,9 km / 6:10 h

Hommik tervitas meid poole seitsme ajal pilvise ja udusena. Nii Mont Blanci pool kui ka piki Val Veni orgu allapoole Courmayeuri vaadates paistsid paksud pilved. Meie kohal oli veel küll heledam taevas, aga aeglasest internetist vaevaliselt hangitud ilmaprognoos midagi head ei lubanud.

Kiire ja napivõitu hommikueine järel sama kiire pakkimine, hommikune grupipilt ja mõned minutid enne kaheksat asusime teele. Ilm oli süngemaks muutunud, kuid vähemalt pidas veel kuiva. Rifugio Elisabetta juurde tuli küll välja kivine autotee, kuid jalgrada lõikas selle serpentiinid otseks. Nii saime kiiresti alla laia ja tasase Val Veni oru põhja, kus sirge pinnasetee suundus eespool paistva orgu takistava võimsa moreenvallini, mis oli kunagi Glacier du Miage liustiku poolt mägede vahelt alla kantud. Veel paistsid vasakul hallide pilvetupsude seest mõned Aiguille’d, kuid peagi hakkasid pilved tihenema. Teeservas paelusid tähelepanu mingid roosad, põdrakanepi miniatuurset varianti meenutavad lillekesed. Enne moreenvallini jõudmist oli vasakul pool ka ehtsat raba meenutav märgala. Ilmselt on moreenvalli taha tekkinud Lago di Combali järveke kunagi suurem olnud, nüüd aga soostuma hakanud.

Tee suundus moreenvalli kõrvalt kitsast vahest piki orgu allapoole, meie aga keerasime rajale, mis suundus paremale ülesmäge - et lõpuks tõusta Col Checrouit kurule. Samal ajal langesid esimesed hõredad vihmapiisad. Panime esmalt ainult kottidele katted peale, lootes, et sadu lõpeb. Siiski tuli peagi teha uus peatus ja kilekeebid välja otsida, sest sadu muutus hoopis tihedamaks. Õnneks oli tegu sellise peenema vihmaga, mis päris hull ei ole, aga matkapäeva siiski korralikult ära rikub.

Rada jõudis peagi võsa vahelt välja alpiaasale ja keris tasapisi kõrgemale. Vihm muutis raja ligaseks ja libedaks. Möödusime mingitest varemetest, ilmselt kunagisest karjuste hütist. Kõrgemale tõustes pidanuks avanema uhked vaated üle oru paiknevatele Glacier du Miage’ile, mitmetele Aiguille’dele ja ilmselt ka Mont Blancile, kuid kahjuks oli kõik hallis pilves. Vaid türkiissinine Lagi di Miage paistis allpool.

Vihmapilvedes Aiguille'd

Rada aga muudkui ronis kõrgemale, kuni jõudis mingi algelise karjuste hütini. Sealt veel veidi üles ümber nurga ja siis paistis, et oleme oma tänase maksimaalse kõrguse (2430 m) saavutanud. Jätkasime põhimõtteliselt nõlva traverseerides kuru poole. Rada muidugi tegi mõningaid üles-alla, vasakule-paremale jõnkse. Peamine oli siiski hoida ennast libisemast, sest siis oleks ülepeakaela poriseks saanud. Prr, vastikult märg oli siiski olla, sest kilekeebi all hakkasid ju higistama, samas käed olid vihma käes ja külmetasid. Viimaks hakkas rada tasapisi taas kõrgust kaotama. Maastikule ilmusid suusaradade piirkonnale iseloomulikud tokid ja ülevalpool ilmus nähtavale mingi (talvine) tõstukijaam. Tasapisi laskudes jõudis rada taas metsa vahele ja ennäe imet - vihm hakkas ka kuidagi märkamatult taanduma. Kokkuvõttes sadas umbes kaks tundi.

Kuigi üle oru olevad mäed olid jätkuvalt peitunud pilvemassiivi, muutus olemine kuidagi heledamaks. Allamäge läks ka samm reipamaks ja tuju hakkas paranema. Poole kaheteistkümne paiku jõudsimegi Col Checrouit kurule (1956 m). Seal asus ka Rifugio Maison Vieille, kus me esmalt ööbima pidime, sest ei saanud Courmayeuri hotellikohtasid. See oleks küll halb variant olnud, sest päevateekond oleks olnud vaid 3,5 tundi ja järgmine päev oleks kujunenud liiga pikaks ja raskeks. Õnneks me need hotellikohad ikka enne reisi saime ja nüüd võisime Rifugio Maison Vieille’s vaid kerge lõunaeinega piirduda. Jätsime oma märjad seljakotid õue, puhastasime märjal murul saapaid ja sättisime ennast kohvikusse. Tellisime kõik kuuma teed, et ennast üles soojendada, ja mingeid võileibu (mis tähendas et paks sai oli pooleks lõigatud ja midagi sinna vahele pandud). Igatahes tee soojendas ja sai täitis kõhtu.

Veetsime seal kohvikus terve tunni, enne kui taas teele asutasime. Nüüd võis vihmakiled ära peita, sest ilm muutus järjest helgemaks ja laskudes ka soojemaks. Edasi ootas meid ees ca 700 m üsna järsku laskumist. Rada kulges põhimõtteliselt paralleelselt tõstukiga ja tegi metsa all tihedalt serpentiine. Tõstuki alumine osa isegi töötas ja mitmedki matkajad suundusid selle peale. Meie olime otsustanud siiski kogu ringi omal jalal läbida ja nii me jätkasime laskumist. Aega meil ju oli. Ühes kohas möödusime tõstuki all mingeid töid tegevatest töölistest. Teises kohas kohtasime einetamas meiega esimesel õhtul koos söönud prantslastest paari. Courmayeur allpool aga muudkui paistis ja ei tahtnud lähemale tulla. Imelik, metsa all rada lausa tolmas - nagu ei olekski siin üldse vihma sadanud…

Üle Courmayeuri paistab homne teekond - Bertone hütt on kuskil seal üleval

Viimased paar serpentiini olid suht võsa vahel (enne oli ilus kuusemets) ja olid küllaltki pikad. Lõpuks ometi juhtis rada meid lagedale ja sealsamas olid ka esimesed majad. Läbisime mingi puhkekeskuse moodi asja ja sattusime iidse välimusega kivimajade vahele. See oli Dolonne - meie sihtpunkt. Mööda kitsaid keskaegseid tänavaid hotelli poole liikudes imetlesime huvitavaid vaateid majadele, sisehoovidele. Üks kena vanem itaalia proua tervitas meid oma ukse pealt. Meie muidugi tervitasime teda ka. Otse ees piki tänavat paistis kellaga kirikutorn - mõni minut puudus kahest. Telefonist linnaplaani piiludes jõudsime otse meie hotelli - Ottoz Meuble - tagahoovi.

Dolonne kitsad tänavad

Astusime sisse ja kuigi ukse peal olev silt lubas registreerimist alles tunni aja pärast, võeti meid lahkesti vastu. Tubade jaotus oli nagu Les Houchesis - kahene tuba naistele ja kolmene meestele. Tegime kiired iluprotseduurid, loputasime läbi ka mõned juba pesemist vajavad riideesemed ja riputasime nad aknaluukidele kuivama. Seejärel läksime linna - üle jõe asuvasse Courmayeuri - poodlema. Oli soov osta värsket mineraalvett, vahest mõned snäkid ja ka õunu, mis osutusid esimesel päeval heaks kosutavaks suutäieks. Ilm oli juba päris kenakeseks muutunud - kohati oli taevas siniseid laike, mis üha suurenesid, ja näitas päikestki. Kõrgemad tipud olid siiski jätkuvalt pilves.

Esmalt tuli veidi laskuda, et jõuda jõe äärde. Siis muidugi üle silla ja siis taas tõusta. Veidi piki tänavaäärt ja siis juba mööda treppi, mis viis otse linnakese keskväljakule bussijaama ja turismiinfokeskuse ette. Vaatasime lähimatel tänavatel veidi ringi ja otsisime üles ainsa kohaliku Carrefouri ostukeskuse. Selle sissepääs oli küll nagu mingist tagahoovist, kus kasutatud pakendite konteinerid ja muu säärane värk oli otse ukse kõrval. Aga oh ebaõnne! Pood oli pikaks lõunaks suletud. Ei viitsinud ootama jääda, kolasime veel veidi ringi ja otsisime teist poodi. Ei olnud. Lõpuks ometi leidsime mingi pisikese külapoe laadse koha, mis oli avatud ja kus oli igast asjast midagi ka müügil. Kuid näiteks õunad maksid seal 5 €/kg. Otsustasime, et ei osta praegu suurt midagi peale ühe preemiajoogi (kellele õlu, kellele Coca) ning suundusime hotelli poole tagasi. Õhtul tuleme sööma, siis käime ka poes.

Tegime tee hotelli veidi pikemaks ning kolasime Dolonnes, et seda vaimustavat keskaegset atmosfääri nautida. Hotellis veetsime aega internetis ja niisama lebotades koos endale ostetud preemiajoogiga. Peagi oli siiski aeg tagasi Courmayeuri poolele sättida. Käisime nüüd esmalt poes ja ega me sealt suurt midagi peale vee tegelikult ei ostnudki. Siis otsisime õhtusöögikohta. Käisime mõned korrad kesklinnas edasi-tagasi, uurisime välja pandud menüüsid ning jäime lõpuks peatuma ühe pitseeria juures, mis peale pitsade ka muud pakkus ja paistis päris kena väliterrassi omavat. Meid paigutati ühte tagumistest laudadest. Oli ehk veidi imelik vaadata sealsamas põõsa varjus virna laotud katkisi toole jms, aga see on sealne normaalsus. Eestis püütakse kola silma alt ära saada. Menüüs oli nii palju erinevaid asju, et ei osanud kohe validagi. Esmalt oli mul plaanis mingi salat võtta, kuid lõpuks tundus kõht nii hele, et võtsin calzone (kokku keeratud pitsa moodi värk). Nautisime head õhtusööki, väikest veini selle juurde ja vaatlesime ümberringi melutsevaid turiste.

Tagasiteel tundsime ennast mõnusalt. Vaatasime veelkord Dolonne tänavatel ringi ja juba kerges hämaruses saabusime hotelli. Seal sättisime veidi oma asju, lugesime homse päeva marsruudi kohta TMB raamatut ning oligi aeg ehtsasse voodisse vajuda.


5. päev, 14. august

Dolonne (1210 m) – Courmayeur (1226 m) – Villair (1327 m) – Rifugio Bertone (1989 m) – Rifugio Bonatti (2025 m)

13,0 km / 5:50 h

Hotell pakkus hommikusööki alates seitsmest, seega taas pooleseitsmene äratus. Hommikusöök oli rikkalikum kui mägihüttides, nii et lasime endal hea maitsta. Kõike jälgis pingsalt vanemast härrasmehest kokk (või kuidas teda kutsuda - ettekandja?). Kui mägihüttides algab koos hommikusöögiga kogu rahva liikumine, sest kõik tahavad võimalikult varakult teele asuda, siis siin hotellis olime esmalt ainsad nii varajased sööjad; peagi lisandusid siiski mõned inimesed.

Teele asusime veerand üheksa. Kuigi Mont Blanc ja muud kõrgemad mäed olid ikka veel pilvedes, oli mujal taevas üsna selge ja mäenõlvad suplesid juba päikesevalguses. Esmalt kulgesime juba kolmandat korda alla jõe poole, et seejärel Courmayeuri keskusesse tõusta. Bussijaama juurest liikusime edasi kiriku juurde, kus piilusime korraks ka ukse vahelt sisse. Kiriku ees keerasime vasakule ja jätkasime tõusu Val Sapini oru suunas. Esmalt mööda tänavat, mida ääristavatest majadest väga paljudes pakuti ka mingeid ööbimisvõimalusi. Ilmselt on talvisel hooajal siin ikka tõelised massid. Aga praegugi nägime mitme maja juures inimesi matkavarustust autole laadivat. Tänav kitsenes ja ühel hetkel sai linn otsa. Tegelikult oli see viimane osa juba omaette nimega küla, nimelt Villair. Mõned heinamaa lapid ja siis jätkus tee rohkem võsa meenutava metsa vahel. Peagi ületasime jõe ja kuigi tee veel jätkus, keerasime meie matkarajale, mis alustas tõusu Rifugio Bertone suunas. Tee suundus piki Val Sapini orgu edasi, meie rada aga hakkas ronima Courmayeuri kohal kõrguvale mäenukile. Sellega oli selline huvitav asi, et kuigi me Bertone hütile lähenesime, muutusid teeviitadel olevad ajad kord lühemaks, kord pikemaks…

Võsa asendus kuusemetsaga, millesse kõrgemal lisandusid lehised. Olime ikka veel varjus, sest hommikune päike oli sama mäe taga, mille otsa me ronisime. Tänu sellele olime ka efektiivsed - tõus edenes hästi ja keegi polnud ülearu väsinud. Metsa hõrenedes hakkasime aga siiski ka päikese kätte jõudma ja nii tuli teha päikesekreemi peatus.

Peagi kuused kadusid ja meid jäi ümbritsema vaid hõre lehisemets. Nüüd oli rohkem ka lagedaid laike. Aegajalt tegime käigu pealt vaate- ja pildipeatusi; Courmayeur allpool, üle oru koonusekujuline Mont Chetif ja pilvepragudes välgatavad liustikud Mont Blanci pool lausa nõudsid seda. Ootamatult kiiresti - pidi olema ju ca 750 m tõusu - hakkas paistma Rifugio Bertone (1989 m). Tegelikult olime koos peatustega kulutanud siiski kaks ja pool tundi. Seega oli aeg midagi põske pista. Olime hakanud harjuma sellise kerge lõunaeinega. Millegipärast tundsin äkki isu Coca-Cola järele (eelmine selline koka isu tekkis mul 18 a tagasi Nepaalis, kui laskusin Thorong La kurult). Teised vaatasid oma hapukate Lemon-limonaadide tagant imelikult, kuidas ma Coca Colat nautisin. Pooletunnine peatus kena vaatega terrassil ja päikese käes sai läbi. Võtsime kotid taas selga ja tegime veel mõned sammud ülespoole. Mäenukil oli vaatega punktides juba harjumuspäraseks saanud orientiirideketas, aga seal oli ümber üsna palju rahvast, nii et me ei saanudki seda põhjalikumalt uurida. Tegelikult paelus meid hoopis järjest avaramaks muutuv vaade Mont Blanci suunal. Pilved olid veidi kerkinud ja paljastanud otse Mont Blancilt laskuva Glacier de la Brenva alumise osa. Ka Val Veni org, kus olime eile hommikupoolikul ja üleeile õhtupoolikul matkanud, ilmus Mont Chetifi tagant järjest rohkem nähtavale.

Ümber Mont de la Saxe mäenuki

Rada jätkus nüüd juba praktiliselt traaversina ümber üsna järsunõlvalise Mont de la Saxe mäenuki ja hakkas keerama Val Ferreti orgu (õigemini selle kohale, sest olime ju kõrgel nõlval). Ülevalpool meid oli rohetav mägi laviinitõkete ridadega, allpool lehisemetsa ladvad. Väga lahe rada!

Val Ferret' poole; all MB tunneli sissepääs

Veidi edasi matkanud, avanes meile ka vaade Glacier de la Brenva lõpumoreeni lähistel mäe sisse suunduvale Mont Blanci tunnelile. Meie rada aga laskus hoopis veidi, nii et kõndisime viimaste hõredate lehiste vahel. Mäenõlvu katsid tihedad madalad mustikapadjandid ja ka marju oli üksjagu, mida ikka aegajalt suhu pistsime. Rohkem köitsid meie tähelepanu siiski üle Val Ferreti paistvad järsud Mont Blanci ja Grandes Jorasses’e nõlvad - ikka teravad ribiharjad vaheldumisi liustike alumiste osade ja moreenidega; tipud olid jätkuvalt pilvedes. Aga ka sellised “lõigatud” mäed oli vapustavalt kaunid. Ei saanud kuidagi edasi, ikka ja jälle pildistasin ja vaatasin, vaatasin ja filmisin. Ja siis need lehised, mille vahel meie rada kulges - üks huvitavama jändriku kujuga kui teine! Pingsa vaatluse tulemusena avastasime ka Mont Blanci idaküljel Chamonix’st Courmayeuri kulgeva köisraudtee tugipostid ja vahejaama.

Meie rada oli vahepeal jõudnud juba täiesti Val Ferreti kohale. Kuna Val Veni ja Val Ferret kulgevad tegelikult ühel joonel, moodustades koos Courmayeurist allapoole kulgeva Val d’Aosta’ga nagu T-tähe, siis avanes pilgule meie eelnevate ja järgmise päeva teekond. Aega-ajalt tegime ikka pildipeatusi, vahepeal ka näksipeatusi.

Rada vahepeal siiski veidi tõusis, sest puud olid asendunud roomavate kadakatega; viimaste lehiste ladvad paistsid meist veidi allpool. Ja siis taas laskus, et kulgeda lehiste ja kuuskede vahelt. Huvitav on märkida, et nii mitmeski kohas kogu TMB vältel kohtasime Nepaali palvelippude vanikuid, mis olid veetud üle oru, üle jalgaraja või kinnitatud mõne maja räästa alla. Ka täna matkasime korra sellise puude vahele tõmmatud värvikireva lipurea alt läbi.

Üldiselt kulges rada nüüd peamiselt mööda laia riiulilaadset ala, vaid aegajalt järsema koha peal kitsenedes. Seejärel tegi rada järsu nõksu paremale kitsasse külgorgu. Pinnas muutus niiskemaks ja toitaineterikkamaks, millest andsid tunnistust raja äärde ilmunud suurte takjalaadsete lehtedega taimed. Jõudsime ojakese äärde, ületasime selle ja nüüd keeras rada piki mäenõlva, et taas põhioru kohale jõuda. Selline V-kujuline rajalõik on tavaline külgorgude ületamiseks kõrgust hoides; vastasel korral oleks pidanud külgneva ojakese äärde laskuma ja siis taas tõusma.

Kõrgemad tipud on ikka veel pilvedes

Selle V-saki tipus heitsin taaskord pilgu tagasi Mont Blanci suunas ja mida ma nägi - pilvevaip oli rebenenud ning MB ise paistis pilust. Nüüd heitsime sageli tagasipilke ja meie silme all vabanes Mont Blanc teda ümbritsevast pilvevatist ning jäi meid selja tagant valvama õhtuse päikseloojanguni ja järgmiseks hommikupoolikuks, kuni ta madalamate tippude varju taandus.

Rada jõudis taaskord metsapiirini karjamaad meenutavale alale (rohkem lopsakaid taimi, mis viitab väetatusele lehmasõnnikuga) ning paremalt laskuva laia külgoru nõlval, meist ikka jupp maad kõrgemal ilmus nähtavale meie tänan sihtpunkt Rifugio Bonatti. Võtsime need viimased tõusumeetrid. Rahvast oli ümberringi äkitselt tunduvalt rohkem kui enne. Ülevalt alla vaadates paistis Val Ferreti orus mitmed autoparklad, kust siis ilmselt päevamatkajad üles Rifugio Bonattisse teel olid. Muidugi matkas neid üksjagu ka meie tuldud rajal.

Sellest ja asjaolust, et meie neljandal matkapäeval jäid nägemata kõik metsikud vaated Mont Blanci ja Aiguielle’de poole, tekkis ja sai toitu mõte korraldada üks järgnevatest bussimatkareisidest just siiakanti. Tehes näiteks kaks päeva Courmayeuri ümbruse radadel ja kaks päeva Chamonix ümbruse radadel; ehk näiteks aastal 2020?

Jõudsime Rifugio Bonatti hüti juurde (2025 m), kus meid ootas tõsine melu. Suhteliselt suur ja moodne hiljuti vana asemele ehitatud hütt oli küllalt suure söögisaaliga, kuid see oli rahvast pungil. Massid einestasid ka majaesisel terrassil. Vastuvõtu laual oli silt, et sisseregistreerimine algab kella kolmest. Kuna olime olnud kiired, siis oli meil terve tund aega teha traditsioonilisi venitusharjutusi ja premeerida end väikse õllega. Samas märkasime meie satelliitgrupi veganit üsna mitut korda õlle järel käivat - ilmselt ei suuda taimetoit ikka piisavalt energiat anda… Veidi enne kella kolme hakkasid terrass ja söögisaal kiirelt tühjenema. Päevamatkajad lahkusid ja meiesugused sättisid ennast registreerimisleti taha. Seekord paigutati meid kaheksakohalisse tuppa, kus oli kaks voodit otsakuti piki seinaäärt ja teises seinas oli lavats kuuele inimesele. Hakkasime oma kraami laiali laotama ja dušši alla sättima.

Vaade Bonatti terrassilt

Ka siin oli dušš žetoonidega, kuid neid anti igale matkajale üks ilma rahata. Hoopis huvitavam oli aga tähis, mis ootas meid WC/pesuruumi uksel - need olid puidust eesti rahvarõivastes nukud! Kui proovisin oma hädises inglise keeles ühele noormehele hüti personali hulgast seda seletada ja pärida, kust nad need said, ei saanud ma vastust, sest ei suutnud ennast arusaadavaks teha.

Vahepeal toodi meie tuppa kolmene seltskond matkajaid - umbes minuvanused või veidi vanemad ema ja isa ning nende täiskasvanud poeg. Esmalt me suurt ei rääkinud (peale tavapäraste viisakusvormelite). Samas jäime kuulatama nende omavahelist vestlust ning mõistatama, mis keeles nad kõnelevad. Peab märkima, et seni olime kuulnud üldiselt vaid suurte rahvaste keeli: väga palju prantsuse keelt ja inglise keelt, viimastel päevadel rohkesti ka itaalia keelt, vähemal määral saksa keelt. Ja nüüd oli korraga tundmatu keel, milles oli siiski üksikuid tuttavaid slaavipäraseid sõnu. Ei jäänud muud üle, kui küsida. Selgus, et nad on Sloveeniast (poeg küll elas ja töötas Suurbritannias). Muidugi huvitusid nemad siis meie päritolust. Nii vestlesime siis veidi pikemalt. Selgus, et nad tegid TMB-d päripäeva (mida tehakse suhteliselt harva) ja et nad olid alustanud Champex’ist (Šveitsist). Arvutasime järgmisel hommikul lahkumisel välja, et peaksime nendega uuesti kohtuma teisel pool Mont Blanci Fleger’i kandis, kuid seal olid (ilmselt Chamonix läheduse ja tõstukite tõttu, aga ilmselt kõige rohkem pühapäeva pärast) liikumas tohutud rahvamassid ja nii me neid enam ei kohanudki.

Õhtusöögiks söögisaali siirdudes selgus, et meile (minu nimele) oli kaetud kolm kohta. Kui eksitusele tähelepanu juhtisime, paigutati meid kiiresti ümber. Kuna rahvast oli palju, siis kulges õhtusöök päris suure melu saatel. Serveeritud toitudest mul üldiselt pole kuigi palju mälestusi, kuid Bonattist on meelde jäänud huvitav kaunviljaliste supp (oad ja kikerherned). Maitses hästi.

Pärast aeglaselt kulgenud õhtusööki hakkas päike just loojuma. Panime ennast soojemalt riidesse ja siirdusime terrassile. Mont Blanci ümbruses olid vaid mõned pilvetupsud, mis tasapisi roosakamaks värvusid. Kõige kohal troonis kitsas kuusirp. Loojanguhetke oodates tegime mõned poseeritud fotod: tööline ja kolhoositar, kaks King Kongi, rääkimata hüpetest MB taustal. Lõpuks päike vajus ja me saime oma loojangupildid tehtud.

Kuna Rifugio Bonatti pakkus päris head internetti (või oli see lihtsalt tavalise mobiillandmeside levi, mis oli hea, ei mäleta enam), siis veetsime mõne aja veel uudiseid lugedes. Samuti tudeerisime TMB raamatust homset marsruuti. Kuna naabrid hakkasid unne vajuma, pidime ka meie jutuajamise lõpetama. Kuigi päevatee polnud just pikk ja raske olnud, tegid värske õhk ja matkamine oma töö ning peagi nohisesime meiegi.


6. päev 15. august

Rifugio Bonatti (2025 m) – Chalet Val Ferret (1784 m) – Rifugio Elena (2062 m) – Grand Col Ferret (2537 m) – La Peule (2071 m) – Ferret (1705 m) – La Fouly (1610 m; hostel Auberge Maya-Joie)

23,3 km / 8:50 h

Seekord oli äratus pool tundi varem (kella kuue ajal), sest hommikusööki pakuti juba alates poole seitsmest. Muidugi kasutasime me selle võimaluse ära, et võimalikult vara teele saada, sest ees ootas läbitava maa poolest kõige pikem päevateekond. Mõned minutid peale poolt seitset tõusis ka päike kuldama sinitaevasse kerkivat Mont Blanci. Pärast taaskord niruvõitu hommikusööki pakkisime asjad, vestlesime veidi veel oma toanaabritega ja teele saime kolmveerand kaheksast.

Hommikune teekond kulges päris tükk aega oru varju jääval nõlval. Seega oli kõhedavõitu ja arendasime päris head tempot. Esmalt pidime Rifugio Bonatti tagant veidi tõusma, et ületada lai Vallon de Malatra kõrvalorg ja seejärel jätkata traverseerides Val Ferreti nõlvadel. All orus paistsid autoteel liikuvad sõidukid, mis parkisid meist veidi eespool, kus tee lõppes. Ka üks liinibuss sõitis tee lõppu ja pööras seal ümber. Seega on tõesti võimalik siin korraldada ka bussireisi matka.

Kuna päike valgustas üle oru paiknevaid tippe ja liustikke ning taevas oli ainsagi pilveribata, olid vaated taaskord imeilusad. Iga paarisaja meetri võrra edasiliikumine paljastas vastasnõlva veidi uue rakursi alt ja nii ei saanud ka täna fotokat kuidagi rahule jätta. Grandes Jorrasses, Glacier de Frebouze, Aiguielle de Talefre, Glacier de Triolet, Aiguillle de Triolet, Glacier de Pre de Bar ja Mont Dolent - nii nad seal reas meie silme all kerkisid - laskusid. Eespool aga kümbles veel varjudes Mont Dolentilt laskuva ribi jätkuna roheliste rohunõlvadega mäehari, millel Petit Col Ferret ja Grand Col Ferret (tõlkes siis vastavalt Väike ja Suur Ferret kuru). Viimane tuligi meil täna ületada. Muide, Mont Tolenti tipus (3820 m) asub kolme riigi (Itaalia, Šveitsi ja Prantsusmaa) piiride kolmikpunkt.

Tundus, et meie rada võiks viia mööda rohunõlvasid kõrgust hoides ja tasapisi kogudes otse kuru suunas. Paraku pole mägedes asjad alati nii lihtsad. Nii ka seekord. Paremalt laskus järjekordne külgorg (Val de Belle Combe) ja ilmselt oli see nii järskude nõlvadega, et polnud võimalik seda ületada. Nii nägimegi kurvastusega, kuidas meie rada hakkas serpentiinidega Val Ferret’ oru põhja suunas laskuma. Just sinna, kus autotee lõpp ja buss ennist ümber keeras. Mitusada meetrit kõrgust kadus jõudsasti ja all asuva Chalet Val Ferret’ juures oli paras teha esimene pissipeatus. Kuna oli ikka tõeliselt vara, siis sööma ei hakanud: ongi järgmise hüti - Rifugio Elena - suunas rohkem motivatsiooni ronida. Nüüd pidime ju selle kaotatud kõrguse ja enamgi veel tasa tegema.

Tegelikult jätkus oru põhjas pinnasetee, mis lõpuks tõusis ka Rifugio Elena juurde. Matkarada kulges otsemalt ja asus kohe kõrgust koguma. Kuna olime ikka veel varjus, siis polnudki see nii raske. Mõningase tõusu järel kulges rada taas vaid tasapisi tõustes ja nii jäi jälle aega ümbritsevatele vaadetele. Jõudsime karjuseonni (?) varemete juurde, mis olid ümbritsetud põdrakanepi väljaga. Siit üle oru pildistasin ühed kaunimad vaated. Muidugi oli ilusaid vaateid palju, aga see kuuluks kindlasti TOP 3 hulka.

Põdrakanep ja mäed

Nüüd viimaks jõudsime ka ise päikese kätte. Rifugio Elenani (2062 m) oli veel küll veidi minna - ületada väike ojake ja tõusta künkaharjale, mille varjus hütt kükitaski. Hoolimata päikesest oli siin mõnevõrra tuuline ja seetõttu ka jahe. Kuna söögisaalis rahvast veel väga palju ei olnud, võtsime ühe laua juures istet ja tellisime varase lõunaeine (kell oli kümne ringis). Eineks mingid saiad või olid need täidisega pannkoogid? Igatahes puhkasime, sõime ja kolmveerand ühteteistkümne paiku jätkasime teekonda. Rada keeras esmalt laugelt tõustes kurust hoopis eemale, külgoru suunas. Olin teistest veidi varem tulema hakanud ja istusin nüüd teeveeres ning pildistasin. Matkajaid oli palju, eriti paistis taas silma üks aasia päritolu suurem grupp, kes küllaltki lärmakalt vadistades ja tihedas rivis ülespoole rühkisid. Teised jõudsid mulle järgi ja jätkasime meiegi. Nüüd tegi rada mõned järsud serpentiinid, et nimetatud külgorust välja tõusta. See külgorg oli tegelikult pigem lausa sälkorg - nii järsud olid kõrgemal tema nõlvad. Ühel järjekordsel puhkepausil vaatasin üle kanjoni kaljunukil einestavaid lehmi. Meie poolt vaadates oli see kaljunukk; teiselt poolt tõusis sinna lauge roheline aas.

Kurutee jätkus veel paari serpentiiniga ja viis meid kurust paremale nõlvale. Nüüd ei olnud muud vaja kui laia rada pidi kurusadulale marssida - kõrgused olid juba põhimõtteliselt võetud. Kurualusel rohunõlval einestas suuremat sorti lambakari, üle naaberkuru (Petit Col Ferret) pressis ennast üksik pilveriba. Idülliline vaade! Ainult meie kuru - Grand Col Ferret’ - suunas kulgev rada oli paksult rahvast täis, suisa laulupidu. Ka lambakari kogus ennast äkitselt kokku ja pani Šveitsi poole plagama. On ju Grand Col Ferret (2537 m) piirikuru Itaalia ja Šveitsi vahel.

Grand Col Ferret

Kurul lõõskas tugev tuul - Šveitsist Itaaliasse. Panime joped selga ja sättisime ennast Itaalia poole peal veidi allapoole kurusadula alla puhkehetkele. Pistsime näkse põske, tegime pilte ühele poole ja teisele poole. Käidud küljel oli näha pea kogu meie teekond Itaalias - silmapiiril asuv Col de la Seigne, sealt laskuv Val Veni, Courmayeuri kohal kõrguv Mont Chetif ja pooleteise päeva teekond Val Ferret’s.

Üle kuru avanev vaade oli navitrollalike pilvedega. Kurul endal oli taaskord orientiiriketas. Kaugema madalama mäeaheliku taga kerkis imposantne lumine Monte Cervino ja sellest veidi paremal must Monte Rosa sein. See Monte Cervino ei andnud rahu. Taas see tundmatu tipp (meenutan, et olime seda näinud juba kolmandal matkapäeval). Õhtune guugeldamine andis ootamatu tulemuse - Monte Cervino on Itaalias selle mäe nimi, mida Šveits ja terve maailm tänu Dobblerone šokolaadile tunneb Matterhorni nime all. No muidugi! Kui Monte Rosa, siis sellest vasakul peabki ju meie asukohast vaadates Matterhorn asuma! Käisime seal ju kaks aastat tagasi, ainult et Šveitsi poole pealt ja nägime Matterhorni iseloomulikku küünist.

Matterhorn (Monte Cervino) ja Monte Rosa nähtuna Grand Col Ferret'lt

Jahe tuul sundis meid oma peatuspausi kurul lõpetama. Siiski veetsime seal tervelt pool tundi, enne kui Šveitsi poolele laskuma hakkasime. Ees oli päeva pikem pool. Õnneks küll pärimäge, aga maa poolest ikka päris pikk. Pärast mõningast laskumist heitsin veel korra pilgu kuru poole. Seal avanes lahe vaade - üle rohelise lameda kurusadula kerkimas mingi lossina hallid kaljud. Eespool aga vaimustas meid jätkuvalt Monte Cervino/Matterhorn. Laskumise rada oli lai ja mitte järsk. Tasapisi vajus Monte Cervino madalamate mägede varju. Vastu rühkis seltskond jalgratastel. Rada keeras ümber mäenuki vasakule ja hargnes. Ka otse edasi viiv rada oleks lõpuks meile sobivasse kohta välja jõudnud, ainult laskumine oleks järsem olnud ja me poleks saanud järjekordset hütipausi teha. Nimelt paistis siinsamas paar serpentiini allpool Gite Alpage de la Peule ja kuna kell lähenes kahele, oli pausiks paras aeg. Ülevaltvaates tundus küll esmalt tegu olevat vaid laudaga, sest hütt oli ümbritsetud karjaaedade ja lehmadega, kuid siiski märkasime pika maja ees ka päikesevarjusid, mis on hüti tunnuseks.

Hütiesine oli rahvarohke. Mõned sammud enne hütti seisis grupp suurte seljakottidega ja vene keelt kõnelev seltskond. Sain hiilata ja välja kraamida oma nõukaaegse tavapärase tervituse: “Здравствуйте, откуда вы?”. Selgus, et igalt poolt - mitte ainult Venemaalt, vaid osad ka Ukrainast ja Lätist. vahetasime veel mõned laused, kuid nad kiirustasid minema, nii et pikemat juttu ei tulnud. Märkasin, et mu vene keel (vähemalt nende paari lause põhjal) polnudki nii väga roostes.

Hüti lauad paiknesid pika hoone ees, kohe hüti eest mööduva üsna, khmm sõnnikuse, tee servas, millest teisel pool oligi karjaaed. Nojah, see ei seganud meid igale üht karastavat jooki tellimast ja veidi puhkamast. Hoolimata laudalüürikast ümberringi olid seal väga šveitsilikud hinnad.

Swiss Val Ferret

Piirdusime lühikese peatusega ja siis jätkasime laskumist, nüüd juba piki teed. Ühe koha peal lõikas rada serpentiini ka otseks, aga üldiselt marssisime piki kruusast teed. Lõpuks jõudsime jõe äärde (Dranse de Ferret), ületasime silla ja jätkasime juba laiemat teed mööda, mis varsti lausa asfaltteeks muutus. Möödusime mingist hütist ja parklast ning jätkasime pika sammuga allamäge. Jõudsime mõne majakesega Ferret’ külakesse. Ka Šveitsi poolel kannab org nime Val Ferret (vahel lisatakse täpsustamiseks Swiss Val Ferret). Kuigi rada keeras alla jõe poole, läksime veidi edasi ja piilusime küla teises servas asuva kabeli ukse vahelt sisse. Siis tulime tagasi, et ikka mööda rada jätkata - maantee läks küll samas suunas, kuid tundus liiga kurnav jalgadele ja autosid sõitis ka. Rada ületas jõe ja kulges mõnda aega teisel kaldal. Vasakul üleval kõrgus Mont Tolenti Šveitsi-poolne külg; ületasime ühe väiksema sealt laskuva kõrvaljõe. Seejärel ületasime taas Ferret’ jõe. Veel veidi piki maanteed ja siis juhatas viit paremale metsa vahele, kus poolesaja meetri kaugusel metsas paistis meie tänane sihtpunkt - La Fouly küla (1610 m) servas asuv hostel Auberge Maya-Joie. Oli ka viimane aeg. Matk oli kestnud (tõsi küll, koos peatustega) juba ligi 9 tundi ning olime läbinud üle 23 kilomeetri.

Registreerisime ennast sisse ning meid juhatati meie tuppa, mis asus hoopis teises hoones. Kahe maja vahe oli küll vaid paar meetrit ja pääses meie tuppa põhimõtteliselt terrassi kaudu, kuid ka läbi põhimaja puhkeruumi. Tuba oli suur (10-kohaline), kuid esialgu olime seal vaid meie. Hõivasime ühes nurgas kaks nari ja mina jäin siis seekord eraldi voodisse ukse kõrvale. Kuna terrassil paistis soe päike, loputasime pärast duššivõtmist mõned riideasjad läbi ja sättisime sinna kuivama. Edasi oli plaan minna poodi, mis paistis läbi puude sealsamas meie terrassi all. Kasutasime võimalust otse parkimisplatsile lõigata. Esimene pood oli hoopis spordipood. Vaatasime huvi pärast korra seal ka ringi. Hinnad olid ikka väga-väga šveitsilikud… Kõrval oli toidupood. Vaatasime ka seal ringi ning muretsesime endile õhtuks veidi kraami (sest hostelipidaja hoiatas ette, et õhtusöögiks on ainult raclette) - vinnutatud vorsti, juustukuubikuid (väga huvitavad kolme maitsega pisikesed sulatatud juustukesed ühes karbis) ja ka ühe veini. Poodide katusel asus mingi hotelli terrass päikesevarjude ja laudadega, seal peeti mingit pidu - ansambel mängis ja puha.

Õhtusöök oli siis omapärane. Raclette, mis pidi olema midagi šveitsilikku, kujutas endast sulatatud kuuma juustu laiku taldrikul ja ühte koorega keedetud kartulit. Hiljem sai küll kartuleid juurde. Seekord olime omaette lauas. Huvitav on märkida, et ettekandja (omanik? pidi olema perehostel) küsis meie käest, kas me limoncellot tahame. Tahtsime. Oli päris hea.

Meie tuppa paigutati veel üks matkaja, õigemini küll lausa jooksja. Ta nimelt tegi TMB-d viie päevaga. Peale õhtusööki lõime niisama aega surnuks, mekutasime šveitsi veini, vorsti ja juustu (mis oli siiski prantsuse päritolu). Kui väljas pimedaks läks, tuli ka meile uni peale. Nagu igal õhtul. Pikk tee oli selja taga ja langesime taas õiglasesse unne; vaevu kuulsin läbi une, kuidas naaber oma voodisse tuli.


7. päev, 16. august

La Fouly (1610 m) – Praz de Fort (1151 m) – Issert (1055 m) – Champex (1466 m) – Relais D’Arpette (1627 m)

19,0 km / 7:00 h

Hommikusööki pakuti siin alates kella seitsmest, seega sai pool tundi kauem ehk kella poole seitsmeni magada. Kui sööma siirdusime, hakkas just otse aknasse paistva Aiguille de la Neuve tippu kuldama päike. Kümme minutit peale kaheksat oli hommikune pilt (seekord naljapilt) tehtud ja asusime teele. Esmalt juba tuttavat rada pidi külaplatsile, siis hotellidest mööda ja siis alla üle jõe. Matkarada viis suurest maanteest eemale ja kulges jõe vasakul kaldal (tee kulges ikka paremal kaldal ja oli meile kogu aeg näha). Valdavalt metsavahel kulgev matkarada hoidis kõrgust rohkem kui vastaskalda maantee. Nii avanes meile ülevalt alla vaade teisel pool olevatele rohelistele heinamaadele ja majadele. Ühes kohas oli muidu lai rada õige kitsuke, sest mäest oli kunagi midagi alla varisenud ja tugiketiga rada oli sisuliselt kaljusse raiutud riiul. Umbes pooleteise tunni möödudes jõudsime huvitavale metsavahelisele vallile, mis võis olla oru külje pealt laskunud kunagise liustiku moreen. Rada laskus otse Praz de Forti külakesse. Esmalt läbisime sellise uuema osa, kuid päris all enne silda, mis meid taas jõe paremale kaldale viis, oli üsna arhailise välimusega majadega tegu (muide, ka uuemad majad olid siin samas stiilis ehitatud). Jõudsime siinkohal taas järele eile kohatud venelaste pundile. Mõtlesin, et sätin ennast mõne kõrvale ja puhun veidi juttu, kuid nemad kilkasid vaimustusest kanaaeda nähes ja jäid sinna pildistama; meie omad aga tõttasid edasi ja nii jäigi mul jutlemata - tõttasin omadele piki asfalti järele. Eespool paistis juba mägi, millest vasakul orus tõenäoliselt Champex asus (meie rada viis sinna).

Tee kulges heinamaade vahel allamäge, läbis Arlaches’ külakese, laskus Isserti külakeses taas jõe äärde ja ületas jõe. Selleks ajaks olime juba kaks ja pool tundi matkand, nii et kui märkasime jäätisekohvikut, otsustasime kõik peatuse kasuks. Mida rohkem allapoole liikusime, seda soojemaks ju läks ning päike oli juba üsna palav. Nii et see jäätis kulus kenasti ära. Tellimuse täitmine võttis millegipärast üsna kaua aega, nii et vene grupp jõudis meile järgi. Nüüd sain nende grupijuhiga (tütarlaps rastapatsidega) veidi ka rääkida. Nad tegid ka muidugi TMB-d, olid alustanud Chamonix’st ning ööbisid telkides. Seepärast olid neil ka suured, mõnel lausa hiiglaslikud seljakotid. Üks vanem mees oli ka neil seltskonnas. See olevat eilsest kurupäevast nii väsinud, et sõitis osa teest bussiga. Muide, ka meiega mõnda aega paralleelselt matkanud kanada paar koos alailma õnnetu näoga ja piimahabemega pojaga olid hommikul bussijaamas ja lehvitasid meile. Venelased pidid Champex’ist valima TMB põhimarsruudi (meil oli hea ilma korral homseks plaanis alternatiivne raskem variant); ise nad kommenteerisid seda nii, et nad tulid siia puhkama, mitte rabelema. No ma ei tea, miks siis telkidega tulla, kui puhkama. Meie puhkasime - nendega võrreldes olid meie kotid ridikülid…

Isserti külake; üleval mäekurus Champex

Saime oma jäätised enne venelasi söödud ja asusime teele. Rada eemaldus nüüd autoteest ja tõusis esmalt võsa, edasi aga metsa vahel eespool mainitud mäe poole. Tegelikult oli palav, võiks öelda, et meie matka palavaim hetk. Olime ka piisavalt madalal - vaid veidi kõrgemal kui 1000 meetrit. Aga õnneks oli ju nii, et mida kõrgemale me pressime, seda jahedamaks jälle läheb. Ja lisaks kulges rada suuremalt jaolt suurte kuuskede varjus. Raja ääres oli ühel mäenukil väike meie RMK platside stiilis puhkekoht palkidest laua ja pinkidega. Tegime meiegi seal peatuse ja vaatlesime kaugema paistvat lumist mäemassiivi. Kuskil selle ümbruses (ilmselt siiski tagapool) peaks olema kuulus Col du Grand Saint Bernard (mis on andnud nime ka bernhardiini tõugu koertele).

Jätkasime tõusu, saatjaks aegajalt raja ääres paiknevad puust välja lõigatud kujud - metssiga, mägikits, orav jt loomad; mh ka veinipudel koos kahe klaasiga.

Möödusime metsas kõrguvast kaljust, millel seltskond ronimist harjutas. Isegi lapsed olid kaasas. Paistis, et see on populaarne ronimiskoht, sest mõned köitega varustatud inimesed tulid meile veel vastu.

Ühel hetkel hakkasime kuulma mäkke ronivate autode hääli, seega pidi Champexisse tõusev maantee juba lähedal olema. Puude vahel kuskil kõrgemal oli ka üks maja näha. Tegime otse rajal veel ühe peatuse, et siis võtta viimased meid Champexist lahutavad tõusumeetrid. Jõudsime välja autoteele, aga matkarada lõikas selle serpentiine, kulgedes kohati läbi majade tagahoovide. Ja siis ühel hetkel oli Lac de Champex meie ees. Veidi edasi paistis mingi hotell. Kuna olime kuumas matkamisest parasjagu väsinud, siis ei viitsinud edasi minna ja võtsimegi kohe esimese ettejuhtuva. Seal paistis seljakottide järgi otsustades ka teisi matkajaid einestavat. Kotid kästi meil akna alla ritta laduda ja sealsamas väliterrassil me menüüd uurima asusimegi. Kuna kell oli juba üks läbi, siis võtsime veidi toekama lõuna ehk kišši (Quiche).

Lac Champex

Teenindamisega läks veidi aega, aga kuna meil ka kiiret kuhugi polnud, siis veetsime seal terve tunni süües ja puhates. Alles kella kahe paiku jätkasime teed piki järve randa. Veerand tunni möödudes, kui järv juba selja taha jäänud oli, avastasime end korraga spordipoe eest, mille ukse juures hulk soodushinnaga särke ja muud kraami rippus. Minu tähelepanu pälvisid TMB teemalised tavalised T-särgid. Varem olime paaris hütis kohanud erkrohelisi TMB logoga spordisärke, aga kuna sünteetilisi spordisärke olime endale matkaks juba varunud, siis polnud mõtet veel ühte osta. Sünteetika ju ei kulu. Aga juhtus siis nii, et ostsime endale TMB sümboolikaga T-särgid.

Kuna edasi plaanisime alternatiivset varianti, mitte põhilist TMB-d, siis oli meie tänane ööbimine planeeritud juba Champexist veidi edasi kuru poole. Nüüd tuli üles leida see õige ärakeeramise koht. Kui põhiTMB on ülihästi märgistatud, siis alternatiivsete radade kohta seda alati öelda ei saa. Konsulteerisime üle pika aja veidi kaardiga ja lõpuks tõusime ikkagi mööda teed Relais d’Arpette juurde - see oli meie tänane ööbimiskoht. Kuna suure osa tänasest päevast olime liikunud pärimäge, siis oli läbitud teekond taas küllalt pikk. Olime keeranud kitsamasse külgorgu ja tõusnud paarsada meetrit. Hoolimata Champexi lähedusest polnud praktiliselt üldse telefonilevi ja ka kohalik WiFi oli väga nõrk ja aeglane. Nii kujunes meie küllalt pika õhtupooliku (jõudsime kohale juba kell kolm) peamiseks tegevuseks interneti püüdmine. Mõned pildid blogisse sain kuidagi üles laaditud, kuid kuna täna pidi registreeruma meie kojulennule (uhh, ainult viis päeva ongi veel matka jäänud!), siis oli õhtul oluline interneti olemasolu. Viimaks olin sunnitud siiski Šveitsi naeruväärselt kallist andmeside kasutama, sest WiFiga oleks jäänud lennule registreerumata. Küll ikka on hea, et Euroopa Liidus pole tarvidust mõelda interneti hinnale! Lisaks oli meil kindlasti vaja näha homset ilmateadet, sest halva ilmaga oleksime pidanud taas veidi laskuma ja minema põhiTMB rada mööda Alp Bovine kaudu. Saime ilmateate siiski kuidagi kätte ja kuna see lubas päeva esimeseks pooleks ilusat ilma, siis oli otsus lihtne - homme lähme Fenetre d’Arpette kuru kaudu, mis saab olema koos kolmandal päeval võetud samakõrge Col des Foursiga meie matka kõrgeim ja kindlasti kõige raskem kuru.

Val d'Arpette ja Col des Ecandies

Aga enne veel pesime ennast ja taas veidi pesu, sest ilm oli kena ja päikese käes kuivas kõik kenasti. Peagi hakkas saabuma ka teisi matkajaid, osad neist telkisid meie maja lähistel. Ööbisime ka siin peamaja kõrvalmajas teisel korrusel, kuhu viis kitsas välistrepp. Õnneks oli meie käsutuses täpselt viiekohaline tuba, nii et saime olla omaette. Maja oli küll üsna vana välimusega nagisev puumaja.

Õhtusöögiks oli meil ka oma laud. Serveeriti muuhulgas mingit väga head porgandi toorsalatit ja hirvepraadi. Söögisaali aknad avanesid mägede suunas - just sinnapoole, kuhu me homme minema hakkame ja kuhu ka päike loojub. Päikseloojang juhtus täpselt sellele ajale, kui söömist lõpetasime. Oli lausa naljakas vaadata, kuidas kõik äkki loojangut tähele panid ja seda pildistama ruttasid.

Õhtune unelemine voodis päädis nooremate matkakaaslaste pikkade fantaasiarikaste jutustustega, mida mina suuremalt jaolt ei kuulnud - jäin tukkuma. Mingil hetkel enne südaööd, kui teised olid juba uinunud, ärkasin äkitselt ja ennäe, saingi niipalju andmesidet, et lennule registreerimine ära teha ja piletid teistele laiali saata. Pärast kajastus see arve peal küll kahekordselt, sest kodus selgus, et ööpäevade arvestus välismaal käib Eesti aja järgi. Kentsakas küll, aga mis parata. Alternatiiv oleks olnud järgmisel päeval registreeruda, kuid kuna tahtsime ikkagi lennukis suht lähestikku istuda, oli seda oluline võimalikult varakult teha.


8. päev 17. august

Relais D’Arpette (1627 m) – Fenetre d’Arpette (2665 m) – Chalet du Glacier Buvette (1583 m) – Le Peuty (1328 m) – Trient (1279 m; hostel Auberge Mont-Blanc)

16,1 km / 7:30 h

Taas varane äratus, hommikune tualett ja eine. Ja siis veel ilmateate kontrollimine - igaks juhuks. Kuna hommikune hinnang ilmale oli positiivne (vähemalt kuru suunas), siis jätsimegi tänaseks päevaks TMB põhimarsruudi ning seadsime sammud TMB harurajale üle Fenetre d'Arpette kuru (2665 m). Startisime kolmveerand kaheksa paiku. Taevas oli täiesti sinine, ühegi pilvekriipsuta. Piki orgu ülespoole vaadates paistis üle Col des Ecandies kuru mingi liustik, tõenäoliselt Trienti liustiku ülemine osa ja üle selle omakorda hommikupäikeses kümblevad mingid Aiguielle’d. Meieni päike veel ei ulatunud, nii alustasimegi hommikuses rõskuses teekonda esmalt üle karjamaa, siis aga juba metsa vahel. Kui alguses märkimisväärset tõusu polnud, siis metsa vahel muutus rada juba järsemaks. Kuna tegu oli siiski vähemkäidava variandiga TMB-st, siis oli ka rada vastavalt kitsam ja ojake tuli ületada kivilt kivile. Mets jättis kuidagi katkutud mulje. Kas on seal kunagi osaliselt raiet tehtud või on lumelaviin kergelt üle käinud? Peagi jõudsime liustiku kunagise külgmoreeni ja paremal asuva kaljuse mäeseina vahele. Päike ulatus nüüd ka meieni. Üle veel otse ees oleva Col des Ecandies’ hakkas tasapisi ronima üks valge pilveke. Pildi jaoks kena, aga kas see võib hiljem ka vihma pakkuda? Tahapoole vaadates osutus pilt hoopis tumedamaks - kuskil Champex’i taga St Bernardi kuru suunast tulid hallid pilved. Oluline on jõuda enne võimalikke sademeid üle kuru ja ka laskuda järsem osa. Niisiis erilisi puhkepeatusi me endale ei lubanud, vaid üks riietumispaus.

Nüüd hakkas rada tasapisi paremale keerama - külgorgu, mis pidi viimaks meid juhtima Fenetre d’Arpette kurule. Moreenvall aga jätkus põhiorgu mööda Col des Ecandies’ suunas. Kiiremad meist võtsid möödunud papide tuules kiiremad sammud üles ning kadusid peagi silmist. Meie ülejäänud liikusime tasapisi järele. Rada muutus kitsamaks ja kivisemaks ning kruvis mustikate vahel tasapisi kõrgemale. Ümbritsevate mäeharjade kohale ilmus järjest rohkem (õnneks) valgeid pilvetutse. Mingil hetkel ilmus kõrgel üleval nähtavale mäeharja hammustatud auk. See oligi meie kuru - Fenetre d’Arpette, mis tõlkes peaks tähendama Arpette’i akent.

Üleval paistab Fenetre d'Arpette

Kuruni viis hall moreenisegadik, vaid viimane kurutõus paistis taas roheka murunõlvana. Meie rada kulges siiski esmalt veel mustikasel nõlval, kuid peagi keeras ennast moreenile. Nüüd oli oluline väga hoolega jälgida rajamärke. Tavapärane puna-valge märgistus oli täiesti olemas, lisaks ka kivihunnikud (tuurid - nagu neid nõukamaal kutsuti), kuid sellegipoolest oli kerge kivilt kivile hüpates-turnides-astudes neid silmist kaotada. Raja valimine langes esmalt suuremalt jaolt esimeste õlule; kõndisin ise viimasena, et saaks rahulikult pilti teha ja ringi vaadata. Kuidagi aga õnnestus esimestel niiviisi rajamärk kaotada - siiski oli see vaid mõne sammu kaugusel. Sättisin siis hoopis ennast esimeseks, et rajaleidjat mängida. Õnneks hakkas moreeniväli nüüd ka otsa saama. Jõudsime alt nähtud rohelisele kurutõusule ja peagi ka kurule endale. Õnneks polnud sellel kurul siiski nii tuuline, kui nendel suure ja laia sadulaga põhiTMB kurudel tavaliselt oli. Kuru ise oli siiski küllalt pika tõusuga (ööbimispaigast umbes 1000 m) ning arvestades moreenil turnimist võiks seda nõukogude süsteemis isegi 1B kategooriaga tituleerida. Või siis 1A*. Ülejäänud TMB kurud on minu arvates kõik hoopis kategooriata või siis väga kerged 1A kurud. Nii et see oli siis meie TMB kõige raskem kuru. Aga ära tegime! Seejuures veel küllalt kärmelt - meil viimastel kulus kokku 3 tundi, aga esimeste vaid 2,5 tundi tõusuks alates Relais d’Arpette’st.

Tolleks ajaks, kui meie kurule jõudsime, oli taevas ümberringi juba üsna pilve tõmbunud. Vaid üsna meie kohal oli veel siniseid laigukesi. Päike aga neist aukudest langes kuskile mujale, mitte aga meie ees avanenud Trienti liustikule.

Trienti liustik

Vaated olid siiski ilusad ja ulatusid halli pilvelaama all kaugele. Piki Trienti poole suunduvat orgu vaadates leidsime kaugemalt isegi viis aastat tagasi külastatud Emossomi paisjärve (Lac Emossom), kuigi hetkel polnud tema vesi mitte sinine, vaid samasugune hall nagu pilvedki. Otse üle kuru paistis see, mis on järgi jäänud Trienti liustiku keelest. Suurem osa temast on siiski sulanud, paljastades puhtaks lihvitud liustikualuse kalju. Liustiku kõrgemat osa varjas kurust vasakule jääv mägi, aga kui hiljem olime veidi laskunud, saime sinnagi pilgu heita. Üles vasakule vaadates oli liustik siiski muljetavaldav oma murrangute ja lõhede segadikuga. Silmapiiri poole tõustes muutus ta kuskil kõrgemal tasasemaks ja seetõttu nägime vastu taevast mitut serakki kui hiiglase hambaid turritamas. Kahjuks ei näinud otsese päikesevalguse puudumise tõttu liustikulõhede erksinist värvust (vaid korra ühel pildil võib seda aimata).

Mõned ronisid korraks kuru kõrval asuva kaljunuki otsa, mina kulutasin sama aja pildistamisele ja soojemate riiete selga panekule. Tegime tavapärase grupipildi ja ka perepildi, mis sai seekord kuidagi väga hea - jõulukaart olemas, vaja ainult kass külge monteerida. Kuna pilved muutusid järjest tumedamaks, siis ei raisanud me enam pikalt aega, vaid hakkasime laskuma. Seda oli meil veel rohkem ees, kui olime tõusu võtnud. Meie tänane ööbimiskoht Trient asus pea 1400 m madalamal.

Fenetre d'Arpette grupipilt

Seekord panid noored ees ajama, mina jäin lõppu pildistama ja viimaseid julgestama. Tegelikult oleks hea meelega veel aeglasemalt laskunud, kuid kartsime võimalikku vihma. Laskumine kujutas endast esmalt veidi suurt moreeni, aga peagi algas korralik rada, millel polnud isegi eriti kive ja mis alumises osas (juba metsapiirist allpool) oli servast isegi niidetud (!). Aga esmalt oli meil vaja sinnani jõuda. Oru põhi paistis siinsamas ja ometi nii kaugel all. Rada ei laskunud kuigi järsult, vaid kulges mööda mäenõlva mõõduka kaldega. Siis tegi ühe suure serpentiinisaki tagasi ja laskus siledamale rohulapikesele, kus mingi kivionn (ilmselt kunagine karjuste hütt) asus. Kulus päris tükk aega, kuni me viimaks liustikukeelest madalamale jõudsime. Olime liustikust küllalt kaugel, kuid sulavete kohin oli selgesti kuulda. Päris liustikukeele otsas tabasin siis korraks ka lõhede sinakat värvust. Ju oli heledam hetk.

Üle oru paistis vasakult laskuv külgorg ja sinna tõusev rada. Sealtkaudu oleks saanud ühendada tänase ja homse päeva. Nii olid näiteks teinud need matkajad, kelle videost me palju infot olime ammutanud. Meie olime algusest peale läinud välja klassikalise üheteistpäevase marsruudi peale, nii et sinna meil asja ei olnud. Kuigi kell polnud veel palju, ei kujutanud ma siiski ette, et meil oleks võinud olla veel nii palju jõudu ja/või motivatsiooni, et teine kuru kohe otsa võtta ja siis veelkord küllalt palju laskuda.

Laskumine Trienti poole

Vahetult enne esimest puudesalu oli koht, kus mäenõlvalt oli vesi osa materjali kaasa viinud. Sellest ümber saamiseks oli hiljuti ehitatud küllalt pikk trepp. Edasi kulges rada läbi metsa, siis veelkord üle mõnede kaljurahnude (kus Trienti liustikku vaatama tulnud päevamatkajad lõunatasid), siis veel läbi ühe metsatuka, et alles seejärel lõpuks jõe äärde laskuda. Veel veidi piki jõeäärt, kus juba rohkem rahvast liikumas võis näha ja siis hakkas paistma tänane ainuke einet pakkuv hütt - Chalet du Glacier (1583 m). Juba olime 1100 m laskunud!

Noored istusid seal ümber laua ja lasid einel hea maitsta. Oli erakordselt hilja millegi põske pistmiseks (kui võrrelda varasemate päevadega) - kell oli juba pool kaks läbi. Pakuti nii võileibu kui ka mustikakooki. Mõtlesin alguses koogi peale, siis aga otsustasin ikkagi mingi vinnutatud singiga võileiva kasuks. Lisaks oli saia vahele pandud ka magusat sinepit ja hapukurki. Mõned meist ostsid mõlemad - nii võileiva kui ka mustikakoogi. Aega meil küll oli, sest Trienti polnud enam tervet tundigi minna. Kuid kuna pilved olid üha hallimad, siis ega me enam pikalt ei jokutanud ka.

Trienti viiv rada suundus üle silla jõe vasakule kaldale ja pisukese laskumise järel jõudis välja päris asfalteeritud teele. Paraku jõudsid samal hetkel pärale ka esimesed vihmapiisad. Tõmbasime kotikatted ning kes kilekeebi, kes jope selga ning andsime jalgadele pärimäge valu. Ja samas tabas mind esimene valutuige kõhus. Mis see nüüd oli? Esimene mõte oli, et jälle see magus sinep - mul on sellega kunagi olnud halb kogemus ja ma pole teda sellest ajast söönud. Tee tegi mõned serpentiinid, mida rada paistis küll lõikavat, kuid kuna märg rada tundus porine ja libe, otsustasime asfaltee kasuks. Varsti saigi mets otsa ja hakkasid paistma esimesed majad. See oli Le Peuty küla, kust me homme pidime alustama tõusu järgmisele kurule. Siin jõudsime üksti taas välja põhiTMB-le. Ka Le Peuty’s on üks ööbimiskoht, kuid seal ei pakuta süüa ja seepärast me seda ei valinud. Küll aga nägime seal toimetamas meiega algusest peale paralleelselt rännanud plaanilise grupi liikmeid. Trient paistis allpool; meie ööbimiskoht pidi olema kaugelt silmahakkava roosa kiriku läheduses. Taas tundsin valu kõhus, mis siiski minutiga möödus.

Viimane veerandtund Le Peuty’st Trienti kulges tihenevas sajus ja meie kiirenevate sammude rütmis. Kirikust mööda ja seal meie hostel oligi. Kell hakkas kolm saama. Seega oli meie kõige raskema kuru päev kestuselt lühem mitmetest märksa pikematest päevadest. Ronisime trepist üles, võtsime märjad keebid-joped seljast ja registreerisime ennast sisse.

Roosa Trienti kirik

Tuba aga oli selle matka kõige ebamugavam, sisaldades kahel pool ust kahekordseid narilavatseid kolmele inimesele ehk kokku oli kitsukesse tuppa pressitud 12 inimest.

Paremal oli juba kolm meest; hõivasime siis vasakul ülemise nari ja all kaks kohta. Hiljem saabus veel neli matkajat, kes kangesti tahtsid meiega ühte kohta vahetada, et paarid saaks kõrvuti magada. No meie tahtsime ka kõrvuti magada ja nii siis jäigi minu kõrvale koht ühele võõrale tüdrukule. Etteruttavalt olgu märgitud, et hommikul ärgates leidsin enda kõrvalt habemega mehe, kes magas millegipärast teistpidi (st jalad selles suunas, kus meil pead olid).

Tuba oli igatepidi kitsas. Asju polnud eriti kuhugi panna ja veel enam kuivama riputada. Õnneks me ei olnud eriti märjaks saanud, kuid meist hiljem saabujad olid küll sellega hädas. Dušširuum seevastu oli päris viisakas. Käisime dušši all ja kuna aega õhtusöögini oli veel palju, läksime ühistuppa Wifit püüdma (see oli siin söögisaalist eraldi, kuigi õhtul serveeriti osadele sööki siiski ühistoas). Kuna rahvas muudkui kogunes, siis Wifi muudkui aeglustus. Aga sain oma blogi täiendatud. Olin diivanil poollamasklevas asendis ja tundsin millegipärast ennast ebamugavalt. Nagu kergelt iiveldaks jne. Lõpuks ei pidanud enam vastu, läksin vetsu ja ajasin näpud kurku. Lõunane sai tuli ja kohe läks kergemaks. Sellegipoolest selgus, et mul on lisaks ka kõht lahti. Olgu märgitud, et käisin veel üsna mitu korda väljas, ka öösel. Söögilauda küll läksin, aga juba üksnes toidulõhn hakkas mulle vastu. Söök paistis küll hea välja, aga mina piirdusin kahe kruusi teega (mida õhtul pidi kalli raha eest ostma, aga hommikul sai tasuta). Ilmselt oli siiski tegu mingi kõhuviirusega, mis õnneks läks kergelt. Süüa ma küll ei saanud, kuigi pika päeva järel oleks tahtnud energiat taastada, aga vähemalt sain ma piisavalt juua.

Trienti kõlava nimega hostel Auberge Mont-Blanc (kust MB ei paistnud) hiilgas aga selle poolest, et seal oli olemas saun. Kuna mina tundsin ennast kehvasti, siis ma ei püüdnudki seda külastada. Jääb teadmata, miks teised poisid samuti loobusid, kuid tüdrukud otsustasid võimalust kasutada. Selgus, et ülejäänud külastajad kasutasid sauna hoopis riiete kuivatamiseks. Muidu olevat saun üsna kobe olnud.

Õhtusöögilauas, kust ma esimesel võimalusel jalga lasin, olid meiega sama pika laua taga inglise tütarlapsed (kui ma ei eksi, siis kuuekesi), kes olid üsna lärmakad ja suhtlemisaltid. Kokkuvõttes olevat nad üsna palju meie omadega suhelnud, kuid mina veetsin selle aja peamiselt meie koikus ja ei oska sõna võtta.

Pärast õhtusööki seadsime ennast tavapäraselt küllaltki vara voodisse, kuid enne kella kümmet ühistoas tuld ära lasta ei saanud. Kui kell kümme sai, siis tegime toa siiski pimedaks. Meie kolm algset naabrit lasid selle aja peale juba sügavat und, kuid neli hilisemat olid veel saabumata ja tulid alles tüki aja pärast. No igatahes saime me küllalt hästi magada, kuigi ma kahel korral üsna kiire sammuga vetsu poole ruttasin.


9. päev, 18. august

Trient (1279 m) – Le Peuty (1328 m) – Col de Balme (2191 m) – Col des Posettes (1997 m) – Montroc (1354 m; Gîte Chamonix Le Moulin)

15,8 km / 6:30 h

Hommikul ärgates tundsin ennast veidi nõrgana ja muidugi näljasena, kuid siiski isutuna. Meie süüdatud lambi kustutas keegi varsti ära, nii et pidime poolhämaras toimetama. Esimene ehmatus karvasest naabrist möödunud ja hambad pestud, siirdusime sööma. Mina ei julgenud hommikusöögilauaski suurt midagi ette võtta. Jõin taas kaks suurt teed ja sõin mõned küpsised. Igatahes saime minema juba poole kaheksa ajal. Meiega koos startisid ka eilsed õhtusöögilauas kohatud inglannad. Ilmselt oli tegu kõige külmema hommikuga, sest eilsest vihmast oli õhk rõske. Taevas oli aga täiesti selge ja Trienti liustik paistis vaata et meie pea kohal rippuvat.

Esmalt sammusime eile juba käidud teed Le Peuty’sse, sealt aga keerasime üle karjamaa paremale kuusemetsaga kaetud mäenõlva poole. Kuusikus algas üsna järsk tõus, mida pidanuks leevendama serpentiinid. Teistele see mõikas ja nad panid üldises matkajate massis reipalt ülespoole. Mul aga andis põetud/põdemisel olev kõhuviirus ikka veel tunda sellega, et olin lihtsalt aeglane ja nõrk. Suure pingutuse kestel võtsin vaid ühe korra fotoka välja - kui möödusime mingist mälestustahvlist - kuid hiljem selgus, et käsi oli nii palju värisenud, et udune pilt tuli kustutada. Pärast Trienti on seepärast esimesed pildid alles siis, kui jõudsime metsapiirini ja päikselise alpiaasa kohal ilmus nähtavale meie tänane Col de Balme kuru koos hütiga. Metsa vahelt välja saanud, muutus rada ka veidi laugemaks ja serpentiinid lõppesid. Tasapisi kulgedes jõudsin teistele järele. Nad olid mustika- ja rododendronipõõsaste vahele istuma ja meid ootama jäänud. Pisukese peatuse järel jätkasime taas teed. Teised läksid ja mina löntsisin üksi võõraste matkajate vahel tasapisi kuru poole. Tegelikult märkasin, et ma ei olnudki kõige aeglasem - nii mõnigi matkas täitsa minu tempos. Rada tegi veel mõned serpentiinid ning rohelisel lagedal kurusadulal kükitav Refuge du Col de Balme nihkus tasapisi lähemale. Ja siis täiesti uskumatu vaatepilt - hütist veidi vasakul kuru madalaimas lohus täiesti pilvitu sinitaeva taustal hakkas justkui valge pilvetups iga sammuga ülespoole kerkima. Hetk hiljem taipasin - see ei ole pilv, see on ju täpselt Mont Blanci kujuga pilv, st MB ise! Kui kaunis üle rohukõrte ja roosa põdrakanepi!

Mont Blanc kerkimas üle Col de Balme

Ja sellega ei olnud veel kõik. Mõned sammud veel ülespoole ning vasakult mäeharja tagant hakkasid samamoodi välja hiilima Les Drus ja Aiguille Verte. Millised vaated!

Jõudsin Col de Balme (2191 m) kurule hüti ette ja leidsin teised seal päikesepaistes istumas. Olin oma uimerdamisega kurule jõudnud siiski veidi vähem kui kolme tunniga. Seega olime täiesti graafikus. Võtsin aga jälle teed ja vist julgesin ka ühe Snickersi ära süüa. Olime taas jõudnud Prantsusmaale, ring hakkas sulguma.

Pärast einet tegime ringi ümber hüti, pildistasime igas suunas ikka ja jälle. Siit oli ilusti näha ka meie homne teekond, mis kulges juba Chamonix’ (täpsemalt Arve’ oru) paremal nõlvaterrassil ja kandis nime Grand Balcon Sud (tõlkes suur lõunapoole avanev rõdu).

Chamonix org, Mont Blanc ja Aiguilles Rouges

Hütis ja selle ümber liikus päris palju rahvast, mingil põhjusel olid seal aga vetsud suletud. Seega ei saanud me väga pikalt sinna jokutama jääda. Tegime veel igas suunas pilte, konsulteerisime igaks juhuks veidi ka kaardiga ja võtsime suuna allapoole. Esmalt kulges lai rada traaversina paremale mäenõlvale. Peagi ilmus nurga tagant nähtavale viis aastat tagasi matkatud kant - Loriazi hütt, Les Perrons’ mäehari ja siis ka Lac Emossom. Ikka oli palju pildistamist, sest kogu Mont Blanc koos oma kuulsate ja vähem kuulsate naabritega oli otse meie ees ning lihtsalt ei saanud pildistamata olla.

Rada kulges paari suure serpentiinina lagedal väljal, vaid mõned suusatõstukite postid oleksid suurtele pissihädalistele varju pakkunud. Aga ümberringi saalis igasugu matkajaid ja turiste, nii et see variant jäi ka ära. Seega oli kiire suund alla Col des Posettes’ kurule (1997 m). Sealt läks põhiTMB edasi uuesti üles Aiguillette des Posettes’i nimelise künka otsa, et siis laskuda Tre le Champ’i. Meile see hästi ei sobinud, sest esiteks ei paistnud seal ikka kohta pissimiseks ja teiseks ei tundnud ma ennast nii tugevana, et täna veel üks tõus (mis sest et väike) võtta. Kuna mõnisada meetrit edasi paistis traavesrina piki Aiguillette des Posettes’i nõlva kulgeva raja ääres Chalet de Balme, siis otsustasime keskmise raja kasuks (TMB variandina oli välja pakutud veel alla Le Tour’i nimelisse külla suunduv rada.

Chalet du Balme pakkus võimalus külastada WC-d ainult klientidele, aga me oli täiesti nõus ka midagi ostma. Pissil saime kõik käia, aga oma ostetud kraami pidime sööma terrassi serval istudes, sest saabus mingi grupp, kelle jaoks olid lauad broneeritud.

Pärast väikest peatust jätkasime siis Aiguillette des Posettes’i traaversit. Rada oli päris lai ning kulges mustika- ja muude põõsaste vahel, jõudes kohati üsna järsu orgu langeva nõlva servale. Nüüd lisandus senistele vaadetele veel selline taevasse, otse Mont Blanci kulgeva raja vaade. Ühel kaljunukil tegime oma matkakeppidega Titanicut. Võiks öelda, et see on üks emotsioonikandvamaid fotosid sellelt matkalt - meie väike grupp kallistamas Mont Blanci, ümber mille me päevade kaupa matkanud oleme.

Embame Bont Blanci

Viimaks hakkas rada laskuma ja jõudis kuusemetsa vahele. Mõne serpentiini järel tegime pisikese veepeatuse. Oli läinud palavaks, sest olime taas jõudnud madalamale. Kuused lõhnasid päikeseleitsakus.

Veel veidi allapoole ja siis hakkasid juba Montroci majakatused kuuskede vahel välgatama. Metsaservas märkasime meie ööbimiskohta (Gîte Le Moulin) juhatavat silti. Hoidsime siis silmad lahti, et ehk tuleb silte veel. Tuligi. Rada kulges pikalt piki küla serva, edasi lõikas järsult alla raudteejaama juurde ja siis juba maanteeservas Gîte Le Moulin’i poole, mis asus külaservas maanteeservast veidi allpool. Jõudsime kohale juba kella kaheks. Päev osutus üllatavalt lühikeseks…

Keegi meist oli internetist leidnud info, et hütti peab üksik vanamees, kes võib tõre olla, kuid söök pidi hea olema. Etteruttavalt võib öelda, et söök oli tõesti hea ja tõredust ei märganud küll. Meie käsutusse anti kuuene tuba. Hiljem tuli peremees koos ühe matkajaga korraks sinna sisse, kuid võõrale ei meeldinud ilmselt meie seltskond ja nii me jäimegi omaette. Kasutasime võimalust dušši all käia ja pesta pesu (lubatud ainult suusaruumis). Panime pesu akna alla nöörile kuivama. Kuna aega õhtusöögini oli palju, tuli lagedale ettepanek minna läheduses asuvasse Argentiere’ linnakesse kõndima. Tundsin ennast siiski veel nõrgavõitu ja väsinuna, seepärast loobusin. Teised siis läksid, mina aga tegin tunniajase kosutava uinaku, mille järel tundsin ennast uuesti sündinuna. Ilmselt oli haigus lõplikult möödas. Palusin igaks juhuks teistel endale linnast loperamiidi tuua (mida tegelikult enam vaja polnud; võtsin vaid profülaktikaks ühe). Ärkasin mingi rütmilise heli peale. Avastasin meie akna tagant ühe mehe hüppenööriga kepslemas. Ilmselt ei piisanud talle päevasest matkast ja ta tegi trenni juurde. Käisin pesu keeramas ja kuivi asju kokku korjamas. Siis tegelesin blogiga ja lugesin uudiseid. Kui kuulsin akna tagant vihmapiiskade krõbinat, ruttasin viimaseid pesuasju kokku korjama. Parajasti saabusid ka teised oma matkalt Argentiere’sse.

Õhtusöögiks kella seitsme ajal saime endale esmakordselt ise kohad valida. Kuna söögisaalis oli ka üks ümmargune viiekohaline laud, valisime selle. Eelroaks oli vaimustavalt hästi maitsestatud tomatisalat. Püüdsime mõistatada, mis selle komponendid on. Tuvastasime peeneks hakitud sibula, küüslaugu, maitsetaimena vähemalt basiiliku ja ilmselt ka pipra. Muidugi veel sool ja (oliivi)õli. Oleme kodus proovinud seda salatit järgi teha. Tuleb küll hea, aga mitte päris… Lisaks serveeriti ka väga head kartulivormi. Julgesin juba süüa, kuid mitte täie isuga. Igaks juhuks.

Päev oligi õhtusse jõudnud. Ei mäleta, kas me midagi erilist ka veel ette võtsime. Ilmselt mitte. Uni tuli hea.


10. päev 19. august

Montroc (1354 m) – Tre-le-Champ (1417 m) – Lacs des Cheserys (2211 m) – Lac Blanc (2352 m) – Refuge La Flégère (1875 m)

12,4 km / 6:00 h

Hommikune äratus oli seekord pool tundi hiljem, sest süüa sai alates kella seitsmest. Hommikusöögilauas ootasid meid soojad ja suus sulavad crossaint’id ning värske apelsinimahl. Mmm… Asjad kokku ja kella kaheksast saime minema. Õues tervitas meid kristallselges taevas päikeses särav Mont Blanci kuppel. Ise olime veel varjus ja oligi hea, ei olnud palav. Olime õhtul kaarti uurinud ja oskasime nüüd veidi lõigata, et esmalt külaserva oma eilse laskumisraja lõppu jõuda. Marssisime läbi hommikuse küla, mõnes kohas suisa läbi hoovide. Lilli on siinsetes aedades ikka palju! Peagi olime tõusnud Chamonix’st Col des Montets’i kurule viivale maanteele. Nüüd selgus, et rada ilmselt läks kuskilt mujalt, sest pidime mõnisada meetrit piki tiheda liiklusega teeserva kõmpima. Aga peagi leidsime taas rajaotsa, mis alustas libamisi tõusu Grand Balcon Sud’ile. Esmalt kulgesime pisut võsa vahel. Muide, pihlakad olid juba ruugeks tõmbunud, august oli käes. Siis saabusid kuused ja peaaegu kohe ka lehised. Puude vahelt paistsid üle oru kõrguvad teravad tipud ja muidugi ka Mont Blanc ise. Vaated olid fantastilised - eriti sellised, kus puuoksad moodustasid kõrgetele mägedele justkui raami. Olime jõudmas Aiguilles Rouges (Punaste Nõelte) looduskaitsealale.

Laiguti oli metsas lagendike, kus puhmarinne võimutses - eelkõige muidugi mustikad, aga ka kanarbik. Juba hakkasime paremal märkama kaljuseina, millest pidime üles ronima, et Grand Balcon Sud’i rajale jõuda. Jäin oma pildistamisega hetkeks teistest maha ja mustikate vahel keerutamisega kaotasin korra isegi raja. Peagi jõudsin teistele järele; oli paras aeg panna lühemad riided.

Mont Blanc lehiseokstest raamis

Eespool hakkas paistma terav kaljutorn, mis lähemale jõudes aina suurenes. See oli Aiguilette d’Argentiere. Rada möödus otse torni kõrvalt ja seejärel oli meie ees kolm raudredelit, millest pidime üles ronima. Panime matkakepid seljakotti ja ronisimegi. Midagi hullu seal polnud, nagu tavalised lakaredelid ikka. Lihtsalt seljakott (õnneks kerge) oli turjal ja redeli raudpulgad olid käe all külmad.

Redelitel

Jõudsime sellega üksiti lõplikult metsast välja. Rada kulges edasi praktiliselt traaversina. Paremal kõrgemal paistsid Aiguilles Rouges punakad kaljud, all vasakul sügavustes aga Chamonix’ (l’Arve) oru külad - Argentiere ja teised. Üle oru aga libisesid meist päeva jooksul tasapisi mööda suured liustikud ja teravad tipud: Argentiere’ liustik, Aiguille Verte, Mer de Glace ja selle taustal Grandes Jorasses. Kaugemal eespool oli orus näha Chamonix ja selle kohal kõrgus valge mägi - Mont Blanc. Juba tundsime ära viis aastat tagasi kohatud Glacier des Bossons’i ja Glacier de Taconnaz’ liustikud ning nende vahele jääva kaljuribi la Jonction’i. Üks vaade ilusam kui teine, ei tea, mida pildistada, mida mitte. Igaks juhuks pildistasin ja filmisin kõike. Ohjeldamatult.

Üks redelike veel ja siis jõudsime tasasemale platsile, kus kividest laotud püramiid tähistas midagi; mida, ei märganudki. Tegime taas pildistamispausi ja niisama puhkepausi. Olime juba pea kaks tundi ka matkanud. Nüüd oli võimalus jätkata mööda põhiTMB või teha taas väike alternatiiv, tõustes viis aastat tagasi kohatud järvede äärde. Aega oli meil palju, sest meie sihtpunkt - Refuge la Flegere ja selle juures asuv tõstukijaam - olid juba üsna käeulatuses (olime vast poole tänasest teekonnast juba läbinud). Loomulikult leidsime, et pole mingit mõtet tõstukijaama rahvamasside seas aega viita, seega suund järvedele.

Liikusime siis tasapisi edasi. Nautisime jätkuvalt kauneid vaateid ja lillat kanarbikuvaipa. Rada lookles vaikselt tõustes ümber hallide kaljude ja mööda rohuväljasid. Möödusime meist pisut allapoole jäävatest tumedatest järvesilmadest - Lacs des Cheserys. Järvekesi on kokku viis; kõrgeima äärest neist viis meie rada ka mööda. Tegime taas pisikese peatuse. Istusime ja vaatasime niisama järvevees peegelduvaid pilvi ja tippe. Mer de Glace hakkas järjest rohkem meie ette jõudma ja seega ka massiivne Grandes Jorasses. Võrratud vaatepildid!

Lacs des Cheserys

Võtsime taas kotid selga ja ronisime veel ühest redelist üles. Rahvast liikus siin juba nii palju, et isegi kaks paralleelselt paigutatud redelit (üks üles, teine allapoole minekuks) suutsid järjekorra tekitada. Edasi veel veidi kruusane kuluaar ja siis olimegi juba Refuge du Lac Blanc’i juures (2352 m). Rahvast oli veel rohkem - oli ju pühapäev ja päevamatkajad Flegere’ist tulid peamiselt just siia - nautima üht kõige klassikalisemat vaadet Mont Blancile - üle Lac Blanci järvevee.

Kentsakas oli see, et Refuge oli mingi omandi- või rendivaidluse tõttu suletud. See meenutas veidi juba Eestimaal toimuvaid poliit- ja/või majandustantse - ise ei söö ja teistel ka ei lase. Ometigi oleks suurte rahvamasside teenindamine kindlasti kasumlik. Aga eks seepärast ka vaidlused on kerged tulema.

Läksime pisut piki järvekallast edasi ja seadsime ennast puhkama ning vaadet vaatama. Rahva voorimine nõudis küll passimist, et üldse pilti teha ja paratamatult jäi keegi ikka kuskil kaadrisse. Näksisime oma Snickerseid ja tundsime ennast hästi. Viidad juhatasid, et 30 minutiga saab teha ümber järve tuuri. Aga ega see 30 minutit sildil ei pannud peas ka ühtegi kellukest helisema. Ometi oli nähtav järv tõenäoliselt pigem 10 minutiga ümber jalutatav. Alles nüüd, kirjutades päevikut ja vaadates oma GPSi salvestust, märkasin, et Lac Blanc on kaheosaline ja suurem osa sellest jääb veidi kõrgemale astangu taha. Ei viis aastat tagasi ega ka nüüd ei teadnud me seda! Eks peab vist kunagi siis ikka veelkord sinna minema, et õiget järve ka vaadata…

Tegime oma pooletunnise peatuse. Ümberringi saalivast rahvast hakkas aga peagi villand saama ja võtsime siis suuna Flegere’i poole. Martin oli vahepeal hoolega kaarti uurinud ja teatas siis, et tema tahab ära käia teisel pool Aiguilles Rouges’i asuvate Lac Noir ja Lac Cornu juures. Need olid meil juba eelmisel korral viis aastat tagasi marsruutide valikus olnud, kuid siis oli ta üldse esmakordselt mägedes ja polnud valmis neid ette võtma. Meie ülejäänud olime siiski ettevaatlikud, mõeldes eesootavale viimasele päevale, mis pidi tulema pikk ja väga suure laskumisega. Seepärast loobusime ja lubasime ta üksi rajale. Igaks juhuks tegime siiski enne ühe mälestuspildi.

Martin võttis siis suuna taas ülespoole, meie aga all paistva Flegere’i tõstukijaama suunas. Liikusime ikka veel suurte rahvamasside keskel. Rada viis kohati küll üsna järsult allapoole, kuid suuremalt jaolt oli tegu paraja langusega ja laia rajaga. Vastu tuli mitmesuguseid pühapäevamatkajaid, paljud neist ka lastega. Kõige pisemaid kanti spetsiaalsete seljakottidega seljas, veidi suuremad aga pidid ise, omal jalal hakkama saama. Üks pealtnäha umbes nelja-aastane laps oli vist nii väsinud, et pani pea kivile. Ema aga ütles, et oled juba suur poiss, tule nüüd. Ja poiss läkski.

Hoolimata sellest, et olin juba lõputult avanevaid vaateid pildistanud ja filminud, pidin seda ikka ja jälle uuesti tegema. Tegelikult oli laskumine kokkuvõttes üsna pikk, missest et siht kogu aeg näha oli. Viimases lõpus, kui juba suurele laiale pinnaseteele välja jõudsime, läksin siiski veidi kiirema sammuga. Noored ootasid meid tõstukijaama kohviku ees varjus (päikese käes oli juba üsna palav). Kohvik aga oli suletud ja nii pidime tavapärase lõunaeine, mis oli nüüd juba üsna hilja peale jäänud, välikohvikus ette võtma. Tellisime ja otsisime rahvamassis vaba lauda. Lõpuks ühe ka saime.

Grandes Jorasses

Pärast einet siirdusime kümmekond meetrit allpool asuva Refuge La Flégère’i juurde (1875 m), kus meid hoolimata varasest kellaajast sisse registreeriti. Meie viimase matkaöö varjupaik oli kõigist kõige vanema olekuga ja kujutas endast rohkem puukuuri, mis igalt poolt nagises ja ragises. Huvitav, et nii käidavas kohas pole uuemat ja renoveeritud hütti. Ilmselt on tegu eraomandiga, sest hütil pole isegi veebilehte ning broneerimine oli võimalik vaid meili või telefoni teel.

Käisime dušši all ja seadsime ennast veidikeseks puhkama. Lasime isegi silma põgusalt looja. Pikalt ringilt naasjat oodates möödus veel mitu tundi. Lõpuks ta siiski tuli ja jõudis enne õhtusööki ka dušši alt läbi käia. Selgus, et ta polnud Lac Cornu juurest laskudes märganud otseraja keeramist Flegere’i poole ja oli sattunud juba La Parsa nimelise tõstuskijaama juurde, kust me homme pidime viimast tõusu Breventile alustama.

Õhtusöögi järel oli paras aeg minna loojangut vaatama. Oli ju Chamonix otse meie jalge all ja üle oru Mont Blanc täies hiilguses. Õhtuks oli MB ja teiste tippude ümber kogunenud pilvi, mis nüüd loojuva päikese kumas ebaloomulikult roosaks värvusid. Kuskil Mer de Glace pool müristas ja korra nägime isegi välku; pildile seda muidugi ei õnnestunud saada. Uurisime homset teekonda, sest Brevent oli otse ees. Muidugi ei näinud me pärast Breventi meid ees ootavat laskumist. Veetsime väljas veidi aega, kuni päike lõplikult loojus. Chamonix’s olid süttinud tänavatuled, eriti tugevalt oli valgustatud veidi kõrgemal mäenõlval asuv Mont Blanci tunneli suudme ümbrus.

Müstilised loojanguvärvid

Suundusime oma tuppa. Muide, toaaknast avanes sama vaade, küll veidi libamisi: Chamonix ja Mont Blanc. Ajasime juttu ja mõtisklesime oma eesootavast viimasest matkapäevast. Kas homme ongi tõesti juba viimane päev? Uinumine oli tavapärasest raskem, sest maja nagises ja raksus iga sammu all, mida tekitasid hilisõhtuni ringi jooksvad lärmakad teismelised.


11. päev, 20. august

Refuge La Flégère (1875 m) – La Parsa (2075 m) – Col du Brevent (2368 m) – Le Brévent (2526 m) – Refuge de Bellachat (2152 m) – Le Christ Roi (1196 m) – Les Houches (1008 m; hotell Chris-Tal)

22,6 km / 9:30 h

Hommikune äratus oli jälle varasem, sest hommikusööki sai juba poole seitsmest. Hommikusöögi ajal jälgisime ja muidugi pildistasime päikesetõusu üle oru asuval Mont Blancil. Esmalt värvus roosakaks vaid MB enda tipp, siis tasapisi teised kõrgemad nukid, valgus aga muutus samal ajal roosakast kollaseks.

Hommikusöögi kõrvale anti igaühele päevaks kaasa suur veepudel, sest selles hütis ei tulnud kraanist joogivett (üldiselt oli kõigist hüttidest seni saanud päevase vee kraanist lasta). Saime oma asjad pakitud ning teele asuda kolmveerand kaheksast. Tegelikult oli nüüd Martini kord kõhuviiruse kätte jääda; erinevalt minu variandist kaks päeva varem väljendus see tal oksendamises (juba öösel) - ei vesi ega midagi muud püsinud sees. Aga ta tahtis siiski matka viimase päeva kaasa teha (kuigi oleks sealtsamast Flegere’ist saanud tõstukiga alla ja edasi juba bussiga meid ootavasse hotelli Les Houches’is).

Ilm oli taas päikseline. Vaid päris alguses saime käia veidi varjus, kuid peagi langes ka meie rajale päike ning tegime riietumispeatuse. Rada kulges Grand Balcon Sud’i pidi edasi Planprazi tõstukijaama suunas. Märkimisväärseid tõuse-langusi polnud. Liikusime enam-vähem metsapiiri kõrgusel, st meie raja ääres olid suht viimased puud, kõrgemal neid enam eriti polnud. Iga sammuga liikusime Mont Blancile lähemale. Üle oru avanesid sinitaeva taustal vaated valgetele liustikele ja tippudele. Järjest lähemale tuli ka meie tänase päeva ainus ja matka teine tipp Brevent (2526 m). Enne Planprazi tõstukijaama muutus maastik järjest inetumaks - kui nii võib öelda. Nimelt on selles ümbruses tohutult erinevaid suusatõstukeid ja suusaradade teenindusteid. Ühesõnaga - suusamäetööstusmaastik. Rada jõudiski välja ühele pinnaseteele, kus tegime väikese peatuse. Meist möödusid mees ja naine, kusjuures naisel oli seljakoti peal tundmatu lipp. Olime neid täna ka korra varem näinud ja juba arutanud, mis riigi lipp see on. Hetkemõtte ajel tervitasin ja küsisin neilt seda. Selgus, et see on Kataloonia lipp. No muidugi, eelmisel aastal oli see sageli uudistes, seepärast tuttav tunduski, aga ära ei tundnud. Muidugi küsisid nad meilt, kust meie oleme ja meie muidugi juhtisime tähelepanu meie seljakottide küljes olevatele väikesetele Eesti lippudele. Eestit nad teadsid, teadsid ka meie vabanemist Nõukogude Liidust ja kui siis veel me mainisime, et täna just ongi 20. august, Eesti taasiseseisvumispäev, siis oli hetk tõepoolest armas. Selgus, et mees on hoopis bask, seega teine rahvakild, kes katalaanide kõrval Hispaaniast iseseisvuda tahab. Kohtumine lõppes ühispildiga.

Ühispilt

Meie rada tõusis nüüd mööda pinnaseteed La Parsa tõstukijaama suunas. Pea kohal olid näha juba Breventi kuru poole suunduvad matkajad, nende hulgas ka suurem seltskond sarnases riietuses matkajaid. Hiljem nägime neid ka lähemalt - olid ilmselt sõjaväelased, kes tegid alpinismiharjutusi. La Parsa poole tõustes märkasime äkitselt mäenurga tagant välja lendavat paraplaanide parve - kokku lugesin neid kolmteist; hiljem lisandus neid veel. Sadakond meetrit enne Planprazi oligi La Parsa - neid tõstukijaamu on siin hunnikus. Tegime taas väikese peatuse..

Jätkasime oma tõusu nüüd sisuliselt samas suunas, kust tulnud olime, aga uue serpentiinisakina juba kõrgemale. Matkarada Le Breventile kulges üle Col du Brevent’i kuru; tegelikult viis Breventile ka serpentiinina mäe teisel küljel tõusev autotee. Nagu hiljem nägime, kasutasid seda nii mõnedki (päeva)matkajad. Tõus üle Col du Brevent’i aga oli kuruni selline kena rohelisel nõlval kulgev serpentiinike, mis pakkus ühe sakiga vaateid Mont Blancile ja teise sakiga Aiguilles Rouges’ ahelikule, mis nüüd oli tõesti punaka tooniga. Ja siis sama kordus uuesti. Tulin teiste sabas ja muudkui pildistasin. Oh, kes küll kodus need pildid sordib ja video monteerib!? Aga ei suutnud tegemata ka jätta.

Ikka Mont Blanc

Col du Brevent (2368 m) ise oli kaljune kivisegadik, mille keskel seisis mitmel pool varemgi kohatud stiilis kividest laotud püramiid. Keegi oli selle külge kinnitanud Nepaali palvelippude vaniku, millest üle paistis nüüd siis Mont Blanc. Kena!

Üle kuru avanes aga vaade juba kuhugi (kõrg)mägedest välja. Paistsid laugete nõlvadega rohelised metsased künkad ja suuremad asulad (ilmselt Servoz ja Sallanches). Meie rada aga kruvis kaljude ja halli moreeni vahelt ümber Breventi tagakülje tipu enda poole. Pidime veel korra ka ühte lühikest metallredelit kasutama. Kuna seal oli järjekord, siis tegime pisikese peatuse. Siis aga taas edasi. Rada jõudis välja teiselt küljelt Breventile lähenenud autoteele, mida mööda siis tipu alla tõstukijaama juurde kõndisime. Viimased meetrid viisid tõstukijaamast veidi kõrgemale vaateplatvormile, mis oli ülerahvastatud. Kui seniajani terve päev oli paistnud päike, siis just nüüd mähkus Breventi tipp külma pilve sisse ja seega vaateid Mont Blanci poole me ei näinud (ka eile olin täheldanud muidu ilusa ilma ajal Breventi tipu ümber halli pilvemütsi). Jäi üle vaid vaadata otse alla Chamonix poole või teisele poole, kus asus tumedaveeline Lac du Brevent. Kuna pilves hakkas külm, tegime sealt kähku sääred.

Maailma äärel

Selle matka tõusud olid nüüd kõik võetud! Jäi vaid suur laskumine - 1500 m - matka alguspunkti Les Houches’i.

Esmalt oli meie ümber üsna palju inimesi, sh järjekordne siia-sinna pildistav ja käratsev aasia turistide hord. Aga mida allapoole me laskusime, seda vähemaks neid jäi. Ilmselt tulid turistid tõstukiga Breventile, laskusid sealt veidi, et vaadata üle maailma ääre ja siis tõusid uuesti üles, et tõstukiga alla minna. Tundub, et ka paljud TMB matkajad laskusid Breventist Chamonix’sse, sest meid päevade jooksul ümbritsenud juba mõneti tuttavaks saanud näod olid äkki kõik kadunud ning meie söögipeatuses Refuge de Bellachat’is oli näha üldse ainult mõningaid üksikuid inimesi.

Niisiis laskusime Breventilt esmalt mõned kaljused serpentiinikäärud ja siis jõudis rada tõepoolest maailma servale - see oli Chamonix suunas järsult laskuv mäehari, mille servas kulges siis meie rada (suur ja lai ning servast ohutul kaugusel). Vaated aga olid suurepärased: olime taas pilves väljas ning Mont Blanc kogu oma hiilguses meie ees. Olime nüüd otse Chamonix kohal ning täpselt meie vastas Glacier des Bossons, la Jonction ja Glacier de Taconnaz. Mont Blanc ja ümbritsevad tipud olid pilvevabad, kuigi taustal kerkis Itaalia poolelt valgeid pilvetupse, mis lõid omakorda illusiooni, et mägi on veel suurem.

Siis keeras rada seni pea horisontaalselt kulgenud mäeharjalt alla. Peagi leidsime raja äärest Refuge de Bellachat (2152 m) -tänase päeva ainsa hüti, kui kõikvõimalikud tõstukijaamad välja arvata. Kell lähenes juba poole kahele ja oli viimane aeg midagi põske pista. Kuna valik oli suht kesine, siis tellisime oma elu kõige kallimad omletid (2 munast omlett = 10 €). Muud road olid veel kallimad ja neid vist sellisel kellaajal ei pakutudki. Aga need kallid hinnad on ka mõneti arusaadavad, sest tegu oli Refuge de la Croix du Bonhomme kõrval ainsa hütiga, kuhu ei viinud mingitki teed ja seega tuli kraam kohale toimetada ilmselt helikopteriga. Aga ööbimiseks (seejuures ka küllalt kalliks) oleks Refuge de Bellachat ilmselt kogu TMB kõige maalilisem koht. Hütt kükitab üsna järsul nõlval ja otse selle ees üle oru nüüd veelgi suuremana tunduv Mont Blanc!

Põhiline laskumine algas alles nüüd. Küllalt liivane ja pigem vähe kivine rada lookles esmalt puhmarindega kaetud rohelisel nõlval. Seejärel jõudsime esimeste kuuskede vahele ning samal ajal keerasime ka veidi paremale, ojasängist välja. Ilm oli küllalt palav, kuused lõhnasid vaigu järele. Vaiku oli tilkunud ka mõnes kohas rajale. Hiljem kodus oli tegu, et saapa tallamustrist kuivanud vaiku kätte saada. Rada muutus kivisemaks, pidi hoolega ette vaatama, et pärimäge kiirust kogudes kuskil ei komistaks. Puude vahel hakkas kaugel allpool vilksatama meie algus- ja lõpp-punkt, Les Houches. Üle selle aga paistis roheline mäehari meie esimese kuru, Col de Voza’ga.

Kuskil meist allpool metsa sees pidi olema mingi loomaaia moodi puhkekeskus. Rada kulges sellest ülevaltpoolt mööda. Noored polnud aga meie juttu eriti tähele pannud ning läksid otse loomaaeda ning jäid siis meid seal väravas ootama. Meie aga olime ümber loomaaia juba selle väravast allpool asuvasse parklasse välja jõudnud. Tänu moodsale tehnikale ehk telefonidele saime siiski õnnelikult jälle kokku.

Rada keeras maanteelt taas kõrvale (oleks ju olnud tüütu mööda asfalttee pikki serpentiine allapoole vantsida). Kuusemets muutus segametsaks. Rada jõudis Le Christ Roi - 25 m kõrguse Kristuse kuju juurde. Tegime taas väikese peatuse.

Nüüd tundus Les Houches juba suisa käeulatuses ja mitte enam nii kaugel all. Minna oli siiski veel pea kaks kilomeetrit. Niisiis, esmalt lai rada, seejärel aga jõudsime välja metsas serpentiinina looklevale külatänavale, mille ääres aegajalt majad paiknesid. Puude vahelt vilksatas juba l’Arve jõele rajatud paisu tagune porisinine vesi.

Jõudsime päris suurele teele, läksime mööda silda üle jõe ja siis ületasime veel viadukti pidi neljarealise Chamonix maantee. Nüüd oli jäänud tõepoolest veel koerasabaotsatutt - tee tegi väikese looke ja tõusis Les Houches’i peatänavale. Veel sadakond meetrit vasakule ja olimegi oma hotelli ees! Kell oli 17:10.

Ring ümber Mont Blanci on sulgunud! Me saime hakkama!

Ring on sulgunud

Kokku matkasime minu telefoni Polar Beat programmi järgi 11 päevaga 82 tundi, seda küll koos igasuguste peatustega, ning läbisime 191 km.

Registreerisime ennast hotelli sisse ja võtsime välja oma hoiustatud linnariiete koti. Nüüd saime meestele toa, kus enne olid tüdrukud olnud, nemad aga said uue toa.

Pärast põhjalikku pesemist läksime alla restorani õhtustama. Restoranis oli vähe rahvast ja valitses suhteliselt vaikne õhkkond. Valisime ja tellisime ja sõime. Olime õnnestunud matkaga rahul. Rääkisime kojusõidust, asjade pakkimisest, aga ka sellest, et taolist matka võiks kunagi korrata. Mitte samas kohas. Euroopa on täis nn hütist hütti matkasid (ingl Hut-to-Hut Terks, sks von Hütte zu Hütte), küll lineaarseid (punktist A punkti B), küll ringmarsruute. Ilmselt siiski mitte järgmisel suvel, sest tavaline bussireis on ka plaanis. Otsustasime bussireisi paigutada nii, et hiljem ei tekiks võimalust sinna trekki järgi panna. Et peaks ühe aasta vahet ja vaataks siis.

Pärast õhtusööki tegelesime veel asjade pakkimisega taas kahte suuremasse seljakotti, jättes ööseks välja vaid hädavajalikud asjad. Uni tuli hästi.


Kojusõit, 21. august

Hommik saabus tavapärasest hiljema äratusega poole kaheksa ajal, sest Alpybus’i buss pidi meid peale võtma kell 10 ja asjad olid meil ju põhimõtteliselt pakitud. Akna taga säras sinitaevas ja üle Mont Blanci nõlvade ulatusid esimesed päikesekiired (Tyndalli efekt). Mu head matkakaaslased tekitasid väikese piduliku momendi, et ära märkida minu sünnipäeva. See oli kõigi mu matkade ja reiside jooksul vist alles neljas kord, kui ma oma sünnipäeval matkal olen; iga kord on olnud mu kaaslastel varuks mingi üllatus ja nii ka seekord. Mulle ulatatud kingikott sisaldas TMB kaarti ja luulega kirjatud õnnitluskaarti.

Kolmveerand kümne ajal andsime võtmed ära, klaarisime arved ja sättisime ennast maja ette ootama. Buss tuli täpselt. Panime kotid pagasiruumi ja kuna buss oli praktiliselt tühi, saime valida igaüks endale laiutamiseks oma istme.

Les Houches jäi peagi selja taha, buss keeras Chamonix - Genfi maanteele. Sõit läks kiiresti ja pooleteise tunni pärast pandi meid Genfi lennujaamas maha. Otsisime kottide hoiustamiseks pagasikapi ja mahutasime kõik kotid ühte kappi. Turismiinfo letist saime odavad päevapiletid, mis võimaldasid meil sõita suvalise rongiga kesklinna ja tegelikult oleks saanud ka Genfis bussidega liigelda ning järvel laevaga sõita.

Hüppasime esimese ettejuhtuva rongi peale (Genfis algavad rongiliinid kõik lennujaamast ja alles siis läbivad Genfi enda raudteejaama) ning sõitsime linna. Sõit ei kestnud kümmet minutitki. Linnaplaan näpus, suundusime avastusretkele. Esmalt järve äärde, kus vaatasime Genfi üht maamärki (õigemini küll veemärki) - purskkaevu. Siis ületasime järvest välja voolava jõe ja teise kalda pargis otsisime kuulsat lillekella. Kõndisime esmalt sellest mööda, sest kell osutus väiksemaks, kui me eeldasime. Ilus oli siiski. Edasi võtsime suuna Toomkirikule. Kirik oli väljast uhke ja seest kalvinistidele kohaselt absoluutselt lage ja kaunistusteta (ühe kabeli aknad olid siiski ilusate vitraažidega). Kõndisime veel veidi vanalinnas, vaatasime ülikooli peahoonet (meie oma on ilusam) ja ülikooli pargis olevat Reformatsiooni seina (päris huvitav). Siis leidsime, et aeg on midagi põske pista; kell oli muidugi ka juba pool kaks saanud. Kesklinnas tundusid söögikohad kallid olevat, nii liikusime teist teed mööda raudteejaama poole tagasi. Hämmastas ühel ristmikul vaadeldav (trolli)liinide rägastik - peaaegu nagu kuskil Aasias. Raudteejaamas oli rong lennujaama just väljumas, hüppasime sisse.

Lillekell Genfis

Nüüd oli veel üsna palju aega lennukini. Võtsime oma kotid välja, andsime need pagasisse niipea kui võimalik ja läbisime turvakontrolli. Veetsime pardaleminekuni aega lihtsalt logeledes. Vist pistsime ikka midagi veel põske ka, sest ees ootas kaks lendu. Lõpuks nägime Air Balticu rohelist teraslindu maandumas. Lennukile pääs toimus aga mingi nurgataguse värava kaudu, kus meid viimaks bussi suunati. Ilmselt ei suuda Air Baltic endale paremat platsi lubada ja nii sõidutati meid kaugemale lennuvälja serva, kus veel mõned lennukid reas seisid (põhiosa lendudest väljus ikka otse terminalist).

Lend (BT 648 Genf 19:00 - Riia 22:40, Airbus A220-300) oli sündmustevaene; istusin taas vahekäigu ääres ja nii ei olnud ka midagi aknast vaadata. Lennuk oli huvitaval kombel küll pooltühi ja oleks võinud ilmselt ka ümber istuda, aga ma ei viitsinud. Hea oli vähemalt see, et lennuki tablood kuvasid mõni aeg enne maandumist jätkulendude infot (värava numbri). Riias pandi meid maha lennujaama ühes otsas ja meie lennuk muidugi väljus teisest otsast. Kuna meie lennuki väljumiseni oli vaid pool tundi, siis tõttasime sinna pooljoostes. Jõudsime kenasti, pardale minek alles kestis.

Tallinna poole lendas sedapuhku Boeing 737-300 (BT 361 Riia 23:10 - Tallinn 23:59), mis oli kuskilt naasvaid eestlasi puupüsti täis. Lennuk tundus kuidagi vana ja väsinud… Aga Tallinna me jõudsime ja veidi pärast südaööd saime ka oma seljakotid kätte (jõuti ikka ühelt lennult teisele ümber laadida; minu arvamus Air Balticust isegi paranes). Nüüd hakkas kiire. Oli vaja tasuda parkimise eest ja siis auto üles leida. Oli küll alles ja keegi polnudki külge sõitnud. Kotid autosse ja kodu poole teele! Siiski tegime Tallinna piiril tanklapeatuse, et igaks juhuks kohvi tankida ja hot dog põske pista. Aga siis juba tõesti läbi sumeda augustiöö Jõgeva poole. Veidi enne kella poolt kolme astusime koduuksest sisse. Meie fantastiline reis ja matk olid otsa saanud.

Epiloogi asemel
Järgmisel hommikul pärast matkalt naasmist sukeldusin kohe tööellu. Nii polnudki enne aega päevikut alustada, kui alles septembri teisel poolel ja põhiline kirjutamine langes hoopis oktoobrisse. Kui esmalt kartsin, et ei mäleta ehk enam kõike ja päevik saab lühike, siis peab märkima, et pildid ja matkavideo elustasid möödunud päevad nii, nagu oleksime naasnud vaid nädal tagasi. See kirjutamine on olnud omaette nauding, meditatsioon, mälestuste paistel nagu lõkke ääres ennast soojendades.
Oli väga tore matk, ühe unistuse täitumine. Aitäh Merike, Anna, Martin ja Joosep! Iga kell läheksin sama pundiga uuesti mõnele trekile. Loodetavasti kunagi lähemegi, vähemalt otsin ma juba oma teenelise Jermaki asemele hütist hütti treki jaoks väiksemat seljakotti.
Ja kuigi seekord ei olnud Bossi meiega, tahaksin traditsiooniliselt lõpetada tema tabavate sõnadega: „Matk on võimalus olla valitud seltskonnaga valimata olukordades, teadmata midagi ei kuupäevast ega kellajast, rännates vaid koidust ehasse, ühest laagripaigast teise.“

LISA 1. Varustuse nimekiri
(korrigeeritud pärast reisi)

• Seljakott - piisab ~40 l kotist
• Väike seljakott (mitme peale, jääb hotelli koos linnariietega)
• Magamiskoti lina
• Matkakepp 
• Matkasaapad 
• Kerged jalatsid (tennised) 
• Soe müts, nokkmüts, torusall
• Kindad
• Tuulepüksid
• Jooksupüksid (retuusid) 
• Lühikesed püksid 
• Aluspüksid (5 paari)
• Tuulejope
• Fliispluus
• Pikkade varrukatega särk 
• T-spordisärgid (2 tk)
• Matkasokid (2 paari)
• Käterätt (matkajate oma)
• Hambahari, hambapasta
• Niisked salvrätikud
• Dušigeel (väike pudel)
• Päikesekaitse kreem
• Küünekäärid, haaknõelad
• Apteek - elastik, spordisalv, plaastrid, desinf vahend, tabletid - palavik, valu, nohu, kurk, köha, kõht (söetbl, loperamiid)
• Kilekeep
• Fotokas, mälukaardid, laadija
• Telefon, laadija
• Taskulamp
• Spordijoogitabletid
• Dokumendid - ID, ravikindlustuskaart, kindlustus, broneeringud, raha (€, CHF), Eesti lipuke

LISA 2. Majutus

0. Les Houches, Chris-Tal Hotel*** 9./10. august
a´ 58,30 € (hommikusöök)
http://www.chris-tal.com/

1. Les Contamines, Gîte le Pontet 10./11. august
a´ 38 € (dorm 6kohaline, poolpansion)
http://www.campinglepontet.fr/index.html

2. Refuge de La Croix du Bonhomme 11./12. august
a´ 50 € (dorm 5kohaline, poolpansion)
http://lerefugedubonhomme.free.fr/

3. Rifugio Elisabetta Soldini 12./13. august
a´ 52 € (dorm 5kohaline, poolpansion)
http://www.rifugioelisabetta.com/

4. Courmayeur, Hotel Ottoz Meublé 13./14. august
a´ 54 € (hommikusöök)
http://hotelottoz.net

5. Rifugio Bonatti 14./15. august
a´ 50 € (dorm 8kohaline, poolpansion)
https://www.rifugiobonatti.it/

6. La Fouly, Maya-Joie 15./16. august
a´ 50 CHF (dorm 10kohaline, poolpansion)
http://www.mayajoie.ch/en/

7. Relais d'Arpette 16./17. august
a´ 67 CHF (dorm 5kohaline, poolpansion)
http://www.arpette.ch/

8. Trient, Auberge Mont-Blanc 17./18. august
a´ 68 CHF (dorm 12kohaline, poolpansion)
http://www.aubergemontblanc.com/

9. Tre-le-Champ, Gîte Chamonix Le Moulin 18./19. august
a´ 41,50 € (dorm 6kohaline, poolpansion)
http://www.gite-chamonix.com/

10. Refuge la Flegere 19./20 august
a´ 60 € (dorm 5kohaline, poolpansion)
meiliaadress bellay.catherine@wanadoo.fr

11. Les Houches, Chris-Tal Hotel*** 20./21. august
a´ 58,30 € (hommikusöök)
http://www.chris-tal.com/


LISA 3. Transport

Lennuk

Koos viie peale jagatud kolme pagasitasuga a’ 206 €

N 09.08.2018
Väljumine: 10:45 Tallinn (Lennart Meri)
Saabumine: 11:35 Riia
Lend: BT312 / Economy-klassi teenus / Basic-pilet, Z
Opereerija: airBaltic, Bombardier DHC-8Q-402 (Dash 8Q400)

Väljumine: 15:35 Riia
Saabumine: 17:25 Genf
Lend: BT647 / Economy-klassi teenus / Basic-pilet, Z
Opereerija: airBaltic, Bombardier CS300

T 21.08.2018
Väljumine: 18:20 Genf, Terminal* 1
Saabumine: 22:00 Riia
Lend: BT648 / Economy-klassi teenus / Basic-pilet, U
Opereerija: airBaltic, Bombardier CS300

Väljumine: 23:10 Riia
Saabumine: 23:59 Tallinn (Lennart Meri)
Lend: BT361 / Economy-klassi teenus / Basic-pilet, U
Opereerija: airBaltic, BOEING 737-300 (WINGLETS)


Buss 

Genfi lennujaam - Les Houches - Genfi lennujaam
Broneerimine alpybus.com
a 49 €