JmG valikkursuse kevadmatk Põhja-Kõrvemaal

Minu loendamatute matkade ajaloos oli see küll esimene kord sumbata 15 cm paksuses sulalumes, jalad all ringi käimas. Eriti libedad olid laudteed. Ja telkida tavaliste telkidega lumehanges. Aprilli lõpus! Aga matkamise aluste kursuse suusamatk jäi talvevaheajal suure sula tõttu ära. Nii planeerisimegi kevadvaheajaks mõnusa jalgsimatka Põhja-Kõrvemaale. Oleks vist pidanud ikka suusad kaasa võtma...

Aga alustame algusest. Ilm oli kevadise koolivaheaja nädala alguses üle Eesti talvine. Jõgeval jõudis küll tekkinud lumekirme ära sulada, kuid mida põhja poole, seda lumisemat pilti teekaamerad näitasid. Kuna aga matk oli juba korra edasi lükatud, siis polnud enam varianti - pidime ära käima. 

Esmalt kaart ja statistika: 1. päev 16,0 km ja 5h 16 min (koos peatustega), teine päev 16,4 km ja 4h 7 min (ikka koos peatustega). Tegelikult matkasime siis ühte lõiku Oandu - Ikla matkateest, nimelt sellist: Kemba - Järvi järved - Kõnnu Suursoo - Paukjärv - RMK Kulli lõkkekoht - Venemäe vaatetorn - Riistakõrve raba - Pikk nõmm - Aegviidu.

Suurendamiseks klõpsa kaardil

Tänavune kursus oligi väiksearvuline ja kui siis veel kaks osalist teatasid, et neil on vaheajal plaanis välisreisid, jäigi peale minu vaid kuus matkalist: Kasper, Jasper, Kaarel, Marcel, Kristjan ja Remo. 

Nii väikese seltskonna jaoks polnud mõtet bussi tellida – läinuks ühe inimese kohta liiga kalliks, odavam oli kasutada ühistransporti. Nii alustasimegi oma matkale sõitu kolmapäeva, 24. aprilli hommikul kell 8:00 Jõgeva bussijaamast, kust esmalt sõitsime Rakverre. Seal pidime 40 minutit bussijaamas aega parajaks tegema, et siis järgmise bussiga sõita Tallinn - Narva maanteele Kembasse, kust meie matk alguse sai (bussipeatuse nimi on küll Kõnnu). 

Üle paljude päevade tervitas meid matka alguses ka pilvede vahelt piiluv päike, kuid juba mõne tunni pärast mähkus taevas taas madalate hallide pilvede kangasse, kust aeg-ajalt mõne tera lund või piisa vihma ka poetas. Õnneks küll tõesti ainult mõne. 

Esimesed kilomeetrid Järvi Pikkjärveni läksid lennukalt. Metsateel olid mõned autod sõitnud ja kuigi sõidujälgede vahel oli üsna paks lumi, kõndisime meie piki autojälge. Seljakoti all hakkas peagi soe ja nii koorisid kõik esimese riietumispausi ajal ühe kihi vähemaks.

Pikkjärve ääres tegime väikese snäkipausi ja vaatasime niisama ringi. Huvitaval kombel oli pool järve veel jääkaane all.

Järvi Pikkjärve telkimisala

Edasi kulges rada piki järve idakallast ja oli mõnes kohas ka vee all, nii et pidime veidi kõrgemale nõlvale turnima. Mingit jälge enam ees ei olnud ja nii pidimegi ise lumes sumpama. Esimestel raskem, tagumistel kergem. Järve tagumises otsas oli pisike laudteeke.

Peagi ületasime veel ühe metsatee ja siis märkasime puude vahel vilksamas juba Järvi Pärnjärve. Selle äärde me minema ei hakanud, vaid võtsime suuna otse Kõnnu Suursoole. Ületasime väikese künkakese ja enne rabaserva sattusime kaitseväe kontrollposti. Kahjuks oli meie matkanädal tervenisti broneeritud kaitseväe keskpolügoni laskeharjutusteks ning Jussi järved ja nõmm olid matkajatele suletud - pidime kasutama alternatiivset rada, mis kulgeb veidi lääne poolt. Üks sõdurpoiss pani meie nimed kirja, kinnitas meile, et võime kasutada ainult alternatiivrada ja lubas meid siis edasi. 

Kontrollpost

Rada suundus otse raba suunas, ees paistis Pikklaugas. Pöörasime paremale ja leidsimegi end Kõnnu Suursoo laudtee algusest. Laudteel oli ka mingi 10 cm märga lund, selle all kaks libedat lauda. Pidi hoolega ette vaatama, et mitte libastuda. Rabas oli veetase kõrge, nii et kohati oli laudtee üsna veega tasa. 

Rabalaukad pakkusid siiski silmailu (kui oli mahti neid silmanurgast piiluda) ja vaatetorni tipust avanesid kaunid vaated mustavatele veesilmadele.

Poisid ruttasid pärast vaatetorni kiirel sammul edasi, mina jäin veidi tahapoole - talviste laugaste sünget ilu nautima. Laudtee serva ääristasid kollase-mustatriibulised hoiatuspostid - nendevahelist mõttelist joont ei tohi laskmiste ajal ületada.

Paukjärve oosi nõlval sain nad taas kätte. Ronisime siingi vaatetorni. Ühel pool Kõnnu Suursoo, teisel küljel Paukjärv. Mõnel tekkis küsimus, kuidas selline pinnavorm, mis kangesti inimkäte loodut meenutab, tekkinud on. Seletasin siis ooside kujunemist liustikulõhedes.

Paukjärv

Laskusime Paukjärve telkimisalale. Uudistasime kunagise skaudilaagri asukohta.

Suurendamiseks (lugemiseks) klõpsa

Teekond jätkus piki Paukjärve läänekallast. Järve lõppedes pidime tõusma künkakesele, et siis taas laskuda. 

Olime jõudnud Oandu-Ikla matkatee põhiraja ja alternatiivraja hargnemispunkti. Lipumastis lehvis punane lipp, stendil olid taaskord üleval hoiatused ja rajaskeemid. Keerasime siis meiegi Kaksiksilla teele. Peagi ületasime Soodla jõe. 

Soodla jõgi

Ka siin paistis kaitseväe kontrollpost, kuid meie vastu huvi ei tuntud. Leidsime alternatiivraja teeotsa ja keerasime uuesti metsa vahele. Tee oli esmalt üsna porine, kuid siis ilmusid selle äärde sadu meetreid pikad laudteelõigud, nii et võisime suuri poriloike kartmata, kuid hoolsalt jalge ette vaadates teekonda mõnusalt jätkata. 

Kui rada taas kõrgemale ja kuivemale pinnasele jõudis, tekkis meil korra probleem rajatähiste leidmisega, kuid see lahenes peagi. Küll aga oli tüütu sügavas lumes sumbata ja langenud puude ümbert teed otsida. Tegime ka väikese einepausi, et jõudu koguda. 

Rada jätkus üsna pika ja lumise sirgega. Tundus juba, et me ei jõuagi sellest metsast välja. Lumi oli ka ikka päris sügav. Panin korraks Google Mapsi ja GPSi sisse ning leidsin, et Kulli lõkkekohani on vaid paarsada meetrit. Esimesed olidki juba metsateele jõudnud ja ootasid mahajääjaid suunaviitade juures. 

RMK Kulli lõkkekoht osutus tagasihoidlikumaks kui ootasime. Kaetud lõkkeaseme rest oli puudu (õnneks oli keegi sinna jätnud mingi vana grillresti, millele saime oma poti sättida), puid oli armetult vähe (aga meist jäid neist umbes pooled veel sinna), ligipääs järvele (kust pidi vett saama) oli langenud puid täis. Viimase probleemi lahendamine oli küll kõige lihtsam - kasutasime hoopis lund (ilusat valget lund) ja sulatasime sellest vett. 

Esmalt keskendusime aga telkide jaoks platside lumest puhastamisele ja telkide püstitamisele. Teised said oma telgi kaunis kähku püsti, ainult Kaarel ja Marcel jändasid hulk aega ning kutsusid teisi appi. Neil oli ka mingi ennenägematu konstruktsiooniga telk. Aga kokkuvõttes see ei osutunudki väga keeruliseks. 

Tegime kohe ka lõkke üles ja asusime lund sulatama. Kuna see oli märg ja raske, siis ei kulunudki palju aega, kui puder juba valmis oli. Ikka traditsiooniline tatrapuder sealihakonserviga. Teega läks veidi kauem aega, sest tahtsime seda teha terve potitäie. Et ikka terveks õhtuks jätkuks. Jasper tegeles hoolega oma saabaste kuivatamisega ja kahetses, et polnud vahetuseks plätusid kaasa võtnud. Nii ta siis kõndiski ringi, kaks kilekotti jalgade otsas. 

Õhtusöök söödud, kogunesid poisid Kristjani ja Remo telki kaarte mängima. Remo oli kogemata suurema telgi kaasa võtnud. Nüüd kulus ära, kuid magamine oli neil seetõttu külmapoolne. Mina tegin väikese jalutuskäigu ja mõned telefonikõned. Seejärel istusin lõkke äärde pilte üle vaatama ja jõudsin isegi FB postituse emotsiooniderohkest päevast valmis teha. 

Pärastpoole tulid ka poisid veel lõkke äärde ja kuidagi ootamatult (külm ilm ikkagi) jätkus juttu kauemaks. Pimedaks ka veel ei läinud. Kui lõpuks hämarduma hakkas ja ma arvasin, et võiks hakata telkidesse pugema, avastasin üllatusega, et kell on juba veidi üle kümne. Valge nagu suvel! Samal ajal algas polügoonil suurem laskmine, mis kestis pea tund aega.

Öö osutus vähemalt mul parajalt soojaks. Olin kaasa vedanud oma kõige paksema magamiskoti. Kuigi magasin vaid oma võrkpükste väel, ei olnud mul külm; tegelikult sättisin veel sulejopegi magamiskotis jalgade peale. Poistest vist mõnel siiski oli öö jahedavõitu. Mul ka ei tulnud pähe neile eraldi veel meelde tuletada tundides räägitut, et külma ilma korral võta kaasa magamiskoti sisse õhuke fliis.

Hommikul hakkasin poole seitsme paiku telgis oma asju pakkima ja veidi enne seitset tulin välja ning tegin lõkke üles. Kuni vesi keema läks (lume sulatasime juba õhtul valmis), pakkisin seljakoti kokku. Poole kaheksaks olid nii tee kui puder valmis ning võis äratada ka need, kes veel ise ärganud polnud. 

Hommikune kaerahelbepuder pohlamoosiga läks hästi peale ning kui Marcel keeldus söömiseks telgist välja tulemast ja käskis enda pudru ära süüa, siis söödigi see ka veel ära. Pesin potid, et Kristjan ja Jasper saaksid ka oma kotid kokku panna. Teised pakkisid seni oma asjad ja telgid. Ainult meie noorkotkas ei saanud kuidagi telgist välja - teatas muudkui, et pakib oma asju (seda ta väitis ennast tegevat ka hommikusöögi ajal). No kui palju tal siis seal seda pakitavat kraami oli?! Kaarel pidi tema järel ootama ja nii oligi lõpuks laagriplatsil pilt, kuidas kõigil teistel on kotid koos, aga kahel mehel mitte. 

Veidi enne üheksat saime siiski liikuma. Teine päev kujunes selles mõttes kergemaks, et kuigi lund jätkus kuni Aegviiduni välja, päästsid meid suuremalt jaolt ees olnud kaitseväe villise rattajäljed. Tõsi küll, nii mõneski kohas oli see täitsa poomil turnimisega võrreldav - niivõrd kitsas oli jälg, et nõudis jala täpselt teise jala ette seadmist. Õnneks oli öine sula lumekihti õhemaks vajutanud. Siiski tuli ka täna nii mõnelgi pool sumbata märjas lumes. Aga see ei kohutanud vapraid matkaselle, kes olid tõeliselt tublid ja mul tuli hoolega vändata, et nendega sammu pidada. 

Esmalt suundusime Koersilla parkla suunas, kuid siis oli taas ees punane hoiatuslipp ja meie pidime keerama Venemäe suunas. Rada lookles männimetsa vahel, mäest üles ja mäest alla, kord ühel pool, siis teisel pool mingi väike rabake. 

Venemäe telkimisalal ronisime ka vaatetorni. Kaugemal paistis lumine lagendik - Jussi nõmm - kuhu me seekord siis ei saanudki. Aga ega seal lumega midagi näha ka polnuks. 

Jätkasime teekonda. Mõne aja pärast jõudsime taas mulle tuttavale Oandu - Ikla matkatee põhirajale välja. Poisid andsid aga jalgadele valu. Pidin mitmel korral ütlema, et teema nüüd ikka väikese peatuse ka. Kuna valdavalt oli jälg ees, siis liikusime kiiremini ja rongi peale hiljaks jäämist polnud karta. Juba tuligi tuttav Riistakõrve raba vasakul, edasi Pikknõmm, siis Harakjärv oma väikese rabakese ja laudteelõiguga ning siis olimegi Aegviidu külje alustel suusaradadel väljas. 

Harakjärv

Änni järve ääres on kiuslik maaomanik matkatee tõkkepuuga sulgenud. Nii peabki matkatee kasutama suusaradu, mis ei ole ehk kõige otsem tee ning kulgeb paljuski üles-alla – et suusatajal ikka huvitavam oleks. Meil tuli lumistest mägedest üles rühkimine ja alla libistamine siiski päris kenasti välja. Mida rohkem Aegviidu poole, seda vähemaks jäi ka lund. Kohati oli isegi paljaid laike, kus võis näha külmetavaid sinililli. Ühe koha peal nägime lumes ehmatavalt suuri koerajälgi. Loodetavasti liigub ta koos omanikuga. 

Nii see Aegviidu viimaks kätte jõudiski. Tegime veel grupipildi alevi sildi juures ning võtsime siis suuna raudteejaamale. 

Rongini oli veel üle tunni aja aega. Kuna toimivat jaamahoonet Aegviidus pole, siis otsisime üles lähima kohviku (ehk ka ainsa?) - Piibe kohviku. Tellisime endale burksi ja puhkasime jalga.

Paarkümmend minutit enne rongi aega sättisime sammud perrooni poole. Panin selga-jalga kuivad riided. Uurisime rongiplaani. Päris tihe liiklus Tallinna suunas, aga Tartu suunas sõitmiseks pidime esmalt 14:14 väljuva Narva rongiga Tapale sõitma, et seal siis pool tundi oodata Tallinn - Tartu kiirrongi. Sellega saime siis viimaks Jõgevale.

Jõgeva perrooni peal sain veel oma potid poistelt kätte ja läbi meie matk saigi. Poistel on vaja veel oma matkablogid teha ja siis on ka selle aasta pikk Matkamise aluste valikkursus läbi. 

Üldiselt on alati olnud nii, et matkamise aluste kursusele tulevad toredad noored ja mingeid suuremaid probleeme pole. Tänavuse kursuse kohta aga leidub mul ainult ülivõrdes sõnu. On tuliselt kahju, et see kursus läbi on. Jään neid matku ja seda seltskonda igatsema. Aga ehk mahuvad nad järgmisel aastal mõnele matkale kaasa tulema. Kuigi - need matkad on siis juba hoopis teised matkad...

JmG valikkursuse matk Muraka rabas

 Nagu juba kahel varasemal aastal, nii avati ka tänavu Jõgevamaa Gümnaasiumis „Matkamise aluste“ valikkursus. Osalejaid on küll kaunis vähe (alguses üheksa, aga ühe õpilase siirdumise järel mittestatsionaarsesse õppesse jäi gruppi ainult kaheksa õpilast). Esimeste teoreetiliste loengute järel saabus aeg sügismatkaks Muraka rappa. Meie matkagruppi kuulusid Jasper, Kasper, Kristofer, Hannes, Kristjan, Remo, Marcel ja Kaarel, lisaks siis mina.

Matkarajaks oli viimastel aastatel traditsiooniliseks saanud marsruut. Esimesel päeval, laupäeval, 30. septembril Kaukvere tee - Suur laugas - Ilusad laukad - Varessaare (koos kõigi peatustega 4h 30 min; punane joon kaardil) ja teisel päeval, pühapäeval, 1. oktoobril Varessaare - Kotkanina - Suur laugas - Kaukvere tee (3h 45 min; oranž joon kaardil). Olgu kohe öeldud, et mõlemal päeval tegime pikki peatusi ja tegelik tempo oli vist läbi aastate üks kiiremaid – olid ju seltskonnas seekord ainult poisid. 

Laupäeva hommikul saime kokku kell 9:00 kooli ees. Buss oli juba kohal ja sõit matkale võis alata. Ilmaprognoos oli küll kaunis kehv – lubati vähemalt laupäeva lõunani üsna palju vihma ning pühapäevaks ka midagi. Kui matka alguspunkti jõudsime, siis udutaski parasjagu peent vihma ja me panime kilekeebid endale peale. Aga niikaua, kuni tegime endile kaikaid, läks vihmahoog üle ja kiled tuli uuesti kotti pakkida. Lõplikult.  Paari tunni jagu oli küll veel üsna pilves, aga siis tuli vaikselt päike välja ja ilm muutus vägagi soojaks. 

Ragistasime siis ennast läbi kaasiku võpsikuse alusmetsa jõe äärde. Priidu palk oli kenasti alles ja teisel kaldal ootasid meid ka eelmise aasta kaikad. Polekski olnud tarvidust uusi teha, sest need olid kõvad küll. Tuleb meeles pidada, et järgmisel aastal saab neid ja tänavu lisandunud keppe kasutada. Kui ikka palk alles on. Tänu madalale veetasemele on see hetkel ligi poole meetri kõrgusel vee koha. Teatavasti mädaneb märg puit hapniku toimel (st õhu käes) kiiremini kui vees. Kui kunagi see palk peaks läbi mädanema, siis peab jõe ületamiseks minema ca 800 m põhja poole kopratammi otsima.

Jõe ületamine kulges ladusalt. Kuna meid oli vähe, siis ei pidanud kaua oma järge ootama. Nüüd oli juba lihtsam edasi kõndida, sest polnud takistavat võsa, astu aga lihtsalt mööda rada raba poole. Tasapisi muutus rada märjemaks ja siis olimegi juba rabamändide vahel. Tavapärases kohas ei paistnud aga üldsegi jõhvikaid. Tuleb neid siis mannavahu jaoks kuskil edaspidi korjata. Suure lauka ääres ehk ikka on.

Rabamänniku servas, kus vaade Suure lauka suunas juba avar on, tegime esimese söögipeatuse. Ehk nagu karupoeg Puhh ütleks: „Aeg on midagi põske pista.“ Kristjan demonstreeris oma SISi geele (müüakse ka Selveris), teised piirdusid valdavalt Corny müslibatoonidega. Lõuna pool mähkusid suured Muraka saared vihmakardinasse, kuid meie poole see pilv siiski ei küündinud.

Sidusime valge kilekoti homseks teetähiseks männilatva ja asusime teele. Näitasin suuna Suure lauka eel kasvava üksiku suurema kase peale. Nagu seni, oli ka edasi raba liigagi kuiv. Siiski oskasid mõned astuda just selle musta koha peale, kus võimalik vajuda. No eks läbi kogemuste õpibki kõige paremini. Lootsin vähemalt nii. Sellegipoolest vajus grupp veidi laiali, sest osad läksid kergejalgselt mättalt mättale, samas kui teised ikka kohati vajuda oskasid. Esimesed ootasid tagumisi kase juures järgi. 

Ajasin neid pikemaks peatuseks siiski veidi edasi – Suure lauka äärde, et seal võimalusel mannavahu  jõhvikaid korjata. Leidsimegi lapikese marjadega ja korjasime mannavahu jagu. Seni jõudsid ka tagumised pärale. Nimelt on kase juurest Suure lauka lõunapoolsele servale minekuks vaja veidi teed valida (kui ei viitsi teha pisikest ringi vasakult). Meie ei viitsinud ja nii kulus mõnel hooletumal rohkem aega.

Pärast jõhvikapeatust võtsime suuna lõuna poole, eesmärgiks jõuda Ilusatele laugastele. Kuna olime ajagraafikust ees, siis mõtlesin, et teeks väikese kaare veidi vasakult (ida poolt) ning läheks piki laukarida. Ka on sealpool rabapind veidi siledam ning ei ole nii suuri mättaid nagu rabamändide vahel. Ehk siis on kergem kõndida, eriti lühikeste jalgadega matkajatel. 

Märkamatult hakkasid pilved hajuma ja peagi olime päikeses. Täitsa palav hakkas, nii mõnigi pidi riideid vähemaks koorima. Piki rabalaukaid kulgev rada oli ka minule natukene uudsem ja kena silmale vaadata. Ehk oleks võinud veel 50 kui 100 meetrit vasakule hoida. Oleks saanud veel ilusamaid laukavaateid.  Järjekordse peatuse järel edasi minnes märkasin juba paistmas Ilusa lauka kaldal kasvavat Naisteranna kaske, mis on orientiiriks. Ongi see orientiir siit vasakult natuke paremini näha, kui paremalt rabamändide vahelt. Edaspidi peabki siit kaudu käima. Maad on küll natukene rohkem, aga kergem on kõndida ja ilusam ka. Ega see mõnda sisse vajumisest päästnud. Nagu vanarahvas ütleb „siga leiab ikka pori“ ja nii mõnigi koperdas taas vajuvale pinnasele. 

Ilusa lauka äärest täitsime kõigepealt veepudelid. Kuna päike paistis ja oli mõnusalt soe, siis reklaamisin ujumisvõimalust. Kristofer, Jasper ja Kasper võtsidki hüva nõu kuulda ja nii meid oligi seega kokku neli, kes said ennast ka rabalaukasse kastetud (st mina ka). Tõenäoliselt oli see vähemalt minule selle hooaja viimane suplus. Igatahes oli tunne värske ja meeleolu hea.

Ka Ilusal laukal oli tavapäraselt palju jõhvikaid, kuid kuna meil oli mannavahu jaoks ports olemas, siis jäid need meist korjamata. Tegime ka grupipildi ja siis võtsime suuna juba otse itta Varessaare peale. Ikka nii, et mõned liuglesid kuivalt üle mätaste ja mõned said taas kummikusse vett. Muide, kõik ei olnudki kummikutega. Kuigi soovitasin tungivalt kummikuid, olid Marcel, Hannes ja Kristofer saabastega. Muidugi olid neid jalad juba ammu märjad. Aga teisedki said vee kummikusse – peale Remo ja minu. 

Poolel teel Ilusalt laukalt Varessaarde sain ka juba kuulsat orientiiri kuuske poistele näidata. Üldse peab mainima, et poisid panid üldiselt tähele, mida ma orientiiridest rääkisin, ja jälgisid neid. Ehk oskavad siis kunagi tulevikus iseseisvalt tee Varessaarde üles leida.

Viimased viissada meetrit enne metsaserva oli nagu ikka tüütu, aga õnneks oli see kaunis kuiv, nii et sealgi sai kiiresti edasi. Esimesed ootasid metsaservas kenasti kõik järele ja nii võisimegi koos Varessaare hoovile sammuda. Muide, metsaservas polnud kraavis ja linaleotiikides tilkagi vett. 

Majas olid alumise korruse tagatoas kellegi asjad. Seadsime siis ennast sisse ülakorruse tubades. Märgin kohe, et alumised asukad ilmusid mingil hetkel (olid kange eesti keele järgi otsustades venelased), võtsid oma asjad ja lahkusid. Ütlesid, et käisid seenel. Metalliotsijaga…

Kel vaja, pani kuivad riided ja kel oli, ka kuivad jalatsid. Marcelil ei olnud, tema oli paljajalu. Ülemised kambrid olid tegelikul päris segamini ja eelmiste külastajate poolt koristamata, aga kuna me olime juba oma asjad laiali laotanud, siis ei saanud ka korda luua. Asusin lõket tegema ja tatraputru keetma, poisid aga võtsid ette puude lõhkumise. Kokku sai neid valmis lõhutud mitme õhtu jagu, jäid osaliselt järgmisi tulijaid ootama. 

Tatrapuder ja tee valmis, sättisime ennast laua ümber õhtustama. Pudrupott sai pea silmapilguga tühjaks! Olin küll varuga arvestanud (et poiste grupp), aga sellist nälga ei osanud oodata. Järgnes mannavahu vaaritamine. Eelmise aasta Marteni soovitatud koguseid järgides sai puder välitingimustes vahtu löömiseks täpselt paraja konsistentsiga. Tuli teine ilus heleroosa. Ettevaatamatult olin aga suhkrukarbi keset lauda jätnud ja see oli märkamatult tühjenenud, nii et mannavaht sai liiga vähese suhkruga keedetud ja oli seetõttu veidi hapuvõitu. Tegelikult päris söödav, aga põhi jäi siiski karule. 

Kuna maja ümbruses polnud tilkagi vett, siis läksin rabaserva märja samblaga potti nühkima ja sattusin täpselt hetkele, kui päike silmapiirile lähenema hakkas. Tegin siis mõned pildid. Jasper ja Kristofer tulid ka kausse pesema, aga sattusid hoopis maadlushoogu. Mätas oli niivõrd kuiv, et ega nad märjaks eriti ei saanudki.

Kasperil oli šašlõkipakk kaasas, Kaarlil vahukommid. Poisid grillisid siis neid kambakesi. Rohkem küll tahmatasid, sest polnud ju kannatust korralikke süsa teha, vaid panid oma liha ja kommid pigem suitseva männipuu leegi kohale. Võeti ette ka kaks õhtust jalutuskäiku. Kui Kristofer, Jasper ja Kristjan tulid oma rabaservakäigult peagi tagasi, siis Kasper, Remo ja Hannes võtsid ette pikema matka Mustassaarde. Nemad saabusid alles päris pimedas – jalad siiski porised, kuigi arvasime, et Mustassaare rada on ka kuiv.

Kuna õues hämardus ja viimaks hakkas ka jahenema, siis olime vahepeal tuppa kolinud. Kui kõik tagasi olid, siis mängisime muuhulgas kosmosereisile kaasa võetava asja mängu, rääkisime mõned anekdoodid ja muidu naljakaid või põnevaid lugusid. Mõnusat jutuveeretamist jätkus küünlavalgel südaööni. Kaarel üritas välja selgitada, millise aseme juures kõige rohkem hiiri kohata võib, ja siis seda aset endale sebida. Ei õnnestunud. Enne magamaminekut käisid kõik rivis superkuu valgel vett viskamas ja heledat kuuvalgust imestamas. Hambapesuni kõik küll ei jõudnud.

Uinusin üsna kiiresti ja magasin päris hästi kuni poole seitsmeni. Veidi enne seitset panin oma aseme kokku ning läksin hommikuputru ja teed keetma ning hommikust kohvitassi nautima. Hommikusöök  valmis vähem kui tunniga ja nii tuli ka ülejäänud laager üles ajada. Esimesed öömuljetajad (peamiselt Jasper) jutustasid Kristoferi norskamisest. Huvitav, mina küll ei kuulnud midagi. 

Peagi olid kõik peale Marceli pudrupoti ümber ja sarnaselt õhtule kahanes seegi kiiresti. Kristjan maitses esialgu ettevaatlikult, siis aga ladus kausi täis. Pidin käima kaks korda Marcelit alla ajamas, et talle ka ikka midagi jääks. Järgnes hommikune pakkimine. Kui toad viimaks meie asjadest tühjad olid, sai ka veidigi rohkem korda luua ja põrandad korralikult üle pühkida. Ehk nüüd järgmised ka koristavad enda järelt. Kirjutasin ise mõne rea majaraamatusse, sest poisid ei võtnud kuidagi vedu.

Hommikune grupipilt tehtud, võtsime suuna Kotkaninale. Reipal sammul Tarumaa teele (poisid oskasid ise sinna minna) ja siis juba väike põige läbi metsa Kotkanina rajale. Raja ääres leidus üksikuid mustikaid, aga mitte ainsatki pohla. Kotkanina tipus kablutasid kõik vanast hongast mööda. Samal ajal kui neile selle sõna tähendust selgitasin, kuuldus peakohalt ronkade kisa. Suunasime pilgud üles ja nägime kahte suurt kulli ja kaarnaid üksteist taga ajamas. Kahjuks ei jõudnud seda pildile talletada, sest puude vahelt üles avanev vaateväli oli kitsas.

Rabaserv oli ka Kotkaninal kuiv. Kuna Suure lauka kollane kasetutt paistis kenasti kätte ära, andsin poistele suuna kätte. Mõtlesin, et las valivad veidi teed, nüüd peaks juba eilsest päevast kogemus olemas olema. No ega eriti ei valinud küll! Kergejalgsetel polnudki vahet, kust minna. Aga kes (ikka veel) jalgealust hinnata ei osanud, see vajus ikka sisse küll. Seda mitte Kotkanina aluse kitsa märe juures (sealt said kõik kenasti üle). Probleemiks osutus pärast esimest rabamänniriba olev ala. Seal kulgeb ju lausa „ametlik“ rada Suurele laukale. Kuigi vahepeal (rabamännikus) käisimegi seda mööda, siis kaotati rada lagedal taas, sest võeti suund otse Suurele laukale.  Rajale pihta saamiseks tuleb hoida veidi paremale (põhja poole). Kui ka rada ei näe, on seal ometigi näha kenasti läbitav teekond veidi kõrgemate mätastega ja isegi mõne puukesega. Rabas ei ole otsetee alati parim valik.

Lõpuks jõudsime siiski  kõik Suurele laukale. Õigemini oodati viimaseid veidi enne Suurt laugast, aga ajasin nad veelkord jalule, et Suure lauka ääres fotostoppi teha ja niisama veidi kauem puhata. Paus kujunes umbes tunniseks, sest Suure lauka idaserval, piki veepiiri oli ohjeldamatult jõhvikaid, mis olid kohati lausa kirsisuurused! Mina ehk polekski välja pakkunud, aga osade poiste initsiatiivil tegime korjepausi. Poisid korjasid peamiselt tühjadesse pudelitesse. Kuna arvasin, et ega me kaua korja, siis tegin samuti (ei viitsinud kilekotti otsima hakata). Aga marjade pudelisse ajamine on ajaraisk. Viimaks korjasin siis kahe käega roobitsedes mütsi sisse, aga pärast toppisin ikkagi pudelitesse. Igatahes – poole tunniga 2,75 l korjatud ja pudelitesse topitud. Oleks kotti korjanud, oleks poole tunniga ilmselt mingi neli liitrit saanud…

Kui viimaks uuesti liikuma saime, võtsime suuna ümber Ilusa lauka lõunaserva (seal on ilusamad vaated; põhjaservas tuleb ümber suurte puude minna ja ei näegi laugast, pealegi ei saa vastu valgust pildistada). Vaevalt teisele poole saanud, leidsime oma valge Coopi koti metsaservas säramas. Kiiremad võtsid suuna otse sellele ja järgmised muidugi ka. Kask oli kõigil meelest läinud. Aga otse minek on üsna pehme… Läksin ise ja vedasin ka paar viimast endaga kaasa kase kaudu. Otse minnes oleksid nad kulutanud kaks korda kauem aega selle suplusele. 

Kase juures võtsime suuna metsa poole ja nüüd oligi juba kodutee jalge all. Kilekotiga puu juures tegime viimase peatuse. Kellel veel oli, see sõi midagi. Mul oli võileib. Kristjanil barankad, mida ta teistega jagas. Enamus märkis, et kõik söödav on söödud ja järgmisel korral tuleb rohkem süüa kaasa võtta. Mis teha, kasvavad organismid. Taevas tõmbus korraks pilvisemaks, kuid siis tuli päike taas välja. 

Ja siis juba läbi rabamänniku kiirel sammul jõe poole, üle jõe ja läbi kaasiku parkimisplatsile bussi ootama. Tegin veel ettepaneku käia kopratammi üle vaatamas, aga ei leidnud mõttekaaslasi. Tegelikult saime vaevalt oma jalatsid vahetatud ja kotid uuesti kokku pakitud, kui buss juba tuligi (pool tundi varem). 

Ronisime siis bussi ja kojusõit algas. Kui seni oli olnud kena päikseline ilm, siis nüüd tabas meid teel paar tugevat vihmavalingut. Jõgeval suundusid mõned näljasemad Terminali tanklasse hamburgeri järele, enamus aga otse koju. 

Oligi läbi see tore rabamatk, mis jääb erinevalt tavapärasest minu ainukeseks sel sügisel, sest mitte kuidagi ei mahu rohkemat minu kalendrisse maalkäikude kõrvale. Aga õnneks oli meil vaatamata kehvale prognoosile mõnus matkailm. Veidi küll tuuline, aga siiski piisavalt soe, nii et sai ujumaski käia. Mina teist korda sel aastal (esimene oli kevadisel matkal Mustjärves). Seltskond oli küll maskuliinne, kuid mõnus, humoorikas ja lebo. Ma tõsiselt nautisin nii raba kui ka seltskonda. Loodan, et need kaks kaunist päeva kannavad mind / meid läbi sügisese pimeduse tuleva aasta talvematkani välja. 

Poiste tagasiside matkale oli vägagi positiivne. Arvamused sellest, mis meeldis:

• Ujumine, söök, seltskond.
• Enamus asju meeldisid, eriti seltskond, toit ning majas viibimine oli tore, eriti toredad olid õhtused jutud, naljad ja mängud. Toit oli üks parimaid mida olen Eestis söönud ning tee oli täpselt õige meid ümbritseva atmosfääri jaoks. Õpetaja Neeme rääkis palju põnevaid jutte ning tegi palju nalju. Ma ei suudaks seda matka kellegi teisega ette kujutada.
• Sai ennast panna proovile.
• Absoluutselt kõik. Hea seltskond, hea söök, hästi ülesehitatud matk, ilusad paigad, palju tegevust, mõnus tempo, väga väga hea matkajuht.
• Uus kogemus.
• Loodus, seltskond, kogemus.
• Mulle meeldis matkal enam vähem kõik, sest seal olid väga ilusad vaatepildid ja see oli üleüldse värskendav kogemus.
• Ma soovitaksin kõigil see matk läbi teha, kuid nad peaks meelde jätma seda, mida ma õppisin varajasest kogemusest: ,,Mida raskem sa oled, seda kergemini ja kiiremini sa vajud''.
• Võiks rohkem matku teha.
• Matk oli väga vahva ning ootan meelsasti juba järgmist.

Küsisin ka, mis ei meeldinud:

• Ei saanud öösel magada, kuna kartsin, et Marcel laseb onni õhku :-)
• Vesi kummikus.
• Matk iseenesest oli tore, aga raba ületada oli väga ebameeldiv, kuid muutus lõbusamaks, kui olin õppinud, kuidas ja kuhu peab astuma.
• Vähe tegevusi.
• Jalad said saapa sees märjaks.
• Ei olnud midagi ebameeldivat.
• See, et ma iga paari sammu tagant muda sisse vajusin.
• Ma oleksin võinud rohkem snäkke kaasa võtta.
• Öösel oli natuke raske magada, sest mõni norskas.