Annapurna

Annapurna ring 2004

Pildid

Proloog

Enne 1985. aasta mägimatka Matša mäesõlme nõukogude Kesk-Aasias lugesime kogu grupiga M. Herzogi raamatut "Annapurna. Esimene kaheksatuhandeline". Tol ajal tundus meile võimatuna kunagi pääseda nii kaugele ja kõrgele kui seda on Himaalaja. Nii viisidki matkarajad mind ja minu sõpru küll Tjan-Šani, küll Fani, küll Karakumi, aga mitte maailma katusele.
Kuid ajad muutusid - Nõukogude Liit kadus, Kesk-Aasiasse reisimine muutus keeruliseks ja kalliks. Eesti matkajad ilmusid esmalt Alpidesse, siis aga järjest kaugematesse mägedesse. "Fortest Reiside" reisijuht Tõnis Kallejärv hakkas korraldama matku ümber Annapurna ja Annapurna südamesse (nii nimetatakse Annapurna lõunapoolset baaslaagrit). Kui esmakordselt sellest kuulsin, üritasin oma kunagisi matkakaaslasi pehmeks rääkida, kuid ootamatu ettepanek ei leidnud nende heakskiitu. Ei tahtnud minagi üksi võõraste inimestega matkale minna. Kaks aastat hiljem üritasin uuesti ning saingi Olevi, Kadri ja Üllari nõusse.
Panime end juba kevadel reisile kirja ning hakkasime ettevalmistusi tegema. Meie nõukogude aegne matkavarustus oli suuremalt jaolt oma aja ammu ära elanud. Tuli vaadata, mida ja kust osta. Kui vanasti oli lihtne, sest valikut ei olnud (presentšturma ja Jermak), siis nüüd oli tunne nagu esmakordselt matkale minnes - mida võtta, mida jätta... Tasapisi sai siiski kraam kokku, rahad firmale makstud ja isegi vajalikud kaitsesüstimised tehtud.

31. oktoober 2004, pühapäev

Rongisõit Jõgeva - Tallinn ja lennureis Tallinn - Kopenhaagen - Viin
Hiivan seljakoti selga ja astun uksest välja. Linn on pühapäevaselt vaikne. Sõidan hommikuse 8.23 rongiga Tallinna ja edasi Kadri-Olevi poole aega parajaks tegema. Seal käib hoogne pakkimine. Järgneb pidulik lõunasöök ja siis varsti saabub Ain, kes meid lennujaama toimetab.
Seal on rahvast hõredalt, leiame kohe oma grupikaaslased. Tutvumisring. Kokku on meid 11 inimest - grupijuht Tõnis Kallejärv, Anne Tihaste, Enel ja Kalle Pungas, Kristo Kokk, Tanel Kadai, Madis Avi, Kadri ja Olev Kriis, Üllar Loks ja mina.
Oh imet - näen kolme "Jermakki". Olen tükk aega mõnevõrra pahur, et lasin end veenda uut ja paremat seljakotti muretsema. Alles poole matka peal lepin oma uue kotiga, mis pole ju paha, vaid lihtsalt harjumuse jõud on suur … Registreerime pagasit. Meid teenindav noormees ei suuda mitte kõigile esimesel korral korrektset pagasikviitungit välja printida. Kuna me pole varem EV ajal lennanud (vähemalt nii keerulist marsruuti), siis ei oska me ka tema tööle tähelepanu pöörata. Hiljem selgub, et saatuslikult.
Lend Tallinnast Kopenhaagenisse "Estonian Airiga" kestab ~1,5 tundi (18.10-18.45). Kopenhaageni Kastrupi lennujaamas registreerime end "Austrian Airlines"-i lendudele, leiame peagi oma värava ja jääme ootama oma lendu. Millegipärast see hilineb veidi. Lõpuks saame lennukisse. Kopenhaagenist Viini lendame uue lennukiga Airbus A319, millel on iga istme kohal väike telekas. Lend kestab 1t 45 min (19.55-21.40, 875 km).
Ööbime Viinis lennujaama hotellis, mis asub kohe lennujaama hoone vastas. Hotell jätab üsna kehva mulje: vannituba on küll kena, kuid toas liisunud suitsuhais.

1. november 2004, esmaspäev

Lennureis Viin - KatmanduHommikul leiame hotelli restoranist rikkaliku valikuga hommikusöögilaua (ööbimise hinna sees, mille eest tasus lennufirma!). Pärast einet lähme üle tee lennujaama ja otsime üles oma värava. Mõningase ootamise järel pääseme lennukisse. Sedapuhku lendame suure lennukiga Airbus A340-300 Africa (291 kohta, 8 istet kõrvuti - 2+4+2). Koos meiega lendab ka "Albion reiside" grupp. Lend Viinist Katmandusse kestab 7 t 50 min (10.50-23.20, 6222 km). Lendame üle Rumeenia, Musta mere, Taga-Kaukaasia, Kaspia mere, Turkmeenia (Ašhabadi), Afganistani (Kabuli) ja Pakistani (Islamabadi). Juba keset Taga-Kaukaasiat läheb pimedaks - lendame ju päikesele vastu ja päev jääb lühikeseks. Enne seda jõudsime lennukiaknast siiski näha nii Karpaate kui ka Kaukasust. Kus hetkel asume, on näha salongis olevate telekate ekraanidele aeg-ajalt kuvataval kaardil. Lennu jooksul pakutakse 2 korda süüa - linnunokatäis nagu lennukis ikka. Kasutame agaralt võimalust punast veini nautida. Veidi enne kohalejõudmist toob stjuardess piiriületuseks vajalikud paberid. Täidame need, et hiljem aega kokku hoida.
Lõpuks hakkab lennuk laskuma. Keerame kellad kohaliku aja peale, mida samuti ekraanilt näeme. Kohalik aeg erineb Eesti ajast 3 tundi 45 minutit. Nii kentsakas erinevus pidavat olema sellepärast, et eristuda Indiast. Üldiselt saame hiljem tunda, et elu Nepaalis käib rohkem päikese järgi ja meile harjumuspärased kellaajad ei kehti. Ärkamiseks on sobiv aeg umbes kell 6, sest siis hakkab valgenema. Päevavalgust jagub umbes 12 tundi, nii et kuskil pool seitse õhtul on pime. Kella üheksaks on aga kõik välja surnud - aeg on uinuda.
Ekraanil jooksev kõrgusenäit väheneb ja väheneb. Kui lennukirattad vastu maad põrkavad, seisab seal 1340 m. Oleme Katmandus! Ruleerime lennujaama hoone poole. Seal seisab veel üks suur lennuk - külje peal kiri Air Qatar.
Kõnnime lennujaamahoonesse. Seisame mõne aja järjekorras. Letini jõudes tuleb kõigepealt kohaliku panga esindajale maksta viisalõiv (30 $), seejärel täidab teine ametnik piiriületuseks vajalikud paberid, kleebib passi viisa ja veel kolmas ametnik (vormis) annab sinna allkirja.
Kui alla pagasilindi juurde jõuan, on esimestel oma kotid juba käes. Minu kotti pole veel näha. Aeg-ajalt lisandub lindile uusi pakke, kuid juba on aru saada, et lint teeb mitmendat ringi, sest märkan mõnda kotti korduvalt. Siis uusi kotte enam ei lisandu. Minu oma aga pole… Sama nõutult käivad ringi ka Olev ja Kristo. Lõpuks on jäänud lindile mõni üksik kott, meie omi nende hulgas aga polegi. Pöördume vastava ametniku poole, kes saadab meid kõigepealt kõrvalsaali vaatama, ega meie pagas teise lindi peal ole. Kahjuks ei märka me oma kotte ka seal. Täidame pagasi kadumise avaldused, mille koopia endale saame. Uurides pagasikviitungeid, märkame, et Kristol ja Olevil on Tallinna lennujaamas märgitud sihtkohaks Viin (!). Minu omal on küll kirjas Katmandu, kuid nagu hiljem selgub, on kott jäänud Kopenhaagenisse ja sealt Qatari kaudu enne mind juba kohale jõudnud - sama lennukiga, mida lennuväljal seismas nägime. Tol hetkel aga ma seda veel ei tea ja ei tea ilmselt ka keegi teine lennujaamas. Kästakse homme hommikul helistada.
Lennujaama ees ootavad kaks mikrobussi, mis meid hotelli viivad. Teised on juba bussis, tulen avalduse täitmiselt viimasena. Mingid nagad käivad ümber meie ja nõuavad bakshish't, mida nad minult küll ei saa. Sõidame läbi öise linna (kell on juba 1). Kuigi ma üldiselt orienteerun võõras kohas hästi, olen suhteliselt endast väljas ja ei suuda jälgida, kuhu sõidame.
Majutume Thameli linnaosas hotellis "Garuda". Kodus leian Internetist, et sellel on vaid üks *, kuid selle eest on tegu ajaloolise hotelliga - Tõnise jutu järgi peatunud siin omal ajal ka Everesti esmavallutaja E. Hillary. Fuajees tervitatakse meid klaasi apelsinimahlaga. Oleme Bossiga ühes toas ja nii edaspidigi (Bossiks olen harjunud ülikoolist saati kutsuma Üllarit). Meie tuba (209) on siseaknaga - suunatud koridori. Vannituba ja WC on ühes ruumis. Sooja vett tuleb alles tüki aja pärast. Käime dušši all ja poeme voodisse.
Und ei ole - mõjub ajavahe (+3 t 45 min) ja ärevus koti saatuse pärast. Tõnis on rahulik - tal pole küll varem sellist asja juhtunud, aga küll need kotid kohale jõuavad. Oleme ju 2 päeva Katmandus. Sama meelt on ka Boss.

2. november 2004, teisipäev

Katmandus (1340 m)Unetu öö möödub ja akna taga ahetab. Tänavalt hakkab kostma igasuguseid hääli, millele esialgu ei oska päritolu pakkuda. Hiljem selgub, et peamist kolinat tekitab majade esimestel korrustel asuvate poodide lükanduste (nagu garaažidel) üles lükkamine. Kell on kuskil kuue ringis. Viimaks ei viitsi enam voodis vedeleda ja ronin üles. Hommikune dušš osutub värskendavaks.
Lähen koridori luusima. Uurin seintele riputatud "Garudas" peatunud ekspeditsioonide pilte. Leian ka Eesti Cho Oyu grupi pildid. Pärast matka jätan sinna postkaardi Eesti lipuga, mille taga meie grupiliikmete nimed. Ehk pannakse seegi stendile.
Lõpuks hakkab kell lähenema 9-le, mis oli kokku lepitud hommikusöögiks. Läheme Bossiga alla, kus kohe registreerimisleti kõrval asub hotelli söögikoht. Serveeritakse hommikueinet - Continental breakfast'i, mis koosneb mahlast, peotäiest praekartulitest, munast (two eggs any style), mõnevõrra rääsunud võist, džemmist, pliidi peal röstitud leivast ja kohvist või teest. Selgub, et see on siinkandis traditsiooniline hommikueine - inglise koloniaalvõimu pärand (Nepaal pole küll koloonia olnud, kuid kõiges on siin tugev India mõju). Arvatakse, et valged tahavad just sellist hommikueinet. Ka apelsinimahla klaas hotelli saabumisel kuulub samasse pärandisse.
Hommikueine järel vahetame samas hotelli kõrval raha. Kurss on 1USD ~ 72 NRP, millest tuleb suhe Eesti krooniga umbes 1/6 (1EEK = 6 NRP). Nepaali ruupia kohalik lühend on Rs. Siirdume väikesele jalutuskäigule ACAP-i. Nimelt tuleb vormistada Annapurna kaitseala retkeload (2000 Rs). Annapurna kaitseala haldamiseks on eraldi asutus - Annapurna Conservation Area Project (lühend ACAP).
Uudistame hommikust tänavamelu. Kõikide majade all on poed, mille uksi parajasti avatakse. Niipea kui kuskil midagi vaatama jääd, on kohe agarad pakkujad kõrval. Esimene kokkupuude Thameliga ja Katmanduga on hoolimata varasematest kokkupuudetest (nõukogude) Aasia linnadega üsnagi šokeeriv - tänavad on küllalt räpased, eriti suur sodihunnik on vahetult enne (ameti)asutusi, kuhu parajasti teel oleme. Ilm muutub järjest kuumemaks. Nõukogude linnades olid õhtuks sodi täis tänavad hommikuks läikima löödud. Hiljem saame aru, et siin koristatakse hiljem - nii-öelda töö käigus - ja igaüks oma ukseesist. Mõni viskab isegi vett tänavale.
Retkeload käes, siirdume hotelli tagasi, et helistada lennujaama. Kell 11 võtabki hotelli valvelauaneiu meie palvel kõne - kahjuks pole meie pagasist midagi kuulda.
Järgnevalt on plaanis väljasõit Pashupatinathi (Pashupatisse) - Nepaali tähtsaimasse hinduistlikku pühamusse. Tõnis püüab hotelli eest tänavalt ühe takso, kes kohe korraldab veel 2 taksot ja sõit võib alata. Taksod on väikesed Suzuki Marutid (800 cm³). Taksomeetrid on küll olemas, kuid mitmete sõitude puhul nägin vaid ühel korral seda sisse lülitatavat. Maksma aga pidime ikkagi eelnevalt kokkulepitud summa, mis küll polnud näidust kuigi palju suurem - lihtsalt täissajalisteni ümardatud. Saame tunda, mida tähendab meile harjumatu vasakpoolne liiklus. Üleüldse on siin igaüks meister ja liiklus kaootiline. Kuid samas sõidetakse küllaltki aeglaselt. Teel silman korra eemal künkal lennujaama hoonet - tekib esmane ettekujutus meie senistest liikumistest. Peagi oleme Pashupatis. Taksojuht veenab meid, et nad jäävad meid ootama ja viivad pärast, kuhu vaja.
Ostame piletid ja siseneme templite alale. Mõnekümne sammu järel jõuame Bagmati jõe äärde, kus põletatakse surnuid: ülevalpool silda rikkamaid ja allpool silda vaesemaid. Vaatame, pildistame ettevaatlikult. Tõnis jagab selgitusi. Ronime teiselpool jõge künkale, kus on ridamisi mitmesuguseid templeid, kuhu valgeid sisse ei lasta. Näeme palju templiahve (reesusmakaagid). Uurime araukaariaid, mille kõrgus kahjuks mõõtmata jääb (Tanelil on isegi vastav seade kaasas, kuid kahjuks hotellis). Tuleme alla tagasi. Tõnise ettepanekul teeme ringi ka vaestemaja hoovis. Masendav on surnute põletamine ja masendav on vaestemaja. Kõiki neid emotsioone süvendab kahtlemata ka teadmatus oma seljakoti pärast. Ronime künkale, kus näeme vaadet Katmandule ja linna taga kõrguvatele mägedele. Sellel platsil võib näha piknikut pidavaid kohalikke. Üldiselt on ka see paik räpane.
Liigume tagasi oma taksode juurde ning võtame suuna Ahvide templile (vanim budistlik tempel Katmandus, hindu mõjudega). Seal asuv Swoyambhu stuupa on maailma suurimate hulka kuuluv. Näeme taas templiahve. Kuulen esmakordselt plaati The Tibetan incantations (Om mani padme hum mantraga) ja ostan selle ka kohe ära. Mõjub hästi, mis sellest, et kommerts. Esimest korda näeme ka palveveskeid ja neid keerutavaid munki.
Mäe otsas asuva templi juurest alla tänavale laskub pikk trepp. Sellel üritab üks näitsik mulle müüa medaljoni, mis mulle muljet avaldab ning millise pärast matka Patanis ka ostan. Hotelli juurde tagasi läheme jalgsi.
Kottidest pole ikka veel mingit infot. Uus mees valvelauas lohutab, et seda juhtub ikka, aga alati saadakse kätte.
Tutvume tänavakaubandusega Thamelis. Uurime juba igaks juhuks matkavarustuse hindu. Oma hämmastuseks tõdeme väga suurt valikut ja palju soodsamaid hindu kui Eestis. Nii et kellel kraami pole, on soovitav panna saapad jalga ja tulla rahakott taskus, et osta kogu kraam kohapealt. Saapad peavad olema ikka sissekantud, ka on nende valik kesisem.
Õhtustame vabaõhurestoranis. Mängib kohaliku muusika ansambel, vahepeal esineb ka tantsija. Enamus tellib Tõnise ja Madise soovitusel Pepper Steak'i - see on suur lihakäntsakas lisanditega. Proovime ka kohalikku Everesti õlut. Kogu õhtusöök läks maksma 500 Rs.
Jätkame poodide kammimist. Koostame Oleviga igaks juhuks minimaalse vajamineva varustuse nimekirju, võrdleme ja arvutame hindu. Lepime olukorraga ja samas loodame ikka veel.

3. november 2004, kolmapäev.

Katmandus (1340 m)Pärast täpselt samasugust hommikusööki nagu eile sõidame Bhaktapuri. Sõidu peal selgub, et Katmandu polegi ainult selline nagu Thamel ja Pashupati - on ka kaasaegse ilmega osa, kuigi aasialik. Veel märkame üht huvitavad ehituslikku omapära - sageli turritavad maja katusel raudvardad. Need ulatuvad välja betoonist valatud tugipostidest. Selgub, et seni, kuni maja valmis pole, ei pea maksma maamaksu. Nii ongi paljud majad "poolikud", kuigi keegi neid enam edasi ehitada ei kavatse.
Bhaktapur on Katmanduga peaaegu kokku kasvanud. Vahepeal on siiski veidi tiheda küla moodi pisikeste põllulappidega ala. Näeme siin esmakordselt populaarseimat põllumajandusmasinat - meil nimetatakse neid vist motoplokkideks. Ainult et nad on siin üsna ohtliku väljanägemisega: vedav rihm on hästi pikk ja varjestamata. Terail näeme hiljem ka mõnda üksikut päristraktorit (Mahindra), aga sellised kaherattalised aiatraktorid on Nepaali orgudes üldlevinud.
Tempel-linn Bhaktapur on kantud UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse. Vaatame siinset Durbari väljakut, Kuldset väravat, 55 Akna paleed, Nyatapola ja Bhairavi templeid jpm. Bhaktapur on budismi mõjudega hinduistlik linn, mis oli omal ajal üks kolmest Katmandu orus olnud kuningriigi keskusest (ülejäänud olid Katmandu ise ja Patan). Kohe väravate juures kleebivad end meile külge giiditeenuse pakkujad, suveniiride müüjad jne. Üks pealetükkiv flöödimüüja saadab meid kaua aega. Üks flööt õnnestub tal Enelile ka maha müüa (alguses küsis 2000 Rs, Enel sai 400-ga, mina oleksin lõpuks 200-ga saanud). Kolame ka agulis. Bhaktapuris on säilinud kastide süsteem. Käime pottseppade linnajaos. Pildistan ühte pottseppa, kes küsib selle eest 10 Rs. Samas kuivatatakse tänavatel riisi, mis on uudne vaatepilt ka Tõnisele.
Meid on pikalt saatnud üks tagasihoidlik neiu, kes lõpuks siiski nii väga tagasihoidlikuks ei osutugi ja meid poolvägisi oma thangka-maalingute kooli veab. Seal pannakse meid väiksesse tuppa istuma, räägitakse pikalt ja laialt thangkade tegemisest ja tähendusest. Lõpuks pakutakse toodangut soolase hinnaga (ilmselt õigustatult) ka müügiks
Tagasiteel heidame pilgu Bouddhanathi suurele stuupale (üks suurimaid maailmas ja tähtsaim Tiibeti budismis). Teeme ringi ümber stuupa ja ronime korra ka selle peale. Ümber stuupa on tiibetlaste linnaosa, millesse on pikitud kuldsete katustega kloostreid.
Kui viimaks hotelli jõuame, ootab seal mind teade, et minu seljakott on saabunud (õigem oleks öelda leitud, sest hiljem koti küljes olnud lipikuid uurides selgus, et kott oli enne mind Katmandus). Kuigi Olevi ja Kristo koti kohta pole mingeid teateid, tulevad nemadki lennujaama kaasa. Seal jooksutatakse meid edasi-tagasi, kuni lõpuks oma koti kätte saan. Kuna takso on juba pikalt oodanud, sõidan mina ära, teised püüavad veel leida Indian Airlines'i kontorit ja oma kotte.
Taksojuht nõuab ootamise eest 100 Rs lisaks (kokku sega 600 Rs), mille talle ka annan.
Hotellist leian eest ainult Kadri, kõik teised on linna peale läinud. Poetan oma koti juures pisara ja suundun seejärel koos Kadriga Thameli peale jalutama. Lõpuks satume kohalike linnaossa, kust ei oska muidu tagasi tulla, kui sama teed tagurpidi läbides.
Vahepeal on ka Kristo ja Olev hotelli jõudnud, paraku - tühjade kätega. Lootus on homsel hommikul.
Lähme neljakesi õhtustama hotelli kõrval asuvasse restorani. Tellime King Size Chicken'it, mis tähendab 1,5-kordset portsu, ning muidugi Everesti õlut. Meid teenindab noor nahktagis ja nokamütsiga kelner. Kentsakas vorm, kas pole? Eriti, kui arvestada, et mujal Katmandus nägime valdavalt ülikonnas kelnereid.
Pärast tegime Kadri ja Oleviga veel väiksed jalutuskäigud poodides ja koostasime plaani, et Olev saaks vajadusel hommikul kiiresti omale vajaliku kraami osta.
Õhtul pakime asju ning sööme koos Madise ja Bossiga küpsiseid.

4. november 2004, neljapäev.

Sõit Katmandust Dumresse (440 m) mööda Prithvi Highway'd ja edasi kuni matka alguspunktini Besisaharis (760 m).Hommikul kell 9 helistame uuesti lennujaama. Olevi ja Kristo kotte pole ikka (üles leitud). Algab kibekiire varustuse ostmine vastavalt eelmisel õhtul koostatud plaanile. Vähem kui tunni ajaga on ka Olevil ja Kristol seljakott varustusega olemas.
Ronime meid ootavasse bussi ja algab sõit. Esmalt läbi Katmandu, mis märkamatult läheb üle pidevaks maa-asustuseks. Kui linnas on see kuidagi loomulik, et majaseinad on kaetud suurte reklaamidega, siis külades on see pisut võõrastav. Ometigi on kõik suuremad ja siledamad pinnad täis võõbatud igasuguseid reklaame - viski, erinevad TV-d, Coca-Cola jne. Tõuseme ka veidi kõrgemale. Paremale jäävas orus märkame ridamisi suuri korstnaid … lagedal maal (hooneid polegi). Tõnis ütleb, et need on tellisetehased. Näeme ka killustiku tegemise masinaid, mis hiljem asenduvad käsitöölistega (põhiliselt naised, kes taovad kive järjest väiksemateks tükkideks).
Ootamatult jõuame kurule, mis eraldab Katmandu orgu Trisuli jõe orust. Kurul tekib mõningane viivitus, sest seal asub sõjaväe kontrollpost. Kohalikud on bussidest välja aetud, toimub dokumentide kontroll. Valgeid inimesi nähes lastakse meie buss edasi. Üldiselt kohtab küllalt sageli teetõkkeid - vahelduvalt suletud teepooled või liivaga täidetud bensiinivaadid või lihtsalt pakud, mille vahel siis looklevalt sõita tuleb. Nende eesmärk on sundida autosid aeglaselt liikuma, et nad ei saaks kontrollpostist mööda kihutada.
Laskume mööda serpentiini Trisuli jõeni. Edasine tee kulgeb piki jõesängi allavoolu. Aeg-ajalt peatub buss mingite kontrollpostide juures, kus abibussijuht dokumentidega õiendab ja vahel ka teemaksu maksab. Abibussijuht on Nepaalis huvitav nähtus. Selleks on tavaliselt mõni teismeline poisike, kes vahib avatud bussiukselt ohtlikumates kohtades välja ning annab vastu bussiseina kolkimisega päris bussijuhile märku. Vajadusel hüppab piduriklotsidega välja ja kui buss jälle liikuma hakkab, siis sõidu pealt uuesti sisse. Ka jookseb ta paberitega kontrollpostide vahet, kui buss kinni peetakse. Päris bussijuht on boss, tema istmelt ei liigu.
Meie buss on üsna viisakas, ees Mercedese märk. Kas see ka päriselt Mersu buss on? Üldiselt on Nepaalis raskeveokid ja bussid kõik India firma Tata toodang. Värvitud suhteliselt kirjuks, ajavad sõites hirmsat tossu ja kaotavad alailma kardaane tee peale. Iseloomulik on lakkamatu signaalitamine endast märku andmiseks. Raskeveokitel on taga kiri HORN PLEASE, mis võiks tähendada Pasunat palun. Kohalikud liinibussid on alati ülekoormatud - lisaks pagasile on sageli ka inimesed katusel pakiraamil, mõned lausa magavad seal.
Liiklus on Nepaalis vasakpoolne, s. t. et rool on paremal ja reisijate uks on vasakul. Maksimaalne lubatud kiirus on maanteel (highway) 40 km/h, aga ega seal kiiremini sõita ei saakski, sest tee on niivõrd käänuline. Liiklus on tihe, sest tegu on Nepaali ühe põhilise maanteega, mis ehitatud Hiina vennaliku abiga. Huvitav nähtus on tee välisserval asuvad majad. Nendes kohtades, kus tee päris kuristiku serval pole, on sageli elamud, mis pigem hütte meenutavad. Kogu elu käib seal samas mürisevate autode ja tolmu sees, sageli on maja tagakülg kuristiku kohal …
Jõuame mingisse suuremasse asulasse, kus saavad kokku Trisuli ja Marsyangdi jõed. Siit sõidame pärast matka alla terai'le Chitwani rahvusparki, praegu aga alustab buss tõusu piki Marsyangdi Kholat (Khola tähendab jõge). Lõunatame Dumres, sööme mingit piprast nuudlisuppi, õigemini küll putru. Tundub, et see oli viimane suur räpane asula. Mida kõrgemale tõuseme, seda puhtamaks muutuvad külad. Kõik on muidugi suhteline …
Sõit jätkub juba pisemal teel, mis viib meid õhtuks Besisahari. Ootamatult ilmuvad paremal nähtavale lumised mäetipud. Jõuame järeldusele, et parempoolne on Manaslu ja vasakpoolne Annapurna massiiv.
Besisahari jõuame juba hämarikus. Registreerime end ACAP-i kontrollpostis marsruudile. Peatänav kihab veel "turistipüüdjatest". Hakkame meiegi ühe õnge, kes juhib meie bussi ühte kõrvaltänavasse. Ööbime siis esimeses lodge tüüpi hotellis. Tavaliselt on neis kahesed toad ning duššiga vets. Viimane on tavaliselt mitme toa või terve hotelli peale. Kuigi kõik hotellid reklaamivad hot shower'it, on vesi parasjagu nii soe, kui päike teda mustas plasttünnis maja katusel soojendada on jõudnud.
Viimases valguses uurime hotelli rõdult küla. Marsyangdi Khola org on siin veel avar, paljud majad paiknevad riisipõldude keskel.
Teeme pimeduses väikse tiiru külatänaval. Astume sisse paari kohta, kus reklaamitakse International Phonecalls'isid, kuid see väljend tähendab Nepaalis pigem maakondade vahelist sidet.
Õhtusöögi järel räägib Tõnis pikalt eelseisvatest päevadest, matkamise korrast jne - toimub instruktaaž. Magamisruumi toodud sääsetõrjuja tõstame aga ukse taha - ei oska tossu sees magada. Öö on minu jaoks suhteliselt raske - ärkan mitu korda kuumas higis, aga ilma magamiskotita ka ei saa magatud.

5. november 2004, reede, 1. matkapäev

Besisahar - Ngadi - Bahundanda (1310 m)Hommikul tõmban esmakordselt jalga oma uued matkasaapad (kodus ikka käisin nendega ka veidi). Koguneme hotelli ette, teeme mõned pildid ja teele!
Tänaseks eesmärgiks on jõuda Bahundandasse, kuhu kohalike väitel on 19 km. Suhtun mägedes kilomeetritesse kui suhteliselt mõttetusse vahemaa mõõtmise süsteemi. Täpsem on rääkida maa läbimiseks kuluvast ajast, kuigi see sõltub oluliselt ka kõndimise tempost. Kuigi me ei jälgi mingit täpset käimisrütmi, hindan õhtul meie päevateekonnaks 6 käiguvahet (vanal ajal lugesime käiguvaheks 45-minutilist kõndi ja sellele järgnevat 15-minutilist puhkepausi).
Algul sammume veidi jõe poole, seejärel keerame piki jõeorgu üles viivale rajale. Varsti ühineb see veidi kõrgemal kulgeva autoteega. Tegelikult on veel 8 km autoteed, kuid see on selline, et jalgsi jõuab edasi umbes sama kiiresti kui bussiga, pealegi on viimased siin kohalikke täis.
Veel ümbritsevad meid madalad metsased künkad ja Marsyangdi Khola org on lai. Esimesed kohtumised - kandjatega, kes laubapaelaga kannavad hiiglaslikke koormaid, muulakaravaniga, kes märksa väiksemate koormatega meile vastu tuleb, kohalike võluvate lastega. Vastutulijaid tervitame Nepaali kombel Namaste! Muulakaravane saadab kellade kume kaja. Otsustan endale enne kojusõitu ühe sellise hankida, kuid hiljem piirdun siiski vaid väikese videosalvestusega.
Ilm muutub järjest soojemaks, saavutades lõunaks +25^o. Koorime rõivaid vähemaks ja võiame end mitmesuguste möksidega.
Org kitseneb, nõlvad muutuvad järsemateks ning silmapiirile ilmuvad esimesed lumised tipud - avanevad suurepärased vaated Himalchulile ja kaheksatuhandelisele Manaslule (8163 m) - jaapanlaste mäele. Kõnnin meie rivi lõpus koos Tõnisega ja üritan vestlust arendada, kuid Tõnisel pole jututuju. Uurin meid ümbritsevat taimkatet - see erineb mõnevõrra Kesk-Aasia mägedes nähtust. Oma üllatuseks leiame jõulutähe, mis pigem sirelipõõsast kui potilille meenutab. Hiljem kohtame neid veel ja veel. Nii mõnedki meil tuntud toataimed on siin looduslikud - (kummi)viigipuud on lausa hiiglased, piimalilled meenutavad telekas nähtud Mehhiko kõrbete kaktusi. Rododendronid on samuti puud. Kahjuks ei näe me neid õitsemas - selleks tuleks siia tulla kevadel. Vaimustume looduslikest banaanidest (mis kasvavad ikkagi kellegi aias!). Ühe viigipuu varjus teeme meiegi järjekordse peatuse.
Teel läbime Khudi, esimese gurungide asula selles piirkonnas. See on ka autotee lõpp. Järgmised paarsada kilomeetrit sammume päevast päeva mööda matkarada. Sama rada mööda kulgeb ka kandjate või muulade seljas kõik eluks ja turistidele vajalik, kaasa arvatud plastpudelites joogivesi. Turistid ei riski juua kohalikku vett, isegi kui see on osoneeritud. ACAP-i poolt on nimelt suurematesse küladesse rajatud turistide tarbeks veepuhastusjaamad, kuid oma tee jooksul veendusime, et need on küllaltki hüljatud väljanägemisega ja mitte kuskil ei tõtta keegi meile seda vett pakkuma.
Mõne aja pärast tuleb Bhulbhules esimest korda ületada Marsyangdi Khola. Rippsillad on metallist - kaheksa kuni kümme terastrossi on ankurdatud jõe kõrgetele kallastele valatud betoonmonoliitidesse. Suurem osa metallrippsildu on üsna uued, mõned lausa eelmisel aastal ehitatud. Ei tea, kas sildade ehitamiseks on ka materjal seljas kohale toodud või on kasutatud helikoptereid? Tõnis väidab, et tassitakse seljas. Igatahes jätavad need kõikuvad sillad kindla mulje, nii et nende ületamisel mingit kõhedust ei teki.
Teisel pool jõge (käigu järgi paremal kaldal) tõuseb järsk trepp külatänavale. Hiljem kohtame sageli sellisid kitsaid kiviplaatidega sillutatud külatänavaid, mida kahelt poolt palistavad hotellid, lodge'd või guest house'd -kuidas omanik oma asutust parasjagu nimetada tahab. Mõningase pildistamise järel jätkame teed. Rada kulgeb terrasspõldude vahel. Paiguti on rada põllust eraldatud kivimüüriga, sagedasem on aga variant, kus maasse on löödud mingist kergestijuurduvast lehtpuust tokid (koor meenutab paplit, kuid lehed on pigem vahtra moodi - kas see pole mitte harilik viigipuu?), mis siis roheliseks aiaks kasvavad.
Jälgime möödalibisevat külaelu riisipõldude vahel. Osadel põldudel on riis juba koristatud, osadel maas kuivamas, osadel aga veel lõikuse ootel. Mida kõrgemale, seda vähem koristatud põldusid - nii näeme ilmekalt geograafias õpitud vertikaalset tsonaalsust. Riisi lõigatakse muidugi käsitsi. Kuivanud riisivarred kantakse kokku ühele kõvaks tambitud põllusiilule, kus siis neid ümber toika ringiaetavate härgadega tallatakse - see on kohalik rehepeks. Seejärel pannakse õled kuhja ning pühitakse mahavarisenud terad kokku.
Lõunapeatuse teeme Ngadis kõlava nimega asutuses Sky High Guest House. Peab märkima, et tervel marsruudil kohtame palju väga kõlava nimega hotelle, kusjuures nimede valik on suhteliselt kesine - peamiselt korduvad kümmekond levinud nime (Mountain View, Riverside, High Mountain, Annapurna, Potala jms). Ka on kõigi hotellide siltidel reklaam hot shower ja delicious food. Kui toidu kohta pole midagi laiduväärset öelda, siis mis puutub kuuma dušši, siis lisaks päikesele sõltub vee temperatuur ka sellest, kui palju sellest soojast veest tünnis veel alles on (mitmendana sa dušši alla jõudsid). Seejuures ei luba reklaamid mitte ainult hot showerit, vaid 24 h hot showerit. Kõrgemal mägedes aga pole hommikul vesi enam mitte lihtsalt jahe, vaid suisa jääs. Hotelli siltide juures on aga ääretult positiivne see, et neil kõigil on peal küla ja maakonna nimi. Nii saab end kergesti kaardil paika panna.
Tellime söögi ära. Kuna seda alles hakatakse tegema, on meil piisavalt aega, et end paljaks koorida, varbaid tuulutada ja päikest nautida. Tee tuuakse kohe. Joome seda üsna mitu kannutäit - big pot on siin veel üsna väike. Selgituseks peab märkima, et terve Annapurna ringi ulatuses on ACAP-i poolt kinnitatud ühtne menüü, milles ka hinnad on fikseeritud. Ühe küla piires on kõigis hotellides hinnad samad, kuid mida kõrgemale, seda kallimaks kõik muutub. Huvitav on tee ostmine. Nimelt saab seda tellida tassiga, väikse kannuga (small pot) ja suure kannuga (big pot). Kuna tellime alati toidud ühiselt, siis on soodsam võtta teed suure kannuga. Selle suurus aga on vist täpselt fikseerimata. Kui alumistes külades on selleks meie tee-ekstrakti kannu suurune kannuke, siis mida kõrgemale, seda suuremaks see big pot muutub. Kõrgemates külades on selleks 2 liitrine termos. Kui hakkame laskuma, siis muutub kann jälle järjest väiksemaks … Seoses teega veel - just sellel esimesel lõunal avastame endale hapuka sidrunitee, mis kuumas hästi janu kustutab. Mõne päeva pärast panevad siiski osad meist selle tee arvele oma mõningased seedehäired. Seepärast tellime edaspidi ühe kannu sidruniteed ja teise kannu midagi muud.
Puhkepaik tundub meile eriti kena pärast linnades ja allpool nähtud räpasust. Siin on kena roheline muru, lilleaed ja üsna korralik vets. Ka meid teenindav neiu on ääretult viisakas ja muidu kena. Tahan talle jätta ühe kaasavõetud postkaartidest Eesti lipuga, kuid kahjuks ei näe me teda enam enne lahkumist.
Veel paeluvad lõunakohas meie tähelepanu paar bambusepõõsast. Oma üllatuseks näen, et bambusevars on tubli mehe käevarre jämedune. Minu ettekujutus bambusest on seni piirdunud kunagiste õngeritvade ja suusakeppidega. Siin aga on bambus hinnatud ehitus(abi)materjal. Varem oli bambus kasutusel ka sillaehitusmaterjalina, praegu on teras ta sellelt kohalt tõrjunud. Küll aga taipan nüüd, et Katmandus ja teeäärsetes asulates nähtud omapärane laevalamisviis kasutas just bambust. Nimelt valatakse vahelaed majades laineplekile, mida toestavad bambustoikad. Pärast betooni tahkumist eemaldatakse toed ja plekk. Kui kindel selliselt ehitatud lagi on ka?
Peale lõunat kulgeb rada kõrgel jõekaldal. Naudin ja pildistan järjest vastaskaldal avanevaid vaateid terrasspõldudele. Nõlvad muutuvad üha järsemateks, põllusiilud kitsamateks. Kuna jõe kaldad on järsud ja muud kohta enam pole, siis on ka kohalike majad mäenõlvadel. Rada muutub järsemaks ja hakkab ronima jõeni laskuvale külgribile. Nimelt seal paikneb meie tänaõhtune ööbimispaik Bahundanda küla. Tõnis jääb teistest maha. Jääme Oleviga taha talle seltsiks. Küla on küllalt suur ja nii kulgebki esimese päevatee lõpp kohalike igapäevaaskelduste keskel. Kahjuks pole ma veel päris kindel, millal ja mida on sobilik pildistada ning ei julge eriti inimesi nende töös fotokaga sihtida. Üsna tõusu lõpus teen siiski mitu pilti tagasivaates meie tänasele teele. Kodus selgub, et eriti hästi on õnnestunud vaade terrasspõldudele ja külale üle jõulutähe põõsa - sellest saab üks mu lemmikvaateid. Näeme ka esimesi apelsinipuid. Ühe otsas kasvavad kurgid. Ei, mitte otseses mõttes. Lihtsalt kurk on roninud apelsinipuu otsa ja nüüd ripuvad apelsinid segiläbi kurkidega. Hiljem selgub, et see on üsna tavaline kurgikasvatuse viis. Tähelepanu paeluvad ka papaiad, mis menutavad mingis mõttes palme (üleval lehetutt, mille vahel tüvest väljakasvavad viljad).
Ühel puhkehetkel pakun Tõnisele oma jõujooki. Võtsin nimelt Tõnise soovitusel (mida millegipärast keegi teine ei teinud) kaasa ühe purgi Carbococ©'i, millest saab kokku 6,5 liitrit jõujooki teha. Kui juua seda iga päev 0,5 liitrit, siis jätkub täpselt matka ajaks. Oma vanadest kogemustest tean, et käimise ajal ei maksa eriti juua, kui, siis vaid väike lonks. Seepärast teengi terve matka jooksul nii, et päeval joon oma pooleliitrisest plaskust vaid mõned lonksud, kuid laagripaika jõudes joon pudeli tühjaks. Ka joon lõunapeatustes ja õhtuti ohtralt teed. Olen ju tuntud higistaja, eriti sooja ilmaga, ning veevarud vajavad täiendamist. Pealegi "kuivab" organism mägedes niigi. Ilmselt on jõujoogist abi, sest kui teised hakkavad mingil hetkel magusat jooki (näiteks Coca-Colat tahtma), siis mul sellist soovi ei teki.
Viimane lõpp enne hotelli on hästi järsk tõus. Jätan Olevi ja Tõnise ning ronin üles. Teised on hotellis Mountain View toad ära võtnud ja tegelevad õhtuse tualetiga. Panen oma koti tuppa ja lähen Tõnisele vastu. Tassin ta koti viimastest treppidest üles.
Seejärel lähen ka ise tutvuma kohaliku hot shower-iga. Nagu enamuses hotellidest ka edaspidi, on siin WC (õigemini küll DC, sest vett tuleb pangest peale valada) ja dušš ühes ruumis. Vesi on suhteliselt leige, kuid pestav. On üsna ebamugav end lahti riietada, sest riiete panemiseks pole ühtki konksu. See häda on üldine ka edaspidi. Laon asjad üksteise otsa aknale ja üritan neid mitte märjaks pritsida. Pärast premeerin end puhta pesuga. Kuna päevane särk on higist ligumärg, siis lasen ka selle vee alt läbi. Ei julge teda hästi ööseks välja jätta, sest hotelliomanik käis meid hoiatamas (meie tuba oli maja tagaküljel). Nii ongi ta hommikul veel niiske, kuid seljakoti peal kuivab ta kiiresti. Väljas on veel +15^o, kuid juba on hämar ning õhk jaheneb. Õhtustame õues gaasilampide valgel, sest voolu antakse vaid lühikeseks ajaks. Koos meiega on pika laua ümber mingid välismaalased (õigem oleks vist öelda valged turistid, sest ka meie oleme ju siin välismaalased). Õhtusöögiks on tellitud makaronid. Mõned kasutasid juba päeval janu kustutamiseks õlut, kuid enamus teeb seda alles siin - nii ka mina.
Kalle on päev otsa proovinud kaasavõetud satelliittelefoniga ühendust saada, kuid edutult. Edaspidigi teeb ta vahel proovi, kuid üldiselt kasutab ta seda vaid koordinaatide määramiseks.
Kuna päev oli väsitav, siis lähme pärast sööki üsna kähku laiali oma tubadesse. Olen teinud juba digifotokaga palju pilte, teen neist valiku ja kustutan osa. Panen mõne sõnaga oma märkmikku kirja päevasündmused ja poen põhku. Boss juba magab. Uinun minagi ja magan hästi.

6. november 2004, laupäev, 2. matkapäev

Bahundanda - Jagat - Chamje (1430 m)Pärast hommikusööki koguneme hotelli õuele ja kell 7.30 saame liikuma. Mõned sammu küla vahel ja seejärel järsk laskumine mööda kruusast moreeniharja. Milline pettumus - eile sai siia üles ronitud ja nüüd alla tagasi! Rada lookleb terrasspõldude vahel. Ületame ka mõne pisikese lisajõe. Kohtume muulakaravanidega. Ootamatult tõuseb rada kõrgele jõe kohale kaljusse raiutud karniisile. Vaade on ilus, kahjuks ei jää ta eriti hästi pildile, sest meie oleme veel varjus, muu maastik aga, mis oleks vaja kaadrisse saada, et oleks üldse aru saada, kus me kõnnime, on eredas päikeses. Tegelikult polegi seal kõrgel nii hirmus käia, nagu kõrvalt vaadates võiks arvata. Sa nagu unustaksid ära, kus sa astud. Kui ikka korralikult jala ette vaadata ja muulakaravanist seina poole hoida, siis pole nagu võimalustki alla kukkuda.
Taas avaneb ees väike siledam ala. See oli nii eelmisel päeval ja on ka täna suhteliselt tavaline - üle mingite mäenukkide ronimine vaheldub väikeste tasaste aladega. Lihtsalt jõe tee on selline - kord ühelt poolt mägedele lähemale, kord teiselt poolt. Kuigi käime päev otsa üles - alla, ei suurene kõrgus oluliselt.
Teeme väikese peatuse, uurime kaarti. Kuna oleme teistest ette jõudnud, siis ootame neid järele. Oleme Ghermu küla lähistel, peagi tuleb taas ületada Marsyangdi Khola. Pärast silda (oleme käigu järgi nüüd vasakul kaldal) ronib rada üsna järsult kõrgemale, aga pingutada tuleb juba päikesepaistes. Taas venime laiali. Syanjes teeme teepausi ja ootame jälle kõik kokku. Huvitav on jälgida, kuidas üks ema oma väikest last külma veega alumiiniumkausis vannitab. Terve kari lapsi aga jälgib meid. Kuna istume tuulises kohas, hakkab veidi jahe. Lõpuks saame uuesti liikuma. Tõnis jääb veel puhkama ja ütleb, et tellige lõuna Jagatis ära.
Jagat on küll paarsada meetrit kõrgemal, kuid rada sinna kulgeb kõrgel jõe kohal, tõuseb ühtlaselt ning pisitasa, mingeid erilisi "atraktsioone" pole. Peagi oleme kohal. Marsyangdi Khola voolab siin kanjonis ning Jagat asub väikesel kaljunukil jõe kohal. Kuna siledat pinda on vähe, siis paiknevad majad tihedalt ning sillutatud külatänav, mis tasapisi kõrgemale ronib, meenutab pigem treppi. Selles külas märkame juba palvelippe - hakkame jõudma hinduistlikust maailmast budistlikku maailma. Valime välja kena aiakesega hotelli, milles lõuna tellime ja teisi ootama jääme. Ilm on soe, minu matkatermomeeter näitab vilus +23^o. Lähme Kristoga küla piirile tagasi, et teistele teed juhatada. Kristo jääb seal laste piiramisrõngasse, kes nõuavad talt pastakaid, mina lähen veel veidi tagasi. Pisitasa jõuavad kõik kohale. Samal ajal oli Tanel käinud jalutamas eespool ja tuli tagasi maoistide (ingliskeelse) lendlehega. Loeme seda üsna huviga, kuid veel teeb see meile nalja. Saame teada, et asume Tamuwani Autonoomses Regioonis, mida valitseb ajutine revolutsiooniline nõukogu. Pöördumises kirjeldatakse maoistide võitlust kuningavõimuga, kuid ei unustata märkimast, et turistid ja eriti nende väike toetus maoistide pühale üritusel on teretulnud.
Siinkohal terve pöördumine inglise keeles.


Appeal
We are very happy to inform you that our great and glorious people's war led by the Nepalese proletarian party, communist party of Nepal (Maoist) has crossed its strategic equiliburium point and it is in the preparation of counter attack to seize the central power of the state. So the old feudal state is in crisis and it is going to be broken down. However, to lengthen the age of tyrannical and feudal monarchy, the so called king is brought into the throne with a great conspiracy and palace massacre. It is known to all that in the Narayanhiti massacre, the Shah Dynasty came to an end. Thus all the reactionaries, mainly American imperialism have exercised their top most power to suppress people's war on the one hand and on the other hand Nepalese people have been involved in the war with a great sacrifice for equality, liberation and independence as well as to get rid of all sorts of suppressions. In course of war and in the fight against the enemies, ten thousands sons and daughters of Nepal have sacrified their valuable lives. In this way, with the development of people's war the old feudal state is falling down and the new people's governments have been formed and developed from local to regional levels in the country. In course of forming the people's new government, Tamuwan Autonomous Regional Government is formed in the hilly areas from Gorkha to Parbat and in the same way, from Tanahun to Syangja districts in Gandak Region.
Nepal is a country of multinationalities, languages, religions and culture as well as of regional diversities. In spite of those diversities, Nepal is ruled by so called higher cast Brahmins and Khas and they have enjoyed the political rights in a monopolized way. But the indigenous people who were in majority were displaced from their original place and broken their republics. As a result, the indigenous people became landless refugees in their own country. Our history shows that the aggression over Tamuwan republics started for the last 500 years. Before that period their republics were scattered in different places in this region. In those days, the life style of the people was based on equality so they had no private property system and the people were selfless. Then Tamuwan Republics were found in Kaskikot, Yangjakot, Ligligkot, Ghemu and Barpakh etc, in this region. Those republics were smashed by the Aryan Hindus, who came from India, by making plots against them and established their own feudal monarchism.
The indigenous people of this country have struggled strongly for their independence and liberation since the proletarian party, communist party of Nepal (Maoist) started the people's war with its declared policy to destroy feudal state and to establish the people's republic of Nepal. According to the policy of CPN (Maoist) the first autonomous region, Tamuwan Autonomous Regional Government has already established with a right to self-determination. At present, we are in war. The main role of our government is to develop people's war until and unless the feudal state is destroyed completely and we gain victory. However, our people's government goes forward solving the people's basic problems relating to development and judicial affairs.
Tamuwan Autonomous Regional Government has taken the policy to include those people in the government, who are patriotic and democratic and strongly oppose feudalism and imperialism. In autonomous region, people are fully sovereign and it has given the people right to recall their representatives so the government is under the control of the people. In the constitution of the Regional the suppressed communities can represent in the government in proportionate ratio and women, downtrodden class and other minorities have got special privileges. In the same way, the regional government has guaranteed the fundamental and human rights of the people. The policy of the Region is not to discriminate the people on the basis of creed, colour, cast, sex, language and religion as well as the Region has adopted secularism.
Tamuwan Autonomous region is the centre of historical, natural and cultural property of the country. The old feudal government took advantage of those resources but it did not pay proper attention towards the development and conservation of them. Our autonomous government has given high priority to lunch programmes for their development. We think, it is our first duty to develop our region so our Regional Government would like to warmly welcome our foreign guests and tourists in our autonomous region. Although it is war period, we allow visitors to risit our region except spies against people. We are enthusiastic to welcome our guests and to make every possible security.
Now our Tamuwan Autonomous Regional Government is interim, it will get its complete form with the development of people's war. Even in the 21st century we are still fighting against tyrannical monarchy wich was replaced with republics in the 17th century in other parts of the world. We are fighting for our liberation. So we request all the people of the world to support our legitimate and democratic revolution. We also appeal for help to raise voice against tyrannical monarchy and all the reactionaries including American imperialism. Our victory is guaranteed. Thank you. See you again.
Tamuwan Autonomous Region
United Revolutionary interim people's council, Gandak Pärast einet jagame mõned Tõnise raskemad asjad omavahel ära ja asume taas teele.
Jagati küla piiril kohtame aga mainitud revolutsioonilise nõukogu esindajat, kes teeb meile selgeks, et peame neid toetama igaüks 1000 ruupiaga (170 krooni), mis oleks siis nagu 10 päeva maks. Tõnis püüab küll seletada, et ka tema on kommunistliku partei liige (olnud), kuid see ei aita. Oleme mõnevõrra ehmunud, kuid kuna olime eelnevalt kuulnud, et sellist taksi võidakse meilt kasseerida, siis me eriti ei vaidle ka. Tõnisele antakse ka kviitung, mis tõendab 11 000 Rs maksmist. Kviitungi nurgas on 5 profiili - Marx, Engels, Lenin, Stalin ja Mao.
Pärast intsidenti jätkame mõnevõrra kehvemas meeleolus oma teed, mis kulgeb taas terrasspõldude ja majapidamiste vahel, üsna kõrgel jõe kohal; näeme ka kena väikest kosekest. Mõtlen, et pole siin Nepaalis nii turvaline ühti, nagu mulje võib jääda. Aga tagantjärgi võib öelda, et ega midagi häda ka pole, kui ei satu just otse mingi relvastatud konflikti sisse. Nii kuningavõim kui ka maoistid annavad endale aru, et riigi suurim sissetulek on turistidelt. Niigi on pärast 2001. aasta septembrit turistide hulk Annapurna regioonis vähenenud 70 000 -lt 20 000 -le aastas, ameeriklasi ei näe praktiliselt üldse ja need kes on, eelistavad end kanadalasteks nimetada … See on muidugi meie tõlgendus turistide arvu vähenemisele. Tegelikult on kindlasti oma mõju ka maoistide ägenenud võitlusel. Ja kuigi nad pigem hoiavad turiste, on Läänemaailm pärast septembrisündmusi terrorismihirmus.
Üsna kiiresti hakkab päev õhtusse kalduma. Niipea, kui päike peitub mäenukkide taha, läheb ka jahedamaks. Oleme jõudnud Chamjesse, ootame Tõnist, et ta ütleks, mis saab edasi. Plaanis oli jõuda Tali, kuid Tõnis teab, et selleks tuleb võtta veel mõni üsna tõsine tõus ja me jääksime pimeda peale. Praegu on kell juba 15.30. Hotelli, mille kõrval aru peame, on vahepeal majutunud salk prantslasi. Naaberhotellis on jällegi juutide grupp. Meie ei mahu kõik koos kummassegi. Juba hakatakse meie jaoks teisi inimesi ümber paigutama, kui Tanel tuleb eestpoolt luurelt ja teatab, et ees on veel mitu hotelli, kus meile kõigile kohad olemas. Jätame pererahva pika ninaga ja liigume veel paarsada meetrit edasi.
Peatume hotellis Chymche. Kuni tehakse süüa, käin jaheda dušši all, panen kuiva särgi selga ja märja rõdule kuivama (siin juba usaldame asju ööseks välja jätta, kus nad tuules ja kuiva õhu tõttu hommikuks kenasti ka kuivad on). Tunnen ikka veel külma, sest ootasin märja seljaga otsust, mida edasi tehakse. Peatume küla lõpus. Jooksen piki rada edasi. Rada laskub jõe äärde ja läheb teisele kaldale. Sild on päris uus, vana bambussilla jäänused on sadakond meetrit allavoolu. Hämardub. Pööran otsa ringi ja lähen külla tagasi. Avastan, et meie hotell asub kuristiku serval.
Maja kõrval asub muulaaedik. Jälgime mõne aja sealset toimetamist. Parajasti saabub üks karavan. Kuigi mõlemad ajajad on karavani lõpus, keeravad muulad ise õigest väravast sisse. Kaup laaditakse sinna samasse seina äärde ja muuladele tõmmatakse (kaera)kotid pähe. Selgub, et muulad käivad külast külla - st kahe konkreetse küla vahel, kus annavad koorma järgmisele karavanile üle. Järelikult ka ajajad. Kas pole veidi igav?
Õhtusöögiks on "kartulid taimedega" - üllatav, et saan taimsest toidust kõhu täis. Mõned matkakaaslased igatsevad terve matka jooksul suuri lihakäntsakaid, kuid pean ütlema, et need 2 steak'i, mis me Manangis ja Tatopanis sööme, rahuldavad imelikul kombel mind täiesti. Ülejäänud päevadel sööme taimset või loomse lõhnaga taimset toitu. Sööme küünlavalgel ja toas, sest väljas on juba üsna külm. Söögiruumis olevatel riiulitel on uhked vasknõud. Nii on see edaspidi paljudes söögitubades, kuid nende kasutamist ei näe me kusagil. Kas on tegemist iluasjadega (kes neid metallkolakaid selleks seljas viitsis siia kanda!) või näitab see teatud staatust (rikkust)?
Õhtul teatab Boss, et tema meelest maja kõigub. See häirib mõnevõrra mu rahulikku und.

7. november 2004, pühapäev, 3. matkapäev

Chamje - Karte - Danaqyu (2300 m.)Hommikul saame minema jälle poole kaheksa ajal. Algul laskume sillale ja ületame jõe. Paremal kaldal (käigu järgi) tuleb kohe üsna järsk tõus. Kõnnime ja ronime vaheldumisi muuladega. Õnneks oleme varjupoolel küljel ja ilm on veel mõnusalt jahe. Ühes kohas on alla varisenud suur kaljurahn, mille alt rada nagu koopast läbi läheb. Veidi aja pärast jõuame päikselisele nukile ja teeme siin riietumispausi.
Rada kulgeb suhteliselt kõrgel ja järsul nõlval. Jään kuidagi üksinda avangardi ja arergardi vahele ning tunnen end seal hästi. Üldiselt käingi edaspidi küllalt palju üksinda esimeste ja viimaste vahel, kuskil keskel. Minu kohta on see üsna imelik, sest tavaliselt on mulle meeldinud olla esimeste seas või lõpus lonkida ning kindlasti koos kellegagi, et juttu ajada. Nüüd naudin omaette olemist ja loodust. Näiteks täna märkan ühena vähestest kahes varjulises kohas saladuslikke punaseid lilli (või on need hoopis seened?). Varsi ja lehti pole, kasvavad välja otse pinnasest kuskil kivi varjus. Kodus arvab bioloogiaõpetaja, et need on orhideed. Võimalik.
Samas mõtlen omi mõtteid. Tänase päeva mõtisklused keerlevad kandjate ümber. Kohtame neid üsna palju. Väikesekasvulised, varbavaheplätud jalas, raske koorem laubarihmaga seljas - nii tõttavad nad ka vastumäge jooksujalu. Kantakse kõike - kaste, kotte, balloone, prusse, raudarmatuure, torusid jne. Tegelikult on see siin eluviis ja paljudele ainuke teenistus. Palk pidi küll niru olema - ühe kilogrammi eest päevas 2 Rs. Kui 70 kg selga võtta, siis 140 Rs. Turistide kandjad on "kõrgemast" klassist - nemad küsivad päevas 500 - 700 Rs. Ka riides on nad paremini ja kannavad matkatosse või saapaid. Kujutan ette, et kui turiste poleks ja ei tuleks üles kanda sadade liitrite viisi vett ja tsentnerite kaupa toiduaineid, siis oleks elujärg märksa kehvem. Nii et pole halba ilma heata: on küll kentsakas vaadata, kuidas rikaste turistide jaoks tassitakse igasugust varustust, näiteks mõnede gruppide jaoks söögilaudu üles ja alla, kuid samas on see paljudele kohalikele ainus teenistus. Pealegi - meie kandsime oma kraami ju ise.
Kohati kulgeb rada kõrgel kaljukarniisil. Kahjuks ei saa jälle seda õiget vaadet pildile. Kohtan mitmel korral kahte vormiriietes koolitüdrukut, kes lõbusalt minust mööda ruttavad, koolikotid laubapaelaga seljas. Mõne aja pärast leian nad taas tee ääres mängimas. Või õppimas - ühel on hästi räpane koolivihik ees. Vormiriietuski ei jäta palju paremat muljet.
Jõuan üksiku majapidamise juurde. Edasi läheb tee päikese käes. Tõmban hetke hinge. Sel ajal mööduvad minust meiega koos ööbinud juudid. Algab väike järsk tõus. Nüüd on minu kord nendest mööduda. Ootamatult jõuan mäenukile, kus seisab tervituskirjadega värav. Olen jõudnud Manangi district'i piirile. Samas on väike teemaja. Soodne koht! Pärast väsitavat tõusu teevad kindlasti kõik matkajad siin pisikese peatuse, et teed juua ja nautida Tali orule avanevat vaadet.
On meiegi juhtgrupp siin istumas. Tellime big pot'i teed. Mõned tangivad ka õlut. Ootame terve grupi kokku. Teen ka ühe grupipildi, millel pole vaid mind kui pildistajat ja Tõnist, kes veel pole kohale jõudnud. Kodus selgub, et see ongi mu ainus grupipilt.
Eespool orus paikneb Tali asula, mille järel kaljud jälle üksteisele lähenevad. Seal tuleb meil taas kord Marsyangdi Khola ületada. Orus suisa laia teena kulgenud rada asendub jälle kitsa kivise rajaga. Siin kuulen ootamatult venekeelset juttu. Kohtame kahest naisest ja ühest mehest koosnevat Odessa matkajate gruppi. Räägime nendega pisut. Vestluse algus on päris naljakas. Kui kohakuti jõuame, siis tervitavad nemad meid nagu ikka - namaste, mille peale Madis hüüab - što namaste, zdarova rebjata! Millegipärast teevad nad Annapurna ringi päripäeva, mida tavaliselt ei tehta, sest Thorong La kurule (5416 m) on sealtpoolt märksa pikem ja järsem tõus. Nimelt asuvad kuru lääneküljel hotellid Muktinathis 3800 m kõrgusel, kust on kurule 1600 m tõusu ja osa sellest on hästi järsk. Manangi poolses küljes aga asub Thorong Phedi High Camp 4850 m kõrgusel, kust jääb kurule vaid veidi alla 600 m suhteliselt lauget tõusu. Veel on nad lennanud Pokharast lennukiga Jomosomisse (2710 m) ja sealt mõne päevaga kurule tõusnud, seega pole nad ka aklimatiseerunud. Meie tõuseme kurule alles üheksandal matkapäeval, olles eelnevalt aklimatiseerunud pikaldase tõusuga alates 760 meetrist. Mõni ime siis, et nad kurdavad, et oli väga raske ja väga külm ka. Aga igatahes oli meeldiv kohata kedagi kunagiselt suurelt kodumaalt …
Jõe vasakule kaldale (käigu järgi) jõudnud, jätkub rada taas kõrgel mäenõlval päikese käes. Kuigi sooja on vilus 23^o, puhub jahe mägituul ja pole enam nii kuum. Ees avanevatel mäenõlvadel ilmuvad nähtavale okasmetsad. Eemalt tunduvad need olevat kuused, hiljem selgub, et kuuski on siin vähe. Peamiselt on tegu himaalaja mändidega ja seedritega.
Jõuan taas kord sillani, mille ületamise järel satun otse Karte külla. Seal on otsustatud lõuna teha. Päiksepaistelistes söögikohtades on juba rahvast ees, nii peame leppima varjulise kohaga. Tänu tuulele on üsna jahe. Samas kuivab mu ülesriputatud märg särk lõuna ajaga täiesti. Kuni lõuna valmib, jalutan veidi küla vahel. Näen Tõnist sillale tulemas ja äkki uuesti ümber pöördumas ning silla alla suunduvat. Kas ta märkas midagi pildistamisväärset? Tõnis olla eelmisel korral täis teinud 54 filmi (36 kaadriga). Seekord õnnestub tal piirduda 38-ga, kuid ikkagi tähendab see keskmiselt iga päev 2 filmi täis tegemist. Aga peab märkima, et tal on silma huvitavate detailide tabamiseks. Seekord oli asi siiski tuulega silla alla lennanud mütsis.
Pärast lõunat viib tee meid järjekordsele sillale, millega sattume jälle vasakule kaldale (käigu järgi) ja Dharapani külla. Marsyangdi Khola org, mis seni viis meid enam-vähem lõunast põhja, teeb üsna järsu käänaku vasakule ja juhib meid järgnevatel päevadel lääne suunas. Põhja suunas aga avaneb käänakult kena vaade Dudh Khola orgu, mille lõpus sätendab lumine Himlung Himali (7126 m) koonus.
Oleme jõudnud okasmetsade kõrgusele. Rada kulgeb üsna kõrgel, allpool näeme jõe kaldail kloostrit ja mingisuguseid huvitavaid müüre. Mõtlen, et käin õige veidi tempokamalt. Tulemuseks on ligumärg särk ja tegemata jäänud pildid. Ja Bagarchhapi väravate juures peame ligi tund aega gruppi kokku ootama. Märja särgiga hakkab jahe. Leian, et mõistlikum on käia keskmise tempoga. Siis ei aja särki nii märjaks ja ei pea nii kaua ootama. Päris lõpus käimine ja iga natukese aja järel peatumine ei sobi mulle ka - eelistan ühtlast käimist.
Bagarchhap on esimene küla, millel on traditsioonilised väravad. Kividest laotud värava peal on kolm erivärvi savidega värvitud tornikest ja värava sees on mõlemal pool palveveskid. Palveveskeid tuleb pöörata alati parema käega. Kuigi tavaliselt on palveveskid tehtud vasksilindritest, näeme aegajalt mistahes käepärasest materjalist, näiteks Nescafe lahustuva kohvi purkidest, valmistatuid.
Kui viimaks kõik koos on, ütleb Tõnis, et Chamesse me täna siiski ei jõua. Seega oleme endiselt plaanist maas. Käime veidi veel ning järgmises külas - Danaqus - jääme öömajale.
Danaqu alguses on võimalik jälgida kohalikke puuseppi ja hotelli ehitajaid. Keset küla kohtame esimest tõeliselt pikka palveveskite müüri. Tanel aga on saanud ülesande leida külas viimane mõistlik hotell, et hommikul oleksime veidigi kaugemal. Kella poole viieks oleme kohal. Ilm on juba jahe - sooja on vaid +12^o. Dušš on seevastu tõesti soe. Taneli valitud hotell Potala osutub millegipärast hiljem meie marsruudi esimese poole lemmikuks.
Üldiselt on olnud meeldiv päev. Okasmets on mulle alati lehtpuu(võsast) rohkem meeldinud. Ka tõusud on muutunud laugemateks ja pikaldasemateks, vähem on "atraktsioone". Päeva jooksul oleme kohanud nii palju jõnglasi, kes meilt pidevalt pastakaid nuiavad, et leiame, et Give me pen! peaks olema inglise keele õpetuses samaväärne teiste tervitusviisidega.
Pärast õhtusööki oleks võimalus söögitoas isegi videot vaadata; jätame selle lõbu kohalikele.

8. november 2004, esmaspäev, 4. matkapäev

Danaqyu - Chame - Bhratang (2850 m) Hommikul stardime kümme minutit pärast seitset. On jahe - toas oli kõigest +5^o, õues on ilmselt kohati olnud ka 0o. Päevane maksimumtemperatuur jääb +14^o kanti. Hakatuseks kõnnime läbi rododendronimetsa. Ilmselt oleks aprillis siin väga kena. On niiske, maapinnast immitseb vett, teerada lirtsub kohati. Kui päike ulatub juba orgu paistma, läheb soojemaks, kuid lühikesi riideid ma selga enam ei pane.
Kohati peame ronima üle hiljutiste varingute ja maalihete, kus rada on halvasti sisse trambitud. Jõuame kenasse okasmetsa, milles ei puudu siiski ka lehtpuud ja mis lisavad okaspuude rohelusele juba sügisvärve (barbaris, metsviinapuu). Kuna oleme kõrgemal, siis kisub aastaaeg juba sügise kanti. Ilus on. Nagu varem mainitud, on peamised puud himaalaja männid imposantsete pikkade pehmete okaste ja pikkade käbidega ning himaalaja seedrid. Vähem on kuuski, näen ka jugapuud. Korjan endale kojuviimiseks kaks käbi.
Lata Marangis teeme pisikese teepeatuse. Tee jätkates avaneb ridamisi kauneid vaateid metsastele nõlvadele. Ühes kohas meenutavad jõe teisel kaldal olevad kaljud USA presidentide kaljut, kus 4 presidendi näod kivisse raiutud. Selle erinevusega, et siin on tegu loodusliku kaljuga, milles aimduvad näod.
Ootamatult kerkib metsa kohale lumine püramiid - Annapurna II (7937 m). Üks ilus vaade ajab teist taga. Mulle on alati meeldinud just sellised mägede vaated, kus on nii lund kui ka rohelust. Peagi jõuame Chame väravani. Üle värava paistev Annapurna II - selline pilt kuulub minu lemmikute hulka.
Chame on tegelikult päris suur asula. Kuigi district'ile on nime andnud Manang, asub tema keskus siin. Külas kontrollitakse meie dokumente lausa kahel korral. Nimelt asuvad Annapurna ringi olulisemates punktides ACAP-i kontrollpostid, kus tuleb ette näidata retkeluba ning ennast suures raamatus registreerida. Tavaliselt lastakse meil oma andmed ise raamatusse kirjutada - kes küll suudab hiljem vajadusel dešifreerida sadade turistide erinevaid käekirju? Ilmselt pole selleks vajadust. Vaid paaril korral täidab ametnik ise registreerimisraamatu, kuid siis läheb reeglina palju aega, sest nimed on ju võõrapärased. Lisaks ACAP-i postidele on mõnel pool ka sõjaväe kontrollpostid, mis registreerivad turiste omakorda. Siin ongi kaks posti paarikümnemeetrise vahega.
Peatume lõunaeineks. Istume teeäärses söögikohas päikesepaistelisel terrassil. Tõnis, kes on meist tükk aega hiljem kohale jõudnud, otsustab endale Manangini kandja palgata. Mõningase otsimise järel see tal ka õnnestub. Kandja näeb välja üsna algaja, kuid tema päevatasu on 500 Rs. Pärast puhkepäeva Manangis võtab Tõnis kuruni aga uue kandja, kelle päevatasu on juba 700 Rs.
Ületame jälle Marsyangdi Khola, liigume nüüd tema paremal kaldal (käigu järgi). Chame ülemine värav on suur ja valge, erinedes tavapärastest külaväravatest. Rada Chamest ülespoole on suhteliselt lai ja korralik. Üldse tundub mulle, et mida edasi, seda paremaks kõik muutub. Siiski - külasid on harvemalt. Käime koos Kadri, Olevi ja Bossiga. Naudime jätkuvalt ilusaid vaateid metsastele orgudele ja lumistele mägedele. Vastu tuleb palju naiskandjaid, kes tassivad heinu ja puid. Mõned on neist üsna noorukesed. Tundub, et naiste õlul on koduse majapidamisega seotud kandmistööd, mehed käivad aga selle tööga elatist teenimas. Rada kulgeb palju metsas, vahepeal aga kiviaedade vahel.
Näeme manimüüri, millele asetatud kividele on raiutud või kirjutatud palved. Mani müüridel on tekst tiibetikeelne ja tiibeti tähestikus, mitte devanagari tähestikus, mida Nepaalis kasutatakse. Budism on üldse seal rohkem tiibetlaste pärusmaa. Kividele on kümnetes ja sadades kordustes ikka seesama Om mani padme hum. Selle mantra tähendusest on kirjutatud raamatuid, aga hästi lühidalt - eesti keelde tõlgitakse see tavaliselt - Oo, kalliskivi lootoses. Om on "oo", mani on "kalliskivi" ja padme on "lootos". Silp hum ei tähendavatki ise midagi, lihtsalt lõpetab harmooniliselt selle lause.
Vahepeal hargneb rada kaheks, kuid hiljem saavad harud uuesti kokku. Vastaskaldal avaneb pilgule väike armas juga, kus vesi langeks nagu kausist kaussi. Päike vajub mäeharjade taha ja õhk muutub jahedamaks. Mõnede tippude ümber tekib väikseid pilveräbalaid. Päev on kulgenud nagu ikka tõusude - languste tähe all. Lõpuks oleme jõudnud üsna sügavasse kanjonisse. Vastaskaldalt on suur tükk kallast koos metsaga kunagi jõkke varisenud.
Jõuame Bhratangi. Tegelikult asus see küla jõe vastaskaldal, kuid 10. novembril 1995 viis selle maalihe. Hukkus ka turiste. Imelik aastaaeg maalihkeks …
Kell läheneb neljale. Järgmised hotellid on alles Pisangis ja sinna on mitme tunni tee. Selle kalda Bhratang on mõne majaga niru küla. Kuna me kaugemale ei jõua, siis peame ööbima siin. Sellest kujuneb matka kõige kehvem ööbimispaik. Hotell Maya meenutab pigem puukuuri (ongi laudseinad), pesemisvõimalus praktiliselt puudub, süüa saab üle tee asuvas söögitoas, köök on omakorda kõrvalmajas ja vähemalt ukse vahelt paistab suhteliselt räpase välimusega. Peldik aga on oma nime vääriline. Ka ümbrus on sügava kanjoni tõttu kuidagi hämar ja kurjakuulutav. Öösel kolksub tuules mingi uks …
Oma asjade lahtipakkimisel avastan, et minu apteegikotis on toimunu pisike avarii - mingit vedelikku või kreemi on pisut välja voolanud ja kõik märjaks teinud. Sätin ravimid kuivama, pole neil häda midagi. Samal ajal poeb Boss magamiskotti, et end veidi soojendada. Sisse astub Madis, et paar sõna juttu puhuda. Madise fotokaga sünnib ka pilt Bossist, mis hiljem saab allkirjaks "Lähte Ühisgümnaasiumi staadionimajas leiavad peavarju kodutud".
Kuna toad on külmad ja kõledad, istume õhtusööki oodates söögisaalis. Seal on ka varem kohatud juutide grupp. Nad üritavad söögisaali bursuikasse (ainuke kord, kui sellist asja nägime!) tuld teha, kuid see ei õnnestu. Jääme ka pärast õhtusööki mõneks ajaks söögituppa istuma, sest kellelgi pole isu külma ja pimedasse laudkuuri minna (magamisruumides pole elektrit). Tõnis uurib oma pabereid ja homset marsruuti. Tanel õpib juudi keelt (kumba?). Madis aga poetab soovijaile tee sisse veidi kangemat kraami - saab koti kergemaks. Vesi, mille hind oli Katmandus 12 Rs (1-liitrine pudel), maksab juba 85 Rs.
Ilus päev oli.

9. november 2004, teisipäev, 5. matkapäev

Bhratang - Humde - Manang (3540 m)Hommikul on jahe. Jõgi suundub kanjonisse ja rada tõuseb kaljukarniisile. Liigume varjus, kuid vastaskalda tippe (Lamjung Himal, 6932 m) kuldab hommikupäike. Pisikesel puhkehetkel mööduvad meist kandjad - hoolimata külmast ikka varbavaheplätudega! Veidi aja pärast möödume meie neist. Jõuame sillale, mis meid jõe vasakule kaldale (käigu järgi) viib. Peagi hakkab puude vahelt paistma teisel pool jõge taevasse tõusev laudsile kalju - Paungda Danda. Tõlkes pidavat see tähendama luulelist Hingede Taeva Libisemise Teed. Läbi härmas metsa ronime tasapisi kõrgemale ronides möödume metsa ehitatavast hotellist (tegelikult tundub paik küll hüljatuna) ja ületame mitmeid väikseid raielanke. Metsaalune on kaetud madalate roomavate põõsastega, millel on väiksed tumerohelised läikivad lehed ja tihedalt punaseid jõhvikalaadseid, kuid väikseid marju. Taneli arvates on tegu mingi tuhkpuu liigiga (näiteks lamava tuhkpuuga). Märkame uhkeid puuhiiglasi, millel maapinna lähedal kirvega ring ümber täksitud. Hiljem taipame, et ju see on kohalik metsalangetusmeetod - niiviisi kuivab puu jalal ja alles seejärel võetakse ta maha. Langetatud puu saetakse mõnemeetristeks juppideks, millest seejärel esiisade kombel paksud plangud välja saetakse. Ja need plangud kantakse seljas, kuhu vaja - ehitusplatsile, ülemistesse küladesse jne.
Ikka ja jälle avanevad fantastilised vaated. Ühel pool Paungda Danda kalju, teisel pool metsa kohal kõrguvad Annapurna II ja Annapurna IV (7525 m) lumised tipud. Rada on lauge ja kulgeb kenas okasmetsas. Alusmetsa hakkavad ilmuma ka esimesed artšad - vähemalt nii kutsutakse neid puid/põõsaid endises nõukogude Kesk-Aasias.
Ootamatult jõuame suhteliselt tasasele alale, mis kaetud madala männi- ja artšametsaga. Kuigi tasandikul on ka paar märjemat kohta, muutub maapind kuivemaks, alustaimestik kõrbenumaks. Paremal kerkib Pisangi tipp (6092 m). Pikema marssimise järel jõuame Alam-Pisangi külla. Ülem-Pisang on jõe teisel kaldal kõrgel mäenõlval. Seal paistab olevat ka palvelippudega ehitud klooster. Mõlemas Pisangis on tegu valdavalt küllalt kehvakeste kivimajadega, vaid turistidele mõeldud hotellid on kobedamad. Teeme ühes neist pisikese teepeatuse. Pisangis ilmub tänavapilti ohtralt kiviaedadele laotud puuriitu. Ilmselt on siin talved juba karmid. Aga hea, et metsa siin jätkub. Seljas ei suuda seda keegi siit alla orgudesse kanda, teed aga õnneks siia pole rajatud ja vaevalt et lähemas tulevikus rajataksegi - ületatud kanjonid on niivõrd kitsad/järsud.
Pisangis maitsen ka piimaga teed, kuid leian, et see pole suurem asi. Otsin välja kodust kaasa võetud lahustuva kohvi purgi. Kui seda piimaga teele lisada, saab päris omapärase joogi. Kohalikud lapsed aga poseerivad meie usinatele fotograafidele meelsasti ja teenivad sellega Bossilt Lähte Ühisgümnaasiumi pastaka. Tõepoolest - Give me pen! on niivõrd üldine, et ka tervest seljakotitäiest ei jätkuks.
Puhkehetkel jõuavad meile järele kandjad lauakoormatega. Meie metsamehed hindavad koormat ja vangutavad päid - pea pool tihu planke seljas ja muudkui astuvad! Lauad on kokku seotud ja risti selga võetud, toeks ikka vaid peapael. Kui külatänav kitsaks jääb, siis keeravad kandjad külje ette ja lähevad nii.
Ületame Annapurnadelt (II, IV) kruusases orus laskuva Sabji Khola ja jätkame teed. Vasakul avaneb piki Sabji Khola orgu imekena vaade lumistele liustikele, tagasivaates aga Paungda Danda kaljule. Maastikupilti ilmub uus element - konglomeraatmäed ja kruusased uhteorud. Rada kulgeb tasandikul hõrenevas metsas ja tõuseb siis järsult mäenukile. Jään pildistama. Anne jõuab mulle järele. Teeme koos mõned pildid ja jätkame teed. Vestleme maast ja ilmast, oma tööst ja muust.
Ees avaneb sügava Marsyangdi Khola sälkoruga lõhestatud järjekordne tasandik, mille lõpus silmame Humde lennuvälja (see on Manangi lennuväli). Üle kõige kerkib aga kauguses Tilicho tipp (7134 m) ja Maurice Herzogilt nime saanud Suur Barjäär. Laskume tasandikule. Vastu kappava üksiku ratsaniku järel tõuseb tolmupilv. Märkame, et meiegi saapad on kaetud paksu valkja kihiga. Tolm saab meie saatjaks paljudeks järgmisteks päevadeks - kuni kord laskume pärast kuru ületamist piisavalt madalale.
Taimestik muutub järjest hõredamaks, puud muutuvad madalamaks, kuni kaovad sootuks ja asenduvad põõsastega. Rohi on kõrbenud, lähedased mäed aga kruusased põõsaste või väheldaste puudega kaetud konglomeraatkünkad.
Lõunapeatuse teeme Humdes. Einestame teeäärses sisehoovis, kus päikese paistel on mõnus saapaid ja sokke tuulutada. Tegelikult polegi enam nii soe, eriti kui tuul puhub. Küla lõpus kõrgub täispikkuses kuninga kuju - omaette kentsakas vaatepilt mägikülas.
Pärast lõunat läbime järjekordse ACAP-i kontrollposti ja seejärel jätkub meie teekond mööda tasandikku, mis küll korraks kitseneb kahelt poolt lähenevate mäenõlvade vahel, kuid samas laieneb taas avaraks oruks. Tee, mida mööda käime, sobiks juba autodele. Ainult et neid pole siin … Kuidas nad siia saaksidki - ainus võimalus on lennukiga.
Pärast pikka ja mõne meelest väsitavat käimist mööda peaaegu tasast maad viib rada Mungji külas taas Marsyangdi Khola äärde. Viit näitab vasakule metsaste nõlvade suunas - Milarepa koobas. Meil pole aega sinna minna, ületame jõe mööda üht vähestest meie marsruudile jäänud mitteraudsilda ja jätkame teed. Paremal kaldal (käigu järgi) lookleb rada mäenõlva lähedal piki jõeorgu ikka ülespoole. Möödume iidse väljanägemisega stuupast ja jõuame Braga külla, kus teeme pisikese peatuse. Braga kohal kõrgub klooster, mida ümbritsevad aste astmelt madalamale laskuvad majad. Tundub, et mõnel juhul on ühe maja katus teise hooviks.
Kaugel eemal paistab Manangi küla. Möödume veel ühest vanast stuupast ja pikast manimüürist, mille üsna vana olekuga manikivid. Märkame väheldasi hobuseid, kes kabjaga maad kaapides üritavad leida toiduks mingeid juuri. Maapind on kõva, kuiv ja tolmune - kõrb…
Viimaks jõuame Manangi lähistele. Küla paikneb kõrgel konglomeraadist jõekaldal, mida jõgi alt pidevalt uhab. Kui püsiv see kallas on? Ronime meiegi kruusast rada pidi üles, siseneme väravast ja asume hotelli otsinguile. Kui seni pole öömajaga mingit muret olnud, siis siin polegi vabade kohtade leidmine nii lihtne. Kuigi mõned hotellid on lausa kolmekorruselised, on kõik üsna täis. Leiame siiski ühes hotellis vajalikud 11 kohta, kuid see on ainuke kord, kus meie osaks saavad 6-, 3- ja 2-kohaline tuba; muidu on ikka kõik toad 2-kohalised olnud.
Päike on juba küllalt madalal, kui saame end sisse seatud. Duššist tuleb vett, mida vaid tinglikult saab leigeks nimetada. Kuna eelmises peatuskohas puudus pesemisvõimalus sootuks, käime siiski vaprusest värisedes dušši all. Dušširuumi ukse peal on karm silt, mis hoiatab riiete pesemise eest trahviga 500 Rs - ilmselt sooja vee kokkuhoiu pärast. Tuba on ka kuidagi külm ja pime ja kõledalt suur. Madis "leiab" oma kotist veel veidi kangemat kraami ja pakub seda teistelegi.
Tellime õhtusöögi ja lähme "linna peale" kõndima. Mitmel pool kutsuvad reklaamid kinno (tegelikult pigem videosalongidesse), kus näidatakse mägedega seotud filme. Ikka nii, et esmaspäeviti "Seitse aastat Tiibetis", teisipäeviti "Everesti" jne. Kui Maurice Herzog 1950. aastal Manangi jõudis, ei suutnud ta oma grupile toiduks ühte kanagi leida - küla oli mahajäänud ja vaene. Praegu on aga tegu kihava turismikeskusega. Peagi leiame Internetipunkti. Side käib küll üle satelliidi ja on üsna aeglane, kuid siiski. Hind on ka suhteliselt soolane - 10 minuti eest tuleb välja käia 300 Rs. Ilmselt pole see rikkale Lääne turistile probleem, sest üks prantsuskeelne neiuke kirjutab pika kirja. Jääme järjekorda. Arvuteid on paraku ainult kaks, neistki üks läpakas. Lõpuks saame meiegi neile ligi. Teistel on ikka kodust uudiseid, kuid mulle pole keegi kirjutanud - arvasin ju isegi, et enne kuru enam kuskil Internetti pole. Kirjutan ise siiski kirja ja palun endale kähku teatada, kas kodus ikka kõik korras on. Nii peangi veel järgmisel päeval tulema uudiseid lugema. Kulutan sellele täna 510 Rs ja homme 300 Rs, mis kokku teeb 810 Rs ehk 135 krooni. Tagasi hotelli jõuame juba pimedas.
Õhtusöögiks oleme juba päeval tellinud yak steak'i. Söögisaal on küll vägev, kuid kokkulepitud kellaeg ikkagi üsna veniv mõiste. Saame siiski oma praed peagi kätte. Traditsiooniliselt käib nii suur ports kehvema isuga kaaslastele üle jõu, tiibeti leivad aga ei lähe üldse peale. Nii kogunebki neid Taneli ette terve hunnik. Tanel aga ütleb, et iga söögikorda tuleb võtta, nagu oleks see viimane … Lohutav, kas pole?
Mõned hinnad Manangis: Yak steak 450 Rs, tass teed 20 Rs, pannkoogid 100 Rs, supp 60 Rs, õlu 230 Rs.
Kokkuvõttes võib öelda, et oli matka üks ilusamaid ja vaheldusrikkamaid päevi. Hommikul kaljud, ilus okasmets ja selle kohal kõrguvad lumised tipud, pärast aga hoopistükkis tasane maa, kauguses liustikud ja tolmune kõrbemaastik. Öö on omapärane. Mitmel meist pole kõht ilmselt enam sellise lihaportsuga harjunud ja nii käiaksegi mitmeid kordi väljas. Ei pääse sellest käigust minagi ja magan üldiselt kehvasti. Asjale paneb aga krooni Taneli unesegane ehmatus, kui Kristo väljaskäigult naaseb. Nimelt on Taneli voodi ukse juures ja talle tundub, et keegi võõras on meile sisse tunginud ja hakkab karjuma…

10. november 2004,kolmapäev, 6. matkapäev

Aklimatiseerumispäev ManangisPäev algab ohjeldamatu päikesetõusu pildistamisega: esmalt kuldab hommikupäike vaid lumiseid Annapurna III (7555 m) ja Gangapurna (7454 m) tippe. Tasapisi nihkub valguse piir allapoole ja lõpuks jõuab ka Manangi tänavatele. Seni on aga üsna külm.
Täna on plaanis teha väike radiaal 4500 m kõrgusel asuva Ice Lake äärde - see oleks siis aklimatiseerumistõus. Eelmisel päeval märkasin Internetipunktis küll Manangi ümbruses soovitatavate radiaalide plaani, kuid ei uurinud seda eriti. Kahjuks. Tõnis pole selle järve ääres varem käinud ja nii me lähemegi omadega rappa, õigemini küll mäkke. Manangist väljumisel näeme silti, mis juhatab Ice Lake suunas, kuid nool osutab üsna suvaliselt mägede suunas. Kuigi oleks loogiline alustada tõusu piki väikest jõeorgu, ronime millegipärast otse mäkke. Peagi kaob esialgu olemas olnud rada, asendudes loomaradade võrgustikuga mäenõlval. Nõlv ise on kruusane (s.t. libe) ja kaetud madala põõsastikuga.
Tõuseme libamisi järjest kõrgemale. Kuna tõus muutub järjest järsemaks, hakkavad kaaslased järgemööda tagasi pöörduma. Olev, Kristo, Madis ja mina aga ronime künkaharjale. Teeme seal väikese halvaa- ja pildistamise peatuse. Vaade on ilus: näha on Annapurna II, IV, III, Gangapurna, Suur Barjäär. Eriti võlub mind vaade alla Marsyangdi Khola orgu. Kodus pilte vaadates leian, et sellest fotost on tõepoolest kõrgust tunda. Pildistan ka panoraamvõtte. Kahjuks pole ma seda varem teinud ja nii ei tule ma selle peale, et automaatsete seadete asemel fotoaparaati ise häälestada - hiljem on ühendatud panoraamvõttel osapildid erineva heledusega.
Otsustame laskuda Braga kloostri juurde - asume täpselt selle kohal. Pealegi viib sinna poole korralik rada, mida mööda parasjagu üks järve otsija üles jõuab. Tema jätkab tõusu, meie asume laskuma. Paraku kaotame peagi raja ja sattume väga libisemisohtlikule ja järsule kruusasele nõlvale. Ukerdame seal üsna tükk aega, enne kui alla saame. Laskume läbi kloostrit ümbritseva küla. See on arhailise ilmega - kitsad tänavad vanade kivimajade vahel, mõned majad on ka mahajäetud, kuskil on mingid loomad, katustele on laotud puuriidad, rästa all kuivavad taimed jne. Kõige kohal lehvivad tuules palvelipud.
Lõunaks jõuame Manangi tagasi. Pärast sööki otsustame Kadri, Olevi ja Bossiga käia ka teisel pool Marsyangdi Kholat Gangapurna liustikujärve ääres. Laskume jõe äärde, ületame selle mööda rippsilda ja tõuseme moreeni mööda järve kohale. Nagu liustikujärved ikka, on ka see siin ebamaist rohekassinist värvi. Pildistame. Kuna nüüd asume Manangi suhtes vastaskaldal, siis saame heita pilgu ka meie homsele teele. Arutame, kas kuru on näha. Igaks juhuks teeme oletatava kuru suunas mitmeid võtteid. Järgmistel päevadel selgub, et kuru me siiski ei näinud.
Kalle, Enel, Anne ja Kristo on ette võtnud käigu liustikujärvest kõrgemale. Kuna hommikul sai niigi mitmeid "atraktsioone" üle elatud, ei viitsi me enam edasi minna ja pöörame otsa ümber. Tagasiteel Manangi näeme Marsyangdi Khola oru alumises otsas paistvat Manaslu massiivi, mis piki orgu tõusva pilve varju peituma hakkab. Manangis jääb ilm siiski ilusaks. Annapurna massiiv on nii võimas, et isegi mussooni mõju on Manangis tunduvalt nõrgem kui Annapurnast lõuna pool. Praegu aga on ju veel kuiv aastaaeg ka. Ikka igal pool tolm ...
Lähen uuesti Internetipunkti, lootes, et ehk on nüüd ka mulle kirja. Nii ongi. Maria teatab, et kodus on kõik korras. Loen kirja kiiresti vaid ühe korra, mida hiljem kahetsen. Aga kuna Interneti kasutamine on siin kallis, püüan kähku teha ja ise ka veel paar rida kirjutada.
Õhtul pakin hoolega kotti. Kuna ees seisab matka kõige raskem osa, püüame kõik oma kotte võimalikult kergeks saada. Jätan maha varem korjatud 2 suurt himaalaja männi käbi, sest Tõnis ütleb, et neid on ka teisel pool kuru. Madisel on saapad hakanud lagunema. Ta laenab minult liimi, kuid nagu hiljem selgub, pole sellest suurt abi.

11. november 2004, neljapäev, 7. matkapäev

Manang - Yak Kharka - Letdar (4200 m)Hommikul asume teele 7.35, kui päike juba Manangi tänavaid valgustab. Jala all krõpsub öösel tekkinud jää. Kaasaegse Manangi järel tuleb vana Manang (Tankimanang) - omamoodi uhke kivilinn. Satume tema kitsaste kivimüüride vahele pressitud tänavatele koos kitsekarjaga. Küla lõppedes hakkab rada kergelt tõusma ja keerab paremale Jharsang Khola orgu. Nii keerame selja kuuel päeval meie kaaslaseks olnud Marsyangdi Kholale. Tegelikult saabki ta alguse Khangsar Khola ja Jharsang Khola ühinemisel Manangist veidi ülevalpool. Khangsar Khola voolab alla Tilicho järve juurest. Tilicho järve me ei näe, see peitub mäeribi varjus. Kuid üle mäeharja paistvat Suurt Barjääri ja Tilicho tippu ning muidugi ka Gangapurnat ning Annapurnasid (II-IV) näeme veel nii täna kui ka homme. Need on vapustavad vaated lumistele seitsmetuhandelistele, mis meie kõrgemale ronides tasapisi meist allapoole tunduvad jäävat. Tegelikult on see muidugi silmapete - tõuseme ju vaid 5416 m kõrgusele.
Küll aga jäävad täna meist madalamale viimased kidurad puud ja isegi artšapõõsad. Veel pool päeva saadavad meid eespool mainitud madalad, peaaegu roomavad väikeste läikivate lehtedega põõsad, kuid homme jõuame kivikuningriiki.
Ikka ja jälle seisatan ning pildistan selja taga avanevaid vaateid. Siit tabab Kristo ka mu selle matka lemmikpildi - värvilised palvelipud, taustaks Gangapurna liustik. Gunsangis teeme teepeatuse. Üle hotelli katuse avaneb tagasisuunas miljonidollarivaade…
Tee edeneb jõudsalt. Paremal avaneb lai org, mille lõpus kroonivad kuuetuhandelised Chulu tipud (Chulu West - 6419 m, Chulu Central - 6250 m, Chulu East - 6558 m). Näeme kogu matka jooksul praktiliselt ainsa korra ka jakke. Läbime Yak Kharka külakese, kus on elu vaid turismihooajal.
Juba kell 12.15 oleme Letdaris. Päev jääb käimise osas ajaliselt üsna lühikeseks, kuid märkamatult oleme tõusnud pea 700 m. Õhk on jahe, varjulistes kohtades krõbiseb ka keskpäeval jää. Kuigi traditsiooniline must tünn ja muidugi kuuma duši reklaam on ka siin olemas, pole sooja vett - lihtsalt õhk on liiga külm. Pealegi puhub suhteliselt tugev tuul.
Lõunaks tellime mingit riisitoitu. Pärast sööki võtame täiendavaks aklimatiseerumiseks ette väikese jalutuskäigu mööda homset rada. Mingil hetkel keerab rada alla jõe ääre, et see ületada ja jätkuda juba teisel kaldal. Kuigi meiepoolse (käigu järgi parempoolse) kalda rada on kivimüüriga tõkestatud, leiame olevat sobiliku seda mööda oma aklimatiseerumiskäiku jätkata. Homme näeme vastaskaldalt, et kõrgemal on rada maalihke poolt ära viidud. Lõpuks teeme ühel mäenukil pisikese peatuse. Ettepoole vaadates paistab tegelikult üle mäeharja ka kuru naabertipp, kuid seda me veel ei tea - tuvastan selle alles kodus fotodelt. Kalle altimeetri järgi oleme tõusnud Letdarist 275 m. Loeme selle piisavaks ja siirdume Letdari tagasi. Päike on vajunud lähedalasuva läänepoolse mäeharja taha ning õhutemperatuur langeb juba alla 0^o.
Ka söögisaal on jahe. Istume täies riides laua ümber. Soojenduseks tuuakse meile petrooleumil töötav põleti, mis paigutatakse laua alla. Laud aga on kaetud paksu villase tekiga. Nii me siis soojendame oma jalgu ja käsi laua all. Tegelikult ju pole väga külm, kuid istume ju paigal ja eks kõrgus hakkab ka juba mõjuma. Asub ju Letdar 4200 m kõrgusel, mis on seni Matša mäesõlmes asuva Bojetsi kuru näol minu kõrgusrekordiks. Kristol on kerge peavalu, Olev ja Kadri tunnevad ka ennast kehvasti. Eks üle 4000 m on tunne ikka natuke teistsugune...

12. november 2004, reede, 8. matkapäev

Letdar - Thorung Phedi High Camp (4850 m)Hommikul on toas -1o. Mõni meist on üsna isutu, mina seevastu ei saa oma isukese üle kurta. Ka uni oli hea. Asume teele kell 7.30. Oleme üsna soojalt riides, kõigil on isegi kindad käes. Möödume alles pakkivast telklaagrist. Oleme üsna mitmel korral kohanud oma teel gruppe, kes millegipärast eelistavad hotellidele telkimist. Kusjuures telke ja peaaegu kogu muud varustust tassivad kandjad. Ka toidu valmistamiseks on kõik kaasas - alates priimustest ja lõpetades söögilaudade - toolidega. Kandjad teevad ka süüa (või on selleks eraldi inimesed?). Rikas valge või kollane trekker (me ei näinud ühtegi neegrit!) tassib ise väikese päevakotiga vaid oma veepudelit, fotovarustust ning mõnda riietuseset. Mulle tundub see imelik - ühest küljest nagu matka moodi (elamine telkides), teisest küljest jalutamine kerge "ridiküliga". Arvan, et sellisel sisetöötatud rajal on otstarbekas meie lähenemine - magada ja süüa hotellides, aga oma kraami tassida ja higistada ise.
Ikka ja jälle naudime ja pildistame seljataguseid vaateid Annapurnadele, Gangapurnale ja Suurele Barjäärile. Vastaskaldal näeme jäätunud koske - hommikupäike pole suutnud seda sulatada, pärast lõunat aga päike sinna ei paistagi. Algul marsime mööda eelmisest päevast tuttavat rada, siis laskume jõe äärde ja ületame selle. Kui muidu oli tõus lauge, siis nüüd tuleb uuesti ronida jõest mõnevõrra kõrgemal kulgevale rajale. Kohale, kus raja kõrgus on saavutatud, on leidlikult paigutatud väike teemaja, turistipüüdjaks ka pikakarvaline kits hoovis. Mõned meist kasutavad võimalust juua kalli raha eest tass teed. Mina piirdun paari lonksuga oma jõujoogi pudelist. Pildistame kitse ja mägesid.
Rada jätkub piki moreenist nõlva kergelt tõustes. Kadunud on viimased kidurad põõsad, on jäänud vaid kõrbenud rohi ja kivid. Peagi jõuame Thorong Phedisse (Thorong Base Camp, 4450 m), mis asub järskudest mägedest ümbritsetuna oru lõpus. Teeme peatuse ja ootame grupi kokku. Kuigi päike paistab ja tuultki eriti pole, on jahe. Kohalikud lapsed laulavad mingeid laulukesi ja loodavad selle eest ilmselt raha saada. Passin värava juures ja pildistan läbi värava lähenejaid mägede taustal.
Algab päeva ja ilmselt kogu matka raskeim osa - tõus Thorong Phedi High Camp'i. See tähendab lühikest ja järsku tõusu baaslaagri kohal kõrguvale kaljule, kus paikneb ka hotell. Tanel, Kalle, Kristo ja Enel on juba läinud. Sean oma sammud neile järele. Vahepeal teen peatusi, nõjatun lihtsalt oma matkakepile ja ootan hingamise normaliseerumist. Ühes kohas tuiskab mulle vastu kamp kohalike lapsi, kes lauldes ja jooksujalu laskuvad. Hiljem selgub, et Manangi koolilapsed käisid ekskursioonil Muktinathis. Teen vaid ühe pikema peatuse, mil pistan põske halvaa ja loputan selle jõujoogiga alla. Loomulikult teen ka pilti - veidi kaugemale jäänud Annapurnadele lisaks on mu kohale kerkimas Chulu West. Jätkan teed ja ootamatult näen enda ees veidi kõrgemal hooneid - kas tõesti juba kohal?! Nii see on. Kell näitab vaid 11, aga meil päevateekond selja taga. Ka kaardil on tänane tee vaid mõni sentimeeter, seevastu oleme tõusnud 650 m, sellest 400 m viimasel lõigul.
Majad paiknevad ümber väikese lohu mägede vahel. Laagris on vaikus. Eestulijad on meile toad juba ära võtnud ja istuvad klaasist katusega söögitoas nagu kasvuhoones ning ootavad tellitud teed. Sees on mõnusalt soe, väljas seevastu aga külm. Ilmselt mõjub lisaks kuumaks aetud kerele ka kõrgus. Läbi akna näeme kaaslasi ükshaaval nähtavale ilmumas. Kui Kadri tuleb, lähen talle vastu. Ta on tõsiselt väsinud. Toon ta koti üles.
Istume, joome ohjeldamatult teed, ei viitsi ennast liigutada. Sööme ka lõunat. Altpoolt tuleb rahvast järjest juurde. Hea, et jõudsime varakult kohale - saime endale toad. Viimased saabujad peavad ööbima söögisaali põrandal. Lüüakse üles ka mitu telklaagrit.
Viimaks on kõik niivõrd kosunud, et võtame ette pisikese radiaalikese - tõusu siinsamas mõnikümmend meetrit kõrgemal laagri kohal paiknevale vaatekünkale. Nii mõnelegi meist on see siiski raske katsumus, kuid üleval käivad ära kõik. Ümberringi kõrguvad lumised tipud. Fantastilised vaated. Kivine ja lumine maailm…
Teen panoraamvõtte, mis haarab umbes 270o. Kahjuks jälle sama veaga - automaatseadistusega. Pildistan palju ka Zenit-kaameraga. Teen matkal enamuse pilte nimelt digikaameraga (3,2 megapiksline Canon PowerShot A75), kuid Tõnise ja Olevi tungival soovitusel võtsin kaasa ka oma teenelise Zenit TTL-i. Kuigi kirun terve matka rasket kaamerat, selgub pärast siiski, et tegin õigesti. Canonit kasutasin oma pildistamisvajaduse rahuldamiseks (tegin kokku ~900 digipilti), Zeniti aga otsisin kotist välja tõesti ilusate maastikuvaadete jäädvustamiseks (kokku ei saanud 3x24 filmigi täis). Kauged mäed on Zeniti piltidel ikka märksa detailirohkemad kui digipiltidel.
Teen vaatekünkal ühe pildi teise järel. Lõpuks tahan lasta ka ennast pildistada, kuid ümberringi sebivaid välismaalasi (kes siis meie oleme?!) on nii palju, et peab hetke tabama. Ootamatult avastan, et künka üks serv on Thorong Phedi kohal kõrguv peaaegu püstloodis kalju - all paistavad baaslaagri majad kui tikukarbid. Igaks juhuks hoian ääre pealt kaugemale. Lõpuks saame Kristoga teineteist pildistada ning jõuame viimastena laagrisse tagasi. Ülejäänud istuvad päikese käes trepil ja unelevad.
Osad tunnevad end nõrgalt ja jäävad laagrisse, osad siirduvad teisele radiaalile mööda homset kurutõusu rada. Sean minagi sammud koos Bossiga sinnapoole. Rada on lauge, tõuseb mööda moreenvalle loogeldes kuru poole. Kuid kohati on varjulistes kohtades rajal olev lumi jääks tambitud. See on ohtlik, sest libastumisel ootab ees mitmekümne meetrine lohisemine mööda jäist moreeni allapoole. Praegu pole midagi, aga homme pimedas seljakotiga kuru poole minnes peab ettevaatlik olema. Teeme Bossiga vastastikku veel mõned pildid Chulu taustal. Siis hakkab Boss laagrisse tagasi minema, mina aga tõttan Enelile ja Kallele järgi. Tõusen järgmise moreeni harjale. Enel pikutab tuulevarjus ja Kalle mõõdab kõrgust - altimeeter näitab 5000 m. Tagasiteel kohtame Kristot, kes sama retke läbi teeb.
Pöördume tagasi laagrisse. Seal on tõsiselt rahvarohkeks muutunud. Koguneme taas söögituppa ja veedame õhtusöögini aega. Olevil valutab pea. Arutame homset käimist. Kuna libedatel rajalõikudel on pimedas eriti ohtlik ning lisaks ei tunne kõik ennast suures kõrguses hästi, otsustatakse, et kuni kuruni käime kõik koos - ohutuse mõttes. Otsustame end varakult magama sättida, sest äratus on plaanitud kella neljaks, et poole viie paiku teele asuda. Nii vara sellepärast, et päev on pikk ja juba keskhommikul hakkavad kurul väga tugevad tuuled puhuma. Tellime kerge hommikusöögi, sest homme lõunat ei saa. Loodame, et see valmib tellitud kellaajaks.
Kui oma tubadesse lähme, võtab enamus meist laost lisateki. Loobun sellest, sest minu magamiskott on end väga soojana näidanud. Magan siiski katkendlikult, sest hinges on ärevus homse kurutõusu pärast. Kas kõik jõuavad ikka üles? Enda pärast isegi ei muretse, sest olen end terve matka väga hästi tundnud - kordagi pole olnud, et ei jõua. Korra käin ka vetsus. Õues on külm. Tumedas öötaevas siravad teravad tähetäpid. Tähtkujud on tundmatud.

13. november 2004, laupäev, 9. matkapäev

Thorung Phedi High Camp - Thorung La kuru (5416 m) - Muktinath (3800 m)Juba poole öö ajal hakkab akna taga telklaagris liikumine. Kui kell lõpuks 4 saab, ronime magamiskottidest välja, paneme kõik olemasolevad riided selga ja pakime koti. Suundume söögituppa. Meie ukse ees olnud telgid on kadunud ja ka söögitoas magajad pakivad juba asju. Ootame oma tellitud omletti, kuid see hilineb. Teised trekkerid ei söö üldse! Kui meie hommikusöök viimaks tuuakse, selgub, et enamus meist ei taha samuti üldse süüa. Pigistan endale 2 portsu sisse, sest omlett mulle meeldib ja tean, et raske päev on ees. Tanel peab traditsiooniliselt ülejäägid ära sööma, kuid erilist isu ei paista temalgi olevat. Joogiks oleme tellinud hot chocolate'i ehk meie mõistes kakaod. On teine päris hea. Olevil valutab endiselt pea ja Kadri näeb halb välja. Nad polevat terve öö üldse maganud. See teeb murelikuks. Kordame veelkord eilset kokkulepet, et käime kuruni koos.
Kell 5 saame siiski minema. Ees ootab peaaegu 600 m tõusu ja siis 1800 m laskumist. On pime ja tuleb taskulambid põlema panna. Oleme kõrglaagrist ühed viimased lahkujad, kuid altpoolt Thorong Phedist näeme tõusmas tulukeste rida. Ka ettepoole vaadates näeme nagu jaaniussikeste rodu mööda mäekülge looklevat. On väga külm (-14^o). Kuigi tahaks sooja saada ja kiiremini astuda, jään kokkulepitult lõppu. Juba esimesel libedal lõigul kulub aega ja esimesed kaovad silmist. Kadril ei põle taskulamp. Näitan talle valgust. Olev on pahane, et esimesed ei oota. Boss kardab libastumist ja on väga ettevaatlik, kuid libedast kohast ülesaanuna kaob temagi.
Pimedust jätkub terveks tunniks. Siis ahetab ning võib taskulambid ära panna. On endiselt külm. Temperatuur on küll ilmselt hakanud tõusma, kuid samas tõuseb ka tuul. Kõnnin Kadri järel. Iga kord, kui ta peatub, seisatan ka mina. Olev, Anne ja Tõnis on ka meiega. Mingil hetkel jääb Tõnis meist veidi maha, kuid nähtaval on ta kogu aeg ja tema pärast ma ei muretse - tema kotti tassib kandja ning enesetundel ei paista tal ka viga olevat. Ikkagi vana mägihunt. Kadri aga ei jõua ja külmetab kohutavalt.
Päike valgustab juba kurust vasakul asuvat Khatung Kangi (6484 m) ja tõuseb kiiresti idapoolsete mäeharjade kohale. Tuul tugevneb üha. Kui seisatame, teen mõne pildi, kuid digikaameraga, sest ei taha seljakotti Zeniti otsimiseks seljast võtta - nii külm on. Hea meelega läheksin minagi oma tempoga minema, kuid ei saa viimaseid maha jätta. Oma varasematest mägimatkadest tean, et kui jõudmisega on probleeme, siis tuleb minna oma maksimaalse tempoga, sest aeglasem käimine väsitab. Kuna mul aga jõudu jätkub, siis jään endist viisi lõppu. Liigume edasi viiekümne meetri kaupa, siis tõmbame veidi hinge ja lähme jälle. Kui peatume, möödub meist alumisest laagrist tulevaid turiste. Isegi mõni muul tuleb.
Rada lookleb kuru poole üle laugete moreenvallide. Vallide varjukülgedel on õhuke lumekord, päiksepoolne külg on lumevaba. Õige tee tähistamiseks lumisel aastaajal on püsti pandud pikad metallteibad. Umbes poolel tõusul on teemaja, kuid meie astume vaid korraks tuulevarju ja läheme siis edasi. Üsna kuru eel märkame rajast vasakul mälestusmärki AMS-i (Acute mountain sickness - äge mägihaigus) surnud inglise noormehele. Sellega peab ettevaatlik olema. Ainus võimalus inimest aidata on kiire laskumine. Mägihaiguse profülaktikaks on korralik aklimatiseerumine. Arvan, et meie oleme hästi ette valmistunud - pikaldane tõus ja viimaste päevade radiaalid annavad piisava aklimatiseerumise. Küll aga näeme kurul ühte kandjatega grupi neiukest kokku vajumas, kellele siis kähku süstal reide lüüakse ja kiiresti kahe kandja poolt alla talutatakse. Poolel laskumisel näeb ta juba üsna kobe välja.
Viimaks hakkab kurusadul lähenema. Viimastel moreenidel tuleb meile vastu Kristo, kes võtab Anne koti ja viib selle kurule. Korjan maast koju viimiseks 5 kivikest. Kui kurule jõuame, sööstab meile vastu nii tugev ja külm tuul, et ei märka kohe kellagi vaadata. Hiljem arvestan, et jõudsime kurule umbes 8.30-8.40. Kurusadul on lai, meenutab Põhja-Tjan-Šanis asuvat Kokbulaki kuru. Reisikirjanduses nimetatakse Thorong La kuru vahel maailma kõige laiemaks kuruks. Kuidas seda mõõta? Vaevalt, et keegi kunagi kurude laiust ka mõõtnud on … Kurul paikneb väike teemaja, mis on rahvast pungil täis. Ei hakka sisse minema, vaid teen väljas pilte. Nüüd tuleb küll Zenit välja otsida. Riputan ta seljakoti külge, et ka hiljem saaks pilte teha. Lähen mõned sammud kõrgemale, et kuru ennast ka pildistada. Kurusadulal lehvib tuhandeid palvelippe. Mul on püksitaskus rätik, mille servast ma 1992. aastal Põhja-Tjan-Šani mägimatka alustades Almarazanis riba rebisin ja põõsa külge sidusin. Nüüd sidusin selle taskuräti palvelippude sekka Thorong La kurul.
Pildistan palvelippude merd ja lasen endast pilti teha palvelippude taustal. Rahvast liigub palju, kuid keegi ei peatu kauaks. Kuigi termomeeter näitab nüüd vaid -3^o, on tuule tõttu endiselt väga külm. Külma tõttu on minugi pildivalik kurul üsna juhuslik. Näiteks ei märganud ma teha ühtegi pilti tuldud teele.
Meie omad on juba kõik laskuma hakanud, vaid Tõnis on veel teemajas. Ta arveldab oma kandjaga ning võtab seljakoti taas enda selga.
Tõttan äsja minema hakanud Kristole järele. Üle kuru avanev vaade rabab oma pruunika ja kõrbenud tooniga ning suhteliselt ühetasaste mägedega. See on põhimõtteliselt Tiibet. Ületasime ju praegu Himaalaja peaaheliku. Kuskil ees on ka Mustang - reklaami järgi viimane keelatud kuningriik (tegelikult Nepaali provints, millesse raske pääseda). Vahetult pärast kurusadulalt laskumist on veidi laugem ala, kus teeme pisikese peatuse ja koguneme kokku. Kalle, Enel ja Tanel on küll juba kaugemal. Siin on tuul vaiksem. Sööme halvaad ja lutsukommi, teeme pilte. Tagasivaates paistab päike otse üle kurusadula. Kuru naabertipul Khatung Kangil lehvivad lumelipud. Eespool hakkab mäeharja varjust välja ilmuma lumine püramiid - see on üks raskemaid kaheksatuhandelisi Dhaulagiri (8167 m). Muide, hukkunute arvult tippujõudnute suhtes hoiab kurba esikohta Annapurna.
Meist möödub uhkete tuttidega ehitud muulakaravan. Kadril on juba parem ja puna tuleb põskedele tagasi. Laskume edasi koos. Esmalt on rada üsna lauge ja lookleb mööda suurt moreenvalli. Seejärel tuleb järsk laskumine üle vasakpoolse mäenõlva ja moreeni vahelise vao. Mäenõlv on kaetud jäise lumega ja rada on mõne koha peal väga libe. Ees liikuva kandjatega grupi saatjad raiuvad seal kirkadega astmeid. Kasutame meiegi neid. Boss aga leiab olevat targema minna mööda vao põhja ja jõuab meist enne teisele poole lumelaike. Rada aga pöördub keskmoreenile tagasi ning järgneb väga järsk laskumine. Allpool avanev pruunikaspunane maastik meenutab Marsi vaateid. Oh õudust - mõned ronivad siitpoolt ka üles. Oleme õnnelikud, et meil oli kergem tõusta. Paljudele valmistab aga laskumine ka probleeme. Tegelikult on muidugi üsna raske pidevalt pidurda oma keha ja seljakoti inertsi. Enamus õnnetusi juhtub mägedes laskumistel. Õnneks mitte meil.
Lõpuks jõuame moreenvalli lõpuni ja Jhong Khola jõe alguseni. Siin asub ka teemaja, kus juba palju teelisi puhkamas. Näeme omapärast vee soojendit - paraboolpeegli fookusesse asetatud potti. Janukustutuseks tahaks midagi magusat. Mõned võtavad mahla, mina otsustan Coca-Cola kasuks.
Pärast peatust tõttan koos Kristoga pikema sammuga minema - justkui tahaks hommikust venimist tasa teha. Nüüd on juba laugem laskumine. Ületame mööda rippsilda kuiva kõrvaljõe sängi, jõuame päris kiiresti Muktinathi lähedusse ja jääme teisi ootama. Vastikult pikk ja osaliselt ka järsk laskumine on selja taha jäänud. Veidi allpool on valge müüriga ümbritsetud Muktinathi templite kompleks (klooster?). Aia sees on palju puid, kuid need on lehtpuud ja raagus. On ju talve algus. Võrreldes ümbritseva lageda ja kõrbelise tõngermaaga võib see koht kevadel kaunis olla. Muktinathi pühamud on tähtsaks hinduistide palverännakute kohaks kuid on olulised ka budistidele. Siin asub ka Imepärase Leegi Tempel, milles põleb maa seest immitsev looduslik gaas. Seda me kahjuks ei näe, sest sellese templisse ei lasta valgeid sisse. Istume Kristoga ja mõnuleme päikese käes. Üle mäeharja paistab kriipsuke lumiseid tippe. Kas üks neist ei võiks olla Annapurna I? Otse ees on kõrvuti pilveräbalates ja lumelippudes Dhaulagiri ja Tukuche (6920 m).
Kui kõik on meile järele jõudnud, laskume kloostrist mööda. Esimese hotelli juures hüüavad meid katuserestoranist juba ammu kohale jõudnud Enel, Kalle ja Tanel. Hotellil on kõlav nimi Moonlight ja vesi on seal isegi soe. Toad on valgeks lubjatud seintega ja puhtad. Laotame oma kraami laiali, käime dušši all ja joome õlut. Kui kõik on piisavalt puhanud, lähme tagasi kloostrisse. Kloostriväravates müüakse igasugu kraami. Tanel ostab endale kamasutra motiividega laeka. Mulle pakuvad huvi kivistunud ammoniidid, kuid loodan neid ise leida. Gali Kandaki orus peaks neid olema.
Teeme ringi müüriga ümbritsetud pühamute territooriumil. Huvi pakub veega ringiaetav palveveski (mis on küll katki) ja 108 loomapeast voolav püha vesi. On need draakonipead või lehmapead? Eemal mäenõlval on midagi, mis meenutab surnuaeda. Ometigi pole need kääpad, vaid lihtsalt maapinnale laotud pisikesed sambad (stuupad?). Arutleme, kuidas siin surnutega ümber käiakse. Hinduistid kasutavad ju üldiselt põletusmatust jõe kaldal. Tiibetlaste iidne komme oli surnute mägedesse viimine, tükkideks raiumine ja kotkastele jätmine. Kuidas tänapäeval on? Selget vastust ei saagi.
Õhtusööki oodates ja teed lürpides istume ümber laua. Siin tuuakse mitmel korral laua alla soojenduseks hõõguvaid süsa, mis spetsiaalsesse tünni valatakse. On tõesti mõnusalt soe. Eriti siis, kui Boss kraamib lagedale oma üle kuru veetud konjakipudeli.
Madisel on saapad ikkagi ära lagunenud. Ta püüab minuga kaupa teha, et ma müüks oma saapad talle. Nimelt on tal plaanis meist Nepaali maha jääda. Sama lennukiga, millega meie ära lendame, tuleb tal abikaasa siia. Nad plaanivad käia ABC-s (Annapurna Base Camp) ja Tiibetis (kui viisa saavad). Luban mõelda, kuid hommikul ütlen talle siiski ära. Mine tea, ehk on kunagi siiski veel võimalus mägedesse minna, pealegi on mul talvesaapad ka üsna otsakorral. Loodetavasti leiab Madis Katmandust endale saapad. Tegelikult oleks ka meie marsruudi võinud ära käia korralike matkatossudega, kuid saabastega on muidugi kindlam.
Kõigil on hea tuju. Oleme kuruga ilma kadudeta hakkama saanud. Enamus (va vana matkaja Tõnis ja Elbrusel käinud Kristo) on püstitanud isikliku kõrgusrekordi. Pärast õhtusööki siirdume varakult (18.30) magama - on olnud pikk ja väsitav päev.

14. november 2004, pühapäev, 10. matkapäev

Muktinath - Eklobhatti - Marpha (2670 m)Hommikul jätan tuppa aknalauale postkaardi Eesti lipuga. Saame minema poole kaheksa ajal. Ees ootab pikk päev - plaanis on jõuda Marphasse. Aga oleme optimistlikud - tee läheb nüüd ju allamäge.
Küla on alles varjus, kuid mäetipud on juba päikesevalguses. Peagi kerkib ta ka külatänavat ja jõeorgu valgustama. Muktinathi keskväljakul on vaja end järjekordselt ACAP-i kontrollpostis kirja panna. Otse tänavale paigutatud kangastelgedel koovad naised ilusaid triibulisi salle. Kui külast välja saame, võlub mind paremal orus avanev vaade. On ju aastaaja järgi talv ja nii on kõik pruuni värvi, kuid iga põllulapp on omas toonis. Teen sellest mitu erinevat pilti. Pildistades jään teistest mõnevõrra maha. Vastu tuleb lehma karjatav 3 - 4 aastane poisike. Eks igal on oma tööd teha…
Laskume. Peagi jõuame järgmisesse kõrgel jõekaldal asuvasse külla - Jharkoti. Tõnis tahab siin üles leida kohalikku kloostrit. Pisukese ekslemise järel põnevatel kitsastel kivitänavatel leiabki. Maksame aga 100 Rs ja saame sisse ka templisse. Muidugi tuleb seal saapad jalast võtta. Templis on kaks suurt istuvat Buddha kuju. Kujude kõrval nišis on raamatukogu: kirevate tikanditega mustrilistes puukarpides peaks peituma raamaturullid. Templi nurga tagant aga avaneb vaade Thorong La kurule.
Jätkame laskumist piki Jhong Kholat. Jõgi on endiselt sügaval kanjonis. Kanjoni seinad on konglomeraadist, millesse on jõe vastaskaldal uuristatud koopaid. Tõnise väitel on neis 3000 aastat tagasi inimesed elanud, ainult et keegi ei saa aru, kuidas nad nendele koobastele ligi said. Koopad asuvad ühtviisi kaugel nii oru põhjast kui ülemisest äärest. Ja need nõlvad on tõesti peaaegu püstloodis.
Hakkame lähenema ees paistvale laiale Kali Gandaki orule. Heidame veel viimase pilgu selja taha Thorong Lale ja lõikame veidike nurka. Üle Kali Gandaki ja paremale jõe ülemjooksu poole jääb Mustang. Kuidas küll seal elatakse? Ümberringi on tõeline kõrbemaastik (nagu Karakumis Väikestel Balhaanidel) - klibune kruus, millel üksikud madalad okkalised puhmad.
Jõuame Kali Gandaki kohale - kõrgele nõlvale. Otse all orulammil on põldude muster - samamoodi eritoonilised pruunid lapid nagu Mukthinathi lähistel. Erinevuseks on kollased lehtpuud - siin on veel lehed langemata. Allavoolu kõrguvad oru kohal Dhaulagiri ja Tukuche, mis jäävad meie saatjateks mitmel päeval - niivõrd suured on nad. Ja suur on ka Kali Gandaki org - laiust terve kilomeetri kandis. Praegu niriseb seal mitmes harus vaikne jõeke, kuid mussooni ajal on vett ilmselt märksa rohkem. Veendume selles hiljem, kui näeme, et põhilised rajad looklevad ikkagi jõest oluliselt kõrgemal, kuigi praegusel kuival aastaajal kasutatakse käimiseks jõepõhja.
Kali Gandaki voolab läbi Himaalaja peaaheliku. Kaua ei saanud ma aru, kuidas see võimalik on. Nüüd saan - lihtsalt jõgi oli juba enne olemas, kui Himaalaja laamade kokkupõrkel kerkima hakkas. See kerkimine oli väga aeglane ja nii suutiski jõgi oma sängi säilitada, uuristades maailma kõrgeimasse ahelikku sügava kanjoni.
Laskub meiegi rada järsu käänuga alla jõe äärde. Jõuame Eklobhatti külla, kus teeme lõunapeatuse. Istume päikese käes laudade ümber. On soe ja ühtlasi külm - kui tuleb tuulehoog.
Pärast lõunat jätkame teed jõe orus. Vaid mõnes üksikus kohas, kus jõgi vastu kallast põrkub, tuleb ronida mööda suvist rada veidi kõrgemale. Muidu saame pika sammuga astuda mööda jõepõhja allavoolu. Tegelikult pole mööda erimõõdulisi ümaraid kive kuigi mugav kõndida.
Vaevalt saame Eklobhattist minema, kui märkame altpoolt meile vastu tõttavat tolmupilve - algamas on kuulsad pärastlõunased vastupuhuvad tuuled (vastupuhuvad muidugi laskujatele). Teen tõusvast tolmupilvest ühe pildi ning pakin mõlemad fotokad seljakotti varjule.
Vahin hoolega jalgade ette - kaardi järgi peaks selles orus leiduma kivistisi (ammoniite). Tegelikult pakuti neid Muktinathis ka müüa - olid sellised mustad ja läikivad. Lootsin neid ise leida ja ei küsinud hindagi. Tegelikult osutub mu lootus petlikuks. Eks kohalikud on ammu kõik väljailmunud ammoniidid kokku korjanud ja rahaks teinud. Näeme ka traktorit, mis käru järel, läbi jõe sõidab. Huvitav, kuidas need traktorid siia on saanud - kas juppidena kandjate seljas või lennukitega (ega sinnagi suured tükid mahu).
Pika marssimise järel hakkab eespool paistma suurem asula - jõuame Jomosomi. Kõigepealt on mingi suurem kool, tundub, et militaarne õppeasutus. Suhteliselt korralikud majad ja suur jalgpalliväljak. Just Jomosomist viib rada otse üles Tilicho järvele ja sealt edasi Manangi, kuid see M. Herzogi poolt omal ajal läbitud tee on tänapäeval suletud, sest läbib sõjaväe ala. Praegu on kasutatav veidi kõrvalt kulgev marsruut (eeldab telkide kasutamist, sest hotelle pole).
Kõnnime mööda pikka külatänavat allavoolu ja ületame seejärel Kali Gandaki, minnes tema paremale kaldale. Teeme pisikese peatuse ja ootame kõik kokku. Õnneks pole me sellel tasasel maal üksteisest eriti kaugele jäänud.
Jomosom on kohalik suurem keskus. Edasi minnes näeme külatänava (linnatänava?) ääres mitmete lennufirmade reklaame. Eriti teeb meile nalja firmanimi Sita Air. Jomosomi lennuväli kulgeb piki jõeorgu küla ja jõe vahel. Praegu valitseb seal vaikus, kuid nagu järgnevatel päevadel kogeme, saalib hommikuti Jomosomi vahet terve hulk pisikesi lennukeid. Hommikuste lendude põhjuseks on ilmselt lõunast kerkivad tugevad tuuled. Mägede vahel piki orgu lennates on ilmselt niigi vaja ettevaatlik olla, et mitte vastu mäge põrgata, eks tuul teeb lennu veelgi ohtlikumaks.
Jomosomi teises otsas märkame ka Internetipunkti - jällegi üle satelliidi, kuid sedapuhku märksa odavama hinna eest (kahjuks ei mäleta täpset hinda, oli vist midagi 100 Rs kanti 10 minuti eest). Oleme Annega viimased, kes arvutite ligi pääsevad ning jääme seetõttu teistest maha. Anna on mulle saatnud kaks isadepäeva kaardi - on ju just täna isadepäev. Merike on ühele kaardile jutu juurde kirjutanud, kuid ta ei tea, et kaardile lisatava teksti pikkus on piiratud. Nii katkebki kiri poolelt sõnalt. Saan teada, et kodus on kõik korras. Merike on käinud meeskooride laulupäeval oma kooriga, Maria aga koos Anna ja oma sõbrannadega on Joosepi hoidmisega kenasti hakkama saanud. Mulle on Isamaaliidult tulnud särk ja müts - Merike ei saa aru, miks, kuid ise tean küll - see on kevadise Euroliidu valimiste reklaamikampaania särk ja müts (neil ju ei jätkunud tookord). Saadan vastu lühikese kirja ning tõttan Annega teistele järele. Ühel teeristil näeme Tõnist meid ootamas. Ta kartnud, et me oleks valesti läinud. Üks rada keerab tõepoolest üles küla poole.
Jätkame teed juba kolmekesi. Päev kaldub juba õhtusse, meie aga tahame Marphasse jõuda. Õnneks pole enam palju jäänud. Paremalt laskuva lisajõe säng on praegu peaaegu kuiv, kuid võimsad varingujäljed osutavad võimalikule ohule mussooni ajal. Üleval mäeharjal näitab Tõnis meile vana kloostrit. Uus klooster on suur ja kõrgete valgete müüridega ning paikneb Marpha keskel. Jõuamegi külla, mis on kohalik õunapealinn. Nimelt kasvatatakse siin ohtralt õunu, mida tassitakse mujale müügiks nii toorelt kui ka kuivatatult. Õunad näevad head välja, ei jää sugugi alla meil müüdavale Poola kaubale :-)
Kell saab viis, kisub juba hämaramaks. Päike on kõrgete mägede taga. Siseneme Marphasse. Siin on eriliselt kenaks tehtud palveveskitega manimüür - kõik kenasti värvitud. Peagi jõuame teistele järele. Nad on juba meile hotelli otsinud. Alles kolmandas kohas jätkub kõigile kohti. Siia ulatuvad juba ka lühemate trekkide marsruudid ja seetõttu on rahvast palju. Näiteks on populaarne lennata Jomosomi ja sealt jalgsi laskuda.
Meie hotell Dhaulagiri paikneb otse kloostri kõrval. Hotellil on väike siseõu, toad on teisel korrusel ümber õue. Jagame ruumid, mis on huvitaval kombel üsna erineva kvaliteediga. WC on selle eest veega ja potiga, nii et ei peagi tavalisel viisil kükitama ja hiljem pangega vett peale valama. Ka söögituba näeb uhke välja. Alumisel korrusel on dušširuum, milles isegi üsna leige vesi. Siiski mitte soe. Seisan tükk aega järjekorras, sest kaks prantslast mulistavad seal pikalt. Lõpuks saan siiski pesema. Õhtusöögi ajal märkame, et big pot teed hakkab väiksemaks muutuma. Järelikult oleme tõepoolest allapoole jõudnud.
Õhtul voodis ajame Bossiga kaua juttu. Maja ümber käib mingi lärm. Tundub, et kõrvalmajas, mille sein meie akna taga vaid üle 1 m laiuse kitsa kivise tänava, käivad õhtused kohalike kohtingud.

15. november 2004, esmaspäev, 11. matkapäev

Marpha - Kokhetanti - Ghasa (2010 m)Hommikul lubame endale veidi hilisemat ärkamist ja kokad lubavad endale söögiga hilinemist. Minema saame alles veidi enne poolt üheksat. Algul kõnnime mööda kitsast kiviplaatidega sillutatud külatänavat, mis lookleb külg külje kõrvale ehitatud majade vahel. Seejärel ilmuvad majade ümber ka aiad. Küla lõppedes jätkub meie tee laias Kali Gandaki orus. Tee äärde ilmuvad artšapõõsad, elektripostid. Paremal kõrgub lumelippudega Tukuche, Dhaulagiri on tema varjus. Astume pika ja kerge sammuga mööda laia teed. Ilmselt sõidavad siin ka traktorid või muud neljarattalised. Puude-põõsaste kollane on segamini rohelisega - laskudes läheb maastik järjest suvisemaks. Vasakul üle jõe on laiali puistatud väikesi künkaid, tagumised esimestest järjest kõrgemad, kuni viimaseid kroonivad juba lumised harjad. Siiski on aru saada, et tegemist on suhteliselt madalamate tippudega - lumi on hõre.
Ees ilmub nähtavale järgmine asula - Tukuche - mille kirjutas kuulsaks M. Herzog oma "Annapurnas". Pildistame küla kohal kõrguvat samanimelist tippu, puuriitu majakatustel, kivist jalgpalliväljakut. On ka Internetipunkt, kuid kuna alles eile sai kirju saadetud, siis jääb see siin seekord vahele.
Rada jätkub Kali Gandaki paremal kaldal. Kord kõnnime jõepõhja munakatel, kord tõuseme jõeäärsele kollasest liivakivist (?) kaljunukile, et pääseda mööda vastu kallast põrkuvast jõevoolust. Rahvast liigub palju mõlemas suunas - nii kohalikke kui ka turiste. Pea kohal lendavad edasi-tagasi lennukid. Jõe vasakul kaldal ilmuvad metsaste küngaste varjust järjest nähtavale kolm lumist tippu. Need on Nilgirid - South (6839 m), Central (6940 m) ja North (7061 m). Larjungis avaneb uhke vaade otse küla kohal asuvale Tukuche tipule koos sellelt laskuva liustikuga. Teeme nii mõnedki pildi üle külakatustele laotud puuriitade ja lehvivate palvelippude lumesabaga Tukuche poole.
Laskume aga ikka edasi. Tee äärde ilmuvad taas himaalaja männid. Tegelikult on siin päris ilus, ainult et pole aega nautida - muudkui ruttame aga edasi. Teen siiski mõned kenad pildid jõeorust üle männilatvade.
Siis muutub Kali Gandaki org ootamatul kitsaks. Rada tõuseb kõrgele kaljunukile ja viib sillale, mida mööda jõe vasakule kaldale läheme. Seal järgneb veel üsna järsk tõus, et ületada järjekordne kaljunukk ja seejärel laskumine. Rada kulgeb suurte oksapuude vahel. Osad neist on hiiglaslikud jugapuud. Meil on nad madalad põõsad, siin nagu suured kuused. Jõuan järele eeskäijatele, kes midagi hoolega arutavad. Mida - ei mäleta.
Rada laskub jõeäärsele tasasele alale, kus asub Kokhethanti küla. Paremal märkan oranžide marjadega puud - see on astelpaju. Teeme siin lõunapeatuse. Valime einestamiseks "katuserestorani", mis kodustes tingimustes üsna ohtlikuks loetaks - üles viib kipakas trepp, katusel endal aga puudub igasugune ääristus, nii et võib otse õuele maanduda. Tellime lõuna ära, mis kantakse ette koos viimaste saabujatega. Naudime katuselt Dhaulagirile avanevat vaadet. Kahjuks peidab viimane end osaliselt pilvedesse.
Kui teed jätkame, märkame ühelt katuselt piiluvat kolme plikatirtsu. Teen kähku pilti. Ilmselt ei saanud aparaat päris hästi aru, mida või keda ta heleda taeva taustal pildistama pidi ja nii sain omapärase pildi tumedatest patsikestega profiilidest.
Veel korraks laieneb jõe org, et siis lõplikult kokku tõmbuda. Dhampust Kalopanisse viib sild meid taas jõe paremale kaldale. Just siin avanevad terve retke jooksul ainsad vaated Annapurna I (8091 m) - esimese kaheksatuhandelise - suunas. Kahjuks paistavad lumised tipud pilveräbalate vahelt. Teen siiski mõned pildid ka oletatavast Annapurnast. Kuskil seal pilvedes on ka 27. aprilli kuru, üle mille viis esmavallutajate tee Annapurnale. Ka juba selja taha jääv Dhaulagiri on peitunud pilvedesse.
Kalopanile järgneb Lete - jällegi Herzogi poolt kuulsaks kirjutatud. See on tõepoolest ülevalt kivide ja jää kuningriigist laskujale paradiis - kena külake, ilusa plaatidest tänavaga, mille vahel kohati isegi muru rohetab. Järjekordne ACAP-i kontrollpunkt. Pärast ilmub hetkeks pilvede vahelt nähtavale Dhaulagiri. Teen pilti mäest ja lasen ennast pildistada mäe taustal. Taban ka Dhaulagiri liustiku.
Kuigi külamajad paiknevad hõredalt, on tee endiselt sillutatud, kahel pool aga kulgevad kiviaiad.
Äkitselt lõpeb kena tee maalihkega. Siit viib alla järsk siksakitav rada. Meil rühivad vastu kandjad jämedate prussidega. Ise vist ei jõuaks sellist lohistadagi … Pärast laskumist ületame väikese kõrvaljõe (Lete Khola), rada jätkub kõrgel nõlval. Vasakul on näha mitmeid Kali Gandaki poolt kaasa viidud mäenõlvasid, õigemini küll seda, mis mäenõlvast järgi on jäänud. Okasmets asendub juba segametsaga, kus puud rohelised. Rada on kohati märg. Metsa all tundub, et hämardub. Tegelikult veel mitte. Läbime veel ühe pisikese paari majaga niru küla ja ületame kõrvaljõe (Kaiku Khola), milleks tuleb orgu laskuda ja teisel pool mööda treppi taas üles ronida. Paljudes kohtades on raja ääres kivipingid, kus kandjad saavad jalga puhata, toetades end koos kandamiga pingile. Istume meiegi ühel sellisel veidi ja jätkame teed. Kaugel see Ghasa veel on!
Õnneks ei lähe enam kaua. Rada, mis vahepeal lausa kaljukarniisil turnis, laskub ja jõuabki suurema külani, mis, nagu hiljem selgub, mitu kilomeetrit pikk on. Vahetult enne küla leian kaks ilusat männikäbi. Panen need oma kotti Manangi mahajäetute asemele.
Kuna Tõnis ütles meile, et ööbimiseks tuleb valida hotell Florida, siis uurime veidi küla alguses olevat plaani, kus kõik hotellid peal. Üllatusega märkame, et plaani tuleb lugeda mõnevõrra harjumatult - paremalt vasakule. Selgub, et meie hotell on esimene.
Kella poole viie ajal siseneme üsna viisakasse kohta, kus ruumid ümber sisehoovi reas. Hoovis aga kasvavad kenad punaste marjadega põõsad, mis meil lillepotis korallmarja nime all kasvatamist leiavad. Hot shower pole muidugi eriti soe, aga pesta kannatab (kodus vist küll ei kannataks!). Kõik on juba kohal, ka Tõnis tuleb, kuid ootamatult selgub, et Kadri ja Olev pole tulnud. Keegi isegi ei ole märganud nende puudumist! Kui hakkan otsima nende tuba, siis selgub, et see on tühi. Tõnis ütleb, et nad läksid enne teda ära (peatuspaigast Kaiku Khola ääres). Keegi pole neid möödumas näinud. Muidugi ei olnud meist kedagi ka tee ääres. Jooksen läbi küla allapoole, kuid majad lõpevad, aga neid pole (hiljem selgub, et pool küla oli veel ees).
Tagasi hotelli jõudnud, haaran Kristo kampa ja läheme tuldud teed tagasi. Käime ära peaaegu Kaiku Kholani, kuid ei kedagi. Juba heidame pilke ka üle järsakuserva alla. Meenub üks vastu tulnud kentsakas eit … Arutame tõsimeeli inimröövi võimalust maoistide poolt. Kui hotelli jõuame, on juba praktiliselt pime. Tanel oli läinud veelkord allapoole ja tuleb mõne aja pärast koos kadunutega. Nad olid plaani valetpidi lugenud ja otsisid hotelli mitme kilomeetri pikkuse küla teisest otsast …
Lõpp hea, kõik hea. Tellime õhtusöögiks suure portsu dhal bhat'i ja selle juurde ohjeldamatult sooje SAIU. Lubame endale ka õlut - pinge langus pärast kadunud kaaslaste leidmist.
Arutame edasist marsruuti. Plaani kohaselt peaksime tõusma veel Ghorepani mägiplatoole ja ronima Poon Hillile, et nautida päikesetõusus kuulsat vaadet Annapurnale ja Machhapuchhrele. Kuid Ghorepani kandis on alailma maoiste olnud ja ilm on ka suhteliselt pilviseks muutnud, pealegi oleme mägesid juba piisavalt näinud … Kui võtaks hoopis Chitwani rahvuspargi ette? Näeks ka teistsugust Nepaali (terai'd). Vaevalt et niipea (õigem oleks vist üldse öelda) siiakanti satub. Jätame mõtte idanema ja otsuse homseks õhtuks pärast suplust kuumaveeallikas otsustada.

16. november 2004, teisipäev, 12. matkapäev

Ghasa - Rukse Chhahara - Tatopani (1190 m)Hommikul saame minema mõni minut pärast kaheksat. Näeme nüüd isegi, kui pikk see küla on ja kus Kadri - Olev ära käisid. Meie tähelepanu pälvivad teeäärsetes aedades kasvavad roosas õitemeres viljapuud. Aastaaja järgi on ju sügis. Keegi on kuulnud, et need võivad olla mandlipuud. Kahjuks pole hetkel ühtegi kohalikku silmapiiril, kelle käest küsida oleks võimalik.
Rada, mis kulgeb jõe paremal kaldal, laskub järsu keeruga sillale. Sillapeal aga tuleb meil järjekordses kontrollpostis (sedapuhku sõjaväelises) end registreerida. Vasakul kaldal jätkub rada kõrgel jõe kohal. Paremal kaldal on näha umbes samal kõrgusel rohtunud rada. Huvitav, miks see maha jäeti? Meie rada aga laskub pisikesele jõe kohal kõrguvale horisontaalsele platoole, kus asub ka paari majaga küla, seejärel aga laskub mööda trepistikku jõele lähemale. Tänane päev on üldse üks suur laskumine - üle 800 meetri. Seepärast on üksjagu ka küllalt järske laskumisi, aga muidugi ei puudu ka pisikesed (ja sama järsud) tõusud, kui peame üle mõne mäenuki ronima.
Kopchepanis kõnnime mööda külatänavat sidrunipuude ja jõulutähtede all. Varsti ületame taas Kali Gandaki. Rajal on elav liiklus. Kohtame eriliselt suurte koormatega kandjaid. Selgavõetud kandilises metallkorvis paistavad mingid riideesemed, nende otsa on laotud virn tundmatu sisuga pappkaste, kõige otsas veel paar reisikotti. Kokku ületab kandami kõrgus tunduvalt kandjate kasvu. Ühel on aga seljas kaks suurt sinist plasttünni, mille otsa omakorda mitmeid asju laotud. Kandjate pildistamise käigus selgub, et minu seljakotil istub mingi suur ritsikas. Madalamates orgudes on meie pidevaks saatjaks olnud tsikaadide sirin. Lootuses, et nüüd on üks neist õnnestunud tabada, tehakse minu tagumisest poolest mitu pilti.
Paremalt langeb väike kõrvaljõgi Rukse Khola vaimustava kosena. Teeme jälle pilte ning jääme kose jalamile väikse teemaja terrassile istuma. Siin saame lisaks teele pärmitaignast saiakesi tellida. Huvitaval kombel on need üsna kallid - kaneelisai (tõsi küll, päris suur) maksab 60 Rs. Ilm on ootamatult soojaks muutunud. Üle paljude päevade paneme end taas lühikesse vormi.
Läbime Rukse Chhahara küla. Näen kiviaia taga päris kena pühvlit ja otsustan temast pilti teha. Pühvel aga ei taha kuidagi minu poole vaadata. Teen siis "Muu!", aga ei midagi. Kordan oma häälitsust mõnevõrra nõudlikumal toonil. See mõjub. Pühvel pöörab end, vaatas, võtab hoogu ja sööstab minu poole. Teen kähku pildi ja lasen jalga. Samas kõrval seisev turist saab ilmselt ehmatuse osaliseks. Õnneks on kiviaed ees ja peatab ründaja.
Näeme mitmeid huvitavaid taimi. Kiviaedadel kasvab särav piimalill ("Kristuse kroon") - kaitseb ja kaunistab. Ühe aia ääres on ämmakeelte (kaktuste) okkaline tihnik. Aedades kasvavad banaanid, sidrunid, apelsinid ja mingid suured tsitruselised. Õitemeres bougenvillea'd ja punased jõulutähed on tavalised ilutaimed. Näeme ka härgadega kündmist kitsal põllusiilul, kus vaevalt ruumi paarisrakendi ümberpööramiseks.
Juba kella kaheks jõuame Tatopanisse - meie tänasesse sihtpunkti. Külla sisenemisel näen kivitrepil istumas kahte armast murjanit, kellest pilti teen ja seejärel oma tagavarast paar säilinud karamellkommi annan. Poiss on veel nii väike, et ilmselt ei oska kommi paberist kätte saada, aga loodetavasti õde või üle tänava lastel silma peal hoidev ema aitab.
Tatopanis liigub palju turiste ja on suured hotellid. Selle koha on kuulsaks teinud soojaveeallikad. Tanel on juba meile ühes hotellis kohad ära kaubelnud ja vastu võtnud söögitoa kohal paiknevad toad. Siis saabub Tõnis, kes arvab, et me peaksime ikka aiamajades ööbima, et kõik vastaks reiskirjeldusele "puhkus apelsinipuude ja jõulutähtede all". Need majakesed on kahjuks kõik juba kinni ja nii peame leppima suuremate majadega aias. Marsime oma tubadesse ja siis on Madise kord vihastada - nimelt on talle kui viimasele tulijale jäänud ainsas vabas toas lai kaheinimesevoodi: "Mina küll Tõnisega ühes voodis ei maga!" Probleem laheneb kähku, sest meil on ju kaks abielupaari, kes meelsasti sellises toas magaksid.
Paneme pesu kuivama, tellime õhtusöögi ja siirdume allikale. See asub seal samas hotelli all jõe ääres. Tuleb vaid läbi aia minna ja trepist alla laskuda. Aias on tõesti armas padrik apelsinidest ja jõulutähtedest. Paljude puude all on hunnikus poolmädaseid apelsine.
Jõe ääres kasseeritakse allika kasutamise eest 15 Rs. Silt hoiatab, et üle 15 minuti ei tohi vees olla. Kuum vesi voolab betoonbasseini, kust siis ülevoolu kaudu jõe poole niriseb. Peseme end kõigepealt ülevoolutoru all seebiga puhtaks. Basseinis ja selle servadel istub päris palju rahvast, kelle hulgas on üksjagu juute. Mõned suitsetavad, asjatundjate arvates kanepit. Basseinis on vesi nii kuum, et ei saagi kohe hooga sisse minna. Istume algul ääre peal ja leotame jalgu. Tasapisi libistame end vette. On mõnus. Tegelikult on hoiatus 15 minuti kohta õige - märkamatult võib üle kuumeneda. Lisaks pidi vesi veidi ka radioaktiivset radooni sisaldama. Pärast suplust oleme mõnevõrra väsinud nagu pärast kõva sauna. Nalja teeb basseini kõrval olev riismattidest putka (mõõdud 2m x 1m), mille uhke silt: Massage center, Sport hair cutting & shaving (massaažikeskus, sportlik (?!) juukselõikus ja habemeajamine). Istume hotelli hoovis ja puhkame väikese õlle juures. Siis võtame ette pisikese jalutuskäigu mööda külatänavat allapoole (meie hotell on küla ülemises otsas). Piilume sisse töökodadesse, vaatame, mida kauplustes müüakse. Kuna hakkab kiiresti pimenema, pöörame otsa ringi ja sätime end hotelli söögituppa õhtusöögi ootele. Läbi avatud ukse saavad mõned meist näha kohalikku koloriiti - jälgida kandjate söömaaega. Kahjuks istun nii, et ei saa sellest osa. Peab märkima, et kandjad (ka turistide omad) söövad ja ööbivad eraldi, koos kohalikega. Sealsamas Tatopanis oli üks nende magamisruumi uks juhuslikult lahti. Heitsime sealt möödudes kiire kõrvalpilgu tuppa - lavats lavatsi kõrval. Isegi nende väikest kasvu arvestades oli see tõeline üksteise otsas magamine.
Tänaseks õhtusöögiks on tellitud steak, mida traditsiooniliselt serveeritakse kuumadelt alustelt. Sööme üle hulga aja kõhu liha kõvasti täis ja võtame õlut kõrvale. Arutame veelkord Poon Hillile minekut. Madis mängib põhimõtteliselt opositsionääri, ülejäänud on otsustanud Chitwani kasuks. Jääb siis nii, et läheme mägedest välja.
Pärast õhtusööki lähme veel korraks tänavale kõndima. Ka pimedas on seal huvitav. Poekesed on kõik avatud. Üle tee asuvas hotellis on algamas (lääneliku muusikaga) tantsuõhtu, kuhu meidki kutsutakse. Ansambel sätib end mängima. Enamus, mina sealhulgas, loobub peoõhtust. Kristo, Madis ja Tanel veedavad seal tund-poolteist koos mõne õllega. Kohalik pop-rock bänd esitab tuntuid covereid U2-st Led Zeppelinini. Tänaval hõljub kanepi hõngu. Oli ju Nepaal oma ajal lillelaste (hipide) paradiis. Siinne odav ja eksootiline elu ning legaalsetest narkootikumidest turgutatud atmosfäär näis vihatud kodanliku elulaadi täieliku vastandina. Eriti populaarne olla olnud Pokhara. Kas allikal kohatud olid lillelaste lapsed, kes tulid emade-isade, nüüdsete korralike kodanlaste, noorusmaadele või lihtsalt uudishimulikud katsetajad? Kas keegi meistki andis uudishimule järele?
Seame sammud oma tubadesse. Olen veel tükk aega unetult voodis. Ühelt poolt segab naabermajast kostuv muusika, mis siiski kella 9 paiku lõpeb. Mõtleks - kell 9! Aga sel kellajal tavaliselt magatakse juba. Teiselt poolt on mõtted juba Eestis. Nädala pärast olen kodus! Matk ja kogu reis on tore, aga kui kodus väiksed lapsed, siis on kolm ja pool nädalat natuke pikk aeg ära olemiseks…

17. november 2004, kolmapäev, 13. matkapäev

Tatopani - Galeswor (1170 m)Hommikul ostan ühest poekesest koju kaasa kuivatatud Marpha õunu (Marphas oleks nad ilmselt odavamad olnud). On sellised imehead õhukesed viilud. Täna jätkub meie teekond väikeste tõusude - languste tähe all. Kokkuvõttes laskume vaid paarkümmend meetrit. Päev algab Kali Gandaki ületamisega Tatopani alumises otsas. Kohe seejärel ületame ka Khar Khola - jõe, mis laskub Ghorepanist. Siit läheks meie tee uuesti üles, kui me oleks otsustanud Poon Hillile minna. Raja hargnemiskohas tuleb tõusta mööda treppe, teeme üleval väikese peatuse. Kaks poissi üritavad oma apelsine meile müüa. Suurem saabki oma kaubast lahti, sest tal on kena kaup. Pisemale jäävad rohelised nässid aga kätte ja ta on väga õnnetu. Jälgime siin, kuidas muulakaravan teeristil käitub. Kuna loomadele on väike vahe sisse tulnud, siis peatub karavani teise poole esimene loom hetkeks teeristil, nuhutab ja … valib õige tee.
Tänane hommikupoolik kulgeb tihedas kontaktis muuladega. Millegipärast on siin karavaniliiklus eriti tihe ja mitmes kitsas kohas tuleb lausa loomade vahel käia. Muulas...a hais käib üle pea ja kui viimaks karavane enam pole, siis on tunne, et ise ka haiseme. Mis on osaliselt ju õige, sest saapataldade all on seda kraami ju küll. Madis, kelle saapad lõplikult lagunesid ja kes käib nüüd tossudega, ütleb, et ta astubki meelega sõnniku sisse - olevat pehmem.
Selja taga on läbi hämu veel näha lumine tipp - ilmselt Dhaulagiri. Teen viimase pildi Zenitiga ja pakin ta ära kotti. Nii jääbki mul viimasel (kolmandal) filmil 5 tühja kaadrit, kuid ei oska nagu enam midagi pildistada. Edaspidi kasutan ainult digikat.
Külatänavat ääristavad agaavid. Rada on mõne koha peal märg, sest kuskilt niriseb vett. Võrreldes paari päeva taguse kuivusega on siin väga niiske. Pärastpoole annab see tunda ka õhu kaudu - nimelt läheb soojaks (23^o) ja seetõttu muutub õhuniiskus lämbuseks. Praegu aga on veel suhteliselt jahe, taevas on ka hämus. Mitmel pool on rada raiutud kalju sisse, nii et tegu on nagu ühelt küljelt avatud tunneliga. Seal niriseb vett vahel ka krae vahele.
Kali Gandaki org muutub siin tõeliseks kitsaks kanjoniks. Mõnikord nimetatakse seda maailma sügavaimaks oruks (kanjoniks). Nii ta on, kui mõõta sügavust Dhaulagiri ja Annapurna tippudest. All kohiseb vesi, rada aga ronib jõe kohal mööda kitsast kaljukarniisi ja meie oleme keset muulakaravani. Nüüd peab hoolas olema, et mõni muul sind kogemata alla ei lükkaks. Saame siiski õnnelikult alla järgmisele veidi laiemale platsile. Seal on paari majaga küla ja kaljuseina äärde rajatud korvpalliväljak.
Tiplyangis ületame veelkord Kali Gandaki. Otsime siin ka teepeatuseks sobivat kohta. Möödume mitmest hotellist. Tähelepanu köidab kool, õigemini korvpallilaud, millel on nooltega näidatud, et pall peab korvirõnga läbima. Teemegi peatuse kooli kõrval teemajas. Umbes pooled on veel puudu. Neid ei tule ega tule. Meil juba tee joodud, mõnedel ka tellitud tomatisalat söödud. Huvitav oli vaadata, kuidas seda tomatisalatit tehti. Kõigepealt anti standardmenüü ette. Kui siis tomatisalatit tellisime, siis jooksis mees kõigepealt naabrite juurde tomateid tooma. Alles siis sai salatit teha.
Viimaks tulid ka teised meie omad. Nemad olid arvanud, et me oleme juba kaugel ning tegid paar maja tagasi teepeatuse.
Kohe küla lõpus muutub rada laiaks. On näha, et siia rajatakse autotee trassi. Mõne koha peal on tehtud lõhkamisi, et kaljuservale rohkem ruumi saada. Praegu siiski veel autoga siia ei pääse, sest mõned üksiku kitsaskohad on alles. Aga juba on tunda nö autotee hõngu. Mõtlen - mis küll juhtub, kui siia jõuab tee ja traditsiooniline elulaad muutub. Huvitav, kas kartulipõld on ka siis selline mutimullahunnikute väli nagu praegu tee ääres näeme?
Viimane lõik enne Galeswori on eriti tüütu. Tee on lai, ilm on lämbe ja midagi huvitavat ka silmapiiril pole. Tõnis küll hoiatab, et eelmisel korral olnud siin maoistidega tegemist. Eriti just järgmises väikses külas. Sellegipoolest teeme seal peatuse. Tunnen soovi ja ostangi selle matka jooksul teise väikese Coca-Cola.
Jätkame teed. Vastu tulevad eriti suurte koormatega kandjad. Neil on selja peal umbkaudu 2x1x1 meetrised pakid. Arutame, mis seal sees küll olla võiks. Arvame, et madratsid.
Ees on mingi küla. Kas oleme kohal? Ei veel. See on pisike küla (Raghughat), milles suur sõjaväepost. Tee on läbi kaevatud, ümberringi liivakottidega ümbritsetu laskepesad. Meie ei paku kellelegi huvi.
Varsti hakkab siiski Galeswor paistma. Küla ülemises otsas on "laadimisplats". Paistab, et siin laaditakse üles minev kaup karavanidele. Autotee mõõtu tee teeb väikese ringi, meie lõikame seda nurka majade vahelt. Ja jõuame tavalisele jalakäijatele mõeldud rippsillale. Ometigi näeme meie pool kaldal autosid ja traktoreid. Kuidas nad siia said?
Ületame silla ja satume kohe sõjaväepostile, kes silda valvab - otse meie hotelli (Riverside) ukse ees. Tõnis on siin peatunud ja nagu ikka, peame valima tema tuttava hotelli. Mis pole ju iseenesest paha, sest tavaliselt on tegu hea valikuga. Praegu on Tõnis veel kaugel.
Võtame toad ära ja käime isegi dušši all ära. Vesi on traditsiooniliselt jahedapoolne. Teen salaja pilti ka sõjaväepostist. Praegu oleme hotelli teisel korrusel bougenvillea'de vahel ja siit saab seda teha.
Lõpuks on kõik kohal. Mõned käivad veidi ka küla peal, kuid mul pole millegipärast erilist viitsimist. Lõpuks on siiski kõik söögitoas koos. Istume pika valge linaga kaetud laua taga. Arutame edasisi plaane. Homme tahaks Pokharasse jõuda. Tõnise jutu järgi on siit Benisse umbes 5 kilomeetrit. Arvame, et selle võiks veel jala käia.

18. november 2004, neljapäev

Sõit Galesworist Benisse ja edasi Pokharasse (780 m)Hommikulauas otsustatakse, et võiks ikka Beni sõitmiseks takso võtta. Nojah, ühest küljest on matkatingimustes kentsakas väljend "taksot võtma", teisest küljest - miks peaksime mööda autoteed vantsima. Nii et minugipoolest, eriti kui see suhteliselt odav on. Tõsi küll, olen mõnevõrra pettunud, et matka lõpp nii ootamatult tuli. Eile oli ju veel teadmine, et ka täna tuleb veel omal jalal kõndida. Nüüd jäid mulle traditsioonilised matkalõpumõtted heietamata.
Igatahes ootavad meid sajakonna meetri kaugusel kaks džiipi (üks neist vene oma), kuhu nii end kui ka oma kraami pressime. Viiekilomeetrine sõit osutub üsna jubedaks, sest autos olles tundub kivisel ja konarlikul teel hüplev masin kogu aeg mõned meetrid allpool tormleva jõe poole kaldu olevat. Korra märkan autojuhti mingit märki tegevat, kuid ilmselt oli see seotud teeäärse mälestusmärgi või pühapaigaga (ei jõudnud aru saada).
Beni on suur asula ja vapustavalt räpane. Nojah, oleme jõudnud kõrgmägede piirkonnast välja. Oli ju matka alguses samamoodi - allpool räpasus, mingist hetkest alates muutusid aga asulad märksa puhtamaks. Auto peatub peatänaval jalakäijate silla otsa lähistel. Autosilda siin polegi. Võtame oma kraami, ületame silla ja satume otse bussijaama.
Siin seisab hulk Tata bussilogusid. Kohe oleme ümbritsetud käratsevatest bussijuhtidest (või igal juhul busside pakkujatest). Seame tingimuseks, et me üürime bussi ainult endale. See neile eriti ei meeldi, sest nagu hiljem näeme, on maantee ääres palju sõita soovijaid ja kes siis tahaks teenistusest loobuda. Kuid meie ei taha loksuda Pokharasse iga veidi maa tagant peatuvas ja pungil täis bussis. Muidugi küsitakse omaette sõidu eest kõrgemat hinda, kuid meie jaoks on see ikkagi naeruväärselt odav. Saame ühe mehega kaubale, tõstame oma kraami bussi ja sõit võib alata. Siiski, vaevalt sajakonna meetri pärast on kontrollpost. Ostan paarikümne meetri kaugusest putkast pudeli vett tee peale kaasa. Püütakse küll muud kraami ka kaela määrida, kuid löön käega ja tulen tulema.
Algab sõit Pokharasse. Istume igaüks eraldi ja vaatame aknast välja. Juhtun niisuguse koha peale, kus aknaklaas puudub. Võiks ju mujale istuda või kõrvalistmel olevast seljakotist midagi selga otsida, kuid millegipärast ei viitsi ja nii ongi mul mõnevõrra jahe. Ilm on hämune, kaugemad mäetipud pole nähtaval. Sõit osutub suhteliselt igavaks. Veidi pakub elevust kivi, mis jääb kahe ratta vahele (bussil on taga paarisrattad). Seda ei saada kuidagi kätte. Viimaks siiski. Bussijuht võtab Tõnise protestidele vaatamata siiski tee äärest mõned reisijad peale. Eks ta imelik on sõita pooltühja bussiga, samas on buss kinni makstud…
Mida allapoole mööda Kali Gandaki orgu me sõidame, seda suuremaks lähevad külad ja paremaks muutub tee. Mingil hetkel ilmub ka jõe teisele kaldale maantee, mis saab alguse Baglunist. Mõned suured kaljud seal pool on kaetud reklaamidega. Jõuame sillani, kus meie tee ühineb teiselt poolt jõge tuleva asfaltteega. Veel veidi edasi Kusmas keerame Kali Gandakile selja ning alustame tõusu kurule, mis lahutab meid Pokharast. Viimases lõpus enne kurutõusu asub suurem küla ja elektrijaam. Kurutõus toimub mööda serpentiini. Kuskil üleval teeb bussijuht peatuse ja kamandab kõik pissile. Huvitav, kas see on mingi kindel koht selleks otstarbeks? Põõsaste vahel peab tõepoolest vaatama, et millegi sisse ei astuks …
Laskumine toimub ka alguses mööda serpentiini, seejärel juba mööda jõe kallast. Läbime Phedi küla, kust keerab tee ABC-sse. Siit saab alguse matk Annapurna südamesse.
Tee äärde ilmub üha rohkem maju. Mingil hetkel oleme endale märkamatult jõudnud Pokharasse. Kohalikud lähevad varem maha, meid viiakse Phewa järve kaldal asuvale turistide tänavale.
Meie hotell Monal asub tänavast veidi eemal. Hoovis kasvavad palmid. Kohe samas on ka Internetipunkt. Saame oma toad kätte, kuigi broneeritud olid nad päev hiljemaks. Ilmselt pole ka Pokharas just massiliselt turiste. Tuba seevastu on kõige kenam ja korralikum, mis seni olnud. Toas on isegi korvmööbel. Kasutame võimalust sooja dušši all käimiseks ja paneme selga puhtamad riided.
Kõnnime koos mööda peatänavat. Hämmastavad paar suurt viigipuud, mis kasvavad keset tänavat, autod sõidavad ümber nende. Siirdume lõunasöögile järve kaldal asuvasse restorani. Tellime kes chicken curry't, kes mutton curry't. Kahjuks on järve ja mägede kohal udu, nii et kuulus vaade Annapurna massiivile jääbki nägemata. Igatahes hea, et me ei võtnud ette Poon Hillile ronimist, sealt poleks ju ka midagi näha olnud. Kuni sööki valmistatakse, arutame edasisi plaane. Tõnis on juba tellinud sõidu Chitwani ning selgitab nüüd rahaasju.
Pärast lõunasööki on vaba aeg. Ja vaba on ta põhimõtteliselt ka õhtul, sest lepime kokku, et igaüks sööb omal käel. Vahetan pisut oma dollareid kohalikeks ruupiateks. Läheme Bossi, Kadri ja Oleviga pangaautomaati otsima. Mõningase katsetamise järel õnnestubki Olevil ühest raha välja meelitada. Järgneb Internetipunkti külastus.
Õhtupoolikul võtame ette kaubareisi. On aeg hakata ostma kodustele viidavat nänni. Käime mööda poode, valime, tingime. Siin saab kõike algsest hinnast palju odavamalt. Ise ostan hetkel vaid ühe T-särgi ja portsu kalendreid. Vaatan hindu ja pean mõttes plaani, kellele mida viia. Põhilised asjad ostan hiljem Katmandus. Juba on pime. Jõuame üht tänava serva pidi minnes äritänava lõppu ja tuleme teist serva pidi tagasi. Tegelikult on see õhtune melu päris armas. Kaubad on ikka meie hindadega võrreldes tõeliselt odavad, kahjuks peab arvestama ka lennukis tasuta vedada lubatud 20 kilogrammiga.
Kui hotelli tagasi jõuame, käin veel korra Internetis. Tuppa minnes leian Madise Bossiga jutlemas. Otsustame õhtusöögile minna. Tellime rohelist salatit ja Kathmandu õlut. Salat täidab hästi kõhtu. Ootamatult jääb Boss väga vaikseks ja joob aiva õlut. Veidi aja pärast hakkab Madis vanduma. Taldrikul oli muu hulgas ka 1 rohelise tšilli kaun, mille nad on korraga suhu pannud ja mis on tõeliselt terav elamus. Mina naudin oma kauna jupphaaval.
Jalutan veel väikese tiiru lähemates poodides. Kui tuppa jõuan, on Boss juba voodis. Siirdun minagi unemaale.

19. november 2004, reede

Sõit Pokharast Chitwani rahvusparki SaurahasseHommikul kell 9 on tellitud buss hotelli ees. Selgub, et tegu on väikese Toyota bussiga. Seljakotid pannakse katusele ja meie ronime bussi. Eestis on sellises bussis koos juhiga 9 kohta, siin aga 15! Põlved lõua all on üsna ebamugav sõita …
Pokharast välja viib auklik tee, mida mööda vaevalt paarikümnekilomeetrise tunnikiirusega sõita saab. Mõtlen, et äkki on tee parandamata turvakaalutlustel - siis ei saa maoisti mässulised kiiresti sõita.
Mingil hetkel märkan tagaaknast välja vaadates, et läbi hämu on näha Annapurna ja Machhapuchhre. Teen läbi klaasi ka pilti, kuid nagu vaade ise, ei ole ka pilt suurem asi.
Algul sõidame mööda Pokhara ümbruse suhteliselt tasast ja avarat orgu, siis aga tulevad mäed taas lähemale ning tee jätkub piki jõesängi allavoolu. Ei kulugi teab mis kaua aega, kui jõuame Dumresse. Ring sulgub. Siit keerasime matkale tulles ära Besisahari poole. Sõidame mööda tuttavat teed piki Marsyangdi Kholat kuni viimane kohtub Trisuliga. Jälle üle silla ... aga ei, hoopis pikk järjekord enne kontrollposti. Kulub pea terve tund, alles siis saame sillale. Kusjuures meid lastakse niisama läbi, sest bussis on ainult valged turistid. Pisike peatus ja tee jätkub mööda Trisulit allapoole.
Asfalt lõpeb peagi - mussooni ajal on mäekülg osaliselt alla tulnud. Mitte ühes kohas, vaid iga natukese maa järel. Järgnevad 17 km läbime umbes 2 tunniga. Küll seisame ummikutes, mis tekivad seepärast, et kõik tahavad kitsast kohast esimesena läbi saada, küll on tee lihtsalt selline, et sõita saab teosammul. Ja see tolm - hullem kui Kali Gandaki orus! Muuseas - selle 17 km jooksul kohtus Trisuli (milles voolavad ka Marsyangdi Khola veed) paremalt tuleva Kali Gandakiga. Nii et ka veed on omavahel kokku saanud ja tõttavad nüüd alla Gangese poole.
Oleme tüdinud ja tolmused, kitsas pingivahes istumisest kanged. Lõpuks madalduvad mäed ja asenduvad ootamatult tasandikuga. Oleme jõudnud teraile. See on kitsas (~20 km lai) Gangese madaliku ala, mis jääb Nepaali piiresse. Terai asub merepinnast vaid ~250 m kõrgusel. Kuid meie kannatused sellega ei lõpe. Keset ilusat sirget ja laia asfaltteed metsa vahel jääme taas seisma. Mõne aja pärast selgub, et tegu on kontrollposti järjekorraga. Seisame terve tunni, et siis lihtsalt postist mööda sõita - nagu ikka, valgeid ei kontrollita. Samas puistatakse kohalikke hoolega. Ilmselt on tegu igapäevase asjaga, sest seisvat autode joru kasutavad kohalikud äritegevuse arendamiseks. Kindlasti tahab keegi juua, keegi süüa jne. Nii käivadki ühe masina juurest teise juurde apelsinide, küpsetatud maisi, mingite kohalike leibade, vee jne pakkujad. Maisi küpsetatakse seal samas tolmu sees. Ümberringi on kohutavalt prahti, mida seisvatest masinatest lisaks loobitakse. Metsa all näeme teatud kindlas poosis seisvaid mehi…
Tee äärde ilmub üha rohkem maju ja lõpuks saame aru, et oleme mingisse suuremasse linna jõudnud. See on Bharatpur, kohalik keskus, kus on ka lennujaam. Keerame enda meelest suurelt teelt kõrvale, tegelikult sõidame edasi mööda Mahendra Highway'd. Mitmel korral peatatakse meid ja kasseeritakse kohalikku teemaksu. Mingil hetkel sõidab meile vastu keegi noormees tsikliga ja peab bussi kinni. Selgub, et see on meile broneeritud hotelli "Parkside" noor omanik, kes on hakanud muretsema, et kuhu me nii kauaks jääme.
Lõpuks jõuame linna servale. Seal ootavad meid kaks lahtist dzhiipi (üks nõukogude GAZ), mis meid viimased 2,5 km edasi viivad. Teel on küll asfalt, kuid kohutavalt palju on auke ka.
Kell 16 jõuame Sauraha külla hotelli Parkside. Hotell on ilus valgeks lubjatud seintega hoone. Ümbrus on kena - aias kasvab mitmesuguseid huvitavaid puid ja muidu taimi. Meid tervitatakse klaasitäie Fantaga. Meie asjad viiakse samal ajal hotelli koridori (nagu ma ise ei jõuaks oma kotti tõsta!). Jagame toad. Toad on üsna uhked, eriti paelub tähelepanu moskiitovõrk voodi kohal. Seda me siiski ei kasuta, sest aastaaeg pole vastav.
Esmalt viiakse meid jalutuskäigule - kuna jäime hiljaks, on vaja planeeritud programmi veidi kohendada. Tharude (kohalik väikesearvuline rahvas, kes on pärilikult malaaria suhtes immuunne ja elab omapärastes savimajades) külastamine jääb ära või lükkub edasi - ei saagi täpselt aru. Lähme läbi kohaliku kaitseala keskuse vaatama elevante ja jõeluhta, mille taga algab džungel. Näeme katusealustesse aheldatud suuri isaelevante, keda kasutavad kohalikud nö oma tarbeks. Turiste sõidutatakse emasloomadega, mis on ohutum. Jalutuskäigul luhale näeme ka mõningaid linde - kormorane, paabulindu (üsna kaugelt). Päike vajub kiiresti madalamale ja värvub punaseks. On soe ja mõnus õhtu. Noor hotelliperemees juhib ise meie jalutuskäiku ja jagab ohtrasti fakte looduskaitseala kohta: pindala 1100 km², 1000 elevanti, 350 ninasarvikut, 200 tiigrit. Kas need ka kõik õiged andmed on? Tuleks ju siis ühele tiigrile ainult 5,5 km²? Meie küsimusele tiigrite ohtlikkuse kohta vastab ta, et on olnud surmajuhtumeid, sel aastal 3 - 4 korda. Homsel džungliskäigul ei soovitata panna selga punast ja valget, mis võib loomi ärritada.
Enne õhtusööki jõuan veel sooja veega dušši võtta. Õhtusöök serveeritakse teisel korrusel asuval katusega palkonil. Teenindus on viisakas ja üldse on siin kena. Toit on maitsev. Eriti huvitav on magustoit, mis tundub olevat maitsestamata jogurtist želatiiniga tehtud kreem, millel sees õuna ja banaani tükid. Peaks kodus proovima teha. Peakokk pidavat olema omaniku ema. Tutvustatakse ka järgmiste päevade programmi. Homme on kavas hommikupoolikul elevantidega safari - see tähendab elevandi seljas 4-tunnilist sõitu džunglis, et paremini näha loomi, eelkõige ninasarvikuid, kes muidu inimesi ligi ei lase või ohtlikud võivad olla. Õhtupoolel on võimalus valida kas jalutuskäik džunglis või elevandikasvanduse külastamine. Mõlemal juhul toimub ka paadisõit "krokodillidest kubiseval" jõel. Õhtul esineb rahvakunstiansambel. Ülehomme hommikul sõidame pärast hommikusööki ära Katmandusse.
Uinume rahulolevatena, teadmata midagi homsetest ärevatest sündmustest ja ees ootavast ülipikast päevast.

20. november 2004, laupäev.

Päev Chitwani rahvuspargis. Hilisõhtune sõit KatmandusseHommikul on varane äratus. Kell 6 serveeritakse hommikusööki ja pool seitse aetakse elevandid ette. Hommik on jahe ja udune. Panen lausa jope peale. Hommikusöögi kõrvale saab valida ka kohvi.
Jagame endid ära arvestusega, et ühe elevandi selga istub 4 inimest. Mina olen koos Olevi, Kadri ja Bossiga. Elevandid saabuvadki. Igal on seljas neljakandiline lavats, mis ümbritsetud neljast nurgast toetatud käsipuuga. Elevantidele selga saamiseks tuleb minna teise korruse rõdule. Peame istuma lavatsi nurkadele, nii et post jääks kahe jala vahele. Kadri ja Olev istuvad näoga ettepoole, meie Bossiga tahapoole. Elevandijuht (ajaja) istub hoopis kaela peal. Juhtimine käib paljaste jalgadega kõrvade tagant nügimisega. Vajadusel võetakse appi ka hüüatused ja puukaigas, kuid mingil otstarbel on olemas ka üsna võika väljanägemisega raudkonks.
Meie elevant on huvitavate kirjude kõrvadega. Huvitav on veel elevandi hõre karvkate - üksikud pikad harjased. Sõit läheb algul piki küla, siis keerame džunglisse. Esialgne elamus on raputav - igal sammul teeb kogu kupatus järsu nõksu allapoole. Hiljem harjume sellega, ka muutuvad looduslikul pinnal loomade sammud sujuvamaks. Läbi küla sõites hakkab kõrva mingi veniv hääl. Viimaks selgub, mis see on. Sõidame mööda mingist templist ja kuuldu on templi katusele paigutatud "kellukatest" (teate küll neid veneaegsed posti otsa pandavaid valjuhääldajaid) kostuv hommikupalvuse moodi asi.
Keerame džunglisse. Märkame siin - seal põõsaste tagant tulevaid inimesi. Kas siinkandis käib külarahvas hädal lihtsalt metsas? Mets on pigem võpsik, mis kohati on tänu puudele ronivatele taimedele (midagi meie metsviinapuu sarnast) on siiski üsna huvitav. Ootaks džungli nime alt mingit tõelist tihedat ja kõrget metsa, kuid Tõnis selgitab, et siin on kogu õige džungel ammu hävitatud, tegu on nn sekundaarse džungliga. Ehk kui Eestiga võrrelda, siis mahavõetud metsa asemele kasvanud lepikuga. Nii palju siis džunglist. Vahepeal läbime veel ühe küla, kust meiega liitub veel üks elevant turistidega. Siis ületame jõe ja siirdume ninasarvikute otsingule. Päike hakkab tõusma ja udu hajutama. Peagi jõuame kõrge pilliroo sarnase heinaga ja põõsastega kaetud alale. Ajajad uurivad aegajalt ninasarvikute jälgi ja on nõutud. Siis hargneme, iga elevant läheb oma rada. Näeme muud huvitavat - paabulinde, mingeid punaseid vilju - kuid ninasarvikud on kadunud. Viimaks jõuab õnn ka meie õuele. Esmalt nähtud ninasarvik on lausa koos pojaga, kuid kaob kiiresti põõsastikku. Üritame pilti teha, kuid peale jääb rohkem võsa kui ninasarvikut. Veidi aja pärast aga leiame teise, kes end üsnagi hästi silmitseda ja pildistada laseb. Tõsi küll, rohkem tagumise poole pealt. Kõige krooniks laseb ta meie suunas pika soru, väljendades sellega ilmselt oma suhtumist.
Ninasarvikud nähtud, pöörame otsa ringi ja hakkame tagasi minema. Külla jõudes hakkab viimaks ka päike paistma. Teeme nüüd mitmeid huvitavaid pilte kohalikest ja nende majapidamistest. Peamiselt on tegu väikeste savimajakestega.
Kokku kestab meie elevandisafari 3,5 tundi. Kui tagasi jõuame, selgub, et järgmise ürituse alguseni on veidi aega. Seepärast lähme küla peale patseerima, võttes nüüd suuna sinnapoole, kust me eile autoga tulime. See on elevandi seljast nähtud külast mõnevõrra kaasaegsem. Eriti huvitav on koolimaja, mille seinale on uhkelt kirjutatud: "Computer room" ja "We are Linux". Veel näeme ja pildistame velorikšat, tuvipuure, pühvlirakendit, papaiasid, meest, kes kannab asju pea peal, tatrapõldu jpm.
Jalutame tagasi ja ootame hotelli aias peremeest, et jätkata oma päeva. Oleme ära jaganud, kes tahab minna jalutuskäigule džunglisse (Kristo, Tanel, Madis, Olev, Anne, Kalle) ja kes elevandikasvatusse (mina, Kadri, Boss, Enel, Tõnis). Ja siis tuleb pauk.
Hotelli peremees on väga tõsine ja kutsub Tõnise kõrvale. Kuna olen läheduses, kikitan kõrvu, kuid ei kuule eriti. Siis kutsub Tõnis Anne appi tõlkima, kuid sean ennast ka kuuldele ning varsti läheneb teisigi meie omasid.
Selgub, et öösel või varahommikul on olnud kuskil lähedases linnas sõjaväe ja maoistide vahel relvastatud kokkupõrge ning mingi maoist on surma saanud. Nüüd on alates homsest oodata kolmepäevast üldstreiki. See tähendab, et midagi ei liigu ja me ei saa homme hommikul Katmandusse sõitma hakata ning jääksime siis ka lennukist maha. Ainus võimalus on asuda teele täna, kui õnnestub mingi transpordivahend leida. Muidugi tähendaks see öist sõitu mägedes ning topelt tasu maksmist juhile, kes peab siis kolmeks päevaks Katmandusse jääma. Peremees teeb ettepaneku süüa kerge lõuna, et tema saaks niikaua meile transporti otsida. Oleme muidugi nõus.
Lõuna ajal heliseb mitu korda telefon ja peremees räägib midagi mureliku näoga. Kui palju on tõsist ohtu ja kui palju dramaatikat meie pärast? Seda ei saa me kunagi teda, sest jutt käib kohalikus keeles. Lõpuks teatakse meile, et kell 17.30 on buss ees. Ka hotellis "Garuda" on meie jaoks kohad olemas.
Päev jätkub. Kõigepealt viiakse ära need, kes lähevad džunglimatkale. Meil on terve tund vaba aega. Jalutame Kadri ja Eneliga jõe poole neile järele. Selgub, et tee peal on sõjaväeosa ja läbikäik on keelatud. Meid kui valgeid lastakse siiski sõbralikult läbi, kuid kohalikud peavad ringi tegema. Väeosas on kaitsekraavid, liivakottidest laskepesad …
Teised on veel rannas ja ootavad midagi. Vaatame seal veidi ringi. Kenad varjualused, kohvikud, rannavarustus, aga vähe rahvast. No pole enam ka päris rannahooaeg. Jalutame tagasi teist teed mööda. Vaatame üle kohaliku kaubatänava ning ostame õhtusele reisile kaasa mõned apelsinid, vett, saia. Muide, saame teada, et ehtsast pärmitaignast saia nimetatakse siinkandis German Bakery. Saiad, näiteks kaneelirullid, on väga suured ja suhteliselt kallid. Kohalikud lapsed jooksevad meil kannul ja nuruvad saia. Ilmselt neile seda ei osteta. Tagasiteel peame mõnevõrra orienteeruma, kuid saama hakkama.
Elevandikasvandusse tuleb meile saatjaks noorem vend, kes meid muidu söögi ajal teenindas. Asume taas ranna poole teele. Tegelikult on tuju kehv - mis meid öisel reisil ees ootab?
Teel randa pildistan meie jaoks intrigeeriva nimega asutust Pasa Restaurant. Mida seal küll serveeritakse?
Rannas jälgime elevantide ujutamist. Siis laaditakse meid paati, milleks on pika puutüve sisse uuristatud küna ja sõit läheb pärivoolu lahti. Istume paadi põhjal, seljatoega lauad istumise all. Paati juhitakse kahe pika ridvaga (üks mees seisab ninas, üks ahtris). Jälgime ümbritsevat külaelu. Hoolimata lubatud krokodillidest näib siin olevat siiski ohutu, sest naised pesevad jõe sogastes voogudes pesu, lapsed ujuvad - ühesõnaga - elu käib.
Siiski näeme ka ühte krokodilli - juba külast väljas. Lösutab kaldal ja seedib kõhutäit. On teine päris pirakas. Paadijuht väidab, et 4 meetrit, mis on siiski ilmselt üle pakutud.
Eespool näeme koju pöörduvaid elevante. Nad käivad üle jõe džunglis süüa otsimas. Mitmetel on pisikesed pojad kaasas. Seejärel laaditakse meid maha ja me peame läbi mehekõrguse karmi rohu üle elevantide karjamaa kasvandusse matkama.
Näeme eemalt harjutusvälja, kus treenitakse elevantide polot - see on vist ainus spordiala, mille maailmameistri tiitel Nepaalile kuulub.
Jõuame kasvandusse. Siin on reas kõrged varjualused, mille all aheldatud emaelevandid. Pojad on niisama neil juures. Parasjagu on elevante vaatamas ka kohalike koolilaste ekskursioon. Meie saatja jutustab meile püüdlikult eile vanemalt vennalt juba kuuldud juttu, kuidas Nepaal varem ostis kodustatud elevante kalli valuuta eest Indiast (hindu kuuleme erinevatelt inimestelt erinevaid - kuni 20 000 USD-ini välja - on see ka reaalne?). Aga siis rajas kuningas siia kasvanduse. Meid valgustatakse ka aasia ja aafrika elevandi erinevuste osas. Noorim elevandipoeg on vaid kolmenädalane ja näeb armas välja, kui ta seal ema kõhu all ukerdab ja tissi otsib. Elevandi nisad on üllatuslikult üsna ees - nagu oleksidki rinna peal (peaaegu kahe esijala vahel) ja kujult meenutavad naise rindu. Peale selle näeme üht isast elevandipoega, kellel esiti tundub olevat kaks saba. Selgub, et see teine pole mitte saba, vaid tema "meheau", mis tilbendab allapoole põlvi. Kahjuks ei pidanud see koos elevandiga elu jooksul kasvama.
Kui meil elevantidest küll saab, jalutame väikese harujõe äärde, millest meid kipaka paadiga üle viiakse. Paat on nii üle koormatud, et äärest veeni pole 10 sentimeetritki. Õnneks on vesi madal (kohalikud sumpavad sealt niisama läbi) ja krokodille pole ka silmapiiril.
Teisel pool on meil vastas dzhiip, mis meid hotelli juurde viib. Teel näeme ka poolkodustatud ninasarvikut, kes väikse pojana olevat oma emast ilma jäänud ja sest saadik külas elab.
Hotellis pakutakse meile veel kerget õhtusööki. Siis pakime asjad ja õiendame arved. Selles osas on siin küll külalistega väga usalduslik vahekord. Kui söögilauas midagi, näiteks õlut tellid, siis küsitakse lihtsalt toa numbrit. Enne lahkumist esitatakse tubadele arved.
Peremees vabandab ikka veel ette ja taha, et me nüüd kultuuriprogrammist ilma peame jääma ja et me peame omast taskust pool sõitu Katmandusse kinni maksma (tegelikult oli sõit Pokharas ostetud paketis ehk vautšeris sees, kuid hea, et ta üldse transpordi leidis). Tal jäävat nüüd tulemata terve hotellitäis saksa turiste, mis on muidugi suur kahju. Muide, ta olla käinud hotellindust õppimas Saksamaal, kus tal veel üks vend ka hotelli pidavat. Vahepeal tekib mul küll inetu kahtlus, kas äkki tal pole meist just vaja lahti saada, et kedagi asemele panna, kuid see kustub juba eos, kui ilmub peremehe ema. Tal on käes kausike punase pulbriga ja takeeteseõied. Kõik me saame punased täpid (tilak'id) otsa ette ja oranži õie pihku. Need pidid kaitsma ja õnne tooma. Vana naine on tõepoolest murelik.
Buss sõidab ette. See on jälle Toyota väikebuss, millel ukse akna asemel teibiga kinnitatud kile. Kotid taas pakiraamile, kiire hüvastijätt ja sõit algab. Kell on pool kuus õhtul ja ongi pimedus käes.
Suundume tuldud teed pidi tagasi. Huvitav, et seekord võtab Toyota buss meid otse hotelli eest peale - saab küll sõita sel auklikul teel. Linnas keeb veel elu. Metsa vahel, kus eile tund aega kontrollpostis seisime, pole hingelistki. Loodame juba, et öine liiklus ongi hõre ja pääseme ummikuteta. Asjatu lootus. Kui jõuame sellele õnnetule 17 kilomeetrisele teelõigule, kus päeval kohati üsna kitsas oli ja alailma ummikud olid, siis näeme juba kaugelt ees autode tuledemerd jõeoru kohal looklemas. Ikka istume hulga aega mõne autojuhi põikpäisuse tõttu ühe koha peal. Teel on palju bensiiniveokeid ja üldse kaubaautosid (ikka Tatad). Tolm hõljub, autotuled moodustavad selles koonuseid. Meie bussijuht on ka paras rallivend. Kui aga saab, ajab kellestki mööda. Ei maksa unustada, et Nepaalis on vasakpoolne liiklus ja meie tee viib piki jõe parempoolset kallast (sõidusuuna järgi). Seega on meie auto teistega kohtudes kuristikupoolses teeservas. See teeb mõnevõrra ärevaks - eks ma üks pabistaja olen. Boss juba küsib mult, et miks ma nii vait olen.
Saame siiski sellest teelõigust veidi kiiremini läbi. Ohkame kergendatult, kui taas Trisuli ääres oleme ja buss nina Katmandu poole keerab. Algab tõus piki Trisuli kallast. Kõhud on selle aja peale juba heledaks läinud. Nosime mitmesugust kaasa ostetud kraami - küpsiseid, suuri kaneelisaiu, apelsine. Teeme ka ühe pisikese peatuse jalgade sirutamiseks. See toimub küll juba ajal, mil linnake, kus peatume, on täiesti välja surnud. Liiklus on ka nagu hõredamaks jäänud - lihtsalt ummikuid pole.
Ja siis, kui me enda arvates juba peaksime kurule lähenema hakkama, märkame ees taas tulederivi, mis on pikk - pikk. Seisame. Sõidame 10 meetrit edasi. Seisame jälle. Käime eespool uurimas, milles asi. Tundub, et jälle on autojuhid ise ummiku tekitanud. Viimaks saame liikuma.
Kahjuks ei jätku seda rõõmu kauaks. Eelviimasel serpentiiniharul seisame jälle. Sedapuhku selgub, et takistus on kurul olev kontrollpost. Bussijuht läheb vahepeal juba närviliseks, üritab mööda sõita. Mõnest autost saamegi mööda, siis seisame jälle. Jonkshaaval läheneme kurule. Sõdur vaatab korraks aknast sisse - ja laseb meil sõita. Näeme, et kohalikud kamandatakse koos kõigi kompsudega läbivaatusele ja dokumentide kontrollile. Nii et siiski on teatud ärevus ka Katmandus.
Meie oleme õnneks üle kuru. Peagi sõidame öistel pealinna tänavatel. Siin ei peatata meid enam. Linn on vaikne, välja arvatud maaliinide bussijaama ümbrus. Siia saabub pidevalt hiljaks jäänud busse, keda ootab taksodelaviin.
Jõuame kohale täpselt kuue tunniga - kell 23.30 oleme Garudas. Ka see mõtteline ring on nüüd sulgunud. Õnnelikult. Kõige krooniks saavad Olev ja Kristo teada, et nende kotid on üles leitud. Üle te asuvast poest ostan preemiaks karmi reisi vastupidamise eest ühe Everesti õlle. Käime veel dušši all ja lähme magama.

21. november 2004, pühapäev.

KatmandusPean ütlema, et mind hotelli hommikueine tegelikult rahuldas, kuid paljudele muutus selle igahommikune manustamine tüütavaks. Ja tegelikult on neil õigus - miks mitte süüa ümbruse restoranides, kus toit parem kui hotellis ning odavamgi. Tänaseks on aga hommikusöök tellitud. Nii siis söömegi veel kord Continental breakfast'i. Arutame päeva tegevuskava. Kuna Kristo ja Olev tahaksid esmalt oma kotid kätte saada, siis lähevad nemad kõigepealt lennujaama, teised aga niisama kaubareisile - on aeg suveniire ja kingitusi ostma hakata. Lepime kokku kohtumisaja kella üheks, et siis koos loomaaeda minna. Hüppan kõigepealt koos Kadri ja Bossiga läbi Internetipunktist. Merikeselt on pikem kiri. Loen seda ja kirjutan ise ka mõne reaga, miks juba Katmandus oleme. Saadame sünnipäevaõnnitlused kursavend Peebule.
Edasi teen paar ringi mööda Thameli kauplusi. Koostan mõttes nimekirja, kellele mida viia võiks. Seejärel alustan sisseostmist. Kui hotelli jõuan ja Bossile oma oste, mille hulgas 4 fliisi, näitan, ütleb ta, et eks igaüks läheb omamoodi lolliks - kes ostab fliise kokku, kes teeb midagi muud. Mõned asjad on veel ostmata, aga õhtul selleks aega veel küll.
Kella üheks koguneme kõik hotelli fuajeesse. Olev ja Kristo on oma kotid kätte saanud ning peavad aru, kuidas pärast kahe kotiga koju lendama hakkavad. Püüame kolm taksot ja laseme end loomaaeda sõidutada. Ostame pileti ja alustame ringkäiku. Loomade valik on võrreldes Tallinna loomaaiaga nigel ja rohkem püüavad tähelepanu ekskursioonil olevad koolilapsed. Neid on palju. Tundub, et on mingi üritus, kus osalevad ka isad, sest ühel muruplatsil näeme isasid laste ergutuste saatel võistlemas. Saame küllalt kiiresti loomaaiale ringi peale tehtud, koguneme värava juurde ning suundume Patani.
Patan on üks kolmest vanade kuningriikide keskustest, mis Katmanduga tänaseks kokku kasvanud. Vanalinna sissepääs on valgele turistile tasuline. Ostame pileti ja kõnnime Durbari väljaku poole. Piilun sisse poodidesse, kas ehk kuskil vana tüüpi hiina ketse ei müüda, aga ei. Durbari väljakul pildistame jälle ohjeldamatult templeid. Suveniirimüüjaid on kõik kohad täis. Mul hakkab kannul käima üks medaljonide müüja, sest tundsin korra huvi tema kauba vastu. Lõpuks saan medaljoni 10 korda odavamalt, kui algselt küsitud. Tõnise kehutamisel otsime veel ühte vanalinna peitunud templit ja siis veel ühte … Komistame ka ühe protsessiooni otsa, mis viib Kuldsesse templisse. Käime ka seal ja siis veel ühes, kus näeme ka mandalat - värvilisest liivast tehtud keerukat religioosset mustrit. Üldiselt on hämmastav, kui vabalt suhtutakse siin templite ja ümbritseva linnakeskkonna kooseksistentsi. Ühe templi räästa küljest on üle tänava elumajani tõmmatud pesunöör, teise templi kõrval on posti otsas alajaama trafo ja sealt jookseb juhtmerägastik kõigis suundades. Üldse ajaks Nepaali elektrijuhtmestik meie energiainspektsiooni ilmselt hulluks…
Õhtusöögile lähme koos ühte restorani. Asutus näeb küll viisakas välja, kuid tellitud õhtusöök osutub varasemate steak'ide kõrval kehvaks. Mõned meist otsustavad ära proovida ka Khukri rummi, mis pidavat olema Nepaali ainuke (pool)rahvuslik alkohoolne jook. Maitsen ka tilgakese - nagu rumm ikka. Huvitav on see, et lõpetuseks serveeritakse meile plastpudelist kodukootud, märksa kangemat rummi, mida siis viisakalt ohtralt kiidame, kuigi tegu tavalise samakaga.

22. november 2004, esmaspäev.

KatmandusKuna õhtul leppisime kokku, et hotelli einet enam ei telli, siis siirdume Bossiga linna einetama. Valime selle restorani, kus esimesel õhtul einestasime. Pisitasa koguneb enamus meie omadest sinna. Arutame Bossiga, et peaks Tõnisele midagi mälestuseks ostma. Otsustame kalendri Nepali faces kasuks. See peaks talle sobima ja idee sobib ka grupikaaslastele, kellele sellest räägime. Ostan kohe kalendri üle tänava poest ka ära.
Kuna hotellides toimub väljakirjutamine tavaliselt keskpäeval, meie lennuk aga väljub alles pärast südaööd, siis tassime oma kraami Madise tuppa - tema jääb ju meist maha. Boss peab väikese kõne ja annab kalendri Tõnisele üle.
Võtame ette jalutuskäigu Katmandu Durbari väljakule. Kui Thameli piirkonnast välja saame, kõnnime edasi mööda laiemaid ja kaasaegsemaid tänavaid. Möödume ACAP-i kontorist, keerame kuningalossi nurga juurest paremale. Elava liiklusega tänaval on valgusfoorid, näeme ka mõnd politseinikku. Ühest kõrvaltänavast "kõnnib" välja riidekapp, loomulikult kandja seljas ja ikka peapaelaga. Möödume suurest haiglast, mille ukse taga millegipärast palju rahvast. Kas on olnud inimohvritega kokkupõrkeid? Keerame veel korra paremale. Tänav, mis Durbari väljaku poole viib, on ääristatud kaasaegse(ma)te kauplustega ja tuntud rahvusvaheliste kompaniide reklaamidega. Jõuame suure kaubanduskeskuseni. Siin läheme lahku. Osa otsustab minna Durbari väljakule, teine osa peab 450 Rs suurust piletit kalliks ja arvab, et neid templeid on juba saanud näha ka. Kuulun viimaste hulka.
Teeme koos Kadri, Olevi, Bossi ja Madisega väikse tiiru kaubanduskeskuses. Huvitun korvitossude hindadest. Need on mõnevõrra odavamad kui meil. Kuigi esindatud on ka meie põhitegijad Nike, Adidas jt, on siin põhimargid teised. Ka eespool nimetatud firmade toodangust märkan suhteliselt kentsakaid mudeleid.
Pöörame otsa ringi ja suundume Thameli poole tagasi. Käigu pealt piilun sisse ka poodidesse. Mõnes poes on isegi hinnasildid! Näiteks Canoni digifotokad on mõnevõrra odavamad kui Eestis.
Kõnnime veidi ka piki kuningalossi müüri. Ootamatult märkame pea kohal liuglevat suurt olendit, kes maandub ühe suure puu otsas. Ajame pead kuklasse. Puude otsas ripuvad "kotikesed" - nagu meie tukkuvad nahkhiired, ainult et palju suuremad. Ja neid on palju. Mõned lendavad ka päevavalgusest hoolimata ringi. Keegi pakub, et need on lendkoerad.
Kui tagasi pöördume, küsime ja saame loa pildistada kuningapalee väravat koos valvega. Thamelile jõudes leiame, et aeg oleks sobilik pisukeseks lõunaeineks. Ronime ühele katusele - katuserestorane on siin palju. Kuna Pokharas sai suurepäraselt kõhu täis rohelise salatiga ja ka siin, Katmandus on mõned meist seda tellinud, siis otsustasime selle kasuks. Läheb küllalt kaua aega, kuni meie salatid saabuvad. Lõbustame end seni tänavamelu jälgimisega. Päike paistab lagipähe, termomeeter näitaks ilmselt umbes +25^o, on üsna kuum olla. Homme samal ajal oleme Eestis, lumes ja tuisus…
Viimaks salat saabub, kuid oleme pettunud. Seekord sisaldab ta suhteliselt palju mingeid "peedilehti", mis pole just maitsvad. Pärast einet käime Kadri ja Oleviga veel veidi poodides. Kadri otsib endale jopet. Leiame ka North Face'i firmapoe. Kuigi sama firmamärki oleme näinud lõputul hulgal odavatel Thameli pisipoodide matkakaupadel, saame nüüd aru, et kõik seninähtu on võltsing. Õige kaup on praktiliselt samas hinnas, nagu meilgi. Kuid odav järeletehtu pole siin mingi räbal, vaid üllatavalt kvaliteetne kaup, mida võib julgesti osta. Miks küll selline kraam Eestisse ei jõua? Kadri leiab endale kena jope, mis kirjade järgi ka Goretexist (tegelikult hinna järgi kindlasti mitte) - 2400 Rs. ehk 400 krooni. Peaks talt hiljem uurima, kuidas siis selle veepidavusega on. Näpu vahel katsudes on materjal hea.
Viimasel päeval kulub aeg aeglaselt. Kolan veel ohtralt poodides, teen viimased vajalikud ostud. Pean mõttes arvestust, kas ikka kõigile on midagi - Merikesele, Annale, Mariale, emale, isale, äiale, ämmale, õele ja kõigile kolmele õelapsele, tädile … Nagu oleks. Tahaks Joosepile veel midagi, millest ka tema oma pooleteistaastase aruga rõõmu tunneks, kuid mänguasju on siin vähe ja need samad Hiina lelud mis Eestiski. Jään lootma Viini või Kopenhaageni lennujaamade poodidele - siia lennates märkasin seal mänguasju.
Käin kella nelja ajal korra veel Internetis. Uusi kirju mulle pole. Kirjutan lühikese kirja, mille viimaseks reaks "Side lõpp".
Pikapeale hakkab rahvas Madise tuppa kogunema. Pakitakse veel kotte. Tõnis tuleb teiselt käigult Patani - ta oli teinud seal 8 filmitäit pilte! Läheme viimasele õhtusöögile restorani, kus esimeselgi korral käisime. Tellimisel pean juba veidi raha lugema, sest juurde vahetada ei ole mõtet. Kui olen endale mõned kenamad rahad kojuviimiseks kõrvale pannud, tuleb õhtusöök kenasti välja ja 10 Rs jääb ülegi. Päeval hankisin endale ka mõned mündid (1 ja 2 Rs, mida liigub vähe). Üldiselt peab ütlema, et rahatähtedega käiakse siin küll hooletult ümber. Sageli on need väga määrdunud ja katkised, eriti väiksema nominaaliga rahad. Kord näen oma silmaga, kuidas müüja minu antud tuttuue 1000-ruupiase kokku kägardab ja taskusse surub.
Kell pool üheksa õhtul hakkame oma kraamiga hotelli fuajee poole liikuma. Jagame end puntidesse ja püüame taksod. Teel lennujaama märkame tavalisest rohkem sõjaväepatrulle, meid muidugi lastakse nagu turiste ikka kontrollimata läbi. Sohver ütleb, et olukord on ohtlik. Mis mõttes?
Lennujaamas on tõsine turvakontroll. Uksel lookleb suur järjekord ja seekord meid valge nägu ei päästa. Kõik järgnev tuleb võrdselt kohalikega läbi teha. Jätame Madisega hüvasti ja soovime talle kena matka abikaasa seltsis.
Paneme koti maha, sirmi varjus kobatakse meid läbi. Uksel kontrollitakse pileti olemasolu ja kohe tuleb pagas panna läbivalgustamiseks lindile. Selle järel ümbritsetakse kott kollase lindiga, mis peaks pagasi turvalisust tõestama. Tõnis maksab ära riigist lahkumise maksu (1100 Rs - see oli paketi hinna sees).
Leiame üles oma pileti ja pagasi registreerimise leti. Vastavad sildid ei kajasta millegipärast väljumise aega või lennu numbrit, vaid lennufirma nime. Aega veel on. Pisitasa hakkab järjekord kujunema. Leiame sealt kaks Eesti meest. Ajame nendega ka veidi juttu. Saame teada, et nad käisid Tiibetis ja nüüd tulevad Annapurna ringilt. Ilmub teenindav personal. Ehkki need on kohalikud, on nad punastes Austrian Airlines'i vormides - seega firma palgal? Oleme nüüd tähelepanelikud ja jälgime, mida pagasilipikutele kirjutatakse. Jälle on sellega probleeme - vahetuse ülem ja meie peame registraatorile nõu andma (mõtleks - Tallinna ja Katmandu lennujaama tase on milleski ka võrreldav :-).
Pagas antud, lähme teisele korrusele. Eskalaatori otsa juures kontrollitakse pardakaardi olemasolu. Satume piirikontrolli saali, kus tuleb esmalt täita mingid paberid ja seejärel vaadatakse pass üle. Saame sinna ka lahkumistemplid.
Istume ja ootame. Vaatame ringi lennujaama tax free poodides, kuid ei osta enam midagi.
Järgneb turvakontroll. Läbime tundliku metalliotsija, millele järgneb veelkordne kiire läbikobamine. Suundun laua äärde, kus vaadatakse läbi käsipagas. Mul on väikses seljakotis mõned kingitused (et oleks koju jõudes midagi olemas, kui suur kott jälle seiklema peaks minema) ning fotovarustus. Kontrollija tähelepanu köidavad tühjad digifotoka akud (AA), mis mul eraldi kummiga kokkutõmmatult ühe tasku põhjas on. Muu teda enam ei huvita (suure vahe põhjani ta ei jõudnudki!). Akusid ei tohi olla. Ütlen, et mul on neid vaja, need on akud, kallid seejuures, tühjad ja ohutud. Ei loe. Võtab siis viimaks teise laua juurest ühe ümbriku ja teatab, et akud lähevad eraldi pagasiga. Jälgin hoolega, et lendude info õigesti ümbrikule saaks. Muidugi ei hakka ma talle ütlema, et mul on fotokas ja sellel on väliselt samasugused patareid sees… Olen siiski üsna häiritud, sest millegipärast ei usu, et akud Tallinna jõuavad.
Istume veel terve tunni klaasseintega ooteruumis. Viini lennuk maandub. Siis näeme, kuidas klaasi tagant hakkavad mööduma saabunud inimesed. Madise naist me ei märka, kuid seal ta pidi olema.

23. november 2004, teisipäev.

Katmandu - Viin - Kopenhaagen - Tallinn - Jõgeva Vahepeal on saabunud uus kuupäev. Kontrollitakse pardakaarte. Pääseme lennujaamast välja. Nagu omal ajal NLiidus, tuleb ka siin paarsada meetrit lennukini sõita spetsiaalses madalapõhjalises bussis. Bussist väljumisel ootab meid veelkordne läbikobamine. Pimeduse varjus mõned vist siiski pääsevad sellest.
Pärast sellist kadalippu tõuseme viimaks trappi mööda lennuki pardale. Hüvasti, Nepaal!
Siin tervitavad meid kenad Austrian Airlines'i stjuardessid. Leiame oma kohad, võtame saapad jalast. Lennuk jääbki pooltühjaks. Istun Kristoga kahekesi neljases reas. Magamiseks hõlvame kumbki kaks istet, kuid enne veel tuleb start ja pisuke eine. Tundub, nagu tahaks lennuki meeskond siit kiiremini jalga lasta - kuna rahvas sai kiiresti peale laaditud, siis stardime veidi enne aega.
Kuni söögi serveerimiseni loen värskeid Euroopa ajalehti. Pärast einet keeratakse salongis tuled hämaraks. Võtan teki peale, kerin end üle kahe istme ja jään ka magama. Vahelduva eduga magangi peaaegu kogu pika ligi 9-tunnise lennu. Ebamugava asendi tõttu ärkan küll korduvalt, kuid uinun taas. Hommikul pakutakse veelkord kerget einet ja siis maandume Viinis (kell 5.40).
Piirikontroll on EL-i kodanike väravas suhteliselt leige. Kõnnime läbi terve lennujaama ning leiame peagi oma värava. Istume ootama Kopenhaageni lendu. Aega pole kuigi palju. Poed on veel kinni, kuid veidi enne meie lahkumist nad siiski avatakse. Kahjuks ei leia ma sealt midagi Joosepile sobivat - kõik mänguasjad on juba jõuluteemalised või liiga kallid.
Läbime kontrolli ja jääme ootama lennukisse pääsemist. Millegipärast see viibib. Siis teatakse, et Kopenhaagenis on torm. Oleme mures, sest kahe lennu vahe on Kopenhaagenis vaid 1,5 tundi. Lohutame end sellega, et ehk ei saa seal ka Estonian Airi lennuk maanduda.
Väljalend viibib terve tunni (7.15 asemel 8.15) ja samuti ka saabumine Kopenhaagenisse. Lennuk on ebamugavalt kitsas MC Donnell Douglas MD-87. Saksamaa kohal avaneb pilvkattesse mõningaid auke, millest näeme linnu ja palju tuulegeneraatoreid. Läänemerel on aga vahused laineharjad.
Viimaks oleme siiski kohal. Märkame Eesti värvides lennukit samas kõrval, kuid lennule registreerimine on hiigelpika Kastrupi lennujaama teises otsas. Kappame sinna, kuid oleme juba hiljaks jäänud. Vastutulelik tädi helistab kuhugi, teatab, et grupp on hilinenud. Kästakse kähku tagasi väravasse minna, registreerimine viiakse läbi seal. Kappame tagasi. Kahe tädi ühendatud jõududega toimetatakse seal kiiresti ja peagi oleme lennukis. "Lugupeetud reisijad! Tervitan teid Estonian Airi Boeing 737-500 pardal!" Jne. Loodame, et meie kotid ikka jõuti ümber tõsta. Igaks juhuks õnnitlen end, et taipasin kingitused panna väiksesse seljakotti; akusid ei looda ma enam (vähemalt niipea) näha.
Lennuk tõuseb õhku praktiliselt õigel ajal (10.30). Millegipärast on tõus kohutavalt järsk. Kahtleme juba eesti lendurite oskustes, kuid siis taipame, et põhjus võib olla Läänemere kohal möllavas tormis - ehk on kõrgemal vaiksem. Esmalt paistab aknast Rootsi rannik, kuid siis tõuseme pilveedest kõrgemale (see lühike lend toimus 11 km kõrgusel, Viinist Kopenhaagenisse aga vaid 5 km kõrgusel). Lendame pilvede kohal, kus paistab päike. Loeme Eesti tänahommikusi Eesti lehti.
Serveeritakse eine. Kuna rahvast on lennukis vähe, siis pakutakse meile täiendavalt leiba. Selle järgi on paljud puudust tundnud. Räägin stjuardessile oma akudest ja küsin, kuhu ma Tallinnas pean pöörduma. Ta imestab, et akudest tehti probleem ja lubab piloodilt järele küsida. Saan teada, et kui nad tulevad, siis koos muu pagasiga.
Algab laskumine. Läbime pilved, mis ulatuvad üsna madalale. Hoolimata keskpäevast on pilvede all pime. Maa on lumine. Maandume. Kell on 13.00. Tere, Eesti!
Peagi pärast lennukist väljumist hakkab pagasilint liikuma. Tulevad ka meie seljakotid ja … valge ümbrik minu akudega! Korraga hakkab kõigil kiire. Kes aga koti kätte saab, see "Aidaa!" hüüab ja läbi passikontrolli tõttab.
Jõuan minagi teisele poole. Esialgu plaanisin lõunase rongiga minna, kuid Bossile tuleb kooli auto vastu ja ta pakub mulle küüti. Autol läheb aga veidi aega ja nii jõuan ma Tallinna lennujaama R-Kioskist osta Joosepile pehme karvase roti. Kui Anna oli aastane, käis Merike Prantsusmaal ja tõi talle sealt pehme hiire. Arvan, et on isegi sobiv Joosepile rott viia.
Auto tuleb. Väljas tuiskab ja on vingelt külm. Ka Tõnis tuleb meiega. Paneme kotid pagasnikusse. Algab sõit läbi tuisuse Eestimaa kodu poole.
Auto viib mind otse maja ukse ette. Mind ei teata veel oodata, sest rongini on terve tund aega. Jätan viimaste kaaslastega hüvasti, hiivan koti õlale ja astun trepikotta. Kas keegi märkas mind aknast? Ilmselt mitte. Lükkan ukse lahti ja astun tuppa. Matk on lõppenud.

Epiloogi asemel

Enne matka pelgasin kõige rohkem kahte asja - kuidas ma saan hakkama inglise keelega ja kõrgusega. Peab ütlema, et kuigi ma inglise keelt praktiliselt õppinud pole, on meie kodune keskkond muutunud niivõrd ingliskeelseks (arvutid, TV), et Nepaalis toime tulekuks piisas. On ju inglise keel ka nepaallastele võõrkeeleks. Mis puutub aga kõrgusesse, siis tänu mõistlikule aklimatiseerumisele ja ilmselt ka asjaolule, et käin kaks korda nädalas palli patsutamas, polnud sellest mingit probleemi - mitte ühelgi mägimatkal (praegune oli mul kümnes) pole ma end nii heas füüsilises vormis tundnud.
Kuid üle kolme nädala töö kõrvalt ära käia on raske ja ega see retk pere eelarvele just hästi ei mõjunud. Matka jooksul oligi ainsaks ebameeldivaks momendiks asjaolu, et pidevalt tikkus pähe, kuidas nad seal kodus hakkama saavad. Eks ole ka selles erinevus muretutest noorusmatkadest.
ROK-i presidendil J. A. Samaranchil oli kombeks olümpiamängude lõpetamisel nimetada lõppenud mänge kõigi aegade parimateks mängudeks. Ilmselt ei saa siiski praegust matka panna ühte ritta oma noorpõlve matkadega. Siis olid raske seljakott, telgis magamine ja lõkkel söögitegemine - ühesõnaga romantika. Seekord kerge kotike, hotellis ööbimine ja restoranis söömine - nagu valgetel inimestel kombeks. Sellegipoolest oli tegu matkaga, sest käisime omal jalal üle 200 km.
Boss kirjutas kunagi ühes matkapäevikus: "Matk on võimalus olla valitud seltskonnaga valimata olukordades, teadmata midagi ei kuupäevast ega kellajast, rännates vaid koidust ehasse, ühest laagripaigast teise." Kehtis see praegugi - seltskond oli meil mõnus, kella asemel vaatasid, et varavalgel minema saaks ja pimeda peale ei jääks. Ilma ja inimesi nägime ka. Ja muidugi mägesid, mis olid suured. Isegi liialt suured - väiksemad oleksid kodusemad. Aga maailma katusel on nüüd käidud. Kokkuvõttes võib öelda, et oli tore matk.

Soovitusi reisiks Nepaali ja Annapurna ringile

(2002. aasta Tõnise reisiinfo + minu täiendused 2004. a. reisi põhjal)

Kulud

• lennukipiletid Tallinn-Kopenhaagen-Viin-Katmandu-Viin-Kopenhaagen-Tallinn + lennujaamamaksud
• Nepalist lahkumise maks - tasutakse lennujaamas riigist lahkumisel 1100 Rs
• retkeluba Annapurna kaitsealal 2000 Rs + pilt - vormistatakse ACAP-i kontoris Katmandus Thamelis
• ööbimised hotellides Katmandus, Pokharas ja Chitwanis
• bussisõit Katmandust retkepiirkonda, edasi Chitwani ja tagasi Katmandusse
• sõidud linna (lennujaamast hotelli ja templitesse), templite ja vanade linnade pääsmed
• kindlustused (tervise-, pagasi- ja reisitõrkekindlustus)
• Nepali viisa - 30 USD + pilt, vormistamine piiril (lennujaamas)
• Ööbimised retkel (hotellides ja lodge'des) koos hommiku- ja õhtusöökidega.
• Kerged lõunasöögid matka ajal rajaäärsetes teemajades

Raha

Välisvaluutadest on eelistatumad USA dollar ja euro.
Vahetasin raha järgmise kursiga (november 2004):
1 USD = 12,45 EEK ja 1 USD = 71,50 NPR, millest tuleneb 1 EEK = 5,74 NPR ehk 1 NPR = 0,1742 EEK. NPR kohalik tähis on Rs.
Minul oli kaasas 500 USD ja 20 €. Viimased tõin kõik tagasi, veidi jäi ka dollareid üle. Sellest summast piisas nii kõigiks vajadusteks kui ka suveniiride ostmiseks (~9000 Rs ~1500 EEK ~125 USD). Suuremad õllejoojad muidugi peavad veidi lisama (0,65 l õlle hind Katmandus ~60 Rs, Thorong Phedi kõrglaagris 4850 m kõrgusel 285 Rs)
Rahvusvahelised krediitkaardid on kasutatavad Katmandus ja Pokharas (suuremates kauplustes). On ka mõningaid automaate, kust nendega saab raha välja võtta. Linnas pole rahatähe suurus probleemiks, küll aga matkal. Seepärast on sularaha kasulik varuda väiksemate rahatähtedena.
Raha tuleb vahetada ainult valuutavahetuspunktides, mida on Thameli piirkonnas palju. Valitsuse määrusele kohaselt nõuavad paremad hotellid arvete tasumist kõvas valuutas. Muidu on kasutusel ainult ruupiad.

Piir

Nii riiki tulekul kui lahkumisel võib toll põhjalikult puistata (loomulikult on keelatud uimastid, kunstiväärtused jne). Aga minul oli probleem fotoka AA-mõõdus akudega, nii et need on targem pagasisse pakkida.

Ilm

Suurte kõrgusvahede tõttu on esindatud erinevad kliimavööndid. Nepaalis on tüüpiline mussoonkliima. Kuiv aastaaeg kestab oktoobrist maini ja vihmaperiood juunist septembrini. Matkamiseks sobivaimad ajad on aprill ja oktoober. Katmandu paikneb kaugemal lõunas kui Delhi 1340 m kõrgusel merepinnast. Temperatuur novembris on päeval 20 - 25o. Mägedes on temperatuurid paaril matkapäeval nulli läheduses ja alla selle. Tõuseme kuni 5416 m kõrguseni. Viimases ööbimiskohas (4850 m) võib temperatuur öösel langeda kuni 10-15 kraadini alla nulli.

Restoranid

Katmandus on lai valik söögikohti. Mägedes on toiduvalik piisav. Igas järgnevas asulas on hinnad kõrgemad (ühe asula piires hinnad aga samad). Karastusjoogid (sealhulgas ka õlu Everest, Tuborg, San Miguel) on müügil kõikjal. Kraanivett pole soovitav juua, küll aga teed. Võiks kaasa võtta jõujoogi pulbrit (nt Carbococ).

Pildistamine

Paljudes muuseumides ja templites on pildistamine keelatud. Muidu võib pildistada peaaegu kõike, ka kohalikke, kuid tuleb jääda viisakuse piiridesse (mõelge, kas samas olukorras oleksite nõus, kui teist pilti tehtaks).

Tervishoid

Kiire keskkonnavahetus ja meile harjumatu toit ning hügieenitase võivad tekitada seedeprobleeme. Juua vett ainult korgitud pudelitest, süüa vaid kooritud puuvilju, vältida piimatooteid, jääkuubikuid ja vähe küpsetatud toitu.
Päikese eest tuleb end kaitsta päikesekreemidega. Kuumas kliimas tuleks alati kaasas kanda veepudelit, et organism ei kannataks vedelikupuuduse käes.
Ühtegi otseselt kohustuslikku vaktsineerimist Nepaali mineku eel teha ei tule. Soovitav oleks ennast vaktsineerida A-hepatiidi, tüüfuse, difteeria, teetanuse ja malaaria vastu (peab alustama ca 2 kuud enne reisi algust, kuna vaktsineerimiste vahele peab jääma teatud arv päevi). Täpsemad juhendid saate Tartus Maarjamõisa Polikliiniku Nakkushaiguste Kabinetis ja Tallinnas Merimetsa haiglas.
Igal juhul tuleb kaasa võtta isiklikud ravimid, mida pidevalt tarvitate. Muude ravimite osas tuleks reisikaaslastel omavahel kokkuleppeid sõlmida.
Kõrgushaigus (AMS) võib tabada neid, kes liiga kiiresti tõusevad rohkem kui 3000 m kõrgusele. Haigusest annab märku peavalu, isutus, unepuudus. Kõrgushaigus on ohtlik. Annapurna ringil (vastupäeva) on pikaldane tõus, mis on piisav aklimatiseerumiseks.

Vajalik varustus Annapurna ringil

Enamus asju on võimalik muretseda Kathmandust 3 - 6 korda odavamalt kui Eestist. Arvestades võimalusega, et pagas ei jõua õigeaegselt kohale, ongi mõistlik panna pudi-padi väiksesse lennuki salongi kaasavõetavasse seljakotti (ei saa panna küünekääre!) ja muu muretseda Kathmandust (kui varem olemas ei ole).
Novembris 2004 oli mul kaasas:

• Seljakott (sobib ka Jermak)
• Väike seljakott (lennukisse ja linnas käimiseks)
• Magamiskott - (kuni -15o); kohapeal sulgedest 2500 Rs
• Matkakepp - kohapeal 1000 Rs
• Matkasaapad (üldiselt saab ka matkatossudega) - kohapeal kahtlane valik
• Linnajalatsid (tossud v sandaalid)
• Soe müts - fliismüts
• Nokkmüts
• Kindad
• Tormijope (äravõetava fliisvoodriga) - kohapeal 2500 Rs
• Tormipüksid
• Teksapüksid (jäävad hotelli, lisaks veel 1 T-särk, 1 paar sokke ja aluspükse)
• Dressipluus - fliisist - kohapeal 500 Rs
• Dressipüksid - fliisist
• Pikkade varrukatega polo - särgiks kõrgemal
• T-särgid (4 tk)
• Matkasokid (2 paari villaseid sokke)
• Niidisokid (2 paari)
• Lühikesed püksid
• Aluspüksid (4 paari)
• Ujukad
• Plasku - plastikust 0,5 l pudel - jõujoogi segamiseks, saab ka ilma
• Hügieenivahendid - käterätt, hambahari, hambapasta, niisked salvrätikud, WCpaber, seep, päikesekaitse kreem, Bepanthene kreem, hügieeniline huulepulk, küünekäärid, haaknõelad
• Apteek - elastik, plaastrid, desinf vahend, palavik (Coldrex), valu (Ibuprofen), nohu, kurk, köha, kõht (söetbl, Smecta, antibiootikumid), spordisalv, (atsükloviir - huuleohatise vastu, kellel vajalik)
• Päikseprillid (kes kasutab, UV filtriga), minul varuprillid tugevas toosis
• Fotokad, mälud, filmid, patareid
• Taskulamp, patareid
• Remonditarbed (liim, niit, nõel)
• Jõujook (Carbococ, 0,5 l päevas)
• Lutsukommid (Eukalüpti-mentooli)
• Dokumendid - pass, kindlustus, raha ($ või €), 4 fotot
• Märkmik, pastakas
• Lastele jagamiseks pastakad

Pääsmed 2004. a. novembris

Katmandus on soovitav külastada

• Pashupathinathi templit (kuulsaim hinduismi tempel),
• Boudhanathi ja Swayambunathi stuupat,
• Katmandu satelliitlinnu Bhaktapuri ja Patani

2004. a. novembris kulus pääsmeteks 1175 Nepaali ruupiat ning sõitudeks 500 ruupiat inimese kohta. Chitwani sõit (Pokharas ostetud nn vautšeris sisaldus sõit, ööbimine, kultuuriprogramm) läks maksma 50 USD.
Mõned hinnad, mille piletid mul alles on:

• Swoyambhu tempel 75 Rs
• Bouddhanath (Suur stuupa) ???
• Bhaktapur 750 Rs
• Patan (Lalitpur) 200 Rs
• Kuldne tempel (Hiranya varna Mahavihar) 25 Rs
• Pashupati 250 Rs
• Jarkoti klooster 100 Rs