Presidendi matkarada

 Jäneda - Nelijärve - Aegviidu (10 km, 2:41 h). Mõnusa talveilmaga kaunis lumises metsas.

JmG valikkursuse matk Muraka rabas

 Sel sügisel avati Jõgevamaa Gümnaasiumis valikkursus "Matkamise alused" neile, kes soovivad matkamisest rohkem teada saada, kui kevadisel valikkursuste nädalal jõuab. Samuti on kursuse raames plaanis korraldada kaks kahepäevast matka. Kursusele registreerus kokku 18 õpilast. Esimesed tunnid olid pühendatud matkadele Eestis. Edaspidi tulevad jutuks kaugmatkad.

Oktoobri alguses jõudiski kätte aeg esimeseks matkaks. Väljakutse algajatele matkajatele oli tõsine - edasi-tagasi üle Muraka raba, muidugi ööbimisega Varessaares. 

Õnnetuseks selgus, et kolmel kursuslasel ei õnnestu tervislikel põhjustel matkale tulla. Nende asemel said kaasa kolm kevadise valikkursuse läbijat. Seega oli grupp ikkagi täis. Matkal käisid Kristiina, Jane, Pirgit, Eliise, Anne-Liis, Maris, Liisi, Egle, Angeliisa, Raul, Kristofer, Kaur Kevin, Janmar, Arti, Joosep, Ander, Märt, veel üks Joosep ja Neeme.

Laupäeva, 2. oktoobri hommikul kogunesime Jõgevamaa Gümnaasiumi ees, kust buss meid matka alguspunkti toimetas. Kuna eelmisest nädalavahetusest oli kaikaid põõsasse juba varuks jäänud, siis said tüdrukud need endale ja vaid poisid pidid endale toika muretsema. Mõni tuli ikka suht suure palgiga metsast välja, kuigi näidised olid ees...

Läbi metsa ragistasime ennast Ojamaa jõe kaldale, kus siis palki mööda teisele kaldale turnisime. Õnneks kuivalt ja aegagi läks märksa vähem, kui eeldasin. 

Veel veidi läbi sooservametsa ja tervitaski meid päikseline raba. Korjasime igaüks peotäie jõhvikaid õhtuse magustoidu tarbeks ja jätkasime teekonda mööda selgelt sissetallatud rada lageraba poole. Selle servas tegime peatuse lõunaeineks. Oli ju aeg juba peaaegu sama kaugel kui koolis söögivahetunni aeg. Tuul oli küll tugev, kuid päike soojendas mõnusalt. Pidasin ka väikese loengu, kuidas rabas liikuda ja kuidas kaigast abivahendina kasutada.

Lagerabal algasid ka esimesed sissevajumised. No aru ma ei saa - raba oli küllaltki kuiv, älves ümbermindav või rohututid kenasti näha, ikka leiab mõni just selle pehme koha kahe mätta vahel üles!

Kappav juhtgrupp siiski nii palju ei vajunud ja jõudis kiirelt Suure lauka äärde. Noh, meil oli vaja laukast paremalt mööduda, nii et veidi pidid nad siiski oma suunda korrigeerima, kui aru said, kuhu mina tagaolijaid tüürin.

Suure lauka ääres sai ka veidi droonitatud. Isegi kuni max lubatud 120 m kõrgusele välja. Rohkem ei lähe, sest EL droonidel on mingi tõke ees. Aga kaunid vaated Suure lauka ujuvatele saartele tulid ikkagi.

Suurelt laukalt võtsime suuna Ilusate laugaste poole. Arti oli taas juhtgrupis ja kuna eelmise nädalavahetuse matka jäljed olid veel ees, siis sai ta teekonna valimisega päris kenasti hakkama. Lõpupoole siiski kaotas jälje, nii et pidin ise ees käima. 

Ilusate laugaste ääres tangiti vett, mina jälle droonitasin ja Ander astus auku, saades kaenlaalusteni märjaks. Tehti ka mõned ilupildid, sh paar grupipilti. 

Ilusatelt laugastelt võtsime suuna Varessaare poole. Suunasin grupi kohe põhirajast veidi paremale, et pidurdada jäljeküttide hoogu. Ega see palju ei aidanud, sest kuidagi tajusid nad õiget suunda. Eks see üsna otse rabaranna poole ju kulgebki ja Varessaare kuusk paistab ju nii kutsuvalt (kuigi neile ma seda ei maininud). Korraks märkasime paremat kätt raba peale suunduvat seltskonda - selge, me pole tõenäoliselt majas üksi.

Kui koos aregardiga viimaks Varessaarde jõudsime, raporteeriski avangard, et ülemisel korrusel on kõik narid kinni (asjad peal). Egas midagi, kamandasin tüdrukud alla tahakambrisse ja poisid eeskambrisse. Kuivad riided ja jalatsid selga ning siis võis alustada lõkke tegemist ja kokkamist. Poisid tegid tagakambri ahju ka tule, et tüdrukutel veidi sooja õhku sees oleks. 

Tatrapudru valmis küll veidi liiga vara, aga kuna osad tahtsid nagunii oma kaasavõetud kraami kärsatada, siis oligi parem, jäi neile ka aega grillimiseks enne mannavahu keetmist. Tatrapuder sai hea (pott sai peaaegu tühjaks ja selle viimase lusikatäie sõi nälgivate Aafrika laste eest Janmar ära). Mannavaht sai ka hea, aga sellest pidin mina viimase kausitäie ära sööma. Teed seevastu küsiti juurdegi. Kuna olin käskinud kõik veepudelid välja laduda, siis kiire inventuur näitas, et ega nagu ei saa lisateed endale lubada. Hommikuks oli aga pudeleid juurde tekkinud ja vett jäi ka nõude pesemiseks...

Toidu valmistamine kujunes üsnagi meeleolukaks. Kõlarist kostva reipa muusika saatel proovisid mõned küll tantsida, kuid hoopis paremini mõjus see mannavahu kloppijatele. Poti pesemine oli aga seekord üsna kunsttükk, sest kui eelmisel nädalavahetusel oli veel heinamaal traktorijäljes vett, siis nüüd leidis vaid rabaservast ühe porise loigu. Noh, pott sai puhtaks sellegipoolest. Ja mõned ilusad loojangupildid lisaks. Ja majaraamat sai tüdrukute poolt ka täidetud.

Vahepeal ilmusid ka ülemise korruse naabrid. Selgus, et üks neist on minu blogi jälgija ja et me olime kahe aasta eest samas kokku saanud. Vaatasin järgi, blogis sellist kohtumist kirjas ei ole, küll aga on kolme aasta tagusel retkel olnud kohtumine Alari ja Mairega. Olid siis need nemad?

Kui väljas juba pimedaks ja jahedaks kiskus, kolisime tuppa. Seadsime endid asemetele ritta ja rahva tungival soovil pidin ette kandma mõned vanaaja lood. Üritasin küll keskenduda tõsielule (faktidele Varessaare ajaloost), kuid ilmselt jäid rohkem siiski meelde legendistaatuses Valter ja Lilli. 

Kella kümne paiku vaibus jutuvada ja saabus varajane öörahu. Siiski, vahepeal käisime ikka hambaid ka pesemas ning tähti vaatamas. Uinusin minagi, kuid südaöö paiku ärkasin ja edasine öö oli südamele rahutu. Tukastasin vaid veidikeseks. Hommikuhämaruses asju pakkides ja hommikuputru keetes sai siiski kõik taas korda. Huvitaval kombel ei läinud pudru rahvale kohe üldse mitte - pool potti läks karudele.

Kui kotid toast välja said, pühkisin põrandad üle (selles osas oleksin küll abistavaid käsa oodanud), tegime väljas grupipildi ja asusimegi teele Kotkanina poole. Kui rada üles leitud, siis jäin taha Kotkanina männikut nautima. Tõeliselt kaunis hommik männimetsas! Ainult karud olid puudu, muidu oleks tuntud Šiškini maali saanud (Hommik männimetsas ehk Kolm karu).

Kotkaninalt välja pugedes tervitas meid sirav päike ja Kotkanina soonik (märe). Sellest saime üle üsnagi talutavalt. Edasi hakkas Arti liikuma õiges suunas Suure lauka poole, osa seltskonnast kaldus aga vasakule. Jäin nendega, sest teatavasti on raba vasakul vedelam. Nii oligi. Kulus hulga aega, enne kui teistele Suurele laukale järgi jõudsime.

Ega avangardil polnud enam mahti mahajääjaid oodata. Tormasid aga minema ja nii pudeneski seltskond taas pikaks riviks laiali. Viimaste eelis oli see, et nad olid pidevalt kaadris, sest lonkisin ka taga, et keegi mitte kaduma ei läheks; ka olin magamata ööst veidi väss. Aga nii saigi paremini loodust nautida, sest ega kiiremini matkamine bussi varem kohale too.

Valge kilekotikese juures tegime taaskord peatuse. Kellel veel oli, see nosis midagi. Kellel ei olnud, see hüples niisama. 

Ojamaa jõe ületamine läks libedalt ja peagi leidsime end parkimisplatsil bussi ootamas. Oodata tuli poolteist tundi. Parema meelega oleksin sellest ajast tunnikese raba nautimisele kulutanud, aga noortel oli tuhin sees. Eks noortele meeldib ikka kohalejõumine, vanadele aga minek ise.

Kokkuvõttes saab nentida, et kõik värsked matkajad olid tublid ning eriti vaprad olid need, kes seejuures ka ennast ületasid. Jääme järgmist matkakursuse matka ootama.

Oktoobripäike 18

Tänavuse 25.-26. septembril toimunud rabamatka plaanid said kuupäevad külge juba suvel, kui mägedest naasesime. Kuigi aeg sai varakult välja hõigatud ka minu koolides, jäi publikuhuvi tagasihoidlikuks. Aga kokku oli meid siiski paras seltskond: Anna, Liisa, Kerli, Merike, Einike, Martin, Tamar ja mina. 

Kui matka alguspunktis teiste seljakotte ja kummikuid auto pagasnikust välja jagama hakkasin, süttis äkitselt lambike: aga kus minu kummikud on?! No muidugi, kodus koridoris seina ääres! Õnneks oli Tamaril välja pakkuda kaks väiksemat musta prügikotti, mis said siis villaste sokkide peale ja tossude sisse seatud ning elastiksidemega kinni mähitud. Nägi päris hea välja.

Järgnes kaigaste valmistamine (sobivas mõõdus kasekesi on sealkandis vähevõitu) ja siis läks lahti ragistamine Ojamaa jõe poole . Jõe veetase oli tänavu ca pool meetrit madalam kui eelmisel aastal. Tugikaikad tuli sellegipoolest teha ja appi võtta, sest kes see ikka vette tahab kukkuda.

Jõgi õnnelikult ületatud ja Martini kloostrinapsuga matk sisse õnnistatud, võis asuda rabaserva poole teele. Seal kohtasime mõnusat jõhvikavälja, kus tavapärane mannavahupeotäis korjata tuli; mõni jõudis juba endale ka veidi korjata, kuid põhikorje jätsime tagasiteele - mis neid marju ikka edasi-tagasi tassida. 

Veel veidi edasi ja siis lõunapeatus lageraba servas. Nagu ikka, köitsime tagasitee maamärgiks valge kilekoti männilatva. 

Lageraba osutus ka mõnevõrra kuivemaks kui tavaliselt. Nii kulgesimegi küllalt kiiresti Suure lauka poole. Üle taeva rullusid madalad ja tumedad pilved, kuid vihma sealt ei tulnud. Hoopis vahepeal oli ka mõni helgem hetk, lausa päikesega, nii et Sõnajalgade tuulikud Aidust kätte paistsid - 17,5 km kauguselt!

Suure lauka ääres asus osa meist jõhvikaid otsima (tänavu neid seal eriti polnud, ju oli kuiv suvi raba keskosa mättad ikka liiga ära kuivatanud). Mina pakkisin drooni kotist välja ja üritasin seda lendu saada. Algul ei tahtnud millegipärast õnnestuda - ilmselt oli probleem tarkvara värskendamata jätmises. Viimaks siiski sain masina lendu ja tumeda taeva alt ka mõned videolõigud ja pildid tehtud.

Teekond jätkus Ilusate laugaste suunas. Kuna eelmisel aastal olime kaldunud grammikese liiga vasakule, siis nüüd hoidsin kergelt paremale. Hästi hoidsin - sattusime otse sellele minu lemmiklaukale. Selle iseloomulikud taeva poole sirutuvad kuivanud männid on hakanud nooremate varju jääma, kuid kunagise Naisteranna kask paistis kenasti kätte.

Ilusate laugaste ääres oli jõhvikaid veidi rohkem laiali laotatud, nii et samal ajal, kui mina droonitasin, said soovijad taas marju nokkida. Muidugi järgnes ka kohustuslik veepudelite täitmine.

Kui suuna nüüd juba Varessaare  poole võtsime, eksitas meid esmalt lai sissetallatud räätsarada, kuid õnneks olen seal nii palju käinud, et suutsin õiges kohas kõrvale keerata ja meie Varessaare rajal jätkata. Korraks piserdas paar udupeent vihmatiba ka, nii et mõned panid isegi kiled selga. Sadu piirduski kilede selgapanekuks kulunud ajaga. 

Ka viimane lõik Varessaare poole - Kummikukakkumisväli - oli suhteliselt kuivapoolne ja edenes hästi. Kuulatasime, kas maja suunast ka mingeid hääli kostub. Ei kostnud. Varessaare tervitas meid vaikselt ja suletud uksega. 

Seadsime end ülemistes tubades sisse, soovijad vahetasid rõivaid ja asusime küttetegevuste juurde. Süütasin leso tuhaaugus ajalehetüki ja tegin tule alla. Siiski hakkaas suitsu sisse tulema. Käisin väljas kontrollimas - korstnast ei tulnud midagi.  Toas märkasin viimaks silti "siiber". Ei no muidugi, ega kinnise siibriga ei saagi korstnast midagi tulla. 

Järgnes lõkke süütamine ja tatrapudru vaaritamine. Vahepeal droonitamine. Õhtusöök. Mõne peenema napsi degusteerimine. Siis oli aga aeg pudrupada puhtaks pesta ja mannavaht tulele seada. Vahepeal hakkas päike loojuma. Varessaare kaasiku ladvad värvusid kuidagi eriti punaseks. Puude vahelt paiskas loojuv päike raba kohalt viimaseid kiiri Varessaare hoovile. Jäin pudrupotti valvama, kui teised kiire käigu rabaserva loojangut vaatama ette võtsid. Sattusid täpselt leegitsevale loojangule. Jah, vanasti sai seda otse Varessaare õuelt jälgida, nüüd on võsa vahele kasvanud.

Mannavahu kloppimine algas veel viimases valguses ja lõppes juba pimeduses. Mannat oli palju saanud ning mannavaht oli paks ja hapu. Noh, tatrapuder seevastu oli vedel ja polnud hapu. Nii et peaks tasakaalus olema. 

Mannavahu manustamise järel siirdusime peagi tuppa, sest õues kiskus jahedaks. Toas jätkus sahmimist asemete tegemiseks. Seejärel aga traditsiooniline majaraamatu sirvimine ja paremate palade ettelugemine. Kui viimaks hambad pestud ja taevatähed vaadatud, ronisime magamiskottidesse. Mõned nõudsid veel õudusjutte, aga jutuvestjat polnud kodus. Lobisesime niisama, kuni viimaks ümberringi norinat kostma hakkas. Uinusin minagi. Hiired ei maganud.

Hommikune äratus oli seitsme paiku. Tegelikult nihelesid mõned juba varem. Õues tervitas mõõdukas niiskus ja udu, mis peagi hajus. Kaerahelbepuder ja kuum vesi tee/kohvi tarbeks said kiiresti valmis, nii et võis rahva õue einele kupatada. Järgnes pakkimine ja koristamine ning siis Kotkanina poole teele. 

Taevas kiskus juba siniseks. Kotkanina raja leidsime kergesti. Rabaservas tervitaski meid kena päike. 

Kotkanina soonikust saime kenasti üle. Kena ilm pani ringi vahtima ja pilte klõpsima. Nii ei saanudki ma aru, kuidas ennast korraga üsna vesise ja õõtsuva koha peal leidsin. Kerli ka minu sabas. Mul polnud lugu, sest kummikuid ju nagunii polnud. Aga teiste juurde taas me välja saime. 

Suur laugas lähenes jõudsasti. Lauka kaldal tegime taaskord pildistamis- ja droonimispeatuse. Tehti erinevaid soolo- ja grupipilte.  Rästikut nägime ka peesitamas. Teekonna jätkudes sattusime erakordsele jõhvikaplatsikesele. Jätsime selle järgmiseks nädalavahetuseks Liisale ja tema tantsumaridele nokkimiseks. 

Õhk oli klaar ja nii leidsimegi oma maamärgi (kilekoti) rabarannas lehvitamas juba Suure lauka teisest servast. Siht silme ees, läks kodutee kiiresti. Mõnel juhul taas natuke liiga märja koha kaudu, kuigi neid oleks saanud kenasti vältida. Aga noh, oligi huvitavam.

Rabarannas sai siis korilastele lubatud 20-minutiline korjepeatus tehtud. Liitrike-paar kogunes selle ajaga igal nobenäpul. Siis aga taas metsa vahele, Ojamaa jõe ületamine, metsas ragistamine ja juba autod meid tervitasidki. Üks auto oli vahepeal juurde ilmunud.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et nagu ikka, oli väga kosutav matk: seltskond oli mõnus, raba oli ilus, Varessaares oli hubane ja ilm polnud paha.

Matkavideo leiab siit: