Sel nädalal toimus Jõgevamaa Gümnaasiumi traditsioonilise valikkursuste nädala raames juba seitsmendat korda "Matkamise aluste" valikkursus, mis päädis neljapäeval-reedel klassikalise seljakotimatkaga Kagu-Eestis marsruudil Piusa koopad-Nohipalo Mustjärv- Meenikunno raba-Nohipalo Valgejärv-Rebasmäe allikas-Ilumetsa meteoriidikraatrid. Iseenesest lõppeb Jõgevamaa Gümnaasiumil küll kaheksas tegutsemisaasta, kuid eelmisel koroonakevadel jäi valikkursuste nädal ära. Nii et seitsmes kord.
Kursus algas koolimajas toimunud teoreetiliste loengutega ja mõnede pisimate praktiliste harjutustega. Kaks päeva ja 133 slaidi hiljem pidanuksime juba matkale minema, kuid mul oli kolmapäeval põhikoolis keemia eksam, seega oli kursuslastel pakkimise päev ja nii saimegi matkale alles neljapäeval; tavapärane blogide tegemise päev oli hoopis laupäev ja seda koduse ülesandena.
Nüüd olen need armsad ja loomingulised blogid juba ülegi vaadanud ning on viimane aeg ise ka midagi kirja panna. Kuna marsruut on olnud suuremal jaol aastatest sama ning seda on siin blogis varem piisava põhjalikkusega kirjeldatud, siis piirdun siinkohal kaardiga.
Meie grupp oli seekord tavapärase 20 kursuslase asemel ühe võrra suurem. Nimelt liitus riigigümnaasiumide vahetusprogrammi kaudu meiega Viimsi Gümnaasiumis õppiv Lotte. Olgu siis siinkohal ka Jõgevamaa Gümnaasiumist pärit seltskond üles loetud: Inara, Ander, Kaarel, Joosep, Anne-Greete, Getter, Mikk, Asko, Margus, Märt, Maria Cosette, Kaisa-Triina, Marius, Arti, Joonas, Laura, Anne-Liis, Timo, Mattias ja veel üks vahetusõpilane, Jaapanist pärit Takumi.
 |
| Grupipilt Põrguvärava juures |
Niisiis. Kokku saime suuremalt jaolt pool kümme Jõgeva raudteejaamas; kolm matkalist liitus meiega Tartus, kus pidime ka rongi vahetama. Kui Tartuni tõi ekspress meid linnutiivul, siis Piusani kulus pea poolteist tundi loksumist ühest lühikese platvormiga peatusest teise. Huvitavaid vaateid avanes siiski - rohtunud taluhoovid, värskelt haritud põllud, raiutud metsad jne.
Piusas ootas meid tädi Sirje, kuid filmi ta seekord ei näidanudki ja küsimusi klaasi koostise kohta ka ei esitanud.
Alustasime oma matka. Esimene päev oli pühendatud "pikkade vahemaade läbimisele" ja 45+15 rütmi omandamisele. Esmalt läbi karjääri, kus ühes lombis õnnestus silmata isegi harivesilikku, rohelistest konnadest rääkimata.
Seejärel juba läbi pilvede vahelt piiluva päikese mõjul lõhnava männimetsa ja rohtunud raiesmiku Marga küla poole. Edasi põlluvahetee. Kahel pool nagu Windowsi töölaud rukkipõld ja siis õitsemise lõpetanud raps, mida ilmestasid üksikud rukkililled.
Esimeses peatuskohas püüti noore tamme varju, kraamiti näksid ja võrkpall välja. Kaua siiski puhkust nautida ei saanud, sest päevateekond ootas.
Järgmine käiguvahe viis läbi Hanikase külast ja edasi suurte laante vahele. Seal oli aeg juba järgmiseks pausiks. Metsavahetee oli nagu uued RMK kiirteed ikka liiga killustikune. Meie kappavat juhtgruppi saatis lendavate elukate (sääskede, parmude, kihulaste) hord; tagapool oli sellevõrra rahulikum - eks esimesed võtsid löögi enda peale. Tagumistel oli aega nautida ka veel viimaseid päevi erkrohelist loodust ja õitsvaid lilli. Järgmises peatuses poetasin ühe suur parmu sipelgate rajale - kuklased olid kohe platsis ja hakkasid korjust pesa poole lohistama.
Nüüd jäi laagripaigani Mustjärve ääres vaid kaks viimast käiguvahet, mis kippusid juba venima. Siiski - viimane paus jäi isegi veidi lühemaks tänu satikate eriti raevukale rünnakule.
Mustjärve poolt tõi tuul maanteele lõkkesuitsulõhna ja maanteele kostis kilkeid. Kohale jõudes sain aru, et tegu on järjekordselt ühe klassitäie seitsmendikega (vt 2019 a JmG matka blogi). Nagu hommikuks selgus, olid nad õnneks siiski grammikese vaiksemad ja viisakamad kui toona kohatud seltskond. Kogu üritust viis läbi MTÜ KoosOn. Nende habemikust pealik tõi meile lahkelt suure kanistritäie puhast vett.
Telkide püstitamine läks tänu linnas harjutamisele kärmelt. Nüüd võis ette võtta karastava supluse Mustjärves. Õnnetuseks sattus samale ajale ka seitsmendike telgisaunast järve jooks ja nii oligi vesi küllatki segatud, st külm. Siiski, ujudes veidi piki kallast eemale, oli pinnakiht vägagi soe.
Õhtusöök, õigemine esmalt selle valmistamine. Planeeritud oli lõke tüdrukute poolt ja puder poiste poolt. Noored ei võtnud miskipärast vedu ning nii pidingi ise lõkke üles tegema ja oma võlupoti tulele seadma. Puder valmis siiski kiiresti ja kuidagi õnnestus kipakal alusel ka suurem teepott viimaks keema ajada.
Pärast õhtusööki pakkusin enne grillipidu välja tavapärase retke Valgejärve äärde, kuid millegipärast oli kaasatulijaid vähe. Jalutuskäik oli siiski kosutav, sest loodus pakkus võrratuid vaateid.
Õhtu kulges tasapisi erinevate mängude ja grillimise tähe all. Uus ja huvitav mäng oli "Ütle nüüd". Täiesti ootamatult juba poole üheteistkümne ajal tehti ettepanek magama minna. Maffia jäigi mängimata.
Öö siiski ei kujunenud nii rahulikuks, nagu varasest magamaminekust (õigemini telki pugemisest) võinuks eeldada. Märt, Asko ja Margus otsustasid ette võtta retke Ootsipalo hiiglaste juurde. Ander, Joosep, Joonas ja Mikk pidasid tulutut võitlust nende telgi vallutanud kihulastega. Arti tahtis pidevalt kuhugi minna ja Mattias läkski - kuni ta telefonitsi tagasi kamandasin. Lotte, Kaisa-Triina ja Anne-Liis ajasid taga korduvalt nende telgi külje alla eksinud hiiglaslikku konna. Seitsmendikud lärmasid. Alles kuskil kella poole kahe paiku saabus enam-vähem vaikus. Kaua see siiski ei kestnud ja minu lühikese une lõpetas kella nelja paiku Meenikunno rabalt kostev ja terve tunni kestnud sookurgede kruugutamine. Järgnes kauguses kukkuv kägu ja üle laagriplatsi lendav krongutav rongapaar. Ja siis hakkas keegi seitsmendik lõkkepuid toksima.
Pärast kuut hakkasin oma asju kokku pakkima ja ronisin telgist välja hommikusööki valmistama. Päike paistis. Kihulasteparved ründasid endiselt. Toimetamine siiski peletas neid eemale, kuid kuidas Mattias laavus öö mööda saatis, seda ma küll ei taju. Hommikune vaikne Mustjärv oli aga võrratu.
Teine matkapäev viis meid ühest objektist teiseni ehk siis polnud vaja kella vaadata ning kogu päev kujunes huvitavamaks. Esmalt läbi salumetsa ja piki rabaserva Liipsaare vaatetornini.
Edasi Meenikunno rappa, õigemini laudteele. Õitsev raba - tuppvillpea, jõhvikas, küüvits, sookail. Mõnus ujumispaus Meenikunno Suurlaukas.
Siis Valgejärve äärde ja veel üks ujumispeatus. Nagu ikka, oli valge vesi kõige külmem. Edasi tuli selle päeva kõige pikem ja tüütum käiguvahe Rebasmäe allikani. Allika juurde viiv laudtee oli amortiseerunud ja läbitav omal vastutusel. Meie läbisime.
Meie kuulsusrikkale matkale pani punkti Ilumetsa meteoriidikraatrite, õigemini neist ühe - Põrguhaua - külastamine. Ootamatult meenus, et ka grupipilt on tegemata. Tegime selle Põrguvärava juures. Ei olnud hea koht, sest kogu seltskond ei mahtunud kuidagi hästi pildile. Ja siis viimane kilomeeter. Tolmune kuumav kruusatee selja tagant kütvas päikeses. Kohale jõudsime piisava ajavaruga (kiirustasime, sest rong oli tund aega varasemaks pandud).
Küpsesime tunnikese perroonil ja siis algas sõit kodu poole. Rongis kippus silm vägisi looja minema. Läkski. Mööda Jõgevalt siiski ei sõitnud, sest Tartus vahetasime taas rongi ja Tallinna ekspressis kõigile istet ei jätkunud. Järelikult nii väsinud me polnud, et püstijalu magama jääda.
Kokkuvõtteks. Ilm oli kena, loodus võrratu, seltskond ääretult mõnus. Mida Sa veel ühelt matkalt oskad tahta?
Üritasin teha ka lühikest videot, aga kahte päeva vähemasse kui 6 minutit kokku pressida ei õnnestunud...
