Parvematk Emajõe Suursohu

Seda pole mäletamist mööda minu pika matkaajaloo kestel veel juhtunud, et õhtul tulen ühelt matkalt ja hommikul lähen järgmisele. Aga seekord just juhtus! Kuigi esmalt arvasin, et see teine matk on ehk (klassikuid parafraseerides) "rohkem selline poolmatka moodi matk", siis tegelikult andis ikka matka mõõdu välja küll - just tänu ekstreemsetele ilmastikuoludele. Jutt käib siis Jõgeva Põhikooli õpetajate koolilõpumatkast, millest pea pool kollektiivi osa võttis.

Veel paistab päike ja kõik on rõõmsad (enne väljasõitu kooli ees)

Matk ise toimus piki Emajõge kuni Peipsi järveni, sealt veidi lõuna suunas ja siis juba piki Kalli jõge pea Kalli järveni välja. Tagasitee viis Kalli jõest otse Emajõkke.

Marsruut

Hommikused suvetööd tehtud, sõitsime kooli väikebusside ja kahe sõiduautoga läbi Tartu Kavastu sadamasse. Seal ootas meid Veematkade Kalle. Igaüks sai oranži päästevesti ja pisikese teekonna tutvustuse järel näidati meile kätte kolm parve. Parvesid pidime juhtima ise. Nooremad kogunesid kõik ühele alusele, seega pidime ülejäänud kahe parve tüürimeesteks olema mina ja Viktor. Minu naiskond hõivas kiiresti ainult varikatusega, aga selle eest laua ja pinkidega parve. Ülejäänud kaks parve olid kollase kuudiga, kus sai küll varjus olla, kuid polnud nii head väljavaadet. Kalle jagas minule ja Erikule juhtnööre. Viki oli sel teekonnal juba mitmendat korda ja teadis kõike niigi, nii et tema määrati admiraliks.

Tüürimees Raua parv

Egas midagi - otsad lahti ja veele! Tüürimine tahtis algul harjumist ning parv kippus esmalt sirge sõidu asemel siksakitama, kuid tasapisi sai selgeks, kui palju ja kuhu poole rooli keerata.

Minu tüüritud parv on võtnud kahtlase suuna 

Ilm oli päikseline, mis sest et tuuline, ja meeleolu rõõmus. Nautisime vaateid Emajõe kallastele ja andsime aga tuld.

Kased valged, lepad hallid ...

Kiiluvesi

Kaldaroostik

Naisterahvad olivad kodus matkaks põhjalikult valmistunud, mis väljendus ohtrates suupistetes, mida ka tüürimehele suhu pisteti. Mõnel oli isegi pisike lapik põue peidetud. Nii need kilomeetrid pärivoolu ja pärituult lendasid. Esimese huviobjektina võisime vaadelda paremkaldal Kastre mõisahoonet, seejärel vasakkaldal kunagise piirilinnuse müüridele rajatud Emajõe Suursoo kaitseala külastuskeskust. Viktor tüüris oma parve korraks külastuskeskuse randa pissipeatusele, meie aga jätkasime teekonda. Nii sattusimegi esimesteks.
Oli ka paar "teeristi", kus Emajõkke suubusid Koosa jõgi ja Ahja jõgi. Üllatus-üllatus - ka veeteedel on oma suunasildid.

Teeviit (või hoopis jõeviit?)

Praagale jõudsime veel kena päiksepaistega, kuid juba tükk aega oli loode pool suurt sinist pilve näha.

Praagal

Vanarahvas ütleb "ega tali taeva jää". Ka seekord läks vanarahva ütelus tõeks. Vaevalt saime Peipsile keeratud, kui pilv hakkas meile järele jõudma ja laineid kergitama. Otsisin üsna paaniliselt kohta, kus Kalli jõe haru Peipsisse suundub, kuid ei näinud midagi - eemal üsna ühtlane metsaviirg. Siiski - uurinud veidi kaarti, sain aru, et tegelikult on meie ees laht, mille vasakul tiival asuv maanina on enamvähem samal joonel otsitava jõe suudmega. Nii võtsingi tõusvas noores tormis suuna rohkem kaldale kui admiral Nõmm ja tema kiiluvees seilav noorte parv. Tuul tugevnes üha, jämedate vihmapiiskade sekka hakkas paiskama rahet või lumekruupe. Rohkem avajärvele suunda hoidvad parved hakkasid juba silmist kaduma.

Lõige Heiki videost

Viimaks märkasid teravsilmad jõesuudmest väljuvate poiderida. Niipea kui jõudsime jõele, saime ka suhtelise tuulevarju. Olime aga juba üsna märjad ja külmunud ning kuna tagumised parved olid ka ikka suuna jõele võtnud, siis tõttasime edasi piki Kalli jõge parvemaja suunas.

Parvemaja

Seal ootas meid Kalle ja kuum tee. Kuivad riided selga ja tee hinge alla! Eike tilgutas tee kõrvale ka Araratti ja nii sai sooja sisse. Peagi saabusid ka kaks ülejäänud parve - üsna elevil oma seiklustest. Tagantjärgi tundub kõik muidugi kena, aga Viki tunnistas, et vahepeal oli ikka kõhe küll ...
Seadsime ennast parvemajas sisse. Õhtusöögini jäävat aega kaunistasime kanuuretkega Kalli järvele. Päike oli taas välja tulnud, kuid tuul siiski tugev.

Nagu saksa sõjamees Stalingradi all

Ajaloo huvides tuleb märkida, et Mare maandus kanuu asemel üsna jäises Kalli jõe vees ja oli seega esimene, kes sauna sai.
Õhtusöögiks olid makaronid suitsusingiga - mmm, keele viisid alla!  Õhtu edenedes käisid ka teised hea leiliga (Leiliga?) saunas ja vahepeal karastavas jõevees. Järgnes vabakava erinevate snäkkide ja valitud jookide seltskonnas. Ahjaa, sattusin koos noortega mängima üht huvitavat kaardimängu Dobble, mis oli päris naljakas.
Kell hakkas tasapisi palju saama ja nii kahanes ka seltskond. Kobisin minagi kotile, kuid poolunes sain siiski osa ligi kella kaheni kestnud Viktori ja teiste öökullide vestlusest allkorrusel.
Hommik saabus taas päikesega, kuid sooja oli vaid 5 kraadi. Vaprad Teele ja Kaire käisid ujumas - prr! Enamus piirdus kassi kombel silmade pesemisega. Hommikusöögiks oli Kalle valmistanud laari ülepannikooke, millest paar viimast tagasiteele kaasa pakiti.

Grupipilt

Tagasitee läks mööda Kalli jõge otse Emajõkke ja oli üsna külm ning sündmustevaene. Kui mitte arvestada seda, et ka mitmed minu parve madrused (Heli, Tiiu, Vivian) proovisid kätt rooliratta taga. Siiski jätkus külmetamise kõrval silmi ka looduse jaoks.

Loodus

Admirali parv tegi küll mitmeid kõrvalepõikeid (vanajõele, kaitseala keskusesse), kuid meie ja noorte parv suundusid otsemat vett pidi Kavastu sadama poole. Viimaks hakkas see paistma ja siis me olimegi kohal. Hakkasin võtma uhket kaart, et parkida parv ninaga Peipsi poole ja siis, 10 m enne silda, jäi korraga mootor seisma! Kuidagi oli sattunud üks köis vette ja sealt edasi mootori tiiviku ümber kinni jooksnud. Vool aga kandis meid juba tagasi Peipsi suunas... Õnneks olid noored oma parvega kohe meil kannul, ajasid ennast kapten Raua juhtimisel meie kõrvale ja pukseerisid meid sillani.
Nii lõppes meie dramaatiline parvematk. Dramaatiline selles mõttes, et paar päeva enne suvist pööripäeva on nii ekstreemselt külm, et talvelgi polnud nii külm. Aga bussis sai sooja jälle sisse ja tegelikult pole ju halba ilma, vaid on lihtsalt valed riided.
Igatahes oli tore elamus! Loodetavasti leidub edaspidi huvilisi Võhandule kanuutama ja Muraka rappa mättalt mättale karglema.

Jälle kanuuga Võhandul (või Võhandus?)

Et kõik ausalt ära rääkida, peaks tegelikult alustama tutipäevast. Kui tõmbasin oma viimases tunnis 12. klassiga otsi kokku ja ütlesin, et hakake nüüd siis minema, vaatasid nad korraks üksteisele otsa ja siis küsis Karl, kas me sel kevadel matkale ei lähegi. No minu esimene reaktsioon oli, et sügisel juba leppisime ühe matka kokku, mis ära jäi ja et mul nagu pole plaanis. Aga ära nad mu rääkisid ja nii andsingi nõusoleku 15.-16. juunil nendega kuhugi minna. See oli ka ainuke meile ühine sobiv ajavahemik, mis sest, et pühapäev-esmaspäev. Kui küsisin, kuhu siis minna tahate, koorus sihiks välja kanuumatk Võhandul. Ju siis jäi eelmise kevade matkast sinna meeldiv mälestus.
Pühapäeva hommikul tuli Timo esmalt mulle järele - mul ju seda ühiskola (toidud-potid) palju kaasa vaja vedada ja edasi siirdusime kesklinna, kus kohtusime ülejäänutega. Läksime kahe autoga: Timo autos oli peale minu veel Gert, Arlese autos aga Erki, Indrek, Sten, Egert, Karl ja Aleks.
Marsruut oli sama nagu eelmiselgi aastal: start Kääpal ja lõpp Reo sillal.

Kui Kääpale jõudsime, siis selgus, et seekord on Ahjamatkade poolseks organisaatoriks esimesel päeval Janek, teisel päeval aga eelmisest aastast tuttav Peeter. Mitmete asjaolude tõttu polnud meil seekord ka saatjat (esimeseks päevaks me teda ei tellinudki, aga saime suurepäraselt ka teisel päeval ise hakkama).
Esmalt toimetasime autod laagripaika Leevi lõkkeplatsile, seejärel viis Janek läbi kiire õppuse, kuidas ohutult kanuutada ja siis veele! Ilm oli esmalt küllalt vilu, päeva peale tuli aga päike ka ikka välja. Madalal jõesängis oli ka tuulevari, nii et kuigi õhutemperatuur oli madal (~15 kraadi), polnud siiski külm. Esmalt kulgesime tasapisi lookleva jõe rahulikel voogudel ja plärasime niisama. Siis hakkasid tulema eelmisest aastast meeldejäänud ümberajamiste kohad, kuid jaheda ilma tõttu polnud kellelgi erilist tahtmist märjaks saada. Õnneks, sest Moos oli siiski üsna aktsioonis. Olin ta peale üsna kuri ja ütlesin, et kui märjaks saame, siis pole pärast poolt klassi lõpuaktusel. Mõnd aega see isegi toimis ...
Aegamööda hakkas aga kõigil kõht tühjaks minema ja nii ei jõutud kuidagi pannkoogilõunat ära oodata. Eelmisel aastal einestasime Pindi silla all. Õnnetuseks hindas Janek meie tempot liiga kõrgeks ja oli pannkoogid toimetanud hoopis Paidra tammi juurde. Nii pidime tühja kõhuga edasi kütma. Enne Paidrat õnnestus mul jälgida põnevat vaatemängu: noor havi haaras särje ristipidi suhu ja ei osanud edasi midagi pihta hakata. Ei märganud ta tükk aega ka meid teda uudistamas. Kui märkas, siis kadus kui tina tuhka koos särjega.
Viimaks jõudsime Paidra tammini, lohistasime kanuud kaldale ja asusime pannkookide kallale. Kõhud täis, lükkasime kanuud uuesti vette ja võtsime ette viimase lõigu laagriplatsini. Taevas oli üsna klaariks läinud ja ilm mõnusalt soe. Nii juhtuski, et Moos otsustas oma kurjad plaanid ikkagi ellu viia. Noh, ma olin õnneks üsna valmis ja vesi oli ju tegelikult soe. Vedasime siis oma paadi kaldale ja kallasime tühjaks. Aga ega Moos enne ei jätnud, kui oli kõik paadid kummuli keeranud. Õnneks oli koht üsna madal ja sobivate kallastega. Kuna Janek oli mulle telefoni jaoks veekindla ümbrise andnud, siis sain teha mõned telefonipildid.

Võhandul ja Võhandus

Kuna see oli ainuke koht, kus pilte tegin, ja Janek tegi vaid grupipildi Pindi sillalt, siis panen selle koha peale veel mõned pildid ritta.

Aleks ja Egert

Karl ja Sten

Arles ja Indrek

Timo ja Gert

Kui elevus viimaks rauges, jätkasime lookleval jõel teekonda Leevi lõkkekoha suunas. Ei kulunudki palju aega, kui kõrge kallas paistma hakkas. Päevateekond kujunes koos peatuste ja suplusega 4,5 tunni pikkuseks. Parkisime kanuud ja ronisime lagunevast trepist üles.

Meie laevastik

Janek jättis meid peagi omavahele. Esmalt pandi kuivad vormid selga ja laoti kõik märg kraam kuivama.

Kõik see kraam on märg

Siis pandi lõke käima ja asusime makarone keetma. Said teised nii head, et ei jäänud mitte ühtegi järgi.

Makaronide keetmine

Veel läheb veidi aega

Makaronidele järgnes tee, mis ei osutunud seekord eriti menukaks - ilm polnud ju higistama ajanud ja pealegi oli igaühel mingeid karastusjooke kaasas. Tähelepanu pälvis hoopis meie paadis keskmise pingi toestamiseks kasutatud Hello Kitty roosa pall, millega mängiti ohjeldamatult mingit mulle tundmatut mängu.
Mina sisustasin seda aega jalutuskäiguga piki teeäärt ja esimeste metsmaasikatega maiustamisega. Õhtu lõppes loomulikult lõkke ümber istumisega. Mina ei pidanudki lõpuni vastu - enne olid olnud kiired päevad ning eelmisel õhtul Jõgeva Põhikooli esimene lõpuaktus, mis osutus tänu kohatule puändile üsna häirivaks ja seetõttu ka väsitavaks. Saidki noored veidi omaette olla. Ahjaa - tänu mõningasele tuulele polnud seekord sääseparvi meid ründamas, mis oli ju tore.

Lõkkeõhtu

Hommikul ärkasin ikka enne teisi ja tegin lõkke üles. Aga mitte eriti vara - vesi läks keema 8.20, mis oligi paras aeg äratuseks. Nii saime kenasti poole kümneks asjad autodesse pakitud ja uuesti veele asutud.
Leevi veehoidla lõik on alati mind paelunud võimalusega piiluda jõeäärsete majapidamiste köögipoolt - nii ka seekord. Hommik oli soe ja päikseline, kuid juba Leevile jõudmise ajaks tõmbus taevas tihedalt pilve. Tassisime kanuud ümber tammi ja siis algas see, mis teeb kogu selle marsruudi eriti paeluvaks - kärestikud ja vanad veskitammid. Seekord ka võidujooks vihmapilvedega, mis meid siiski säästsid, pakkudes vaid paar tiba peenemat sorti vihmakest. Ja muidugi taaskord võitlust Erki ohjeldamatu sooviga meile soovimatut suplust pakkuda. Olin selle peale lausa tõre, nii et Erki isegi küsis, mis mul viga on. Õnneks loobus ta viimaks meie ümberajamise plaanidest ja tegelikult olid kõik ka kärestikel ja veskitammidel nii osavad, et vaid paaris kohas pidi mõni jalgupidi vette ronima, aga paadid jäid kõik püsti. Kahjuks pole sellest kenast päevast ühtki pilti. Olgu siis korra üles loetletud kõik veskitammid, mida forsseerisime: Ojasuu, Lauri, Kassi, Viira, Viia ehk Süvahavva, Reo. Vist said kõik. Mulle on alati Viira kõige hullem tundunud, aga Peeter pidas miskipärast Süvahavvat hullemaks. Maitse asi. Muidugi nautisin ikka ka kõrgeid liivakivipaljandeid, kuid aasta lindu (jäälindu) ei õnnestunudki seekord kohata.
Viimane lõik pärast Süvahavvat on tegelikult juba üsna tüütu. Kärestikke enam pole ja vaid mõned langenud puud pakuvad pisikest laveerimisvõimalust. Aga Erki otsustas ka lebotamisest loobuda ja asus hoolega kühveldama. Nii lendaski viimane lõik üsna kiirelt, peagi hakkas paistma kõrge Reo sild ja läbi meie matk oligi. Päevateekond 5 tundi ja veidi pealegi.
Peetrit veel polnud, aga saime kanuud kenasti puhtaks pestud ja siis tuli esimene tihedam vihmahoog. Veidi aja pärast saabus ka Peeter ja autojuhid läksid siis koos temaga autode järgi. Meie aga  kükitasime silla all vihmavarjus. Tihedas vihmas ronisime poole tunni pärast ka autodesse ja sõit läks kodu poole.
Nüüd oli see tõesti selle klassi viimane matk. Pidi ju juba eelmise kevade kanuuretk seda olema, aga juhtus ju nii, et olin ikkagi ka oma poisteklassi juhataja Jõgevamaa Gümnaasiumis edasi. Nüüd aga on neil kõik eksamid juba seljataga ja ees ootamas uued kõrgemad ja kaugemad koolid. Nende kahe päevaga oli enamusega juttu ka tulevikuplaanidest. Eks sügisel ole näha, kas need ka teoks saavad. Mõned võtsid korraks üles ka võimaluse sügisel koos rappa minna. Eks aeg näitab, kas sellest plaanist ka asja saab, kokku me midagi ei leppinud. Kui see matk peaks toimuma, siis on kindlasti tore nendega kokku saada. Aga siis pole see enam meie klassi matk, vaid juba sõpruskonna matk.

JmG valikkursuse grupiga Kuldses Kolmnurgas

Lõppeval nädalal sai Jõgevamaa Gümnaasiumis teoks Eestis esmakordne õppevorm - valikainete nädal. See tähendas terve nädala jooksul ühe aine õppimist. Pakkusin minagi välja ühe kursuse, nimelt "Matkamise alused". Esimesed kaks päeva olid sisustatud teoreetilise ja praktilise õppega koolis, millele järgnes kahepäevane matk. Vedasin noormatkajad ühte oma lemmikpaika, milleks on Kagu-Eesti Kuldne Kolmnurk ehk teisiti öeldes Piusa - Meenikunno - Nohipalu - Ilumetsa matkaradadele.

Matka marsruut

Elroni oranž rong puistas meid Piusa jaama parasjagu keskpäeval. Tõttasime Piusa koobaste külastuskeskusesse, kus esmalt vaatasime filmi koobaste elustikust ja seejärel viidi meid lühiekskursioonile koobastesse. Tegelikult pääseb tänapäeval ainult koobaste algusesse. Tahapoole saab vaid piiluda.

Piusa koopad

Koobaste karastavast jahedusest taas lämmatavasse palavusse jõudnud, jalutasime giid Katariina saatel korraks karjääri veerule ja sealt edasi ühe varingukohani. Aga mis seal ikka pikalt jorutada - sättisime oma kotid selga ja võtsime veelkord suuna karjäärile.

Grupipilt enne teele asumist

Laskusime karjääri põhja, otsisime veidi tiigikaldalt vesilikke, kuid pidime piirduma paari rohelise konna nägemisega. Edasi aga sukeldusime üle maantee metsa, kus pisike metsatee viis meid Marga küla suunas. Kõik olid veel reipad ja samm erk. Esimene huvitav leid oli pisike vaskuss. Nina aga paitas päikesepaistelise männimetsa iseloomulik lõhn. Peagi jõudsime metsast välja põldudevahelisele teele. Ühel pool kõrgus lopsakas kartul, teisel pool oli põldhein. Nii jõudsimegi esimese 45 minuti järgsesse peatuspaika. Veidi keha kosutanud, jätkasime teed põldude vahel Hanikase küla suunas. Laskumine ojasängi ja tõus mäeveerule ja seal ta oligi: all ojalammil külakiik ja juba valmis seatud jaanitulehunnik, üleval halliks tõmbunud külamajad, posti otsas kurepesa pojukesega ja põllul patseerivad papa-mamma. Eriti huvitav oli keset inimtühja kartulipõldu üürgav raadio (ehk metssigade peletamiseks?).

Hanikase küla

Pärast viimast külamaja viis tee meid taas metsavahele, kus peagi ka järgmised 45 minutit täis tiksusid. Nüüd oli meie rivi juba veidi pikemaks veninud ja puhkehetkil võis kuulda esimesi arvamusi seljakoti raskusest ja kuumast ilmast. Noh, see õige kuumus nüüd just saabuski, sest metsavahel polnud tuult ja kellaaeg ka selline pärastlõunane. Järgneval teelõigul üritasid mitmed võidujooksu suurte parmudega. Arvata võib, kes kaotajaks jäid ... Siiski oli see omamoodi armas jalutuskäik parmude suminas ja kerges hõljuvas piibelehelõhnas.

Aga läbitud kilomeetrid hakkasid ennast juba tunda andma. Nii päriti minult üha enam, mitu kilomeetrit me juba käinud olema ja mitu veel jäänud on. Ka rivi venis üha pikemaks - ikka nii, et Kasper ja Silva kõige ees ning kümnendikud Ragnari valvsa silma all kõige lõpus. Kui Lepassaare - Veriora maanteele välja jõudsime, tegime oma viimase, neljanda peatuse.

Esimese päeva viimane puhkepaus

Tegelikult mõjus teade, et Mustjärv on peaaegu siinsamas, kõigile vägagi motiveerivalt ja nii põrutatigi padavai Mustjärve poole.

Mustjärv paistab!

Laagriplats oli kesknädalale kohaselt tühi ja ette  rutates võib öelda, et kui mõned ujumaskäijad välja arvata, siis tühjaks ta jäigi. Igaks juhuks võtsime enda valdusesse siiski viimase platsi, et võimalikele juurdetulijatele mitte jalgu jääda. Osa tõttas end kohe järve jahutama, teine osa tahtis kangesti telke üles panna.

Järgnev tegevus oli muidugi kokkamine - nagu ikka. Lõkke saadi põlema kiirelt, puid lõhkusid Tauri ja Jaagup ka sellise tempoga, et kirveski ei jäänud pildile ning ühiste pingutustega said tatrapudru ja te valmis. Esmalt tundus putru üleliia olevat, kuid imelikul kombel sai pott siiski tühjaks. 

Pajakene, keeda!

Et õhtusööki allapoole raputada, kutsusin soovijaid jalutuskäigule Valgejärve äärde. Ülejäänud siiski ei võtnud vedu, ainult "suure sinise telgi" rahvas tuli kaasa. Valgejärv oli muidugi siinsamas lähedal ja õhtuses vaikuses imekaunis.

Õhtune Valgejärv ja mingid ujuvad linnud

Õhtu aga veeres omasoodu. Kujunes kaks mänguseltskonda - ühed mängisid kaarte ja teised uuema aja seltskonnamängu maffiat.

Viimaks oli aeg niikaugel, et vanem rahvas hakkas tasapisi telkidesse vajuma. Tegin minagi väikese kuupildistusjalutuskäigu, pesin hambad ja tuttu. 

Paraku ei tulnud sellest tükk aega midagi välja. Öövaikust lõhestasid mõningate ohjeldamatute kümnendike metsikud karjatused. Viimaks, kui kell juba 1.23 näitas, ei pidanud ma enam vastu ja kamandasin igaühe oma telki. Hommikul selgus, et nii mõnedki vanemad õpilased oleks juba varem kannatuse kaotanud.... Noh, asja hea külg oli see, et too hull kägu, kes nädal aega varem kell 3 kukkuma hakkas, kolis seekord kaugemale ja vähemalt sai hommikupoole rahulikult magada. 

Hommikune Mustjärv

Äratus oli kell 8, kuid mul läks siiski varem uni ära ja nii oligi ärkamise hetkeks mul juba nägu pestud ja hommikusöögi tegemiseks ettevalmistused tehtud. Äratussignaali peale ilmusid kiirelt iga telgi ukseavale pisut unised näod, vaid eelmisel õhtul korda rikkunud kümnendikud ei saanud kuidagi telgist välja. me ei lasknud end sellest eriti segada, tegime hommikusöögi valmis ja asusime sööma. Juba vanarahvas ütles, et kes hiljaks jääb, see ilma jääb ... Päris nälga nad muidugi ei jäänud, aga ega väga palju seda kaerahelbeputru neile ka ei jäänud. Igatahes saime plaanitult kella kümneks laagri kokku ja teise matkapäevaga alustada. Esialgu viisid jalad meid veidi mööda eilset teed tagasi, siis aga keerasime Meenikunno raba poole ja tõusime Liipsaare mõhnastikule.

Liipsaare

Esmalt ronisime vaatetorni ja heitsime pilgu üle hommikuse raba, seejärel aga laskusime omal vastutusel katkisele laudteele ja võtsime suuna Päikeseloojangu majale. Enamusel oli küll väga kiire. Kui välja jätta pisike peatus Suure Soojärve ääres, siis tõttasid nad kiirelt raba teise kalda poole. Mind siiski võlusid juba õitsema hakkavad rabataimed ja nii jäingi lõppu pildistama.

Jõhvikaõied on kui miniatuursed alpikannid

Huulheina lehtedel pärlendavad tilgad meelitavad putukaid

Pärast raba ületamist tegime kiirkõnni Valgejärveni ja siis toimus märksa karastavamas vees (võrreldes Mustjärvega) keskhommikune suplus, millest hoidsid eemale vaid unised kümnendikud. 

Valgejärves

Järgnes teise päeva pikim käiguvahe - 4,5 km Rebasmäe allikani. Kuna nii mõnelgi olid õlanukid eilsest valusad ja jalad kangevõitu, siis sobis suurepäraselt  tähelepanu hajutamiseks sõnamäng - võtsime läbi nii loomad kui ka linnad-riigid. 

Rebasmäe allikal

 Pärast allikakülastust Rebasmäe matkaonni juures tehtud peatus kujunes lühikeseks, sest puudevilus ilmusid välja sääsehordid. Viimane külastusobjekt meie matkarajal polnud ka enam kaugel. Vaid pooleteise kilomeetri järel leidsime end ohjeldamatult selveplõkse tegemas - ikka koos kuradite, konnade, kotkaste ja muude Ilumetsa meteoriidikraatrite ümbruse elanikega.

Kuigi mõned olid juba üsna väsinud, õnnestus mul siiski meelitada enamus Põrguhauda läbima. Umbes 6600 aastat tagasi tekkinud Ilumetsa kraatritest suurim ongi Põrguhaud: läbimõõt valli harjalt on kuni 80 m, sügavus 12,5 m. Kraatri põhja katab kuni 2,5 m paksune turbakiht.

Põrguhaud

Äkki tuli meelde, et peaks ikka matka lõpus grupipildi ka tegema. Olgu siis siinkohal ka matkaliste nimed üles loetud. Tagumises reas (vasakult): Ronald, Jaagup, Hanna-Riin, Ragnar, Taavi, Kristi, Meeri, Annika, Reigo, Silva, Anna, Rainer; keskmises reas (ikka vasakult): Brit, Liisbeth, Mari-Liis, Maren, Kaidi, Kasper; esireas: Neeme, Laura, seljakotid ja Tauri.

Grupipilt

Kraatritest jäi Ilumetsa raudteejaamani veel vaid üks kilomeeter, mis läks taaskord motivatsioonipuhangus. Rongi pidime ootama alla tunni. Ka taevas, mis seni oli meid soosinud, sest oli vihmata, hakkas just nüüd pilve tõmbuma.

Ilumetsa raudteejaam

Kokkuvõttes võib öelda, et omapärane matkakursus läks korda. Oli tore matkaseltskond, ilus ilm ja kaunis loodus. Järgmisel päeval tegid kõik telkkonnad oma matkablogid, mida võib vähemalt praegu alltoodud linkidelt leida.

http://majapidu.blogspot.com

http://suursininetelk.blogspot.com

http://selvepl6ksud.blogspot.com

http://jmgmatkamine.blogspot.com

http://kaidi-mareni-matk.blogspot.com

http://kihulasetoitlustus.blogspot.com