Kuna sel õppeaastal on kolleegide huvi ühismatkade vastu olnud tagasihoidlik, siis mõtlesin, et jätaks õige ühe kevadmatka vahele. Aga kus Sa sellega - juba aprilli alguses hakkas küll üks, küll teine uurima, kuhu ja millal tänavu lähme. Nii ei jäänudki muud üle, kui traditsioonilisel ajal - mai viimasel nädalavahetusel - retk ette võtta.
Esmalt oli murekohaks veel, kuhu minna. Surfasin veidi ja pakkusin välja kolm erinevat marsruuti: Karula rahvuspargi suure jalgsimatkaringi, Taevaskoja matkarajad ja Piusa - Nohipalo - Meenikunno - Ilumetsa matkaraja. Enamus registreerunutest oleks tulnud igale rajale, aga konkreetse valiku teinute seas pälvis enim hääli just viimati nimetatu. Kuigi me olime kaks aastat tagasi seda osaliselt käinud, lisandus seekord Piusa - Nohipalo lõik.
Nii me siis ennast 25.-26. mail seal Kagu-Eesti liivaste männimetsade, järvesilmade ja rabade vahel siis hästi tundsimegi. Esmalt oli nimekirjas küll rohkem inimesi (suisa 15), kuid rajale jõudis meid erinevatel põhjustel siiski vaid kümme: Kaire, Kairi, Älis, Eike, Mare, Sirli, Priit, Viktor, Tamar ja mina. Lisaks oli veel Toomas, kes vabastas meid hommikul Jõgeva raudteejaamas telkidest ja toidupottidest, mis siis õhtuks tema autoga Mustjärve äärde jõudsid. Meie tuhisesime aga Elroni ekspressiga esmalt Tartusse, kus rongi vahetasime, et jätkata juba rahulikumas tempos Piusa suunas.
Piusal võtsime esmalt ette lühikese filmikese ja seejärel väikese ekskursiooni Piusa koobastesse. Kuid koobastes oli külmavõitu ja Mare tahtis võileiba süüa, nii me leidsime ennast peagi hoopis suure karjääri serva pealt.
Piusa koopad
Grupipilt
Mäest alla liiva lennates
Sel ajal, kui teised keha kinnitasid, jändasin mina hoopis Heiki poolt kaasasokutatud drooniga. Nimelt ostis kool hiljuti DJI Mavic Air'i nimelise pisikese punase drooni. Kuna talvel oli mulle ohtralt silma jäänud kauneid mägedes tehtud droonivideosid, siis võtsin Heiki nõu kuulda ja drooni matkale kaasa. Nagu selle loo lõpus olevast videost näha võib, tuleb mul droonimist veel hoolega harjutada, aga mingi uue perspektiivi ta meie videole kindlasti lisas. Kahjuks oli mõlemal päeval drooni jaoks küllalt tugev tuul ja nii ei saanud ma teda eriti kõrgele tõsta.
Piusa karjääris viis rada meid mööda vesilikutiikidest, kuid vesilikke endid meil näha ei õnnestunud. Maantee ületamise järel jätkasime väiksel metsateel Marga küla suunas.
Marga metsa vahel
Mõned sajad meetrid hiljem jõudsime välja põldude vahele, kus lõolõõri saatel jätkasime Hanikase küla suunas. Esimene puhkepeatus nimega "Tamme" kutsus suuremat osa meist korraks ka jänesega tõtt vaatama (kuigi jänest ennast nägi siiski ainult Priit).
Älis
Kairi
Edasi viis tee meid ikka Hanikase poole. Selle matka suurim tõus tuli võtta vahetult enne küla. Pööre paremale suurte laante suunas viis meid mööda soliidsete pealsetega kartulipõllust, õitsemist lõpetavatest sirelitest ja talumajadest.
Sireli, kas mul õnne....
Liivamäe talu
Nii jõudsime viimaks tagasi metsateele, kus aeg käes jälle peatus teha. Peatuse tegi meeldejäävaks Viktori lugu nummerdatud anekdootidest, mille puänt seisnes selles, et anekdooti nr 8 daamide kuuldes ei räägita.
Kaire
Sirli
Tamar
Viktor
Nagu kanad õrrel
Võileib põses, teekond jätkus. Sedapuhku üsna lühikeselt, sest eesruttajad olid jäänud mind ristmikul ootama. Viktor rääkis midagi nelja tee ristist ja vanakurjast, mispeale mul tekkis mõte drooni proovida - oli ju metsavahel tuul vaiksem. Saatsin teised siiski piki teed minema, et nende pea kohal filmides mõned head kaadrid saada. Tegin masinaga uhked kaared, aga ... unustasin kaamera sisse lülitada. Nii tuligi mul droon kaenlasse krabada ning teistele järele ja ettegi tõtata, et teha duubel kaks juba sisse lülitatud kaameraga. Sellest tuli üks paremaid videokaadreid. Kahel pool teed olev kuusemets oli ka ootamatult huvitav.
Probleem aga tekkis siiski, kui droon kõrge metsa vahel piisavalt satelliite ei näinud ning tühjeneva akuga kangesti koju tahtis pöörduda. Mina üritasin teda alla tuua, tema tahtis kõrgemale tõusta (et signaali püüda), üleval aga oli tugev tuul. Viimaks jäin siiski peale ja droon maandus õnnelikult.
Kuna peatuseni oli veel veidi aega, siis jätkasime teed kuni maikellukeste künkani. Piibelehed olid kahel pool teed täies õies. Õrn maikellukeste hõng saatis meid edaspidi kilomeetrite kaupa.
Eike
Maikellukesed e piibelehed
Ka selle peatuse meeldejäävaks muutmise teene tegi Viktor. Kui meie ennast päikese kätte puhkama sättisime, lonkis tema veidi eemale vilusse. Nii ta ei kuulnudki päris hästi, mida Kaire temalt Heiki kohta küsis ning vastas, et "teda saab seal staadionil iga päev küllalt". Viktor nimelt arvas, et küsiti päikese kohta (miks ta varju istus). Homeeriline naer meie väikeses seltskonnas ei tahtnud lõppeda... Õhtul aga tuli nii mõnigi kord lugu kellelgi meelde ja siis piisas hüüdest "kaheksa", et kõik jälle naeraksid.
50 rohelist varjundit
Meie teekond aga jätkus. Kui päike pilve tagant aega sai välja tulla, siis oli meie ümber tõeline värvide pillerkaar. Jah, veel kestab see kevadine roheline värskus. Sirel juba lõpetab ja peagi on see ilu läbi.
Lepassaare - Veriora maanteele välja jõudes tekkis pisike arutelu, kas võtta ette mõned lisakilomeetrid. Täpsemalt 2x1,3 km, mis viinuks meid maailma kõrgeima hariliku männini. Aga juba veidi ümmargused jalad sundisid selle mõtte siiski järgmiseks korraks jätma ja Nohipalo Mustjärve suunas tõttama. Seal ootasid meid tühi laagripaik, Toomas ja üle järve puhuv tuul.
Mustjärve laagripaik on käeulatuses
Päevateekonnaks kujunes 17,1 km, mille läbisime koos peatustega ligi 5 tunniga.
Laagripaigas järgnes kiire telkide püstitamine, lõkke süütamine ja kokkamine. Mõned käisid isegi ujumas.
Pearoaks oli nagu ikka tatrapuder, aga sellele lisanduvatest kõrvalroogadest kerkis nõutumaina esile Toomase kohale toimetatud kolmeliitrise purgi sisu, nimelt Mare väikese valge käekesega marineeritud kurgid, mis viisid keele alla. Keset õhtusööki selgus ootamatult, et Tamar on kadunud. Keegi teadis, et ta oli jooksma läinud. Üritasime siis tallegi veidi putru potinurka jätta. Viimaks ta tuligi, üle kümne kilomeetri veel lisaks selja taga. Hull mees!
Puud püsti hoidmas
Nii valmib õhtusöök
Aga ei saanud me veel lõkke äärde mõnulema jääda. Tavapärane õhtusöögi allaraputamise käik Valgejärge äärde ootas veel ees. Viktor ja Tamar jäid küll laagrit valvama, aga teised tulid sellele 2x800 m pikkusele jalutuskäigule kaasa. Kuna seal oli tuul vaiksem, siis kasutasin võimalus drooni lennutada.
Nohipalo Valgejärv
Kaunis männik
Valgejärve äärest tagasi jõudnud, järgnes grilliõhtu. Neid vorstikesi oli küll nii palju, et viimaseid tuli vägisi laiali jagada! Aga hoolimata jahedavõitu tuulest jätkus juttu kauemaks. Ja muide - tänu tuulele ei olnud ainsatki sääske, mis Mustjärve ääres on ootamatu boonus.
Grilliõhtu Mare kruusiga
Öö möödus kuidas kellelgi. Mõnel oli külm (ise nad ei läinud Viktori juurde puugikontrolli - oleks soe olnud). Mõni kuulas sookurgede kruugutamist. Mõni magas nagu nott...
Kella seitsme paiku ronisid varased ärkajad Viktor ja Toomas välja ning süütasid lõkke. Ei jäänud muud üle, kui pudrupada tulele panna ja peagi võis kõlada "Santlaager, podjom!" Tegelikult oli santlaager juba üleval. Nimelt oli Viktori põlv hoolimata mitmekülgsest määrimisest paljureklaamitud vahenditega üsna ümar ning nii pidigi ta teise päeva objektid vahele jätma ja Toomase autoga koju sõitma.
Pärast hommikusööki, padade pesemist ja kiiret pakkimist tegin veel mõned droonisõidud laagriplatsi kohal ning kolmveerand üheksa teele me asusimegi.
Ootel
Mustjärv on sinine
Toomas
Teele!
Matkarada viis meid üle maantee, edasi metsa varjus mööda suurtest sipelgapesadest, piki Meenikunno raba serva Liipsaare metsaonni ja vaatetorni juurde. Siin oli tänase päeva esimene peatus. Võeti riideid vähemaks, roniti vaatetorni, lennutati drooni ja käidi seal, kus keiser jala käib.
Liipsaare vaatetornis
Edasi laskusime mööda treppi rabateele. Seda oli hoolega renoveeritud, vanad lauad aga olid veel rajaservas hunnikutes. Kuna raba hoiab kevadist külma kauem endas, siis oli seal õitsvaid taimi veel vähe; siiski oli palju sookailu ning mõned (isa)murakad hakkasid ka silma. Suure soojärve kaldal tegime taaskord peatuse, et vapramatest vaprad (Sirli ja Priit) saaksid ujumas käia.
Suur soojärv paistab
Sookail õitseb
Mare
Lai laudtee viis meid edasi Päikeseloojangu maja suunas, kuhu me siiski lähedale ei läinud. Kuivõrd rong väljus juba kella kahe ajal, siis polnud meil aega eriti raisata. Seepärast jäi ka vahele Valgejärve äärest metsavenna punkri juurde minek, mis olnuks Kikka tee ääres. Valgejärve ääres tegime siiski väikese peatuse. Priidul oli tuulisel rannal pärast karastavat suplust soojärves siiski jahe hakanud ja nii ta seal Kingpoole kombel kükitas.
Kivid Valgejärve ääres
Priit
Nohipalo Valgejärv
Aga edasi siis juba Rebasmäe allika ja Ilumetsa suunas. Teel vaatlesime Sirli juhendamisel hoolega loodust. Saime üht-teist teada nii botaanikast kui ka koproloogiast, sest Sirli leidis karupunni.
Tegelikult tekkis meil äriidee. Kindlasti laseks mõned endale maha müüa koprodieedi - toitaineid sellest ju eriti juurde enam ei tuleks, aga kõhu saaks täis.
Niisiis, Rebasmäe allikas. Naised pesid hoolega nägu, et tulevast näha. Mare ka - et kas ikka Toomas teda õhtul ootab.
See ei ole karupunn
Rebasmäe allikal
Nüüd oli jäänud vaid koera saba - Ilumetsa meteoriidikraatrid. Õigemini üks kolmest - Põrguhaud. Istusime veidike selle serval ja loobusime põhjast läbi jooksmisest. Raha ju ei too õnne ja pealegi oli seal seekord üsna märg.
Väraval
Põrguhaud
Veel üks kilomeetrike ja Ilumetsa jaamahoone, mis tegelikult enam pole jaamahoone, hakkaski paistma. Päevateekonnaks kujunes 15,7 km, millele kulutasime koos objektide külastamisega taas ligi 5 tundi.
Ilumetsa perroonil pikutamiseks jäi meil vaevalt pool tundi. Selle ajaga jõudis päike kaduda ja taevas kattuda tumedate pilvedega. Vahetult enne Elroni porgandi saabumist tilgutas paar esimest piiska.
Oodates rongi
Nii lõppeski minu selle kevade esimene matk. Hooaeg on avatud! Ees ootab veel kolm kevadmatka. Aga praegu ja siin neid päevi meenutades mõtlen ikka tänuga neile, kes viitsivad koos minuga neid radu tallata.
