17.-18. septembril sai siis taas kord Muraka rabas ja Varessaares käidud. Seekord siis jälle oma klassiga, kes teps mitte enam poisteklass pole. Sest nüüd on nad jõudnud juba 10. klassi ja ka mõned tüdrukud silmarõõmu pakkumas, sh ka vahetusõpilane Saksamaalt. Ise lootsin sellest üritusest eelkõige uute õpilaste klassiga tutvumise üritust korraldada. Kahjuks juhtus aga nii, et matka eelõhtul mõned matkale tulema pidanud tüdrukud haigestusid ja nii oligi lisaks minu poisteklassi vanadele matkahuntidele vaid üks uus tütarlaps ja minu oma Anna kaasa tulemas. Tõsi küll - Ints polnud varem rabamatkal käinud, nii et rabauusik oli temagi. Olgu siis siinkohal üles loetud, kes matkal peale minu veel käisid: Anna, Merily, Karol, Karl, Sten, Indrek, Ivor ja Egert.
Ilm oli hommikul Jõgevalt startides küll pilvine, kuid matka alguspunkti Pikanõmmele jõudes hakkas päikest näitama ja peagi oli kena vananaistesuvine ilmake olemas. Ragistasime läbi/üle raiesmike rabaserva, meisterdasime endile kaikad ja läks!
Juba rabale pealeminek näitas, et raba on kuivavõitu. Sellele lisas omajagu kinnitust jõhvikate pea täielik puudumine rabaranna ja esimese saare vahel. Tavaliselt on neid seal lausa korjamisväärselt. Saarel tegime onni juures esimese "eine murul" ja siis juba päriselt raba peale.
Mida samm kõrgemale raba peale, seda selgemaks sai asjaolu, et lõbusate atraktsioonidega on tänavu kehvasti. Ei jäänud muud üle, kui suunata kappavat juhtgruppi veidi vasakule, kus maa mõnevõrra mustem... Mõne aja pärast selgus, et tegelikult polnuks vahet olnud, kust minna, sest kõik järgisid vankumatult vanarahva tarkust "siga leiab ikka pori". Tegelikuks põhjuseks küll pigem täielik ettevaatmatus, kuhu oma jalg maha pannakse. Nii olidki Karoli mändideni jõudes juba mitmed matkalised oma püksid pea strateegiliste kehaosadeni märjaks teinud.
Pisikese (vee)joogipausi järel võtsime suuna juba päris atraktsioonidele. Taas kord leidis kinnitust raba tohutu kuivus - läksin nagu jeesuke üle vee. Isegi tümasoon meenutas õõtsiku asemel pigem lihtsalt raba. Aga ülejäänud seltskond võttis sellegipoolest ette korraliku mudavanni. Noh, oligi lõbusam. Aga peagi olime juba atraktsioonidest üle ning pisku eine järel tõttamas laugastiku poole.
Nii mõnigi pidas plaani laukasse ujuma minna, kuid õnnetuseks varjus just siis, kui me lauka äärde jõudsime, päike pikemaks ajaks pilve taha. Kuna tegelikult polnud õhutemperatuur kuigi kõrge, kustutas see kõigi vaprate ujumissoovi.
Täitsime siis joogipudelid veega ja pistsime põske mõned jõhvikad. Vähemalt meie lauka ümber neid oli, aga see oli ka ainuke koht meie marsruudil. Mujal olid vaid üksikud marjad. Nii et ikkagi kuiv suvi ...
Edasi metsaserva poole. Peagi hakkasin pilguga otsima Varessaare kuuske ja nii ei märganudki ma, kuidas ühest üsna tümast kohast üle jalutasin. Jah, lihtsalt jalutasin üle, toetades veidi oma kaikale. Paraku oli enamus oma kaika juba ammu maha jätnud ja ega metsaserva lähedus eriti ettevaatlikuks ka ei teinud. Nii juhtuski, et see mõnemeetrine älves pakkus tolle päeva parimat atraktsiooni.
No sellegipoolest jõudsime rajarekordiga Varessaarde. Kell oli alles kaks. Vaid ühe korra - siis, kui raba ühel sügisel juba jääs oli, olime sama kiired. Tavapärane kohalejõudmise aeg olnuks nelja-viie paiku. Aga eeskäijad tegid seekord sellist tempot, et ega meil aega lilli ja liblikaid vaadata polnud.
Varessaares on möödunud aasta jooksul tõenäoliselt RMK toel toimunud mitmeid muutusi: uued aknad - uksed - narid, õues varikatus laua ja kahe pika pingiga, grilliase ja teabestend (tõsi küll - viimane ilma teabeta). Meie õnneks oli maja tühi, nii et saime end sisse seada ülemisel korrusel. Paari tunni pärast küll ilmus neli suvitajat, kuid ilmselt ei meeldinud neile meie seltskonda ja nad läksid endale teist öömaja otsima (olidki teised lihtsalt ööbimise peal väljas ...).
Pikal õhtupoolikul tegid poisid ohtralt puid ja kui mina arvasin, et aitab nüüd puudest küll, siis käisid ikka hoolega metsavahet muudel põhjustel. Mina vaaritasin aga tavapärast tatraputru ja teed. Hiline õhtu möödus traditsiooniliselt küünlavalgel juttu puhudes. Alles kella ühe paiku sai sõba silmale.
Hommikune äratus oli pole kuue paiku, sest siis hakkasid hiired seina sees omavahel suhtlema. Vedelesin veel poole kaheksani, siis aga läksin hommikust teed keetma. Kuigi udune, võttis mind vastu soe hommik. Lõke sai kähku üles ja vesi kiiresti keema. Nii juhtuski, et juba kella üheksa ajal hakkasime astuma. Taas anti jalgadele valu ja juba poolteist tundi hiljem külitasid kõik Vaabul kuuse all ning ootasid transporti.
Oli tore taaskohtumine Muraka raba ja Varessaarega, oli tore seltskond ja hea ilm. Läheks aga jälle .. Ei tea, kas tuleks ka üks talvine rabamatk kõne alla?
