Tänavuse 25.-26. septembril toimunud rabamatka plaanid said kuupäevad külge juba suvel, kui mägedest naasesime. Kuigi aeg sai varakult välja hõigatud ka minu koolides, jäi publikuhuvi tagasihoidlikuks. Aga kokku oli meid siiski paras seltskond: Anna, Liisa, Kerli, Merike, Einike, Martin, Tamar ja mina.
Kui matka alguspunktis teiste seljakotte ja kummikuid auto pagasnikust välja jagama hakkasin, süttis äkitselt lambike: aga kus minu kummikud on?! No muidugi, kodus koridoris seina ääres! Õnneks oli Tamaril välja pakkuda kaks väiksemat musta prügikotti, mis said siis villaste sokkide peale ja tossude sisse seatud ning elastiksidemega kinni mähitud. Nägi päris hea välja.
Järgnes kaigaste valmistamine (sobivas mõõdus kasekesi on sealkandis vähevõitu) ja siis läks lahti ragistamine Ojamaa jõe poole . Jõe veetase oli tänavu ca pool meetrit madalam kui eelmisel aastal. Tugikaikad tuli sellegipoolest teha ja appi võtta, sest kes see ikka vette tahab kukkuda.
Jõgi õnnelikult ületatud ja Martini kloostrinapsuga matk sisse õnnistatud, võis asuda rabaserva poole teele. Seal kohtasime mõnusat jõhvikavälja, kus tavapärane mannavahupeotäis korjata tuli; mõni jõudis juba endale ka veidi korjata, kuid põhikorje jätsime tagasiteele - mis neid marju ikka edasi-tagasi tassida.
Veel veidi edasi ja siis lõunapeatus lageraba servas. Nagu ikka, köitsime tagasitee maamärgiks valge kilekoti männilatva.
Lageraba osutus ka mõnevõrra kuivemaks kui tavaliselt. Nii kulgesimegi küllalt kiiresti Suure lauka poole. Üle taeva rullusid madalad ja tumedad pilved, kuid vihma sealt ei tulnud. Hoopis vahepeal oli ka mõni helgem hetk, lausa päikesega, nii et Sõnajalgade tuulikud Aidust kätte paistsid - 17,5 km kauguselt!
Suure lauka ääres asus osa meist jõhvikaid otsima (tänavu neid seal eriti polnud, ju oli kuiv suvi raba keskosa mättad ikka liiga ära kuivatanud). Mina pakkisin drooni kotist välja ja üritasin seda lendu saada. Algul ei tahtnud millegipärast õnnestuda - ilmselt oli probleem tarkvara värskendamata jätmises. Viimaks siiski sain masina lendu ja tumeda taeva alt ka mõned videolõigud ja pildid tehtud.
Teekond jätkus Ilusate laugaste suunas. Kuna eelmisel aastal olime kaldunud grammikese liiga vasakule, siis nüüd hoidsin kergelt paremale. Hästi hoidsin - sattusime otse sellele minu lemmiklaukale. Selle iseloomulikud taeva poole sirutuvad kuivanud männid on hakanud nooremate varju jääma, kuid kunagise Naisteranna kask paistis kenasti kätte.
Ilusate laugaste ääres oli jõhvikaid veidi rohkem laiali laotatud, nii et samal ajal, kui mina droonitasin, said soovijad taas marju nokkida. Muidugi järgnes ka kohustuslik veepudelite täitmine.
Kui suuna nüüd juba Varessaare poole võtsime, eksitas meid esmalt lai sissetallatud räätsarada, kuid õnneks olen seal nii palju käinud, et suutsin õiges kohas kõrvale keerata ja meie Varessaare rajal jätkata. Korraks piserdas paar udupeent vihmatiba ka, nii et mõned panid isegi kiled selga. Sadu piirduski kilede selgapanekuks kulunud ajaga.
Ka viimane lõik Varessaare poole - Kummikukakkumisväli - oli suhteliselt kuivapoolne ja edenes hästi. Kuulatasime, kas maja suunast ka mingeid hääli kostub. Ei kostnud. Varessaare tervitas meid vaikselt ja suletud uksega.
Seadsime end ülemistes tubades sisse, soovijad vahetasid rõivaid ja asusime küttetegevuste juurde. Süütasin leso tuhaaugus ajalehetüki ja tegin tule alla. Siiski hakkaas suitsu sisse tulema. Käisin väljas kontrollimas - korstnast ei tulnud midagi. Toas märkasin viimaks silti "siiber". Ei no muidugi, ega kinnise siibriga ei saagi korstnast midagi tulla.
Järgnes lõkke süütamine ja tatrapudru vaaritamine. Vahepeal droonitamine. Õhtusöök. Mõne peenema napsi degusteerimine. Siis oli aga aeg pudrupada puhtaks pesta ja mannavaht tulele seada. Vahepeal hakkas päike loojuma. Varessaare kaasiku ladvad värvusid kuidagi eriti punaseks. Puude vahelt paiskas loojuv päike raba kohalt viimaseid kiiri Varessaare hoovile. Jäin pudrupotti valvama, kui teised kiire käigu rabaserva loojangut vaatama ette võtsid. Sattusid täpselt leegitsevale loojangule. Jah, vanasti sai seda otse Varessaare õuelt jälgida, nüüd on võsa vahele kasvanud.
Mannavahu kloppimine algas veel viimases valguses ja lõppes juba pimeduses. Mannat oli palju saanud ning mannavaht oli paks ja hapu. Noh, tatrapuder seevastu oli vedel ja polnud hapu. Nii et peaks tasakaalus olema.
Mannavahu manustamise järel siirdusime peagi tuppa, sest õues kiskus jahedaks. Toas jätkus sahmimist asemete tegemiseks. Seejärel aga traditsiooniline majaraamatu sirvimine ja paremate palade ettelugemine. Kui viimaks hambad pestud ja taevatähed vaadatud, ronisime magamiskottidesse. Mõned nõudsid veel õudusjutte, aga jutuvestjat polnud kodus. Lobisesime niisama, kuni viimaks ümberringi norinat kostma hakkas. Uinusin minagi. Hiired ei maganud.
Hommikune äratus oli seitsme paiku. Tegelikult nihelesid mõned juba varem. Õues tervitas mõõdukas niiskus ja udu, mis peagi hajus. Kaerahelbepuder ja kuum vesi tee/kohvi tarbeks said kiiresti valmis, nii et võis rahva õue einele kupatada. Järgnes pakkimine ja koristamine ning siis Kotkanina poole teele.
Taevas kiskus juba siniseks. Kotkanina raja leidsime kergesti. Rabaservas tervitaski meid kena päike.
Kotkanina soonikust saime kenasti üle. Kena ilm pani ringi vahtima ja pilte klõpsima. Nii ei saanudki ma aru, kuidas ennast korraga üsna vesise ja õõtsuva koha peal leidsin. Kerli ka minu sabas. Mul polnud lugu, sest kummikuid ju nagunii polnud. Aga teiste juurde taas me välja saime.
Suur laugas lähenes jõudsasti. Lauka kaldal tegime taaskord pildistamis- ja droonimispeatuse. Tehti erinevaid soolo- ja grupipilte. Rästikut nägime ka peesitamas. Teekonna jätkudes sattusime erakordsele jõhvikaplatsikesele. Jätsime selle järgmiseks nädalavahetuseks Liisale ja tema tantsumaridele nokkimiseks.
Õhk oli klaar ja nii leidsimegi oma maamärgi (kilekoti) rabarannas lehvitamas juba Suure lauka teisest servast. Siht silme ees, läks kodutee kiiresti. Mõnel juhul taas natuke liiga märja koha kaudu, kuigi neid oleks saanud kenasti vältida. Aga noh, oligi huvitavam.
Rabarannas sai siis korilastele lubatud 20-minutiline korjepeatus tehtud. Liitrike-paar kogunes selle ajaga igal nobenäpul. Siis aga taas metsa vahele, Ojamaa jõe ületamine, metsas ragistamine ja juba autod meid tervitasidki. Üks auto oli vahepeal juurde ilmunud.
Kokkuvõttes tuleb nentida, et nagu ikka, oli väga kosutav matk: seltskond oli mõnus, raba oli ilus, Varessaares oli hubane ja ilm polnud paha.
Matkavideo leiab siit:
