Berliner Höhenweg 2026
Mis on Berliner Höhenweg?
Berliini kõrgrada (Berliner Höhenweg) ehk Zillertali ring (Zillertaler Runde) läbib Zillertali Alpide looduspargi keskosa. Rada võib läbida Gamshüttest Karl-von-Edel-Hütteni või vastupidi. Matkajaid ootavad suurepärased vaated liustikuga kaetud kõrgmäestikule.
Raja igapäevased etapid järgivad olemasolevaid radu. Liustikke ei ole vaja ületada ja ükski kaljune lõik ei nõua köiega ronimist. Siiski on arvukalt eksponeeritud lõike, millest mõnedel tuleb toetuda trossidele. Oluline on hea rõivastus ja jalatsid, vastupidavus, kindel jalg ja tasakaal. Gamshütte ja Friesenberghausi ning Kasseler Hütte ja Karl-von-Edel-Hütte vahelisi etappe tuleks läbida ainult kuiva ilmaga; märja ilmaga suureneb kukkumisoht järskudel rohunõlvadel märkimisväärselt.
Seetõttu on rada sobilik kogenud matkajatele. Umbes nädala jooksul läbitakse ligi 80 kilomeetrit, summaarne tõus on 6700 meetrit. Kõigist hüttidest viivad rajad orgu, mis on ühistranspordiga kergesti ligipääsetav. Kuigi rada on võrreldes TMB-ga või WHR-ga lühem, on tegu oluliselt keerulisema trekiga, sest suurem osa päevateekondadest on Austria skaala järgi mustad rajad: palju on tugitrossidega lõike, kitsast rada järsul nõlval, suurte kaljulahmakatega moreeniväljade ületamist, lihtsalt väga järske tõuse või laskumisi. Suur osa rajast ja hüttidest on mobiililevita. Seepärast ei saa seda trekki soovitada neile, kes pole varem üldse trekil käinud.
 |
| Berliner Höhenweg (suurendamiseks klõpsa) |
Ettevalmistused
Idee minna kunagi Berliini kõrgrajale tekkis juba 2022. aastal, kui Zillertali matka lõppedes ostsin Mayrhofeni raudteejaama putkast Mark Zahel. Trekking im Zillertal. (2021). Selles raamatukeses on muuhulgas kirjeldatud ka Berliini kõrgraja etappe suunaga Edelhüttest Gamshütteni (nii läbisime seda ka meie).
Kuna aga järgmiseks suveks oli juba WHR plaanis, siis lükkus BHW kuhugi tulevikku. Erinevatel põhjustel tekkis võimalus alles sellel, 2026. a suvel. Tegelikult mõtlesin ka sellele, et rada on raske ja kas ma üldse millalgi veel kaugemas tulevikus selle läbida suudan. Nii saigi aastavahetuseks selgeks, et läheme sellele trekile kolmekesi - mina, Anna ja Martin.
Ettevalmistava materjali leidmine on internetist lihtne. Näiteks võib soovitada DAV brosüüri (2023), mis kirjeldab rada meie läbitule vastupidises suunas (Gamshüttest Edelhütteni). Mina soovitan küll oma kogemusele tuginedes läbida rada nii, nagu meie seda tegime. 
Siis oli käes aeg kosutavaks matkaõlleks. Samuti jäi enne õhtusööki veel aega ringi vaadata, et lehmi pildistada :-) ja ülejäänud matkajate seltskonda uudistada.
Karl-von-Edel-Hütte
Info
Lappenscharte tõus oli kokku ca 600 m, aga see oli ka praktiliselt järjest. Vahepeal oli ehk kergelt laugem lõik, aga üldiselt tuli ikka minna üsna tiheda serpentiiniga üsna järsult üles. Veidi aega oli veel rohunõlva, kuid siis algas kivikuningriik.
Berliini kõrgraja "baaslaagriks" on Mayrhofeni linn. Lähim lennujaam asub Innsbruckis, kuid Eestist saab lennata ilma ümberistumiseta Münchenisse. Jaanuari alguses ostsimegi siis Air Balticu lennupiletid Tallinn - München - Tallinn ära: pühapäeval, 2. augustil 2026 BT823 TLL 7:40 >> MUC 9:10 ning esdmaspäeval, 10. augustil 2026 BT824 MUC 21:20 >> TLL 00:40. Hind kokku koos pagasiga 233.86€.
Münchenist saab sõita rongiga üle Kufsteini Jenbachi, kust tuleb sõita kohaliku rongiga Mayrhofenisse (Zillertalbahn - väljub iga 30 min järel). Kuna meile vajalikeks kuupäevadeks ja kellaaegadeks polnud varakult ette ostes midagi soodsamat saada, jätsime rongipiletite ostmise sõidueelsele päevale. Sõitsime nii:
- München Ost 11:33 (Railjet 85) > Jenbach 12:58; Jenbach 13:11 (Regional Train 145) > Mayrhofen im Zillertal 14:01. Hind kokku (koos koha broneerimisega Railjetis) 58.80€.
- Mayrhofen im Zillertal 10:17 (R ZB1) > Jenbach 11:08; Jenbach 11:17 (REX 2) > Kufstein 11:49; Kufstein 12:02 (RB54) > München Hbf 13:21. Hind kokku 51.90€.
 |
| Zillertali ja Mayrhofeni asukoht (suurendamiseks klõpsa) |
Oluline on varakult broneerida ööbimised hüttides. Kohtasime matkal inimesi, kes polnud mõnda soovitud hütti saanud ja pidid seepärast näiteks matka varem lõpetama. Eriti kriitiline on Gamshütte broneerimine, sest see on kõige väiksem. Meie broneerisime hütid jaanuari alguses. Broneerimiseks on mugav kasutada DAV hüttide broneerimise keskkonda:
https://www.hut-reservation.org/login. Võib kasutada ka Zillertali looduspargi lehel olevat rajale jäävate hüttide loendit, mis suunab otse vastava hüti broneerimisele:
Gamshüttes on ainult Matratzenlager (st suured lavatsid, kus kõrvuti magatakse), mujal on lisaks ka Mehrbettzimmer (st mitme voodiga tuba, on erinevad variandid, meie nägime 3-8 kohalisi tube, kus tavaliselt narivoodid). Broneerimise kavandamisel tuleb arvestada, et Mehrbettzimmer'id võetakse kiiremini ära, kuigi nad on ca 10€ kallimad.
Allpool on info hüttide kohta toodud vastavalt sellele, mis meil õnnestus broneerida (mõnel pool olid vabad kohad ainult Matratzenlager'is).
Viimane öö tuli veeta Mayrhofenis hotellis. Meie valik oli varasemast käigust tuttav mõnus perehotell: Villa Knauer, Waldbadstraße 531 https://www.villa-knauer.at/en/villa-knauer-hotel-mayrhofen
1. päev - pühapäev, 2.08.
Mayrhofen (670 m) – tõstuk Ahornbahn (1955 m) – Karl-von-Edel-Hütte (2238 m)
1:15 h, +300 m, -39 m, 3 km, sinine rada (T2).
Täna algas siis minu selle suve teine mägimatk. Kolmekesi: mina, Anna ja Martin.
Nüüd siis päris matk seljakotiga ühest hütist teise hütti (eelmine oli päevamatkade matk Stubaitalis).
Meie 1. päev oli sisse elamiseks. Hommikul startisime lennukiga Eestist Müncheni suunas, edasi sõitsime mitme rongiga (vt eestpoolt) ja kella kaheks pärastlõunal saabusime Mayrhofenisse.
 |
| Zillertalbahn on väike punane rong |
Esmalt võtsime suuna Villa Knauerile, kus Frau Maria meid lahkesti tervitas ning meie linnariiete koti hoiule võttis.
Edasi suundusime läbi palava linna Ahornbahni tõstukijaama, kust siis 28€ eest 1955 m kõrgusele saime. Siit algas meie päris omal jalal matk.
Veidi üle tunni ja üks ampsupeatus kulus selleks, et Edelhütteni jõuda. Ilm oli palavavõitu, kuid siiski oli üleval jahedam, kui all linnas. Rada oli 2022. aastast tuttav. Tegelikult oli siin kaks valikut. Otsustasime kõrgust hoidva parempoolse raja kasuks.
 |
| Ahornspitze ja Edelhütte |
 |
| Mayrhofeni org |
 |
| Popbergnieder - homne esimene hari |
Hütis panime asjad oma tuppa (selleks oli katusealune Matratzenlager, kus ainult meie ööbisime, ülejääänud kohad jäid vabaks) ja ruttasime veel sooja ihuga pesema, sest Edelhüttes on vaid jääkülm Eisdusche. Sattusin pesema koos Kölnist pärineva noormehega, kelle neljase seltskonnaga kuni Berliner Hütteni igapäevaselt kokku saime.
 |
| Matratzenlager |
 |
| Eisdusche |
Siis oli käes aeg kosutavaks matkaõlleks. Samuti jäi enne õhtusööki veel aega ringi vaadata, et lehmi pildistada :-) ja ülejäänud matkajate seltskonda uudistada.
Silma jäi näiteks seltskond õpilasi, kes (nagu hiljem teada saime) koosnes 5 poisist ja ühest tüdrukust (Stuttgardi Waldorfkooli 9. kl), kolmest õpetajast ja kahest lapsevanemast. Ka neil oli matka algus ning käidi hoolega hüti ümber ennast ja lehmi pildistamas.
Õhtusöök oli nagu trekkidel poolpansioni korral ikka mitmekäiguline. Supp oli tulisoolane. Nagu ka edaspidi, kuigi siis see nii soolane enam ei tundunud - ilmselt oli see meelega nii tehtud päevase higistamise korvamiseks. Põhikäiguks oli Tirooli gröstl, mis minu arvates oli küll keedetud kartulitest tehtud...
Pärast õhtusööki toimus imekauni päikseloojangu pildistamine. Huvitav, kõik avastasid selle siis, kui meie seda pildistama läksime.
Uinusimegi lehmakellade helina saatel.
Info
Tõstuk AHORNBAHN 13.06. - 27.09.2026 iga päev 7.30 - 17.00 iga 15 minuti järel (üks ots 28.00 €).
Matratzenlager: 30€ + poolpansion 45€
Maksmine sularahas.
Levi on.
Hommikusöök 6:30, õhtusöök 18:00.
Dušš on õues ja külm (Eisdusche).
2. päev - esmaspäev, 3.08.
Karl-von-Edel-Hütte (2238 m) – Kasseler Hütte (2177 m)
8:10 h, +700 m, –775 m, 13 km, must rada (T4)
Teine päev Berliner Höhenwegil oli tõsine andmine. Rada oli pikk ja üsna must (Austria tähistusega: sinine = kerge, punane = keskmine, must = raske). St oli kas väga järsk rohunõlv kitsukese rajaga või suured mitmemeetrised moreenirahnud või lausa ketirajad (neid oli täna lausa hulganisti). Aga vahva oli ja hakkama saime. Huvitav on see, et kui rajasildid andsid ajaks 9 h ja raamat 7:30 h, siis meie aeg mahtus sinna keskele.
Rada ennast nimetatakse Siebenschneidensteig’iks, mida võiks tõlkida kui Seitsme Lõike või siis täpsemalt Seitsme Harja rajaks. Nimelt tuli meil ületada seitse harja või kuru: Popbergnieder (2389 m), Krummschnabelschneide (2478 m), Sammerschartl (2392 m), Nofertensmauer (2277 m), Weisskarjöchl (2118 m), Samerkarjöchl (2180 m) ja Sonntagskarkanzel (2202 m).
Ärkasime siis kell 6:00. Pärast hügieenitoiminguid ja koti pakkimist hommikusöök, siis aga saapad jalga, kiire traditsiooniline hommikupilt ja teele. Esimesed varased minejad olid juba kurul täpikestena näha.
 |
| Popbergnieder (2389 m) |
 |
| Esimene igahommikune grupipilt - Edelhütte |
Seda esimest tõusu oli ca 200 m, aga hommikujaheduses ja teadmises eelmisest korrast, et see läheb kähku, olimegi peagi kurul. Sealt avanes aga juba vaade Stilluptali orule, mille peaaegu lõpus meid ootamas tänane sihtpunkt - Kasseler Hütte.
 |
| Veidi oli tõusul trosse ka |
 |
| Stilluptal |
 |
| Popbergnieder (2389 m) |
Edasi kulges kitsuke rada enamvähem kõrgust hoides esmalt mööda järsku rohunõlva. Siis tule vasakult mäeharjalt aegade jooksul langenud kiviplokkidest moreenisegadik, siis taas veidi rohunõlva ning siis juba ronimine järgmisele harjale - Krummschnabelschneide'le (2478 m). Taaskord kette pidi.
 |
| Rohunõlval |
 |
| Moreeniväljal |
 |
| Krummschnabelschneide (2478 m) |
Kuru - Krummschnabelschneide - oli vahvate kaljusakkide vaheline avaus. Kaljudel kasvas üksikuid puid (olime seega täpselt metsapiiril). Kuna päike oli juba veidi kõrgemal, siis ei mähkunud eesolev org halli hämusse ja avanevad vaated olid imelised.
 |
| Krummschnabelschneide (2478 m) |
 |
| Stilluptal |
Kurult laskumine käis esmalt trosside abiga.
Edasi aga kordus juba tuttav muster: rohunõlv (väikese pausiga), moreeniväli, rohunõlv ja siis järgmine hari - Sammerschartl (2392 m). Üles ikka trossi mööda. Kuru ise oli sedapuhku kitsas auk mäeharjal, nii et raske oli isegi istumiseks kohta leida. Juhtusime sinna üles koos teise neljast mehest koosneva grupikesega, kellega me juba täna varasemalt olime vaheldumisi käinud (vastavalt peatustele kord meie ees, kord nemad ees).
Laskumine taaskord trosside toel. Läksime kiirelt alla, sest üles ei mahtunud ja juba paistsid all esimesed vastu tulijad (kes siis tõenäoliselt varakult Kasseler Hüttest tulema olid tulnud).
 |
| Laskumine Sammerschartl'ilt |
 |
| Tagasivaade Sammerschartl'ile |
Neid kolme esimest harja loetakse seitsmest harjast kõige raskemateks, sest igale neist tuli tõusta trosside toel ja kahelt ka laskuda.
Edasine teekond viis traditsiooniliselt murunõlv-moreeniväli-murunõlv järgmise harja poole, kuid nüüd oli moreen juba muruga segamini. Lehmad kõndisid karjamaal ja vastu tuli üks suurem grupp. Otse ees tulid paremini nähtavale Stilluptali lõpus kõrguvad tipud ja liustikud. Paremal üle oru nihkus järjest lähemale homne kuru (Lappenscharte), üle mille paistis võimas Schwarzesteini ja Grosser Mörcheni vahelt laskuv liustik. Lauge tõus viis meid viimaks neljandale harjale - Nofertensmauer'ile (2277 m). Seda lauget harja pidi jooksis kiviaed. Ilmselt ongi see harjale nime andnud (Mauer = müür).
 |
| Stilluptali lõpuosa; pildi keskel Nofertensmauer |
 |
| Üle Lappenscharte piiluv liustik |
 |
| Nofertensmauer (2277 m) |
Järgnes vähe suurem laskumine ja siis taas tõus, mille alguses üksik karjuste onnike - Aschaffenburger Biwak (2135 m).
Edasi tuli veel kolm harja, aga need polnud nii selgelt eristuvad kui esimesed neli. Käisime ikka veidi üles-alla, vahepeal rohunõlval ja vahepeal moreenil. Tasapisi möödusime üle oru paistvast Lappenschartest ja siis ümber järjekordse nurga keeramise järel avanes meile korraga kogu Stilluptali oru lõpuosa ning vasakul paistis ka Kasseler Hütte (2177 m).
 |
| Paremal Lappenscharte |
 |
| Tagasi avanes vaade Speicher Stillup paisjärvele |
Ainult et enne Hüttet oli veel kaunis sügav külgorg. Peagi rada hargnes. Otse külgorgu laskuv rada lubas 1 h möödudes Kasseler Hüttesse jõudmist, vähemalt esialgu kõrgust hoidev Panoramaweg aga 1,5 h möödudes. Kuigi kõrgust oli valus kaotada (hütti tõusmiseks tuli see ju tagasi võtta), valisime siiski lühema tee.
Laskumisel saime jälgida homset teekonda. See teeb enamvähem kõrgust hoides kaare oru lõpuosas ja jõuab lõpuks Lappenscharte alla välja, kust siis tõusu alustab. Selle kaare peal aga tuleb ületada terve rida jõekesi.
 |
| Üle kõrvaloru paistab Kasseler Hütte |
Laskusime siis kõrvalorgu. Nägime päris palju hütist laskuvat rahvast, kes pöörasid päris alla Stilluptali orupõhja. Ilmselt päevamatkajad. Meie teekond oli olnud pikk ja väsitav. Nii tunduski see viimane tõus hüti juurde üsna raske. Tegelikult oli hea rada ja tõusu polnud ka teab mis palju.
 |
| Kasseler Hütte |
Kirjutasime ennast sisse, vahetasime münte sooja duši jaoks ja tegelesime esmalt hügieeniprotseduuridega. Päevased higised riided loputasime kraani all läbi ja panime tuule kätte kuivama. Selleks on väga oluline võtta kaasa haaknõelasid või pesulõkse, sest muidu kukuvad asjad nöörilt maha.
Seejärel võis endale lubada ühe õlle ja kuna lõunasööki olid asendanud mõned batoonikesed, siis ei suutnud me vastu panna kiusatusele võtta üks Apfelstrudel (kuigi õhtusöök polnud enam eriti kaugel).
Saime tuttavaks ja rääkisime veidi juttu eespool mainitud Kölnist pärineva noormehe ja tema seltskonnaga. Huvitav oli see, et mõlemad neiud ja mainitud noormees olid ikka korvpalluri kasvu, aga teine noormees oli kaunis lühike. Seevastu kurudele jõudis ta esimesena ja lisaks saime teada, et ta on insener, kes tegeleb ka kivimitega.
Jälgisime ka pärast meid saabunud õpilasgruppi. Poisid olid kole näljased ja tellised kohe Kaiserschmarrn'i ja ... õlut. Nojah, Austrias ja Saksamaal võib ju alates 16.-ndast eluaastast õlut juua.
Õhtusöögil sattusime ühte lauda kahe noore (vast ca 12 a) tüdruku (kaksikud, muide) ja nende isaga. Lisaks veel üks naisterahhvas, kes vahepeal tundus olevat tüdrukute ema ja vahepeal mitte - võta siis kinni. Ning lisaks siis veel kaks noormeest. Neil oli laua peal kirjastuse Outdoor matkajuht. Tegin sel teemal nendega oma inglise-saksa segakeeles veidi ka juttu. Selgus, et nad matkasid BHW-d teistpidi, seega ees seisis viimane päev. Õhtu edenedes selgus, et nad sõid vegan-toitu ja õlut ei joonudki.
Õhtusöögist veel niipalju, et tänu Apfeltrudlile mulle pearoog kõhtu ei mahtunudki. Edaspidi seda muret enam ei olnud, sest tavaliselt jõudsime kohale õhtusöögist nii palju varem, et Apfelstrudel või mõni muu dessert jõudis piisavalt allapoole vajuda.
Magasime seekord Matratzenlager'is, kus oli veel kaks tütarlast; mõned kohad olid ka tühjad.
Info
Matratzenlager (8 kohta): 35€ + poolpansion 45€.
Maksmine sularahas.
Külm dušš tasuta, lühike soe dušš soe raha eest 1 min = 1€ (münte vahetati).
Levi ei ole.
Hommikusöök 6:30, õhtusöök 18:00.
Maksmine sularahas ööbimise eest, muu eest sai kaardiga ka.
3. päev - teisipäev, 4.08.
Kasseler Hütte (2177 m) – Lapenscharte (2701 m) – Greizer Hütte (2227 m)
6:23 h, +835 m, –713 m, 10 km, punane rada (T3-T4)
Kolmas päev Berliner Höhenwegil oli esimene kurupäev. Hommikul oli varjus mõnus nõlvarada oru lõpuosas, siis aga järgnes lauspäikesega kuru võtmine. Üles me igatahes saime ja alla hütti ka. Hütis on fantastilised vaated liustikele, õigemini sellele, mis neist järgi on jäänud. Ja üsna hirmutav vaade homsele kurule...
Hommikul ärkasime jälle kell 6:00 ja juba veidi enne 6:30 olime söögitoa ukse taga ootamas. Hea oli, sest pärast tekkis pikk järjekord. Sellest kogemusest õppinuna sättisime ennast alati 5-10 min varem ootele ja seega saime hommikuti kiiremini teele asuda.
 |
| Igahommikune grupipilt - Kasseler Hütte; taga Lappenscharte |
Alustasime siis suure kaare joonistamist oru Stilluptali oru tagaosas. Rada kulges enamvähem kõrgust hoides, ületades aegajalt jõgesid. Rada oli enamvähem mugav käimiseks - moreeni vahel rohulaigukesed. Vaid mõnes kohas, just jõgede läheduses oli kivisem Esimesel jõel oli korralik rippsild, edaspidi tuli nii mõnigi kord kasutada lihtsalt kivilt kivile astumist.
 |
| Tagasivaade; Kasseler Hütte |
 |
| Peaaheliku tipud on juba päikeses |
 |
| Rippsild Kasseler Hütte läheduses |
 |
| Rada oli valdavalt selline |
 |
| Paljud jõekesed olid ületatavad kivilt kivile |
Kuni päike oli peaaheliku varjus, edenesime kiiresti. Kui aga päike paistma hakkas, siis tegime riietumispausi ja kuna oli levi, sai Anna koju helistada ning Loviiise tervise kohta uudiseid pärida (nimelt oli laps enne Anna matkale tulekut haigeks jäänud). Nii lasimegi vahepeal endast mööda oma tuttavad Kölni matkajad ja mõned veel. Tasapisi lähenesime Lappenscharte tõusule. Suure kaare lõpus oli veel vähe keerukam lõik (Elsenklamm), kus olid kaljudel jälle abiks tugitrossid.
 |
| Tagasivaade alla orgu |
 |
| Edasivaade; paremal Gigalitz |
 |
| Piki moreeni üles |
Enne viimast kurutõusu tegime veel joogipausi ja siis lõpuni välja. Rada läks paaremale poole mäenõlvale, kus oli kergem liikuda kui mööda kivipudi.
 |
| Taustal kuru lõpptõus |
Lappenscharte kuru (2701 m) oli küllalt avar, nii et parasjagu kurul olev rahvas mahtus istuma küll. Meie tuttav pikem Kölni poiss oli juba eelmisel päeval vestluses teatanud, et ta kavatseb Gigalitzi tipus (3001 m) ära käia. Nii ta tuiskaski teistest oma kaaslastest varem alla. Martin kaalus ka korra seda, aga me ei võtnud tuld ja kui ta nägi, et tegelikult tuli päris palju laskuda (üle 200 m), enne kui sai tipurajale asuda. loobus ka tema.
Istusime kurul mõnda aega, näksisime ja pildistasime.
 |
| Üle kuru avanev vaade |
 |
| Mörchenscharte vaade Lappenschartelt |
 |
| Näksipaus kurul; taustal Gigalitzi nukk |
Laskumine kulges mõnusalt. Esmalt oli rajal mõni veidi järsem keerd, kuid siis algas mõnus pikkade keerdudega serpentiin, mis viis järjest allapoole. Mingil hetkel oli lahknemine, kust sai keerata Gigalitzi tõusule. Peagi hakkas aga eespool vasakul paistma meie tänane hütt - Greizer Hütte (2227 m).
 |
| Geizer Hütte paistab |
Siiski oli ees veel üks moreeniväli, millel oli aga väga hästi laotud rada. Kuna aega meil oli, siis tegime veel ühe joogipausi ning siis läksime juba käeulatuses olevasse hütti ära. Vahetult enne hütti nirises mäest alla väike ojake, mille teele oli kividest kujundatud kaks väikest basseinikest. Ühes neist seisis ootevalmis roostevaba saunakibu. Hiljem selgus, et see on hüti Naturbad. Nimelt pole Greiezer Hüttes mingit sooja vee võimalust (aga see-eest on seal võimalus 2€ osta WiFi ligipääs). Anna ja Martin pesid ennast külma veega pesuruumis kraanikausi kohal, mina aga haarasin kohe pärast sissekirjutamist veel sooja ihuga võimalusest kasutada Naturbad'i. Võtsin käteräti kaasa ja koos parasjagu pesuprotseduure tegeva mehega sain minagi ennast suisa lageda taeva all külma veega üle valatud ja ka higise pesu loputatud.
Pärast hügieeniprotseduure oli piisavalt aega, et ennast premeerida õlle ja Kaiserschmarrn'iga (võtsime selle Annaga kahe peale). Peagi jõudis ka Kölni poiss tipust alla ja nii vahetasime ka nendega mõne sõna. Õlle kõrvale nautisime vaadet, tegime ilupilte ja uurisime homset kurutõusu.
 |
| Kaiserschmarrn'i taustal meie Kölni sõbrad |
 |
| Õlu ja Floitenkees |
 |
| Panoraam üle Floitentali oru |
 |
| Vaade Mörchenschartele Greizer Hüttest |
Õhtusöök (ja ka hommikusöök) oli selles hütis vegan. Ma kahjuks ei mäleta, mida meile pakuti, aga kõhu sai täis. Õhtusööki oodates panin tähele, et mu kell on hakanud ennast imelikult üleval pidama. Ei suutnud telefoniga suhelda jne. Kuna WiFi oli olemas, oli võimalik probleemiga tegeleda, kuid kahjuks edutult. Ajasin asja veel hullemini vussi. Igatahes kaotasin ma ligipääsu oma kontole (sest AI soovitas mingi probleemi lahendamiseks määrata enda vanuseks "ajutiselt" alaealine, aga seda ei saa enam tagasi pöörata). Lisaks keeldus kell edaspidi teekonna salvestamisest. Sain ainult jooksvalt kõrgust jälgida (kui see õige juhtus olema) ja matkaaega samuti. Seepärast on edaspidi ka päeva kõrguste vahed toodud raamatu järgi.
Enne magamaminekut mõtlesime veel ajatäiteks veidi kaarte mängida. Kahjuks polnud saadaval meile tuttavaid mängukaarte. Pidime kasutama nn Baieri mängukaarte, millel väga harjumatud pildid: punased südamed olid ainsad meie kaartidelt tuttavad kujundid, ülejäänud olid tõrud, triibulised õhupallid ja rohelised lehed.
Kui turaka mängust tüdisime, sättisime end tudule. Seekord oli meil eriti huvitav tuba. See oli Mehrbettzimmer kuue kohaga. Meile sobivalt ühes servas kolm kohta ja teises servas kolm kohta. Sinna maandus hiljem kolm saksa papit. Aga huvitav oli see, et need kohad olid nagu "kirstud".
 |
| Palume pärgi ja lilli mitte tuua :-) |
Uni oli hea. Isegi papide norskamine ei seganud.
Mehrbettzimmer (6 kohta): 35€ + poolpansion 43€.
Maksmine sularahas või kaardiga.
Dušši ei ole, õues oli Naturbad (lombis saunakibu). Kraani all sai ka pesta külma veega.
WiFi 2€, levi veidi hüti ees (terrassi nurgas).
Hommikusöök 6:00, õhtusöök 18:00. Vegantoit ainult.
4. päev - kolmapäev, 5.08.
Greizer Hütte (2227 m) – Floitental (1813 m) - Mörchenscharte (2872 m) – Schwarzsee (2472 m) – Berliner Hütte (2044 m)
6:54 h, +1050 m, –1230 m, 10,2 km, must rada (T4).
Siit alates on kõrguste vahed raamatu järgi, sest kell ei tahtnud minuga koostööd teha.
Neljas matkapäev Berliner Höhenwegil oli teine kurupäev. Esmalt tuli 400 m laskuda jõeorgu (oi kui kahju oli nendest meetritest!). Seejärel algas tõus, mis viis üle 1000 m otse üles! Vahepeal mõned lõigud tugitrossidega ja üks lõik isegi redeliga, aga peamiselt tihedad serpentiinid järsku tõusu kõrvetavas päikeses. Ma vist ei mäletagi oma kogemustest nii pikka ja järsku üles minekut. Aga kurule me jõudsime ja alla läks juba libedamalt. Pikem supluspeatus veel Schwarzsee ääres ja siis Alpide üks uhkemaid hütte - Berliner Hütte, mis pigem juba hotelli mõõtu.
Aga alustame algusest. Kuna hütist on ilmselgelt Mörchenscharte suunas raske päev tulemas, siis pakutakse seal hommikueinet juba kell 6:00. Nii oligi meil äratus seatud kella 5:30 peale. Saime esimeste seas oma veganeine (st ikkagi juustu ja piima) kätte ja nii ka esimeste hulgas rajale. Kuigi pea kogu org oli varjus, säras üle oru kurul juba päike. Ja nii saab terve tõusu - 1200 m - võtta selg päikese poole!
 |
| Traditsiooniline hommikupilt - Geizer Hütte |
 |
| Mörchenscharte (paremal) särab päikeses |
Esmalt aga tuli laskuda Floitentali oru põhja ja seal ületada silla abil jõgi. (Päeva või paari pärast viis sadude tõttu tõusnud jõevesi silla ära, nii et BHW muutus ajutiselt läbimatuks.) Laskumine läks varjus kiiresti, sest rada oli hästi laotud. Tuli teha vaid riietumispaus, sest palav hakkas.
Jõe ületamise järel oli väike tõus piki jõe poolt tekitatud moreenivalli ja seejärel algas Mörchenscharte tõus. Esmalt oli redelid. Siis trossidega kitsad rajad kaljuserval (kodus lugesime, et üks 36-aastane mees oli seal tasakaalu kaotanud ja surnuks kukkunud). Vahepeal ka mõni siledam, st laiema kandva pinnasega lõik. Ja nii mitu keerdu.
 |
| Redelid |
 |
| Vähe laiem koht kaljuserval |
 |
| Taustal laskumine Greizer Hüttest |
 |
| Ainsad edelweisid, mida nägin |
 |
| Ikka trossid ja terasastmed |
Kui viimaks üles jõudsime, olime ära teeninud vähe pikema pausi. Liiatigi teadsime, et see oli alles algus. Rada jätkus esmalt veidike mööda rohunõlva, siis aga juba kruusaste moreenvallide vahel. Ikka järsult üles ja ikka küllalt lühikeste serpentiinidega. Viimaks jõudsime ilmselt kunagisele otsamoreenile, millel veidi tasasem serv. Tegime siin näki- ja joogipausi, et siis kuru lõplikult ära võtta.
 |
| Üks ohtlikumaid rajalõike on õnnelikult selja taga |
 |
| Esmalt järsud rohunõlvad |
 |
| Edasi järsud moreeniväljad |
 |
| Ilmselt kunagine otsamoreen |
Kurutõusu lõpus pöördus ka siin rada moreenilt kaljuservale, kus esmalt väikeste keerdudega ülespoole ronis, siis aga sirgelt üles suundus. Ikka paljudes kohtades trossidega.
 |
| Üles |
 |
| Veel üles! |
 |
| (Peaaegu) kohal! |
Nagu eilegi, jõudsid Martin ja Anna veidi enne mind üles. Aga jõudsin minagi mõned minutid hiljem võidukalt kohale. Kuru oli rahvast täis ja ruumi oli vähe. Õnneks polnud päris "kahemehekuru", aga palju puudu ka ei jäänud. Martin oli veidi kõrgemale kivile istuma roninud, meie Annaga istusime suisa kurusadula servale lihtsal maha. Üle kuru paistis all sügavuses Berliner Hütte (kuhu me teel olime). Selja taga oli näha eilne Lappenscharte.
 |
| Mörchenscharte (2872 m); taustal meie pikad Kölni sõbrad |
 |
| Vaade tagasi: Lappenscharte ja Greizer Hütte |
 |
| Vaade üle kuru: all Berliner Hütte |
 |
| Grupipilt kurul |
Pisikese kosutava näki- ja veepausi ning muidugi ohjeldamatu pildistamise järel võtsime suuna allapoole. Esmalt oli laskumine väga järsk ja märja pinnase tõttu ka libedavõitu. Kuid peagi tihedad serpentiinid muutusid tasapisi pikemaks ning laskumine laugemaks. Ühe mäenuki tagant hakkas paistma Schwarzsee (2472 m), mille ääres nelja aasta eest käinud olime.
 |
| Alguses oli laskumine järsk |
 |
| Siin oli juba laugem minek |
 |
| Schwarzsee (2472 m) |
Lähemale laskumine tõi nähtavale (ilmselt) päevamatkajate hordid, kes järve esimesel serval peesitasid. Otse meie all oli ennast sisse seadnud suurem punt (vist) kurult laskunud noori. Siirdusime järve tagumisele kaldale, kus oli vaid paar inimest ja seadsime ennast pikemaks pausiks sisse. Ujusime, tegime ilupilte, kuivatasime riideid. Mõnulesime.
Pärast pikemat pausi võtsime suuna Berliner Hüttele. Ümber järve minnes möödusime meie tuttavatest papidest, kes suisa alasti kivil peesitasid. Rada allapoole oli lai ja hästi laotud. Liikus siin ju palju päevamatkajaid. Ilm muutus ka palavamaks. Taaskord pidime nentima (nagu ka varasematel päevadel), kuivõrd palju on liustikud taandunud, nii et on paljastunud aluskaljud. Jääd on näha vaid tippude ümbruses, aga ka seal ta hulk järjest väheneb.
Ei kulunud kuigi palu aega, kui jõudsime Berliner Hüttesse. See on üks suuremaid hütte Alpides. Majal on koos katusealusega neli korrust. Seest on kõik kaetud soliidse puitlaudisega. Aga me olime jõudnud liiga vara. Check in algas alles 14:30. Nii et tuli võtta väike õlu ja ennast terrassil koos paljude päevamatkajatega, aga ka kurult tulnutega sisse seada.
 |
| Berliner Hütte (2042 m) |
 |
| Õllepaus. Habe on kasvama hakanud. Taustal meie lühike Kölni sõber |
Kui viimaks sisseregistreerimine algas, saime teada, et siin hütis pole mingit levi, ka WiFit mitte. Sooja duši eest tuleb ikkagi maksta, aga duširuumis selgus, et kraanist tuleb soe vesi tasuta. Käisime muidugi ikka duši all. Nende soojade duššidega on üldiselt see asi, et vett ei saa vahepeal kinni panna - raha muudkui jookseb. Nii ka siin. Aga tuba, see oli seekord tõepoolest tore. Mehrbettzimmer kolmele.
Pärast pesu oli õhtusöögini veel palju aega. Võtsime siis ühed veinid ja veidi magusat ka. Peab ütlema, et Apfelstrudel oli neil kehvem ja väiksem kui Kasseler Hüttes. Arutasime ka homset tõusu, mis peaks olema matka highlight - kulgeb ju rada üle Schönbichler Horni tipu (3034 m).
 |
| Kolleegid Reaalkoolist |
 |
| Homne rada üle tipu |
Kui väljas jahedaks kiskus, kolisime sisse. Mängisime veidi kaarte (ikka turakat), aga seekord õigete kaartidega. Imetlesime uhke hüti interjööri.
 |
| Kõrvallaudades mitmed meiega algusest peale matkanud mehed |
Õhtusöögi esimene käik oli väga uhke salatibufee. Muud nagu ei mäleta. Pärast õhtusööki olime veel veidi aega söögitoas, aga kuna ees ootas pika tõusuga päev, siis sättisime endid juba enne üheksat hambaid pesema ja magama.
Peagi algas äike, mis kestis pool ööd. Üldiselt ei seganud, aga üks pauk oli küll nii kõva, et ehm,atasin ennast üles.
Siin nägime viimast korda oma Kölni sõpru, sest nemad jäid kaheks ööks Berliner Hüttesse - nimelt oli neil plaanis mingi kõrvalhaak Klettersteig'ile.
Info
Mehrbettzimmer (3 kohta) 40€ + poolpansion 51€.
Maksmine sularahas või kaardiga.
Soe dušš 1 min = 2€, mündid (vajadusel saab vahetada). Kraanis soe vesi tasuta.
Hommikusöök 6:00, õhtusöök 18:00.
Levi pole.
5. päev - neljapäev, 6.08.
Berliner Hütte (2044 m) – Schönbichler Horn (3134 m) – Furtschaglhaus (2295 m)
7:45 h, +1180 m, –930 m (see on siis raamatu järgi, meie ekslemiste tõttu voolu poolt ära viidud silla pärast peab siis lisama mõlemale poole ca 100 m ); 8,7 km, must rada (T4)
Peab ütlema, viies matkapäev Berliner Höhenwegil oli “täie raha eest”. Öösel oli kõva äike ja seetõttu avastasime pärast pooletunnist matka ennast vahutava jõe äärest, kust vool oli silla ära viinud. Mõnda aega jõe ületamise võimalusi seirates jõudsime järeldusele, et silla läheduses pole see võimalik. Kolm saksa matkapapit võtsid suuna ülesvoolu ja meie nende kannul - lootuses, et ehk saab kuskil kõrgemal üle jõe. Ei saanud, käisime peaaegu kunagise liustikuni ära (ja seda off-road maastikul). Polnud midagi parata, tuli laskuda sillakohast veel allapoole, kus oli teine sild. Kokkuvõttes läks see maksma meile ca 1,5 tundi väärtuslikku matkaaega pluss ca 100 m täiendavat tõusu ja laskumist.
Edasi aga päris matk alles algaski. Esmalt oli tavaline, küllalt järsk tõusurada piki kunagist liustiku külgmoreeni, siis tõus mäeharjale, mis lõpuks läks üle tõusuks Schönbichler Horni tipule (3134 m). Jah, matkarada ületas kuru asemel tippu, sest kuru oli liiga keeruline. Aga see tiputõus tähendas lõpus 200 m (vertikaalis) ronimist käte abil piki tugitrossi; pärast siis teisele poole 100 m sarnast laskumist. Aga jällegi - kohale me jõudsime ja sobivalt enne vihma. Väsitav, aga äge päev oli!
Hommikune äratus oli 5:30 ja juba veidi enne kuut saime söögisaalis hakata valima hommikueinet. Liikuma saime Schönbichler Horni suunas vist suisa esimestena.
 |
| Igahommikune pilt - Berliner Hütte |
Kivid olid öisest äikesevihmast märjad ja libedad ning igalt poolt nirises vett. Pidi olema ettevaatlik, et mitte libastuda. Korra õnnestus mul ikkagi külg maha panna. Ületasime mõned jõekesed ja nautisime vaadet alla orgu ja üles mägedele.
 |
| Sinna me läheme; see ongi ilma sillata jõgi |
 |
| Zemmgrund ja Alpenrose hütt |
Kui siis jõudsime Schönbichler Horni poolsest küljest laskuva jõeni, selgus, et alles oli vaid esimesest harust üleviiv kerge purre. Jõe põhivoogudest üle viiv sild oli öise vihta tõttu tugeva voolu poolt kantud teise kaldasse ja üle jõe ei pääsenud. Uurisime veidi mitmest kohast küll üles-, küll allavoolu, kuid ikka oli mõni jõeharu ületamiseks liiga lai ja veerohke. Allpool märkasin veidi enne Alpenrose hütti teist silda ja pidasin mõistlikuks sinna laskuda. Aga selleks ajaks jõudsid kohale ka meiega Greizer Hüttes tuba jaganud saksa matkapapid. Hinnanud olukorda, hakkasid nad ülesvoolu liikuma, et leida sobiv koht jõe ületamiseks. Meie võtsime ennast neile sappa ja mingil hetkel läksime isegi ette. Käisime kuni kunagise liustikualuse paljastunud kaljuni (peaaegu), lootuses, et ülevalpool on harusid rohkem ja igas vett vähem. Paraku asjatult - ikka jäi üks haru liiga veerohkeks. Polnud midagi teha, tuli uuesti allapoole liikuda. Selle aja peale oli ka koolipoiste grupp ja mitmed teised matkajad kohale jõudnud ning üritasid nüüd altpoolt, kus jõgi veidi rohkem hargnes, üle jõe saada. Kuna see tundus ikkagi kahtlane, võtsime nüüd suuna alumisele sillale, ületasime seal jõe ja alustasime tõusu. Koolipoisid ja mõned veel olid siiski jõe ületada suutnud ning olid nüüd veidi meist eespool. Nagu juba mainitud - läks kõik see maksma meile ca 1,5 tundi matkaaega pluss ca 100 m täiendavat tõusu ja laskumist.
 |
| Esimene purre oli alles, teist paraku mitte |
 |
| Jõeorus on näha erinevates kohtades jõge ületada püüdvaid matkajaid |
 |
| Peaaegu selle kaljuni ronisime ülesvoolu ja siis alla tagasi |
Tõus kulges alguses mööda kunagist liustiku küljemoreeni harja. Siis tõusis paremale Schönbichler Hornilt laskuva mäeharja nõlvale. Siin olid serpentiinid vähe pikemate keerdudega ja veidi laugemad. Mõned lambad võtsid ennast vahepeal meile sappa. Edasi aga ronis rada kaljukarniisi pidi juba nimetatud mäeharjale endale.
Mäehari muutus kiiresti järjest kaljusemaks ja klibusemaks. Eespool hakkas paistma Schönbichler Horni tipurist. Esialgu tundus see ikka veel väga kõrgel ja kaugel olevat. Kuskilt paremalt alt kostus kivivaringu helisid.
 |
| Tipurist paistab |
 |
| Kuskil seal varises |
 |
| Kivilahmakate segadik |
 |
| Vasakul avanes vaade Waxeggkeesi liustikule |
Varsti hakkas vastu tulema esimesi laskujaid, kes olid päeva alustanud Furtschaglhausist, mis oli meie tänane sihtpunkt. Ja siis jõudsime tiputõusuni, mis kujutas endast lapikuid kivilatakaid. Anna ütles pärast, et see mägi hakkab neil ära lagunema :-) Tõusu selles kivikaoses oli veel ca 200 m üsna otse üles, tross kogu aeg kõrval. Laskuda poleks siit küll tahtnud - üles minnes näed ju vahetult silme ees, kuhu astuda, alla minnes aga mitte.
See tõus oli ikka ühest küljest äge, aga teisest küljest ka matka üks ohtlikumaid ja seetõttu keerulisemaid lõike. Isegi Martin võttis hoogu maha, kui põlve vastu kivi ära lõi.
Aga üles me jõudsime. Esmalt oli mäeharja ületuskoht ja siis paremal mõned meetrid ülevalpool tipurist. Jõudsime sinna üsna vahetult pärast koolipoiste gruppi. Seetõttu oli ka tipus ruumi vähe ja päris risti juurde me ei mahtunudki. Tegime pisikese pausi, näksid ja vesi ning pildistasime. Kuna taevasse olid ilmunud üsna paksud pilved, pidasime targemaks kohe laskuma hakata, et ohtlikumast kohast kiiremini alla saada. Igaks juhuks. Koolipoisid läksid meie ees.
 |
| Schönbichler Horn (3134 m) |
 |
| Otse koolipoiste ees viibki rada ühest orust teise |
Laskumisel olid esimesed 100 m sama järsud nagu enne tõus, kuid siin ei pidanud kividel ronima, käsi maas. Tross oli pigem nagu trepikäsipuu ja rada oli jalge all, mis sest, et järsk. Peagi algas ka siinpool kiviplaatide kaos, kuid see oli juba laugem, nii et sai tavaliselt kõndida.
 |
| Allpool paistab juba Furtschaglhaus |
 |
| Selja taga on tipurist ja auk, kust üle aheliku tulime (vasakpoolne) |
Tasapisi läks laskumine mõnusamaks, st kivikaos asendus pinnaserajaga. Tegime mitu peatust, et vaadet nautida, sest paistis, et vihmani on veel aega. Isegi päike näitas ennast veel korra. Saime taas vaheldumisi kõndida nende meestega, kellega jagasime rada Edelhüttest Kasseler Hüttesse, ainult et neid oli järel kolm - neljas oli mägedest välja läinud.
 |
| Ikka paljad liustikualused kaljud |
 |
| Sinna me läheme |
 |
| Sealt me tulime; tipurist veel näha |
 |
| See rippuv liustik kukub ilmselt varsti alla |
Lõpuks lähenesime Furtschaglhausile. Veel paar keeret ja siis laskusime hüti tagahoovi. Seal tervitas meid tervelt kolm lippu. Üle mägede aga paistis lähenevat halle pilvesid.
Kirjutasime ennast sisse ja ruttasime duši alla. Seal oli järjekord, sest dušše oli vaid kaks. Juhtusime seisma nii, et meie järele tuli koolipoiste grupi õpetaja. Siis saimegi vestluses teada, kui palju ja kes neil grupis on (5 poissi ja 1 tüdruk 9. klassist, 3 õpetajat ja 2 lapsevanemat). Samuti seda, et nad on Stuttgardi Waldorfkoolist ja neil on traditsiooniks selliseid alpimatku korraldada. Igatahes väga tublid, kui juba 9. klassis läbivad seda üsna musta trekirada!
Ootamatult hakkas vihma sadama. Järjekord nihkus õuest duššide eesruumi. Olin väljas seisnuid paljajalu päikesesoojadel kividel, siin aga oli külm ja märg põrand. Nii hakkasid jalad külmetama, kuid õnneks sain pärast õhtusööki oodates uuesti sooja sisse. Vihma sadas ikka mitu tundi.
Õhtusöögi lõppedes mängisime juba traditsiooniliselt veidi turakat. Ootamatult tuli hüti peremees ja teatas, et kivivaringu tõttu on Schlegeisi veehoidla serval kulgev tee suletud ja enne keskpäeva pole mõtet alla minna. Kõik hakkasid omavahel arutlema, et mida siis järgmisel päeval teha. Anna üritas otsida internetist vastavaid uudiseid, kuid ei leidnud midagi. Levi oli vaid maja nurga juures, nii et nii me seal siis reas seisime.
Hüti söögisaal oli väga lärmakas. Meie kõrvallauas istus seltskond punaste T-särkidega saksa mehi, kes ilmselt plaanisid homme tõusu Schönbichler Hornile. Igatahes see õllekogus, mis nad endale sisse kallasid, lubas ennustada rasket tõusu...
Meie otsustasime, et lubame endale hommikul tunnikese kauem magamist ja siis vaatame, kas läheme alla või ootame koos teistega. Meie Mehrbettzimmer oli 8 kohaga, aga osad kohad olid tühjad, nii et magada sai kenasti.
Info
Mehrbettzimmer (8 kohta) 40€ + poolpansion 45€.
Maksmine sularahas.
Soe dušš zetooniga, 4€ = 3 min.
Levi ebakindel (vähesel määral maja nurga juures).
Hommikusöök 6:30, õhtusöök 18:00.
6. päev - reede, 7.08.
Furtschaglhaus (2295 m) – Schlegeis Stausee (1782 m) – Olpererhütte (2388 m) – nimetu kõrgus (2620 m) - Friesenberghaus (2498 m)
6:15 h, +950 m, –750 m, 14,4 km, sinine/punane rada (T2-T3)
Kuues matkapäev Berliner Höhenwegil algas tegelikult juba eile, kui hüti peremees õhtul teatas, et kivivaringu tõttu on veehoidla serval kulgev tee suletud ja enne keskpäeva pole mõtet alla minna. Tegime siis tunnikese jagu hilisema ärkamise, aga erinevalt enamusest matkajatest (kes jäid hommikul hütti istuma) otsustasime siiski laskuda ja olukorra koha peal üle vaadata. Ega see hütis passimine ju targem ole, ootame siis parem tee vabastamist koha peal.
Selgus, et varinguid oli tegelikult kolm. Autoga muidugi neist üle ei pääsenud, aga jalgsi veidi ukerdades küll. Nii saimegi oma päevaplaanist enam-vähem kinni pidada. Olperer Hütte tõus oli muidugi päikesepaistes, aga kahjuks 10 min enne kuulsa sillani jõudmist tulid pilved. Kuna meil on varasemast ilusa ilmaga pildid olemas, siis polnud probleemi: tegime mõned pilvise ilma pildid ja edasi. Friesenberghausi jõudsime veidi enne vihma, nii et läks õnneks. Hilisemad tulijad said märjaks.
Hommikune laskumine oli kaunis järsk, kuid hästi laotud rajal. Kõik oli muidugi eilsest vihmast märg, kui taevas oli selge. Lisaks meile oli ainult kaks meest veel laskuma hakanud, ülejäänud jäid ootele.
 |
| Hommikusöögi ajal oli org meie all pilvedes |
 |
| Igahommikune grupipilt - Furtschaglhaus |
 |
| Ilm oli tegelikult päikseline |
Oru põhja jõudnult tegime väikese peatuse, et seejärel mööda pinnaseautoteed kogu treki kõige lihtsam lõik läbida. Esmalt veel veidi laias orupõhjas jõe kallastel, siis aga ületasime jõe ja jätkasime juba piki Schlegeis Stausee (paisjärve) kallast. Uurisime pingsalt järvekallast, kas näeme kuskil töötavaid masinaid. Tundus, et isegi nägime. Hiljem selgus, et see oli silmapete.
Peagi jõudsime (esimese) varinguni. Üle tee kulges ca 10 m laiune porine väiksemat sorti kivide segu, millest kergesti üle saime. Auto muidugi poleks saanud, kuid jalakäija jaoks polnud see takistus. Peagi tuli veel üks sarnane kivivaring. Ka sellest saime kergesti üle. Jätkasime oma teekonda, nautisime vaadet üle türkiissinise järve ja julgesime ka mõne vaarika suhu pista (mõeldes TMB kõhutõvele me seda tavaliselt ei teinud).
 |
| Esimene varing |
 |
| Schlegeis Stausee (1782 m) |
Siis tuli meile vastu üks matkaja, kes ütles, et edasi on üks tõsisem varing, aga ka see on ületatav, tuleb ainult mäe poolt minna. Nii oligi - kivid olid seal suuremad ja ilmselt ka rohkem valmis veeremist järve suunas jätkama. Aga mõned meetrid kõrgemalt oli kivivall kergesti ületatav. Ühtegi masinat seal teed koristamas polnud. Mõtlesime, et kogu see seltskond istub nüüd küll asjata hütis ja kaotab väärtuslikku matkaaaega.
 |
| Kolmas, suurim varing |
Jätkasime teekonda piki järvekallast. Järve otsale lähenedes tuli esimese maja juures vastu üks telefoniga rääkiv koera jalutav noormees, kes siis meie käest olukorda uuris ja tundus, et siis ka hütti informeeris. Olime seega esimesed sealt niipidi läbi tulnud matkajad (need kaks meest olid meist mingil hetkel maha jäänud).
Järve otsa juures, kus on suured parklad, putkad ja muu taoline värk, nägime saabuvat suurt treilerit kopaga, mis siis piki järve äärt edasi sõitis. Kell oli 10. Selge see, et selle varingu koristamine alles algab ja keskpäevaks kindlasti valmis ei saa. Olime teinud õige otsuse hütist ära tulla ja oma teekonda jätkata.
Matkarada viis aga nüüd 600 m üles mäkke, Olpererhütte (2388 m) suunas. Olime seda rada neli aastat tagasi laskunud. Nüüd siis tõus rahvamatkana. Suured päevamatkajate hordid suundusid Olpererhütte poole. Eks ikka lootuses kuulsal sillal veel kuulsamaid fotosid teha. Tõus oli kaunis vastik, sest päike küttis selga, aga rada oli lai ja hästi laotud. Saime isegi mõne peatuse puudevilus teha, sest olime veel metsapiirist allpool.
 |
| Sealt me tulime |
 |
| Mäenukil Olpererhütte (2388 m) |
Tegime hüti juures vaid kiire templipeatuse. Rahvast oli seal palju ja süüa me ei plaaninud. Pildile said paar kohalikku kitse.
Kuna pilvi liikus juba tihedamalt, siis tõttasime silla suunas, et ehk jõuame ikka enne kuulsad pildid ära teha. Silla juures oli järjekord ja kui see meieni jõudis, olidki pilved kohal. Nii et sel korral siis pildid pilvedega (eelmisel korral oli ilus ilm).
 |
| Behind the scenes |
Jätkasime siis om teekonda Friesenberghausi suunas. Ka seda rada olime nelja aasta eest läbinud. Rada kulges kergelt kõrgust kogudes (ca +240 m) mööda rohumaid ja rohtu kasvanud kive. Vaid mõnes kohas oli veidi kivisem-kaljusem. Pilved saalisid ikka ümberringi, nii et järv enam korralikult nähtavale ei ilmunudki. Tuli vastu mitmesugust rahvast, mh pere, kelle noorim liige (eelkooliealine poiss) oli traksidega köie küljes. Paraku kukkus ta siiski just meie juures kääkaskaela. Õnneks piirdus asi ehmatuse ja nutuga.
Viimaks ilmus mäeserva tagant nähtavale Friesenberghaus koos läheduses asuva järvekesega. Meil aga oli ees päeva keerulisim osa. Natuke tuli veel tõusta, siis aga üsna libedat kruusast rada ja kaljuserva pidi laskuda. Viimaks üle aasa ja väike tõus hüti juurde. Siin tervitas meid taas Joachim - kohaliku ilmajaama murmel.
 |
| Friesenbergsee ja Friesenberghaus (2498 m) |
 |
| See oli meie kõige kõrgemal asuv hütt |
Saime oma Mehrbettzimmer'i kätte, mis osutus seekord kolmekohaliseks. Käisime duši all. Siin oli hea dušš - sai vahepeal vee kinni keerata. 15 liitrit sooja vett maksis küll 5€. Imeline, kui kauaks selles 15 liitrist jätkus!
Olime koos hommikul hütist lahkunud kahe mehega ainsad, kes kuiva nahaga pääsesid. Nimelt hakkas peagi vihma sadama ja kõik järgmised saabujad olid märjad. Märkasime veel mõnda eelmi(st)est hütti(de)st tuttavat nägu, aga üksjagu oli ka neid, kes olid tulnud Gamshüttest (kuhu meie homme lähme).
 |
| Mehrbettzimmer |
 |
| Kellel vein, kelle Tirooli koola |
 |
| Vihmapilved |
Õhtu oli traditsiooniline. Ikka mitmekäiguline õhtusöök ja väike kaardimäng sinna pärast otsa. Mingil hetkel märkasime, et kauged peaaheliku tipud (Hochfeiler jt) on päikeses. Vihm oli järgi jäänud ja sai veelkord ilusad loojangupildid.
 |
Traditsiooniliselt kella üheksa paiku hambaid pesema ja voodisse. Seekord oli meil tuba üsna niiske, sest vihma tõttu ei saanud õues riideid kuivatada ja juba eelmisel päeval olid asjad jäänud pesemata. Kuivatasime siis neid toas. Ega nad eriti kuivanud küll.
Info
Mehrbettzimmer (3 kohta) 40€ + poolpansion ???.
Maksmine sularahas või kaardiga.
Soe dušš zetooniga 5€ =15 liitrit, saab vahepeal seisu panna.
Hommikusöök 6:00, õhtusöök 18:00.
Levi kohati on, sõltub ilmast ja asukohast.
7. päev - laupäev, 8.08.
Friesenberghaus (2498 m) – Wesendlekarsee (2368 m) - Kesselalpe (2000 m) - Pitzenalpe (1871 m) - Graue Platte (2277 m) - Gamshütte (1921 m)
7:15 h, +850 m, –1430 m, 14,5 km, must rada (T3-T4)
Seitsmes matkapäev Berliner Höhenwegil oli nagu väga pikk ja kõver musta koera saba (homseks jääb päris sabaots siis). Tänane päev oli viitade järgi lausa 9 tundi, meie tegime selle peaaegu raamatuajaga: seal oli kirjas 7:30 h, meil kulus koos kõigi peatustega 7:15 h. Rada oli tegelikult jälle väga tumemust. Kitsad rohunõlvarajad peadpööritavas kõrguses, moreeniväljad jms. Hommikul aitas meid veidi pilveke, aga päeva peale läks kuumaks ja kohati oli sauna tunne, sest eilne vihm oli pannud nõlvadel vee vulisema. Rada kulges üles ja alla, meie rõõmuks juba rohkem alla. Raja lõpus ootas meid siis jäädušš looduskauni vaatega ja külm õlu. Tegelikult oli rada selles mõttes väga huvitav, et kui eelmistel päevadel ületasime Alpide peaaheliku lähistel kõrgeid kurusid külgahelikel, siis täna hakkasime ringi sulgema ja seetõttu nägime kõiki läbitud orge altpoolt ülespoole. Esmalt siis juba mäenurga taha kaduv Schlegeis Stausee, edasi Zemmgrund (Berliner Hütte org), siis vahepeal lühike (mitte peaahelikuni ulatuv) Gunggl. Siis taas meie poolt läbitud org - Floitental (Greizer Hütte) ja viimaseks Stilluptal (Kasseler Hütte).
Hommikune äratus oli siis taaskord varajane. Kuna süüa sai kella kuuest, siis oli äratus pool kuus. Saime enne suuremat rahvamassi oma söögi kätte, aga juurde võtma enam ei pääsenud, sest saba oli uksest välja. Jäi siis võtmata.
Hommikune ilm oli ilus. Taevas oli sinine, õhk niiske ja karge. Varjus saime siiski liikuda vaid esimese mäenukini, siis edasi olime terve päeva päikeses. Esmalt oli küll veidi pilveräbalaid, kuid need oli hõredad ja päike paistis läbi.
 |
| Traditsiooniline hommikupilt - Friesenberghaus |
 |
| Schlegeis Stausee on veel varjus, kuid peaaheliku tippe kuldab päike |
 |
| Hommikuses hämus on mäeahelikud väga imposantsed |
Liikusime terve päeva ikka üsna järsul kaldel. Selles mõttes oli tänane päev sarnane 2. päeva esimese poolega, kui liikusime Edelhüttest Kasseler Hüttesse. Samas erinevalt 2. päevast pidime päeva jooksul märkimisväärselt laskuma (-1430 m), kuid ka tõusu oli omajagu (+850 m). Juba esimese nurga taga ootas veidi suurem laskumine, mille lõpus Wesendlekarsee (2368 m) järv. Siit avanes juba vaade Zemmgrundi orule (kus lõpus asub Berliner Hütte); näha oli ka mäehari, mis viib Schönbichler Hornile ja muidugi tipp ka.
 |
| Wesendlekarsee |
 |
| Zemmgrund - näha on ka Schönbichler Horn |
Rada oli siis nii rohunõlva kui moreeniväljasid. Vahepeal tuli ületada ka ojakesi.
 |
| Ojakesed olid üldiselt väikesed |
 |
| Moreeniväljad olid ikka suurte kividega |
 |
| Rohunõlvade rajad olid kitsad ja järsul kaldel |
 |
| Aegajalt tuli ette ka kaljusemaid lõike |
Rajal olid seekord huvitavad sildid, mis näitasid, kui järgmise orgu laskuva rajani oli 30 min. Teise päeva rajal praktiliselt polnud laskumise võimalust. Siin neid ikka oli ja nad olid korralikult tähistatud.
Oma tõusude ja laskumistega möödusime ka kahest mägikarjamaast - Kesselalpe (2000 m) ja Pitzenalpe (1871 m). Mõlemale eelnes korralik laskumine ja järgnes suurem tõus, st need karjamaad ja karjuste onnid olid rajast ikka madalamal suurema külgoru põhjas. Kesselalpe tõusul lõpus oli eriti kitsas rada eriti järsul rohunõlval. Aga keset rada olid lambad ... Martin pidi neid siis karjatama, et nad meid ikka läbi laseksid. Tegelikult ohtlik situatsioon - loom võib teha ootamatu liigutuse ja Su üle ääre alla lükata. Need järsud nõlvad aga olid kaetud kanarbikuväljadega. Kaunis!
 |
| Vasakul Kesselalpe majake |
 |
| Lambad teel! |
 |
| Kanarbikuväljad |
 |
| Pitzenalpe |
Pitzenalpe majake juures tegime väikese peatuse. Juba hakkas rahvast vastu tulema, kes ronisid Gamshüttest Friesenberghausi. See viitas, et võiksime olla poolel teel. Pärast seda majakest kulges rada veidi aega metsa vahel. Siin see niiske ja palav õhk täitsa seisis, lisaks olime üsna madalal juba. nagu saunas!
Tasapisi oli meile ennast avanud lühike rohelise aasana paistev Gunggli org (selle lõpus olevate mägede taga on Schwarzsee) ja siis avanes juba Floitental, mille lõpus on Greizer Hütte. Selleks ajaks olime uudistest lugenud, et Greizer Hütte juurest oli veevool ära viinud silla ja seega ei pääsenud sealt enam Mörchenschartele ning päev hiljem oli oru alguses ka mingi sulgemine. Nii et meil vedas, et õigel ajal läbi saime.
 |
| Vasakul Floitental ja paremal Gunggl |
Siis tuli tänase päeva suurim pidev tõus - 300 m Graue Platte kuruni (2177 m). See oli kuumas päikeses üsna tüütu ronimine, tahtis ikka ketti maha visata. Aga märkasime eespool samas suunas liikuvaid inimesi - ilmselt olid nad tõusnud mõnda rada pidi alt orust, sest hommikul olime esimesed teeleasujad.
Kui viimaks Graue Plattele jõudsime, siis tundsime ära - need olid poistegrupi viimased (tüdruk ja üks õpetaja). Kust nad siia said?! Pidid nad ju Furtschaglhausist minema Olpererhüttesse ööbima ja sealt siis ülipika päevaga Gamshüttesse minema. Selgus, et nad olid Olperehütte asemel ööbinud Dominikushüttes Schlegeis Stausee ääres, sealt hommikul bussiga läbi tunneli sõitnud ja siis üht rada pidi tõusnud. Nii nad meie ette jõudsidki. Kuna kaks meest, kes koos meiega Furtschaglhausist Friesenberghausi olid jõudnud, lõpetasid matka laskumisega Friesenberghausist (sest ei saanud Gamshüttesse kohti), siis olime 2. augustil Edelhüttest alustanud seltskonnast meie kolmekesi ainukesed, kes kogu raja täies ulatuses ise läbisid! Respekt! Märgin siiski, et me ei tea, mida tegid Kölni sõbrad pärast teist päeva Berliner Hüttes.
Kurult avanes vaade Ahornspitzele, meie teise päeva Stilluptali orule ja pikale teekonnale Kasseler Hütteni, aga kuskil sügavustes paistis ka juba meie matka lõpp-punkt Mayrhofen. Kas tõesti hakkab meie äge matk otsa saama?
 |
| Graue Platte kurul (2177 m) |
 |
| All paistab juba Mayrhofen |
 |
| Ahornspitze ja Stilluptal |
Meil aga jäi veel natuke lauget tõusu mööda kitsukest rada eespool paistva viimase nurgani ja siis veel üheni. Seal istus koos kogu Stuttgardi koolipoiste grupp. Läksime nendest mööda ja jõudsime veidi enne neid Gamshüttesse.
 |
| Gamshütte on kohe all |
 |
| Stuttgardi kooligrupp |
Kirjutasime ennast Berliner Höhenwegi kõige väiksemasse hütti sisse (siin on ainult Matratzenlager) ja kiirustasime sooja ihuga dušši alla, sest siin on taas ainult jäädušš. Aga see-eest millise vaatega!
Siis oli aeg viimast korda kõigi juba rutiiniks saanud hütitegevuste jaoks. Viimane Kaiserschmarrn. Viimane hütiõlu. Viimane hütivein. Viimane õhtusöök hütis. Viimane turakas. Viimane loojangupilt...
 |
| Viimane Kaiserschmarrn |
 |
| Viimane dessert |
 |
| Viimane loojang |
Viimane öö kujunes palavaks. Olime katusealuses kambrikeses, kus üks kahene koht ja üks viiene lavats. meiega koos oli samas toas üks noormees koos kolme tütarlapsega. Kotid olid neil kaunis väikesed, nii et võisid olla ka mõnepäevase matka tegijad. Aga õhk kuidagi ei liikunud ja lõpuks siplesin oma magamiskotilina veidi katki. Ronisin siis lihtsalt kotist välja. Hommikuahetuses avastasin, et kõrval magav noormees oli samuti paljalt, aga tagurpidi - tema varbad minu näos ja vastupidi. Meenus üks öö TMB trekilt Triendis, kus hommikul oli sama avastus :-)
Matratzenlager 27€ + poolpansion 40€.
Osa kohti eraldi majakestes.
Maksmine sularahas.
Külm dušš õues.
Hommikusöök 6:30, õhtusöök 18:30.
8. päev - pühapäev, 9.08.
Gamshütte (1921 m) – Finkenberg (900 m) – Mayrhofen (670 m)
3:50 h, –1284 m, sinine rada (T2)
Viimane öö mägihütis oligi möödas. Algas viimane, kaheksas matkapäev, mis oligi tõepoolest koerasaba ots. Tee viis läbi metsa mäest alla. Ainult alla. Orus paistab Mayrhofen. Rajaservas punetavad pihlakad meenutasid, mis meid peagi ootab ja jutudki kolme pedagoogi seas kiskusid ühes suunas - peagi algab jälle kool.
Hommikul oleks ju võinud vedeleda, aga kuum oli ja kõik ümberringi ärkasid. Seadsime siis meiegi endid hommikusöögile. Seekord oli huvitav hütt - eelmisel õhtul tuli öelda, kas soovid võileiba või müslit + siis joogid. Kõigis teistes hüttides sai mõlemat, siin aga oli vastavalt eelmise õhtu soovile taldrik valmis pandud. Võtsime kõik võileiva.
Pärast hommikusööki pakkisime rahulikult asju. Siis veel üks pilk kõrgetele mägedele ja siis juba laskuma.
 |
| Traditsiooniline hommikupilt - Gamshütte |
 |
| Seal me matkasime |
Rada viis läbi metsa ja oli väga hästi hooldatud. Jutud kiskusid tõesti kuidagi kooli poole. Martin ja Anna arutasid reaalkooli remondijärgse kolimise asju. Mul kiskus nukraks. On ju kohe-kohe kõik möödas ...
 |
| Läbi metsa alla |
 |
| Finkenberg ja Mayrhofen |
 |
| Taas punab pihlapuu... |
 |
| Viimane puhkepaus rajal |
Paari tunniga oli all külas - Finkenbergis. Siit oleks ju võinud linnaliinibussiga Mayrhofenisse sõita, kuid kuna meil oli aega, siis otsustasime enamasti jõekaldal kulgeva matkaraja kasuks. Oli küll palav, aga ikkagi - me liikusime ju ainult alla.
 |
| Berliner Höhenwegi algus/lõpp Finkenbergis |
 |
| Sild Finkenbergis |
Mayrhofenis külastasime esmalt pühapäeval ime läbi lahti olevat Spari poodi ning ostsime kodustele saadaolevaid kaupu. Mina näiteks kõrvitsaseemneõli, erinevate maitsetega oliiviõli, balsamicot, šokolaadi jms. Selle kraami kõik seljakotti surunud, jätkasime teekonda läbi linna, et jõuda oma hotelli - Frau Maria lahkesse Villa Knauerisse.
Enne sisenemist tegime veel mõned matkalõpupildid.
On kuidagi imelik, et korraga on otsa saanud hütist hütti matka rutiin… Mul on lõpmata hea meel, et ma selle musta, aga ägeda matkarajaga - Berliner Höhenwegiga - ikka hakkama sain. Suur tänukummardus minu headele kaaslastele Annale ja Martinile ❤️
Hotellis tegime korraliku pesu lõputu hulga sooja veega ja läksime siis lõunasöögile. Põikasime sisse ka mõnesse lahtiolevasse spordi- ja suveniiripoodi (pühapäeval on enamus kinni).
 |
| Villa Knauer |
 |
| Saapad tuulduma |
 |
| Siin hotelli välirestoranis lõunatasime |
 |
| Mayrhofeni sümbol on mägikits |
Suundusime hotelli tagasi, et lihtsalt paar tunnikest puhata. Mina jõudsin oma koti lahti-kinni pakkida ja korraks ka silma looja lasta. Seejärel kella kuue paiku siirdusime õhtusöögikohta otsima. Maandusime eelmisest korrast tuttavas restoranis Edelweiss. Plaanisime siin veeta aega pikemalt, kuid teenindus oli väga kiire. Aga ega me seepärast kiirustanud. Tundsime ennast mõnusalt ja arutasime veidi järgmise aasta matkaplaane. Martin ja Anna arvasid, et järgmisel aastal võiks treki vahele jätta ja piirduda bussireisiga. Ma ei tea, kaas ma olen nendega nõus. Eriti praegu, nädal aega pärast koju jõudmist, kui ma kirjutan neid ridu, on mul tunne, et taha ikka trekki ka. Aga eks see paistab. Arutasime ka veidi erinevate kohtade üle, aga kõik jäi lahtiseks.
PS. Raamatu soovituste kohaselt sobib enne laskumist Gamshüttest käia tipus Vordere Grinbergspitze (2765 m) - see on ka kõrgusprofiilil peal. Meie ei käinud, sest märksa kõrgem Schönbichler Horn oli meil ju tehtud.
Info
Mayrhofenis ööbisime Villa Knauer'is.
1 Doppelzimmer + 1 Einzelzimmer; koos hommikusöögiga 175,00 € + turismimaks.
Kojusõidupäev - esmaspäev, 10.08.
Hommikusöök Villa Knaueris oli imehea. Meid teenindas lisaks Frau Mariale ka ilmselt tema tütar. Loomulikult tegime ka pildi koos Frau Mariaga. Selleks kutsuti Herman pilti tegema.
Jätsime Frau Mariaga hüvasti - ta ikka tuletas meelde mitu korda, et ma pean Merikest tervitama. Võtsime seljakotid selga ja liikusime tasapisi raudteejaama suunas. Tee peal vaatasime veel veidi suveniire poodidest, mis pühapäeval kinni olid. Huvitaval kombel leidus nii Martinile kui ka Annale nimelisi suveniire, kuid mulle polnud midagi :-(
 |
| Martini lõikelaud |
 |
| Anna lõikelaud |
 |
| Martini võtmehoidja |
 |
| Anna võtmehoidja |
Sõitsime siis esmalt Zillertalbahniga alla Jenbachi, sealt siis regionaalekspressiga Kufsteini ja sealt juba Baieri kohaliku rongiga Münchenisse. Pikema otsimise peale leidsime pearaudteejaamas ühe pagasikapi, kuhu meie seljakotid sisse mahtusid.
Siirdusime väikesele palavale ringkäigule Müncheni vanalinna. Piilusime kirikutesse, sõime lõunat. Pikema kaalumise järel otsustasime, et kui München, siis vorstikesed.
 |
| Müncheni raekoda |
 |
| Müncheni vorstikesed |
 |
| Püha Joosepi kabel Peterskirches |
 |
| Püha ema Anna kabel Peterskirches |
Kui linnast küll sai, võtsime suuna uuesti raudteejaama ja oma seljakottide kätte saamise järel sõitsime palavas S-bahni rongis lennujaama. Kotid saime kähku ära antud, turvakontrolli läbitud ja nüüd tuli veel paar tundi aega sirgeks lüüa. Käisime veelkord kergelt söömas ja siis veelkord aperoolitamas.
Lennuk saabus ja lahkus õigeaegselt. Pärast südaööd 00:40 maandusime Tallinnas. Saime kotid kätte ja oligi kõik. Läksime laiali. Järgmise korrani.
Igatsemiseks meie kauni matka video:
Info nutiseadmete laadimisest
Kõigis hüttides on olemas kuskil ühisruumides (söögitoas v koridoris) nn laadimisjaamad, mis tavaliselt kujutavad endast hästi paljude aukudega pikendusjuhtmeid. Ühes kohas oli ka selline jagaja, kus olid USB A ja C augud. Kuna laadida soovijaid on palju, siis võib juhtuda, et peab olema järjekorras. Kui Sul on mitu laadimist vajavat seadet (telefon, kell, akupank vms), siis soovitan kaasa võtta vähe võimsama mitme auguga adaptri. Nt mul oli kaasas Anker 735 charger (GaNPrime 65W) ja olin väga rahul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.