Ka sel aastal sai traditsiooniline õpetajate Muraka raba matk juba augusti lõpus välja hõigatud - et huvilised ikka oma aega planeerida oskaksid. Võrreldes eelmise sügisega kujunes ärksamate õpetajate (nagu Viktor meid majaraamatus korduvalt tituleerinud on) seltskond lausa kaks korda suuremaks, sest nimekirjas oli meid tervelt tosin. Kahjuks nii see päris ei jäänud, sest sügisesed viirused murdsid maha meie hea kaaslase Martini ja nii startiski laupäeva, 28. septembri hommikul raba poole algarvuline seltskond: Merike, Mare, Riina, Tiina, Sirli, Einike, Priit, Margus ja mina olime rabaületajate seltskonnas, Maris ja Toomas aga moodustasid majandustoimkonna, kes eelväena Varessaarde siirdusid.
Grupipilt stardis
Marsruudiks valisime eelmisel aastal üle pikkade aastate taasavastatud raja Kaukvere tee - Suur laugas - Ilusad laukad - Varessaare - Kotkanina - Suur laugas - Kaukvere tee. Statistika huvides olgu kohe ära märgitud, et esimese päeva teekond oli 7,85 km ja meil kulus koos kõigi peatustega selle läbimiseks 5 tundi ja 45 minutit; teisel päeval läbisime 7 km ja aega kulus 3 tundi 45 minutit. Suur erinevus ajas tuleneb rabas läbitud rajaosa erinevast pikkusest: esimesel päeval sumpasime rabas 5,5 km ja teisel päeval vaid 3,5 km.
Aga algusesse tagasi. Jõgevalt startinud seltskond sai Tartust lähtunud seltskonnaga kokku Rannapungerja - Rakvere teel Püssi teeristis. Sealt veel 9 km logistamist mööda värskelt killustikuga kaetud metsateed ja stardipunktis me olimegi. Seekord olin hoolega kaarti uurinud ja leidnud võimaluse autoga rabale veidi lähemale saada (RMK metsaveo teed pidi) ja seega lühendada eelmise aastaga võrreldes raiesmikes ragistamist. Seadsime ennast matkaks valmis. Ja siis avastas Sirli, et tal on kummikud koju jäänud. Egas midagi, tuli kombineerida tossude sisse kilekotid ja teele!
Probleemiks osutus kaigaste tegemine. Seekord meie teele jäänud raiesmik oli veel vaarika eas. Tasapisi korjasime siiski vajaliku arvu kaikaid kokku. Järgmisena ootas meid Ojamaa jõe ületamine. Liikusime veidi piki kallast lõuna poole ja peagi leidsime eelmisest aastast tuttava palgi. Kahe pika toika toel ületasime selle takistuse kõik õnnelikult. Priit sai seejuures jõuliselt musklit arendada, sest just tema oli see, kes toikad teisele kaldale tagasi heitis.
Ojamaa jõe ületamine
Veidi rabametsas ragistamist ja sooservas me olimegi. Kohe jäid ette ka esimesed jõhvikad. Kuna meil puudus ülevaade võimalikust jõhvikasaagist raja teistel lõikudel, siis korjasime õhtuseks mannavahuks igaüks oma peotäie. Üksiti sidusime puu külge ka esimese rajatähise (mille tagasiteel korralikult maha võtsime). Matkasime veidi edasi ja siis oli paras aeg midagi põske pista (nagu Puhh öelnuks).
Esimesed jõhvikad
Eine rabas
Kõht täis ja teine rajamärk paigaldatud, võtsime suuna Suurele laukale. Raba oli tänavuse ilusa suve järgselt kohe päris kuiv ja nii ei tõkestanud meie teed mitte mingid atraktsioonid. Mare tõttas ees ja tema jälgedes me varsti üksiku kaseni ja seejärel Suure lauka servale jõudsimegi. Muide, põhjakaares paistsid Sõnajalgade kuulsad tuulikud. Hiljem kodus vaatasin kaardilt - asuvad meie rajast umbes 17 km kaugusel. Peavad ikka suured olema küll!
Merike vaatab
Marguse pikk samm
Tiina valged kummikud ja Priit
Sõnajalgade tuulikud põhjakaares
Siin tuli teha pikem peatus kohe mitmel põhjusel. Esmalt seepärast, et ma olin ilusa ilma puhul kaasa võtnud kooli drooni, millega ma nüüd veidi filmida tahtsin.
Drooni lennutamine Suurel laukal (Foto: Einike)
Suur laugas, taamal Kotkanina
Suur laugas ja ujuvad saared
Teiseks seepärast, et Suure lauka servamättad olid paksult täis puistatud ilusaid tumedaid kirsisuuruseid jõhvikaid. Otseselt korjamisega me muidugi ei tegelenud, kuid kahe käega suhu ahmisime küll. Mõni ikka korjas ka veidike.
Jõhvikad
Kolmandaks seepärast, et kui ma parasjagu ühe käega ilusatest jõhvikatest pilti üritasin teha ja teise käega jõhvikaid suhu ajasin, kuulsin äkki otse enda kõrvalt sisinat. Rästik! Nüüd hakkas kõigil kiire. Kõik tahtsid pirakat madu näha. Mõni polnud eluski looduses temasarnasega kokku juhtunud. Eriti tiirlesid vaese rästiku ümber fotograafid (mina teiste hulgas). Samas mõni ei lasknud ennast üldse häirida ja korjas samas kõrval jõhvikaid edasi. Igatahes oli huvitav peatus!
Rästik (Foto: Margus)
Rästiku uudistajad
Lisaks sain ka ilusaid droonivõtteid. Tõsi küll, ega ma vee kohale drooni suure tuule tõttu eriti lennutada ei julgenud. Muide, mõned meist nägid veel teistki rästikut. Mina panin ilmselt, pea seljas, temast mööda.
Tee jätkus Ilusate laugaste suunas. Kuna väike väsimus hakkas juba tunda andma, siis tundusid need kaks kilomeetrit üsna pikad - iga lauka juures kõlas küsimus "Kas see laugas on juba piisavalt ilus?" Kahjuks oli vastus eitav ehk siis ristiti neid vahepealseid laukaid ka koledateks laugasteks. Noh, minu arvates olid nad ikka kõik päris kenad, lihtsalt see kõige ilusam lasi ennast veidi veel oodata ja otsida. Juhtuski nii, et tegin kogemata pisikese kaare (õnneks tõesti vaid ca 50 m).
Kusagil Suure lauka ja Ilusate laugaste vahel
Ilusa lauka peatuse programm meenutas Suure lauka peatust: esmalt drooni lennutamine, siis jõhvikate - ikka väga suurte - ahmimine. Vaid kolmas komponent (rästik) oli nüüd asendatud õhtuseks toiduvalmistamiseks vee tankimisega.
Droonipanoraam
Ahjaa, grupipilti tegime ka. Ja muuhulgas nägime "surnud jänest". Nimelt märkasin silmanurgast äkitselt midagi karvast, mis meenutas koolnud jänest. Taipasin muidugi kohe, et see on hoopis mättale heidetud Riina müts, aga kuna olin juba jõudnud hüüatada, siis nalja saime sellegipoolest. Peaaegu oleksime unustanud, aga õnneks tuli siiski meelde Merikesega perepilt teha.
Grupipilt Ilusal laukal
Perepilt
Viimane teelõik Varessaare suunas kulges tavapärasest palju kiiremini ja kergemini (vähemalt minu arvates), sest tänu kuivale rabale oli tavaliselt tüütu sooheinamaaväli Varessaare all mõnuga läbitav.
Varessaare poole
Varessaares võtsid meid vastu Toomas ja Maris köetud ja kraamitud majaga ning suure virna peeneks lõhutud puudega. Kõik ruttasid üles tuppa riideid vahetama, mina aga jäin Toomasega putru keetma. Muuhulgas sai ka Varessaares korra droon üles lastud, kuid kahjuks oli juba liiga hämar ja vastu valgust, et raba suunas vaadet filmida.
Pudru sai kähku valmis, teevesi tõusis ka keema ja saigi teised sööma hõigata. Tegelikult kogunesid nad spontaanselt juba isegi, külvates laua üle hea ja paremaga. Tiina ja Margus olid isegi kõhuka pokaali kaasa võtnud. Aga ka tatrapuder läks ikka hästi peale ja isegi kodus tervist parandava Martini portsust söödi suurem osa ära, nii et karule jäi vaid peotäis.
Mannavahu ootel
Varessaare
Rookisin poti puhtaks ja kähku mannavaht tulele. Õnneks oli Maris kaasas ja tema doseeris aineid katlasse. Mannakreem sai hea (nagu alati) ja pott kaabiti puhtaks. Kuna oli juba pimedaks läinud, korjasime oma kraami kokku ja kolisime tuppa.
Toas jätkus juttu ja mänge kauemaks. Tiina ja Sirli panid meid mitmesuguste lõbusate loogikamängudega proovile. No mina pole just kirkam kriit sellistes mängudes, nii et mulle tuli mitmeid vihjeid anda. Aga lõpuks sain ikka hakkama.
Tähine taevas
Mängude õhtu (Foto: Einike)
Õhtu lõpetasid Marise poolt ette kantud kaks õhtujuttu (Tobiasest 2.B klassist). Peagi kostis ümberringi norskamist. Kuigi mulle tundus, et ma polnud magama jäänudki, avastasin äkitselt, et kell on juba kaks. Seega olin ikka maganud küll. Kuigi toas oli minu paksule magamiskotile liiga palav ja ma pidin korduvalt küll kotist välja ronima ja siis uuesti sisse pugema, magasin siiski päris hästi.
Hommikul ärkas Toomas juba kella 7 ajal. Peagi panin ka mina riidesse ja järgnesin talle, et asuda hommikusööki vaaritama. Tasapisi hakkasid ka teised õue ilmuma. Korraks oli meid rünnanud vihmasabin, kuid hommikusöögi ajaks oli ilm taas vaid udune.
Pärast pottide pesemist ja asjade pakkimist ja koristamist ja majaraamatu täitmist ja grupipildi tegemist võttis suurem osa meist suuna Kotakaninale. Mare, Riina, Maris ja Toomas aga suundusid Mustassaarde, kus neid ootas Toomase auto.
Grupipilt Varessaares
Üritasin üles leida vana Kotkanina rada (eelmisel korral tegime haagi mööda Tarumaa teed). Aga ega seekordki paremini läinud - kuna vana rada üles ei leidnud, ragistasime niisama rabaservametsas Kotkanina poole. Seal sain siiski rajale pihta ja nii võisime taas alanud vihmas reipal sammul mööda kõva pinda Kotkanina tipu poole tõtata.
Kotkanina metsas
Raba peale saades muutus tempo muidugi aeglasemaks. Ka oli rabapind vihmast märg ja seetõttu vesisem kui eelmisel päeval. Õnneks tõi niiskus rabavärvid veel erksamalt välja. Vihmasadu muutus tasapisi vaiksemaks ja kuigi kilekeebid jätsime endiselt selga, ei takistanud väike vihm meie rännakut.
Kotkaninalt rabale
Igas veepiisas peegeldub maailm
Suur laugas oli varsti käes. Tegime selle kaldal veelkord väikese peatuse (jälle suured jõhvikad!).
Värvide pillerkaar Suure lauka kaldal (hanevits)
Vihmamärgadel jõhvikatel peegeldub rabamännik
Peagi jätkasime siiski koduteed. Teisel pool Suurt laugast üksiku kase juures märkasid teravsilmad juba metsaservas meie teist rajamärki. Nii me vaheldumisi eilseid jälgi ja rajamärki jälgides metsaserva poole tõttasimegi. Einikesel õnnestus siiski leida üks auk ja sinna sisse astuda, nii et tavapärane "roomamise" pilt sai tänu talle ka ikka tehtud. Metsas tegid märjad kõrkjad mu vahepeal kuivanud püksipõlved jälle märjaks, kuid külm sellegipoolest ei hakanud (ostsin endale suvel ikka head püksid küll).
Varsti oleme rabast väljas
Just siis, kui taas Ojamaa jõe äärde oma palgi juurde jõudsime, arvas ilmataat heaks vihmakraanid taas lahti keerata. Palk muutus sellest muidugi libedamaks, aga õnneks keegi ei libastunud ja viimane teelõik autodeni kulges kiires tempos (hobused pidid ka kodu poole kiiremini minema).
Ojamaa jõgi
Autode juures toimus põhjalik riiete vahetus, Tiina pakutud musta šokolaadi manustamine, siis kiire hüvastijätt ja igaüks oma kodu poole!
Nagu ikka - oli tore matk. Nautisin iga hetke ja mul on tõesti hea meel, et leidub neid, kes tahavad Muraka rabas ja Varessaares koos minuga käia. Uute matkadeni!
