JPK 9.A klass Võhandul

Jälle Võhandu! Täpselt nädal aeg tagasi käisin seal oma klassiga kanuutamas ja nüüd siis Joosepi klassiga. Marsruut oli muidugi tavapärane: Kääpa - Leevi lõkkeplats - Reo sild. Partneriks inna Ahjamatkad oma sujuva teeninduse ning imemaitsvate pannkookide ja tatrapirukaga.

Eellugu oli muidugi kaunikesti pikk. Juba sügisel olin pakkunud Joosepi klassile rabamatka, kuid ei leidnud positiivset vastukaja. Siis millalgi talvel sai kanuumatk välja käidud ja see sobis. Vivian kui klassijuhataja hoolitses registreerimise ja rahalise poole eest, mina siis lapsevanemana suhtlesin Ahjamatkadega ja organiseerisin muud. Enne matka jõudis veel muutuda ka grupi koosseis - kolm tüdrukut loobusid, aga poisid leidsid ühe asemele, nii et kokkuvõttes olid paarid kanuude jaoks ikkagi olemas, lihtsalt üks paatkond vähem. Matkaseltskond koosnes lõppkokkuvõttes 16 õpilasest, eks olid siis Kertu, Tess, Jana, Eliise, Annabel, Vahur, Joosep, Kevin, Jarko, Mauri, Jarek, Sten, Karlis, Andris, Andrus ja Mihkel, ning kuuest täiskasvanust, kes olid Tiiu, Viktor, Merle, Aleksei, Vivian ja mina.
Väljasõit oli Jõgevalt kooli eest 15. juunil  kell 9. Kääpale jõudsime kuidagi väga kiirelt, pidime paadimehi veidike isegi ootama. Aga peagi nad saabusid (Janno ja Henry) ning me võisime autod laagripaika toimetada. Õnneks oli see tühi, kuid kahjuks olid puud kõik põletatud ja praht laiali. Tegelesime nende probleemidega õhtul.
Tagasi kanuude juures, kuulasime instruktaaži ja siis võis sõit alata.

Ilm oli ilus, nii et oli korraldus päikesekreemi korralikult peale panna - kuidas muidu esmaspäeval ärapõlenuna lõpuaktusel olla.
Esialgu läks nii mõnelgi rada ühest kaldast teise, kuid noored õppisid kiiresti ja nii nad meil eest ära kihutasidki. Mina olin ühes paadis Vivianiga. Meie säilitasime soliidsust, ei kiirustanud ja nautisime loodust. Enne pannkoogipeatust Pindi silla juures jäi paar paati siiski meist tahapoole. Sellest polnud muidugi lugu, sest pannkooke enne ei saanud, kui kõik kohal olid.
Täis kõhuga kulges tee lõbusamalt ja noored kippusid veidi hullama. Enam polnud neil ka nii kiire. Mõnele (Kevinile ja Joosepile) kippus ka lauluviis suule. Paidra tammini jõudsime küllatki grupis.
Paatide ülelohistamine käis kiirelt. Ka viimane lõik Leevi lõkkekohani möödus märkamatult. Märkamatuks jäid ka eelmisel matkal kadunuks jäänud Oliveri püksid. Igatahes olime telkimisplatsil kohal ilmselt minu matkade rajarekordiga.

Lohistasime kanuud kaldale ja asusime laagerdama. Esimese liigutusena tuli rämps kokku korjata. Siis sai asuda telke püstitama. Kuna õhtusöögi valmistamiseks oli aeg veel veidi varajane, siis käisime ujumas ja tegelesime metsast kuivade puude kogumisega. Leidsin ka esimese metsmaasika.
Viimaks asisin siiski traditsioonist tatraputru vaaritama. Puder ja tee valmisid kiiresti. Seekord kaabiti pudrupott korralikult puhtaks, nii et karu toitmisega polnud vaeva tarvis näha.
Pärast õhtusööki võtsime ette väikese jalutuskäigu A. Sabbe mälestuskivi juurde. Tagasi laagriplatsil, tuli lõke uuesti käima panna, et soovijad saaksid oma vorste kärsatada.
Noored istusid laua ümber, valisid muusikat (mis osutus meile üllatavalt sobivaks), lausid vahepeal isegi kaasa ja mängisid veidi kaarte ka. Palli polnud nad kahjuks kaasa võtnud. Õpetajad istusid lõkke ääres ja vestlesid niisama maast-ilmast.

Kui Viktor südaööst öörahu välja kuulutas, pugesid kõik vastuvaidlemata telki. Tasapisi hakkas ka jutumelu vaibuma, vaid roheline telk minu kõrval patras poole kaheni.
Hommikune äratus oli mulle siiski liiga varane. Kella poole viie ajal alustas kägu, veidi hiljem lisandus talle rähn ja siis Viktor, kes hakkas suurte plartsatuste saatel hommikusi ujumistuure tegema. Nii ei pidanud ka mina enam vastu ja ronisin juba enne seitset telgist välja. Hommikulõke oli kiire ja nii pidin söögi valmimist veidi venitama, sest äratus oli plaanitud poole kaheksaks.

Hommikusele kaerahelbepudrule järgnes laagri kokku korjamine. Enne Ahjamatkade meeskonna (kuhu lisandus ka Ave) saabumist jõudsin läbi viia ka pisikese eesootava päeva tutvustuse.
Autod viidud, lasime kanuud vette ja päevvõis alata. Taas oli palav ja päikseline. Esmalt looklesime rahulikult Leevi poole. Tänu eelmise nädala vihmadele oli veetase minu jaoks erakordselt kõrge. Nii ei olnudki vaja eriti kivide pärast muretseda.

Leevil saime oma portsu tatrapirukat ja füüsilise harjutuse kanuude tassimise näol. Andsin korralduse, et nüüd sõidan mina kõige ees, et allasõitudel õiget kohta näidata. Allasõidud läksid suure veega kõik libedalt. Vahepealsete kivide otsa õnnestus siiski nii mõnelgi takerduda; ka meie Vivianiga pusserdasime tükk aega ühe otsas. Kuigi adrenaliini oli tavapärasest vähem, oli selline kärestikuline jõelõik kõigile huvitav ja möödus kiiresti. Silmailu pakkusid kõrged liivakivipaljandid ehk nagu kohalikud neid kutsuvad - müürid.

Viimane lõik Reo sillani kulges veidi igavalt, kuid siiski andsid sellele veidi värvi meie teele (õigemini küll veele) ette jäävad oranžid parved noorkotkaste ja kodutütardega ning kollased kanuud mingi teise seltskonnaga. Nii saabuski ka Reo sild ootamatult kiiresti. Taas oli tegu rajarekordiga (ilmselt oli kõrge veeseisu tõttu ka vool kiirem) - jõudsime kohale pea terve tunni varem kui plaanitud.
Nüüd polnudki muud teha, kui oma kola kokku koguda ja kodu poole asutada. Kuna ilm oli palav, otsustasin teha maabumiskohas väikse supluse. Tagapool, kus ujuda sai, oli vool nii kiire, et vaatamata ujumisele liikusin allavoolu. Aga värskendav oli siiski.
Matka lõpp tuli kuidagi järsku. Vivian korraldas veel kolmekordse aitähi ahjamatkajatele ja autode juurde me tõttasimegi. Et taas koju sõita. Nii saigi lõpu minu sellekevadine matkamaraton - kahe nädalaga neli matka. Ehh, oli sümpaatne matk...

JmG O-klass Võhandul

Nagu eelmises lookeses mainitud, ootas mind juba järgmisel hommikul pärast eelmist matka uus retk. Sedapuhku oma klassiga Võhandul kanuutamine. Tegelikult oli see matk juba omaette habemega lugu. Kui üle-eelmisel sügisel O-klassi juhatajaks sain, õnnestus mul neist vaid viis sügisesele rabamatkale meelitada. Kuigi edaspidi pakkusin mitmeid matku välja, ei leidnud need piisavalt poolehoidu. Muuhulgas olin välja käinud ka 11. klassi kevadeks kanuumatka (sest siis saavad nad juba ise autoga sõita). Kuna olin lubanud, siis pidin seda ikkagi meelde tuletama. Avasin veebruaris registreerimise ja oh üllatust - tasapisi hakkas huvilisi tekkima. Kuna oma klassist leidsin siiski vaid 12 huvilist, siis kutsusin M-klassi omasid ka (tuli 4) ja nii õnnestus ka Rainer kui nende klassijuhataja kaasa meelitada. Ühesõnaga - kokku sai meid 18: Britta, Birgit, Liisbeth, Gerli, Kaur, Ludvig, Raul-Martin, Anton, Deivid, Oliver, Peeter, Janno, Carlos, Andrias, Marcus, Egert, Rainer ja mina.

Marsruut oli tavapärane: algus Kääpa silla juures, ööbimine RMK Leevi lõkkeplatsil ja lõpp Reo silla juures.

Hommikune start Jõgevalt oli kell 9:00, nii et mõni minut enne 11 olime Kääpal, kus Janek ja Ahjamatkade värviline kanuupark meid juba ootasid. Esmalt viisime autod laagripaika, siis kuulasime instruktaaži ja oligi aeg kanuud vette lasta. Kuna ilm oli palav - üle +30 kraadi - ja seltskond oskas ujuda, siis loobusime esimesel päeval päästevestidest. Liiatigi polnud oodata, et keegi rahulikult lookleval esimese päeva teekonnal võiks ümber minna.

Noored panid kohe tempoga ajama. Kuna Anton ja Deivid olid veidi hädas - nende kanuu suundus muudkui ühest kaldast teise - siis jäime Raineriga ka tahapoole, et neil silma peal hoida. Polnud häda, hakkasid peagi jagama, kuidas ikka pärivoolu edasi saab. Asja tegi huvitavaks see, et mõlemad poisid rääkisid selle esimese pooleteise tunni jooksul rohkem kui varem terve õppeaastaga kokku.
Kui me esimese pooleteise tunni kühveldamise järel Pindi sillale hakkasime lähenema, kostus piki veevoolu meieni akordionimuusikat. Koos sillaga ilmus meie vaatevälja ka täispuhutaval parvel veidi ülemeelikus tujus seltskond. Parve ninas istus aga lõbus akordionimees. "Parkisime" oma kanuugi ning kuulsime, et meie esimene paatkond oli peatumata edasi tõmmanud. Nojah - minu viimased sõnad Kääpal enne starti olid "ärge sõitke silla alt läbi". Nüüd jäid Peeter ja Andrias igatahes pannkookidest ilma. Janek käis küll korra drooniga Paidrani neid otsimas, kuid ilmselt jäid nad mõne põõsatuti varju. Hiljem selgus, et poisid olidki Paidrani kanuutanud, siis otsa ümber pööranud ja vastuvoolu peaaegu sillani tagasi jõudnud, kui meie neile vastu tulime.

Pannkoogid olid muidugi ülihead ja just parajal ajal. Lugesin sõnad peale, et seekord tuleb tammi juures vasakusse kaldasse maanduda ja teisi oodata. Peagi olime taas veel ja jätkasime teekonda. Janek vuristas paar korda drooniga üle meie peade, nii et matkavideos on mõned huvitavad kaadrid.
Märkamatult jõudsime Paidra tammini, kus tuli kanuud ümber lohistada ja siis taas pärivoolu. Ka seekord hoiatasin etteruttajaid, et nad mitte laagripaigast mööda ei põrutaks.
Nüüd oli jõgi juba madalam ja kohati oli isegi mõni kivike. Ilm oli palav ja tuju kõigil hea. Nii ajasidki Oliver ja Janno veidi enne laagrikohta kanuu ümber. Paraku oli neil varustus paadis laiali ning selle kokkukorjamine vaevarikas. Oliveri püksid jäidki kadunuks.

Peagi olimegi kõrgel kaldal asuva Leevi lõkkekoha all. Vedisime kanuud kaldale ja asusime laagerdama. Laua ääres istus küll üks paarike, kuid meie õnneks nad lahkusid ja nii võisimegi vaid iseendi seltskonda nautida. Telgid püsti, ujumas käidud, asusime kokkama. Kuna leppisime õhtusöögi ajaks kokku kella kuue, siis jäi veidi aega, mida kellegi idee ajel osa seltskonnast Leevi poes käimiseks kasutas. Noh, ma pole väga kindel, et see poeskäik hea mõte oli...
Igatahes toimus õhtusöök kahes jaos. Esmalt sõid kohalviibijad sooja tatraputru ja siis hilinejad külma putru. Puder sai siiski peaaegu otsa, vaid kolm lusikatäit sai karule.
Järgnes õhtune jalutuskäik viimase metsavenna August Sabbe hukkumispaika, millest pea kõik osa võtsid. Vaid Raul-Martin ei hakanud karkudel kaasa tulema ja Egert jäi talle seltsi pakkuma.

Laagriplatsile tagasi jõudnud, võtsime ette pisikese grillipeo. Oliver valis muusikat ja oli tore olla, kuni Carlos magama ei tahtnud minna. Aga ühiste pingutustega Ludvigi juhtimisel lahenes olukord positiivselt. Veidi pärast keskööd kobisid kõik telki.
Hommikul ärkasin juba kuue ajal. Kägu kukkus, aga asi polnud selles. Ilmselt lihtsalt harjumuses. Veidi enne seitset ronisime telgist välja. Päike paistis ja ilm oli soe. Tegin tule üles ja panin veed keema. Puder valmis juba poole kaheksaks. Ootasime siiski äratusega veidi. Noored hakkasid aga isegi juba tasapisi telkidest välja ronima.
Pärast hommikusööki pakkimine ja just siis, kui kell hakkas üheksa saama, kõmatas paar pauku äikest ning tuli üks tihe vihmasabin. See aga hõrenes peagi ja siis olid ka Ahjamatkade poisid kohal. Janekil oli eile auto katki läinud, nii et nüüd õiendas meiega Janno. Autode äraviimine kujunes teeremondi tõttu tüütuks, kuid tänu ajakulule oli meie tagasijõudmise ajaks vihm läbi.
Ees ootas põnev päev kärestike ja vanade veskitammidega. Igaks juhuks pandi meile sappa ka kanuu ahjamatkajatega ning kõik said ka päästevestid.
Kui startisime veel pilve all, siis meie Leevile jõudes hakkas päike juba piiluma ja ilm muutus taas suviseks.

Leevil tuli muidugi jälle kanuusid tassida, aga see-eest saime ka maitsvat tatrasingipirukat. Seda oli varasematel retkedel küll Viiral pakutud, kuid tänane logistika oli veidi teistsugune.
Pärast Leevit läks siis lahti. Esmalt lihtsalt üksikud kivid (tõsi, neid oli ka enne Leevit juba olnud), siis aga kärestikud ja muidugi meeleolukad allasõidud kivivaredest, mis kunagi veskitammid olid olnud. Kahjuks pole mul nendest hetkedest pildi- ja videomaterjali, sest olin kaasa võtnud vaid telefoni, millega kahjuks ei saa optiliselt suumida.
Olgu siis need tammid siinkohal ka üles loetletud: Ojasuu, Lauri, Kassi, Viira, Süvahavva ja Reo (vaata ka loo alguses olevat plaani).
Viimane lõik Süvahavvalt Reoni on alati pisut tüütu, sest pole enam emotsioone pakkuvaid kärestikke, kuid on kõrged liivakivipaljandid e müürid (nagu neid seal kutsutakse). Siiski on Reo veski enda kõrval kivine ja jõgi mitmeharuline ning siin sageli midagi ikka juhtub. Nii ka seekord - Janno ja Oliveri paat, mis oli niigi lekkima hakanud, kerkis kivi otsa ja Oliver kukkus, jalad püsti, paadipõhja. Noh, polnud hullu. Lõpp oli käega katsuda ja üsna vesilastis paadiga nad kohale ka jõudsid.

Kuigi juba oodatud, oli lõpp siiski järsk. Matk sai läbi. Võtsime oma asjad, otsisime üles oma autod ja teekond kodu poole võis alata.
Oli tore matk. Seltskond oli vahva. Mingit virisemist ei olnud, vägisõnu eriti ei pruugitud, kõik sõid tatraputru ning olid muidu asjalikud ja täiskasvanulikud. Nii et mine tea, ehk tekib kunagi veel soov koos matkata või kanuutada. 
Lõpetuseks ka video.

JmG valikkursuse matk Piusa - Nohipalo - Meenikunno - Ilumetsa matkarajal

Juba kuuendat aastat toimus Jõgevamaa Gümnaasiumis matkamise aluste valikkursus. Esmalt kaks päeva ja 120 slaidi teooriat ning siis kahepäevane matk Piusa-Meenikunno-Ilumetsa matkarajal. Nagu eelmiselgi aastal. Ainult selle vahega, et metsas tuld tohtis teha, aga sooja oli pidevalt üle +30 kraadi. Isegi öö ei pakkunud oluliselt leevendust.

Marsruut oli tavapärane

Elroni rongi tabloolt vaatas vastu +32 kraadi

Matkagrupp oli tänavu veidi väiksem kui tavaliselt: Daniel, Maris, Greete, Anna-Maria Kenppi, Erki, Karl, Mireia, Erko, Jaana, Jette, Theresa, Anet, Emma, Kristiina, Märt, Anete, Kristin ja muidugi mina. Asja tegi põnevaks see, et grupis oli kaks vahetusõpilast - Mireia Hispaaniast ja Jette Saksamaalt; varustuse tassimise osas aga keerulisemaks see, et grupis oli vaid viis poissi.

Kuivõrd marsruut on palju kordi siin blogis läbi kirjutatud, siis ei hakka seekord pikka juttu keerutama - liiatigi ootab juba homme uus matk ja uued elamused. Seepärast piirdun seekord mõne pildi ja kommentaariga.
Niisiis - matk algas Piusa koobaste külastamisega. Muidugi läks raja algus ka läbi karjääri.

Piusa koopas

Valguse mäng Piusa koopas

Piusalt viis metsatee meid Margale ja sealt edasi juba põldudevaheline kruusatee Ala-Hanikase külakese suunas. Kuigi ilm oli palav, liikus väljadel tuuleõhku ja polnudki kõige hullem.

Piusa kaunid männimetsad

Marga põllud

Igasugu lilli õitses hulgemini

Ala-Hanikase paistabki

Nohipalo metsade suunas

Ala-Hanikase läbimise järel jõudsime taas metsa vahele. Siin muutus õhk umbsemaks, sest tuult eriti polnud. Välja olid ilmunud ka pirakad parmud, kuid õnneks olid nad veel veidi segaduses - tiirutasid küll meie ümber, aga eriti ei maandunud.
Metsa vahel hakkasid tekkima ka esimesed mahajääjad. Kellele tegid villid liiga, kes hakkas muidu väsima. Õnneks jõudsime siiski kõik kenasti Mustjärve äärde välja.
Siin ootas meid ees juba tõeline melu. Juba rongis olime kohanud Tartu Hansa kooli seitsmendikke, kes ohtralt ropendades Ilumetsa sõitsid. Sealt jalutasid nad Mustjärve äärde kolmeks päevaks telkima (varustus toimetati kohale autotranspordiga). Kuna nad olid hõivanud laagripaiga tagumise otsa, sättisime ennast platsi esimesse otsa sisse. Seitsmendike kisa, ropendamist ja vägijookide tarbimist jätkus suureks osaks ööks, sest õpetajat neil kaasas ei olnudki - oli ostetud teenus mingilt firmalt, kes nendega matkas. Matkajuht neid eriti korrale ei kutsunud, aga kuna me saime tema käest terve suure kanistritäie joogivett, siis püüdsime olukorrast mitte välja teha.
Mustjärves käisime korduvalt ujumas meiegi; vesi oli pinnal tõeliselt soe. Laagri püstitamine ja tatrapudru valmistamine läks kiirelt. Paraku kõigile tatrapuder ei sobinud ja nii läks sellest pool karudele. Küll aga tegid mitmed hoolega oma putrusid ja makarone.
Õhtusele jalutuskäigule Valgejärve äärde õnnestus kaasa meelitada vaid mõni huviline. Ülejäänud lebotasid niisama.

Mustjärve ääres

Õhtune tee

Mustjärv

Valgejärv

Kaunis männimets kahe järve vahel

Õhtune noorkuu

Õhtune lõkke ääres istumine ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpuks läksin ära telki, lootuses, et ehk läheb seltskond viimaks laiali. Aga ei. Hoopis juurde tuli - mõned ropendavad seitsmendikud otsisid meie matkajate seltsi ja kuigi viimased olid enne mulle avaldanud oma vastumeelsust lapsjoodikute suhtes, võtsid nad nüüd külalised rõõmuga vastu. Lärm paisus ja lõpuks ei jäänudki mul muud üle, kui seltskond laiali lüüa ning mõnda aega telkide vahel patrullida.
Hommikune äratus ja kaerahelbepudru. Karastav suplus Mustjärves.  Edasi pakkimine. Kuna Anna-Maria oli saanud endale pea tervet jalatalda katvad villid, siis kutsus ta endale juba õhtul kodused järele. Nüüd avastas Greete, et tal on selg liiga haige, et edasi matkata ning tegi sama. Tegelikult poleks ta üldse tohtinud seda kursust valida, sest ta on olnud selja pärast pidevalt kehalisest vabastatud. No kust mina pidin seda teadma. Ilmselt peab edaspidi lahti seletama, mida tähendab kursuse kirjelduses märgitu "eeldab teatud füüsilist vastupidavust". Üldse paistis tänavune seltskond silma sellega, et nad ei saanud täiskasvanud inimesele mõeldud tekstist aru - nii mõndagi pidi neile nö lastekeeles üle seletama...

Grupipilt Mustjärve ääres

Matkatee viis meid edasi Liipsaare vaatetorni juurde, siis üle Meenikunno raba koos ujumisega Suures Soojärves ja edasi Valgejärve äärde, kus ujusime sel matkal viimast korda.

Meenikunno õpperaja ääres leidub palju sipelgapesi 

Jõhvikas õitseb hoolega

Suur Soojärv

Sookail õitseb

Meenikunno laudtee

Valgejärvelt Rebasmäe poole

Meie matka viimane lõik kulges aina kasvavas palavuses Rebasmäe allikale ja siis Ilumetsa meteoriidikraatrite juurde. Kuna eelmisel aastel olin leidnud sel ajal teeveerest juba esimesed maasikad, siis vahtisin nüüdki pingsalt maha. Aga sellel aastal ei midagi...
Allikale kõik ei viitsinudki minna; mõned istusid niisama ja toitsid sääski.

Rebasmäe oja palistavad sõnajalad

Ilumetsa meteoriidikraatri serval passiv iludus

Selfie

Viimase lõigu raudteejaamani lontsisin uhkes üksinduses. Lihtsalt tahtsin veidi mõtiskleda, kas ikka tasub järgmisel aastal enam sellist kursust ette võtta. Otsusele ei jõudnudki. Eks vaatab, mida tulevik toob.
Lõpetuseks ka traditsiooniline matkavideo.