Eellugu oli muidugi kaunikesti pikk. Juba sügisel olin pakkunud Joosepi klassile rabamatka, kuid ei leidnud positiivset vastukaja. Siis millalgi talvel sai kanuumatk välja käidud ja see sobis. Vivian kui klassijuhataja hoolitses registreerimise ja rahalise poole eest, mina siis lapsevanemana suhtlesin Ahjamatkadega ja organiseerisin muud. Enne matka jõudis veel muutuda ka grupi koosseis - kolm tüdrukut loobusid, aga poisid leidsid ühe asemele, nii et kokkuvõttes olid paarid kanuude jaoks ikkagi olemas, lihtsalt üks paatkond vähem. Matkaseltskond koosnes lõppkokkuvõttes 16 õpilasest, eks olid siis Kertu, Tess, Jana, Eliise, Annabel, Vahur, Joosep, Kevin, Jarko, Mauri, Jarek, Sten, Karlis, Andris, Andrus ja Mihkel, ning kuuest täiskasvanust, kes olid Tiiu, Viktor, Merle, Aleksei, Vivian ja mina.
Väljasõit oli Jõgevalt kooli eest 15. juunil kell 9. Kääpale jõudsime kuidagi väga kiirelt, pidime paadimehi veidike isegi ootama. Aga peagi nad saabusid (Janno ja Henry) ning me võisime autod laagripaika toimetada. Õnneks oli see tühi, kuid kahjuks olid puud kõik põletatud ja praht laiali. Tegelesime nende probleemidega õhtul.
Tagasi kanuude juures, kuulasime instruktaaži ja siis võis sõit alata.
Ilm oli ilus, nii et oli korraldus päikesekreemi korralikult peale panna - kuidas muidu esmaspäeval ärapõlenuna lõpuaktusel olla.
Esialgu läks nii mõnelgi rada ühest kaldast teise, kuid noored õppisid kiiresti ja nii nad meil eest ära kihutasidki. Mina olin ühes paadis Vivianiga. Meie säilitasime soliidsust, ei kiirustanud ja nautisime loodust. Enne pannkoogipeatust Pindi silla juures jäi paar paati siiski meist tahapoole. Sellest polnud muidugi lugu, sest pannkooke enne ei saanud, kui kõik kohal olid.
Täis kõhuga kulges tee lõbusamalt ja noored kippusid veidi hullama. Enam polnud neil ka nii kiire. Mõnele (Kevinile ja Joosepile) kippus ka lauluviis suule. Paidra tammini jõudsime küllatki grupis.
Paatide ülelohistamine käis kiirelt. Ka viimane lõik Leevi lõkkekohani möödus märkamatult. Märkamatuks jäid ka eelmisel matkal kadunuks jäänud Oliveri püksid. Igatahes olime telkimisplatsil kohal ilmselt minu matkade rajarekordiga.
Lohistasime kanuud kaldale ja asusime laagerdama. Esimese liigutusena tuli rämps kokku korjata. Siis sai asuda telke püstitama. Kuna õhtusöögi valmistamiseks oli aeg veel veidi varajane, siis käisime ujumas ja tegelesime metsast kuivade puude kogumisega. Leidsin ka esimese metsmaasika.
Viimaks asisin siiski traditsioonist tatraputru vaaritama. Puder ja tee valmisid kiiresti. Seekord kaabiti pudrupott korralikult puhtaks, nii et karu toitmisega polnud vaeva tarvis näha.
Pärast õhtusööki võtsime ette väikese jalutuskäigu A. Sabbe mälestuskivi juurde. Tagasi laagriplatsil, tuli lõke uuesti käima panna, et soovijad saaksid oma vorste kärsatada.
Noored istusid laua ümber, valisid muusikat (mis osutus meile üllatavalt sobivaks), lausid vahepeal isegi kaasa ja mängisid veidi kaarte ka. Palli polnud nad kahjuks kaasa võtnud. Õpetajad istusid lõkke ääres ja vestlesid niisama maast-ilmast.
Hommikune äratus oli mulle siiski liiga varane. Kella poole viie ajal alustas kägu, veidi hiljem lisandus talle rähn ja siis Viktor, kes hakkas suurte plartsatuste saatel hommikusi ujumistuure tegema. Nii ei pidanud ka mina enam vastu ja ronisin juba enne seitset telgist välja. Hommikulõke oli kiire ja nii pidin söögi valmimist veidi venitama, sest äratus oli plaanitud poole kaheksaks.
Hommikusele kaerahelbepudrule järgnes laagri kokku korjamine. Enne Ahjamatkade meeskonna (kuhu lisandus ka Ave) saabumist jõudsin läbi viia ka pisikese eesootava päeva tutvustuse.
Autod viidud, lasime kanuud vette ja päevvõis alata. Taas oli palav ja päikseline. Esmalt looklesime rahulikult Leevi poole. Tänu eelmise nädala vihmadele oli veetase minu jaoks erakordselt kõrge. Nii ei olnudki vaja eriti kivide pärast muretseda.
Leevil saime oma portsu tatrapirukat ja füüsilise harjutuse kanuude tassimise näol. Andsin korralduse, et nüüd sõidan mina kõige ees, et allasõitudel õiget kohta näidata. Allasõidud läksid suure veega kõik libedalt. Vahepealsete kivide otsa õnnestus siiski nii mõnelgi takerduda; ka meie Vivianiga pusserdasime tükk aega ühe otsas. Kuigi adrenaliini oli tavapärasest vähem, oli selline kärestikuline jõelõik kõigile huvitav ja möödus kiiresti. Silmailu pakkusid kõrged liivakivipaljandid ehk nagu kohalikud neid kutsuvad - müürid.
Viimane lõik Reo sillani kulges veidi igavalt, kuid siiski andsid sellele veidi värvi meie teele (õigemini küll veele) ette jäävad oranžid parved noorkotkaste ja kodutütardega ning kollased kanuud mingi teise seltskonnaga. Nii saabuski ka Reo sild ootamatult kiiresti. Taas oli tegu rajarekordiga (ilmselt oli kõrge veeseisu tõttu ka vool kiirem) - jõudsime kohale pea terve tunni varem kui plaanitud.
Nüüd polnudki muud teha, kui oma kola kokku koguda ja kodu poole asutada. Kuna ilm oli palav, otsustasin teha maabumiskohas väikse supluse. Tagapool, kus ujuda sai, oli vool nii kiire, et vaatamata ujumisele liikusin allavoolu. Aga värskendav oli siiski.
Matka lõpp tuli kuidagi järsku. Vivian korraldas veel kolmekordse aitähi ahjamatkajatele ja autode juurde me tõttasimegi. Et taas koju sõita. Nii saigi lõpu minu sellekevadine matkamaraton - kahe nädalaga neli matka. Ehh, oli sümpaatne matk...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.