Tegelikult oli see matk plaanis juba esimesel koroonakevadel, kui just vahetult enne karantiini väljakuulutamist plaanisin Peetriga ühendust võtta. Suure teadmatuse ja piirangute tõttu jäi mullu ühendus võtmata ja kanuumatk siiski toimumata.
Sel kevadel olime juba optimistlikumad ja nii leppisingi Peetriga aprilli alguses retke mai viimaseks nädalavahetuseks (29.-30.05) kokku. Esmalt oli jutu järgi meil soovijaid lausa murdu, kuid viimaks kahanes osaliste arv erinevatel põhjustel. Olgu siis siin meie laevnike nimed paarikaupa (nagu kanuudeski) üles loetletud: Mare/Viktor, Tiina/Margus, Älis/Kerli, Merike/Margit, Ann-Liis/Mari, Elina/Heiki, Maris/Toomas ja Anna/Neeme; esimesel päeval kolmandana Kullide paadis ka Sirli.
Marsruut oli tavapärane (Kääpa - RMK Leevi lõkkekoht - Reo sild), aga ebatavaline oli Võhandu veetase. Hilise kevade ja suurte vihmade tõttu oli Võhandu paljude aastate sama aja keskmisest ca 60 cm kõrgema veetasemega. Ühest küljest tähendas see küll seda, et suur osa kive oli vee all ja sõitu ei takistanud, mis tegi aga matka isegi ebahuvitavamaks. Teisest küljest oli vool nii kiire, et ette oli vaja vaadata kaugemale ja reageerida topeltkiirusega ning ülesõidud veskitammidest olid suuremas veehulgas.
 |
| Matkamarsruut (suurendamiseks klõpsa) |
Seekord ei toimunud ühisstarti Jõgevalt, sest mitmed autod startisid erinevatest lähtepunktidest ja puudus mõte kõiki Jõgevale kokku ajada. Kohtumispaigaks oli matka alguspunkt Kääpal Võru lähistel. Esmalt viisime autod Leevi lõkkekohta, kus toimus hetkel tõeline laulupidu. Lasti vette mitmete gruppide erinevaid veesõidukeid. Stardis tagasi, kuulasime Henri poolt läbi viidud instruktaaži.
Ilm oli esimesel päeval Kagu-Eestis valdavalt pilvine, aga õnneks lubatud hoovihma ei tulnud.
Kuigi kõik olid varem kanuutanud, võttis harjumine mõlatööga nii mõnelgi veidi aega, nii et alguses võis jälgida mõne paadi ühest kaldast teise loovimist. Aga peagi saime hoo sisse ja meie kuulsusrikkas merereis võis alata.
Kuna startisime Annaga viimastena, siis jälgisime kogu seda teekonna algust meie rivi lõpust. Tegin ka mõned pildid, aga siis hakkasime tasapisi teistele järele jõudma. Saime vaevalt kilomeetrikese läbitud, kui korraga kostis selja tagant hädakisa - Heikil ja Elinal oli õnnestunud (nagu hiljem selgus - kaameraga möllates) oma laevuke ümber ajada. Õnneks olime neist just äsja möödunud (teised olid juba kaugemal eespool) ning just jõudsid meile järele kaks kollast kanuud nelja lõbusa härraga. Keerasime Annaga kanuu ümber ja tõttasime Elinat päästma, kollaste kanuude mehed aga aitasid Heiki koos kanuuga kaldale. Lisaks pakkusid nad Heikile turgutuseks lonksukese oma Jägermeistrist.
Nii et õnnelik intsident, lihtsalt vesi oli külmavõitu ja Heiki - Elina pidid pannkoogipeatuseni märgades rõivastes aerutama. Et külm neile väga liiga ei teeks, andsime aga kõvasti hagu ja nii jõudsimegi Pindi silla juures teistele järele.
Pannkoogipeatuses otsiti merehädalistele veidi kuivemaid riideid selga ja muidugi söödi pannkooke; Mari aga lennutas hoolega drooni.
Järgmine lõik Paidra tammini kulges sündmustevaeselt, ent lõhnarikkalt. Tänu niiskele õhule levisid meieni erinis hästi taluhoovidelt sirelite hõng ja värskelt niidetud maarjaheinast õhkuv kumariini lõhn.
Paidra tammi juures vedasime kannud ringi ja nautisime ennast tasapisi ilmutama hakkavat päikest. Kohe läks ka märgatavalt soojemaks.
Esimese päeva viimane lühike lõik Leevi lõkkekohani oli selles mõttes tavatu, et kui tavalise madala veeseisu korral paeluvad siin silma jõepõhjas voolus venivad taimed, siis seekord ei näinud sogases vees midagi.
Leevi lõkkekohale saabudes parkisime kanuud tavapärasest kohast edasi, sest tavapärane koht oli lihtsalt vee all. Lõkkeplatsil oli üksjagu venekeelset rahvast, telke ja autosid. Kui läksin küsima, millal meie saaksime lõkkel süüa teha, tuli välja, et tegu on põhimõtteliselt sama seltskonnaga (peamiselt Narvast, aga ka Tartust ja Tallinnast), keda kohtasime samas kolme aasta eest. Ja nagu tol korralgi, olid nad tulnud juba eelmisel õhtul, täna toimus veeretk ja pärast õhtusööki sõidavad koju.
Otsustasime lükata oma õhtusöögi valmistamise hilisemaks. Panime hoopis telgid üles, mõned ärksamad käisid ka ujumas ja siis võtsime ette retke viimase metsavenna August Sabbe mälestuskivi juurde. Taaskord hämmastas RMK poolt praktiliselt kaitseala piire mööda läbi viidud hooletu ja inetu raie... Kas tõesti ei oleks võinud jätta vähemalt vana tee ja jõe vahelist metsa alles?!
Mälestuskivi juures veetsime veidi aega. Meenutasime fakte Sabbe kohta ja puhkasime niisama jalga. Tagasiteel eelistas osa seltskonnast teed, suurem osa aga kulges ikka piki jõekallast mööda Peraküla - Ähijärve matkatee märke. Oli ju vaja veelkord üle vaadata kõik need Sirli poolt tutvustatud põnevate nimedega taimed, nt longus helmikas, metstähthein, laanelill, leseleht jpt.
 |
| Longus helmikas (Melica nutans) |
Lõkkeplatsil selgus, et venelastel läheb veel aega, kuid nad tegid meile lahkesti ruumi, nii et saime oma traditsioonilise tatrapudru ja tee valmis keeta ning kõrvale ka tomatikurgisalatit teha. Kuna laud oli teiste poolt hõivatud, siis pidime sööma küll püstijalu, aga pärast 15 km kanuud istumist mõjuski seismine hästi. Liiatigi saatis meie toimetamisi ja õhtusööki päris heade oskustega kitarrist, kes kogu selle aja samas kõrval keeli sõrmitses. Nagu mõne restorani väliterrassil!
Sai veidi juttu puhutud venelaste grupis oleva moldaavlasega ja jaapanlasega. Huvitav oli.
Mingil hetkel olid aga siiski kõik venelased matkaveelt tagasi, sõid oma õhtusöögi, pakkisid laagri ning lahkusid (ja ka kogu prahi viisid kaasa). Nüüd oli aeg oma grillvorstide säristamiseks ja kaasatoodud tudunapside degusteerimiseks. Mari ja Margit jõudsid käia ka kaadreid otsimas. Polnud küll enam venelasest kitarripoissi, küll aga lasid käod ja muu linnud ümberringi oma kontserdil kõlada, nii et ei olnud mingit vajadust oma kitarri välja otsida.
Lõbus õhtu möödus kähku. Tasapisi saabus suveöine hämarus ja oli meilgi aeg telki pugeda.
Suveöö on teadagi lühike ja nii ärataski meid esmalt ronkade kisa juba varavalges. Selle lasime siiski üle ja magasime edasi. Siis aga ei suutnud Viktor poole seitsme ajal hoiduda EV hümni kuulamisest. Kuid oligi ju paras aeg virgumiseks. Kaerahelbepuder ootas vaaritamist.
Hommik oli üllatavalt soe. Puder valmis parasjagu kiiresti ja nii võiski asuda seltskonda äratama. Igatahes kolmveerand üheksaks, kui saabusid Peeter ja Henri, oli meil laager enam-vähem koos.
Viisime autod matka lõpp-punkti, kuulasime Peetri manitsusi kõrgest veeseisust tingitud ohtude kohta ja asusime teele, õigemini veele.
Teise päeva hommiku ilm oli sinise taeva ja vaid harvade pilvetupsudega; päeva peale tekkis pilvi juurde, kuid ilus oli ikka. Oli ju veel erkrohelise kevade aeg ja päike läbi selle rohelise loori vaid lisas värve. Lindude paljuhäälset koori kuulates (mh kõlas ka karmiinleevikese audio-video) tekkis huvi, milline võiks olla jäälinnu hüüd. Leevi tammi peatuses otsisime selle internetist üles ja selgus, et üks korduvalt kuuldud tundmatu vilistaja oligi jäälind.
Nüüd läks veevool juba kiiremaks, kuid nagu alguses mainitud, olid siinsel jõelõigul (ja ka pärast Leevi tammi) suurem osa kividest nähtamatult vee all. Pealegi niivõrd sügaval, et sai neist ilusti üle sõita. Leevi tammini jõudsime rekordiliselt kiiresti, sest isegi veehoidla osas, kus tavaliselt veevool aeglane, kandis seekord vesi meid kiiresti edasi. Nii kiiresti, et Peeter polnud veel tatrapirukaga kohale jõudnudki. Tassisime siis paadid üle ja ootasime lihtsalt. Heiki ja Helina olid Peetri juttude üle kõvasti järele mõelnud ja otsustasid rajalt maha minna.
Tatrapiruka söömise järel veeskasime taas oma kanuud ja algas raja põnevaim osa. Eeldatavalt. Vaevalt olime elektrijaama kanalist uuesti jõele saanud, kui Marel ja Viktoril õnnestus oma laevuke kummuli keerata. Teised tõttasid kiirel voolul edasi, aga kuna ma olin lubanud Peetrile viimane püsida, siis parkisime Annaga oma kanuu kalda äärde ja ukerdasin mööda järsku nõlva jõehädalistele appi. Saimegi paadi tühjaks kallatud ja laevnikud uuesti veele, vaid Viktori Kaitseliidu müts (nagu hiljem selgus) jäi vetevaimudele. Jäime Annaga truult ikka viimasteks, et vajadusel abikäsi ulatada, kuid rohkem seda vaja ei läinud, sest kui meie edaspidi kohale jõudsime, olid hädalised juba ise hakkama saanud.
Kuigi kivid meie teed eriti ei tõkestanud, pidi siiski hoolega ette vaatama, kuhu sõidad. Peagi ootas ka esimene veskitamm - Ojasuu. Seal tuleb sõita täpselt noole alt ja paat peab olema otse voolu suunas. Kuidagi õnnestus Tiinal-Margusel oma laevuke kummuli ajada. Kui meie kohale jõudsime, olid nad juba kaldal ja lasid tühjaks kallatud kanuud uuesti vette. Telefonid olid mõlemal kahjuks märjaks saanud.
Edasi siis Lauri veski ja siis Kassi veski, kus kõik läks kenasti. Kassi veskil küll ootasime tükk aega enne veskitammist laskumist auringe teinud kanuusid, aga kuna olime liiga kaugel, siis jäid pildid tegemata - voolu kiiruse tõttu pidime keskenduma oma paadi kalda ääres hoidmisele.
Viira veskist allasõit läks läbi nii suurte lainete, et kõigile viskas suure sahmaka ka kanuusse. Nii pidime pea kõik seal oma paate veest tühjendama. Ümber õnnestus minna siiski vaid Viktoril ja Marel. Aga neil polnud sellest ju suuremat lugu, sest olid juba nagunii märjad.
Süvahavva veskile lähenedes kuulsime kilkeid ja kolkse - selgus, et Merike ja Margit olid napilt püsti jäänud. Ja siis meie matka viimane lõik Reo sillani, mis on pärast kõrgete liivakivikallaste lõppemist tavaliselt üsna emotsioonitu kühveldamine, kuid tänu veevoolu kiirusele möödus sel korral linnutiivul. Siiski kandis vilja linnuhäälte kuulamine - mingil hetkel kuulsime vilet ja sellele järgnes oranž sähvatus üle meie pea - see oli jäälinnu kõht. Ära nägime!
Veel Reo veski ja siis läbi meie matk saigi. Viimased südamest tulevad tänud Peetrile ja Henrile ning siis autode juurde. Pärast riiete vahetamist kujunes huvitav hetk. Kui tavaliselt kiirustavad kõik laiali sõitma, siis seekord tekkis selline kena spontaanne ring, kus aeti niisama lõbusat juttu ja Maris pakkus ümmargusest pudelist küüslaugunapsu (tõele au andes peab ütlema, et pudel ja sisu kuulusid Marele ning autojuhid sellest osa ei saanudki).
Aga viimaks siiski said jutud aetud ja ees ootas kodutee. Järgmise (kanuu)matkani!
Nagu ikka, lisan ka matkavideo, mis seekord on üsna lühike.
