kolmapäev, 11. oktoober 2023

JmG valikkursuse matk Muraka rabas

 Nagu juba kahel varasemal aastal, nii avati ka tänavu Jõgevamaa Gümnaasiumis „Matkamise aluste“ valikkursus. Osalejaid on küll kaunis vähe (alguses üheksa, aga ühe õpilase siirdumise järel mittestatsionaarsesse õppesse jäi gruppi ainult kaheksa õpilast). Esimeste teoreetiliste loengute järel saabus aeg sügismatkaks Muraka rappa. Meie matkagruppi kuulusid Jasper, Kasper, Kristofer, Hannes, Kristjan, Remo, Marcel ja Kaarel, lisaks siis mina.


Matkarajaks oli viimastel aastatel traditsiooniliseks saanud marsruut. Esimesel päeval, laupäeval, 30. septembril Kaukvere tee - Suur laugas - Ilusad laukad - Varessaare (koos kõigi peatustega 4h 30 min; punane joon kaardil) ja teisel päeval, pühapäeval, 1. oktoobril Varessaare - Kotkanina - Suur laugas - Kaukvere tee (3h 45 min; oranž joon kaardil). Olgu kohe öeldud, et mõlemal päeval tegime pikki peatusi ja tegelik tempo oli vist läbi aastate üks kiiremaid – olid ju seltskonnas seekord ainult poisid. 


Laupäeva hommikul saime kokku kell 9:00 kooli ees. Buss oli juba kohal ja sõit matkale võis alata. Ilmaprognoos oli küll kaunis kehv – lubati vähemalt laupäeva lõunani üsna palju vihma ning pühapäevaks ka midagi. Kui matka alguspunkti jõudsime, siis udutaski parasjagu peent vihma ja me panime kilekeebid endale peale. Aga niikaua, kuni tegime endile kaikaid, läks vihmahoog üle ja kiled tuli uuesti kotti pakkida. Lõplikult.  Paari tunni jagu oli küll veel üsna pilves, aga siis tuli vaikselt päike välja ja ilm muutus vägagi soojaks. 

Ragistasime siis ennast läbi kaasiku võpsikuse alusmetsa jõe äärde. Priidu palk oli kenasti alles ja teisel kaldal ootasid meid ka eelmise aasta kaikad. Polekski olnud tarvidust uusi teha, sest need olid kõvad küll. Tuleb meeles pidada, et järgmisel aastal saab neid ja tänavu lisandunud keppe kasutada. Kui ikka palk alles on. Tänu madalale veetasemele on see hetkel ligi poole meetri kõrgusel vee koha. Teatavasti mädaneb märg puit hapniku toimel (st õhu käes) kiiremini kui vees. Kui kunagi see palk peaks läbi mädanema, siis peab jõe ületamiseks minema ca 800 m põhja poole kopratammi otsima.



Jõe ületamine kulges ladusalt. Kuna meid oli vähe, siis ei pidanud kaua oma järge ootama. Nüüd oli juba lihtsam edasi kõndida, sest polnud takistavat võsa, astu aga lihtsalt mööda rada raba poole. Tasapisi muutus rada märjemaks ja siis olimegi juba rabamändide vahel. Tavapärases kohas ei paistnud aga üldsegi jõhvikaid. Tuleb neid siis mannavahu jaoks kuskil edaspidi korjata. Suure lauka ääres ehk ikka on.

Rabamänniku servas, kus vaade Suure lauka suunas juba avar on, tegime esimese söögipeatuse. Ehk nagu karupoeg Puhh ütleks: „Aeg on midagi põske pista.“ Kristjan demonstreeris oma SISi geele (müüakse ka Selveris), teised piirdusid valdavalt Corny müslibatoonidega. Lõuna pool mähkusid suured Muraka saared vihmakardinasse, kuid meie poole see pilv siiski ei küündinud.



Sidusime valge kilekoti homseks teetähiseks männilatva ja asusime teele. Näitasin suuna Suure lauka eel kasvava üksiku suurema kase peale. Nagu seni, oli ka edasi raba liigagi kuiv. Siiski oskasid mõned astuda just selle musta koha peale, kus võimalik vajuda. No eks läbi kogemuste õpibki kõige paremini. Lootsin vähemalt nii. Sellegipoolest vajus grupp veidi laiali, sest osad läksid kergejalgselt mättalt mättale, samas kui teised ikka kohati vajuda oskasid. Esimesed ootasid tagumisi kase juures järgi. 





Ajasin neid pikemaks peatuseks siiski veidi edasi – Suure lauka äärde, et seal võimalusel mannavahu  jõhvikaid korjata. Leidsimegi lapikese marjadega ja korjasime mannavahu jagu. Seni jõudsid ka tagumised pärale. Nimelt on kase juurest Suure lauka lõunapoolsele servale minekuks vaja veidi teed valida (kui ei viitsi teha pisikest ringi vasakult). Meie ei viitsinud ja nii kulus mõnel hooletumal rohkem aega.



Pärast jõhvikapeatust võtsime suuna lõuna poole, eesmärgiks jõuda Ilusatele laugastele. Kuna olime ajagraafikust ees, siis mõtlesin, et teeks väikese kaare veidi vasakult (ida poolt) ning läheks piki laukarida. Ka on sealpool rabapind veidi siledam ning ei ole nii suuri mättaid nagu rabamändide vahel. Ehk siis on kergem kõndida, eriti lühikeste jalgadega matkajatel. 

Märkamatult hakkasid pilved hajuma ja peagi olime päikeses. Täitsa palav hakkas, nii mõnigi pidi riideid vähemaks koorima. Piki rabalaukaid kulgev rada oli ka minule natukene uudsem ja kena silmale vaadata. Ehk oleks võinud veel 50 kui 100 meetrit vasakule hoida. Oleks saanud veel ilusamaid laukavaateid.  Järjekordse peatuse järel edasi minnes märkasin juba paistmas Ilusa lauka kaldal kasvavat Naisteranna kaske, mis on orientiiriks. Ongi see orientiir siit vasakult natuke paremini näha, kui paremalt rabamändide vahelt. Edaspidi peabki siit kaudu käima. Maad on küll natukene rohkem, aga kergem on kõndida ja ilusam ka. Ega see mõnda sisse vajumisest päästnud. Nagu vanarahvas ütleb „siga leiab ikka pori“ ja nii mõnigi koperdas taas vajuvale pinnasele. 



Ilusa lauka äärest täitsime kõigepealt veepudelid. Kuna päike paistis ja oli mõnusalt soe, siis reklaamisin ujumisvõimalust. Kristofer, Jasper ja Kasper võtsidki hüva nõu kuulda ja nii meid oligi seega kokku neli, kes said ennast ka rabalaukasse kastetud (st mina ka). Tõenäoliselt oli see vähemalt minule selle hooaja viimane suplus. Igatahes oli tunne värske ja meeleolu hea.




Ka Ilusal laukal oli tavapäraselt palju jõhvikaid, kuid kuna meil oli mannavahu jaoks ports olemas, siis jäid need meist korjamata. Tegime ka grupipildi ja siis võtsime suuna juba otse itta Varessaare peale. Ikka nii, et mõned liuglesid kuivalt üle mätaste ja mõned said taas kummikusse vett. Muide, kõik ei olnudki kummikutega. Kuigi soovitasin tungivalt kummikuid, olid Marcel, Hannes ja Kristofer saabastega. Muidugi olid neid jalad juba ammu märjad. Aga teisedki said vee kummikusse – peale Remo ja minu. 


Poolel teel Ilusalt laukalt Varessaarde sain ka juba kuulsat orientiiri kuuske poistele näidata. Üldse peab mainima, et poisid panid üldiselt tähele, mida ma orientiiridest rääkisin, ja jälgisid neid. Ehk oskavad siis kunagi tulevikus iseseisvalt tee Varessaarde üles leida.

Viimased viissada meetrit enne metsaserva oli nagu ikka tüütu, aga õnneks oli see kaunis kuiv, nii et sealgi sai kiiresti edasi. Esimesed ootasid metsaservas kenasti kõik järele ja nii võisimegi koos Varessaare hoovile sammuda. Muide, metsaservas polnud kraavis ja linaleotiikides tilkagi vett. 


Majas olid alumise korruse tagatoas kellegi asjad. Seadsime siis ennast sisse ülakorruse tubades. Märgin kohe, et alumised asukad ilmusid mingil hetkel (olid kange eesti keele järgi otsustades venelased), võtsid oma asjad ja lahkusid. Ütlesid, et käisid seenel. Metalliotsijaga…

Kel vaja, pani kuivad riided ja kel oli, ka kuivad jalatsid. Marcelil ei olnud, tema oli paljajalu. Ülemised kambrid olid tegelikul päris segamini ja eelmiste külastajate poolt koristamata, aga kuna me olime juba oma asjad laiali laotanud, siis ei saanud ka korda luua. Asusin lõket tegema ja tatraputru keetma, poisid aga võtsid ette puude lõhkumise. Kokku sai neid valmis lõhutud mitme õhtu jagu, jäid osaliselt järgmisi tulijaid ootama. 



Tatrapuder ja tee valmis, sättisime ennast laua ümber õhtustama. Pudrupott sai pea silmapilguga tühjaks! Olin küll varuga arvestanud (et poiste grupp), aga sellist nälga ei osanud oodata. Järgnes mannavahu vaaritamine. Eelmise aasta Marteni soovitatud koguseid järgides sai puder välitingimustes vahtu löömiseks täpselt paraja konsistentsiga. Tuli teine ilus heleroosa. Ettevaatamatult olin aga suhkrukarbi keset lauda jätnud ja see oli märkamatult tühjenenud, nii et mannavaht sai liiga vähese suhkruga keedetud ja oli seetõttu veidi hapuvõitu. Tegelikult päris söödav, aga põhi jäi siiski karule. 





Kuna maja ümbruses polnud tilkagi vett, siis läksin rabaserva märja samblaga potti nühkima ja sattusin täpselt hetkele, kui päike silmapiirile lähenema hakkas. Tegin siis mõned pildid. Jasper ja Kristofer tulid ka kausse pesema, aga sattusid hoopis maadlushoogu. Mätas oli niivõrd kuiv, et ega nad märjaks eriti ei saanudki.



Kasperil oli šašlõkipakk kaasas, Kaarlil vahukommid. Poisid grillisid siis neid kambakesi. Rohkem küll tahmatasid, sest polnud ju kannatust korralikke süsa teha, vaid panid oma liha ja kommid pigem suitseva männipuu leegi kohale. Võeti ette ka kaks õhtust jalutuskäiku. Kui Kristofer, Jasper ja Kristjan tulid oma rabaservakäigult peagi tagasi, siis Kasper, Remo ja Hannes võtsid ette pikema matka Mustassaarde. Nemad saabusid alles päris pimedas – jalad siiski porised, kuigi arvasime, et Mustassaare rada on ka kuiv.

Kuna õues hämardus ja viimaks hakkas ka jahenema, siis olime vahepeal tuppa kolinud. Kui kõik tagasi olid, siis mängisime muuhulgas kosmosereisile kaasa võetava asja mängu, rääkisime mõned anekdoodid ja muidu naljakaid või põnevaid lugusid. Mõnusat jutuveeretamist jätkus küünlavalgel südaööni. Kaarel üritas välja selgitada, millise aseme juures kõige rohkem hiiri kohata võib, ja siis seda aset endale sebida. Ei õnnestunud. Enne magamaminekut käisid kõik rivis superkuu valgel vett viskamas ja heledat kuuvalgust imestamas. Hambapesuni kõik küll ei jõudnud.



Uinusin üsna kiiresti ja magasin päris hästi kuni poole seitsmeni. Veidi enne seitset panin oma aseme kokku ning läksin hommikuputru ja teed keetma ning hommikust kohvitassi nautima. Hommikusöök  valmis vähem kui tunniga ja nii tuli ka ülejäänud laager üles ajada. Esimesed öömuljetajad (peamiselt Jasper) jutustasid Kristoferi norskamisest. Huvitav, mina küll ei kuulnud midagi. 


Peagi olid kõik peale Marceli pudrupoti ümber ja sarnaselt õhtule kahanes seegi kiiresti. Kristjan maitses esialgu ettevaatlikult, siis aga ladus kausi täis. Pidin käima kaks korda Marcelit alla ajamas, et talle ka ikka midagi jääks. Järgnes hommikune pakkimine. Kui toad viimaks meie asjadest tühjad olid, sai ka veidigi rohkem korda luua ja põrandad korralikult üle pühkida. Ehk nüüd järgmised ka koristavad enda järelt. Kirjutasin ise mõne rea majaraamatusse, sest poisid ei võtnud kuidagi vedu.


Hommikune grupipilt tehtud, võtsime suuna Kotkaninale. Reipal sammul Tarumaa teele (poisid oskasid ise sinna minna) ja siis juba väike põige läbi metsa Kotkanina rajale. Raja ääres leidus üksikuid mustikaid, aga mitte ainsatki pohla. Kotkanina tipus kablutasid kõik vanast hongast mööda. Samal ajal kui neile selle sõna tähendust selgitasin, kuuldus peakohalt ronkade kisa. Suunasime pilgud üles ja nägime kahte suurt kulli ja kaarnaid üksteist taga ajamas. Kahjuks ei jõudnud seda pildile talletada, sest puude vahelt üles avanev vaateväli oli kitsas.



Rabaserv oli ka Kotkaninal kuiv. Kuna Suure lauka kollane kasetutt paistis kenasti kätte ära, andsin poistele suuna kätte. Mõtlesin, et las valivad veidi teed, nüüd peaks juba eilsest päevast kogemus olemas olema. No ega eriti ei valinud küll! Kergejalgsetel polnudki vahet, kust minna. Aga kes (ikka veel) jalgealust hinnata ei osanud, see vajus ikka sisse küll. Seda mitte Kotkanina aluse kitsa märe juures (sealt said kõik kenasti üle). Probleemiks osutus pärast esimest rabamänniriba olev ala. Seal kulgeb ju lausa „ametlik“ rada Suurele laukale. Kuigi vahepeal (rabamännikus) käisimegi seda mööda, siis kaotati rada lagedal taas, sest võeti suund otse Suurele laukale.  Rajale pihta saamiseks tuleb hoida veidi paremale (põhja poole). Kui ka rada ei näe, on seal ometigi näha kenasti läbitav teekond veidi kõrgemate mätastega ja isegi mõne puukesega. Rabas ei ole otsetee alati parim valik.





Lõpuks jõudsime siiski  kõik Suurele laukale. Õigemini oodati viimaseid veidi enne Suurt laugast, aga ajasin nad veelkord jalule, et Suure lauka ääres fotostoppi teha ja niisama veidi kauem puhata. Paus kujunes umbes tunniseks, sest Suure lauka idaserval, piki veepiiri oli ohjeldamatult jõhvikaid, mis olid kohati lausa kirsisuurused! Mina ehk polekski välja pakkunud, aga osade poiste initsiatiivil tegime korjepausi. Poisid korjasid peamiselt tühjadesse pudelitesse. Kuna arvasin, et ega me kaua korja, siis tegin samuti (ei viitsinud kilekotti otsima hakata). Aga marjade pudelisse ajamine on ajaraisk. Viimaks korjasin siis kahe käega roobitsedes mütsi sisse, aga pärast toppisin ikkagi pudelitesse. Igatahes – poole tunniga 2,75 l korjatud ja pudelitesse topitud. Oleks kotti korjanud, oleks poole tunniga ilmselt mingi neli liitrit saanud…







Kui viimaks uuesti liikuma saime, võtsime suuna ümber Ilusa lauka lõunaserva (seal on ilusamad vaated; põhjaservas tuleb ümber suurte puude minna ja ei näegi laugast, pealegi ei saa vastu valgust pildistada). Vaevalt teisele poole saanud, leidsime oma valge Coopi koti metsaservas säramas. Kiiremad võtsid suuna otse sellele ja järgmised muidugi ka. Kask oli kõigil meelest läinud. Aga otse minek on üsna pehme… Läksin ise ja vedasin ka paar viimast endaga kaasa kase kaudu. Otse minnes oleksid nad kulutanud kaks korda kauem aega selle suplusele. 


Kase juures võtsime suuna metsa poole ja nüüd oligi juba kodutee jalge all. Kilekotiga puu juures tegime viimase peatuse. Kellel veel oli, see sõi midagi. Mul oli võileib. Kristjanil barankad, mida ta teistega jagas. Enamus märkis, et kõik söödav on söödud ja järgmisel korral tuleb rohkem süüa kaasa võtta. Mis teha, kasvavad organismid. Taevas tõmbus korraks pilvisemaks, kuid siis tuli päike taas välja. 


Ja siis juba läbi rabamänniku kiirel sammul jõe poole, üle jõe ja läbi kaasiku parkimisplatsile bussi ootama. Tegin veel ettepaneku käia kopratammi üle vaatamas, aga ei leidnud mõttekaaslasi. Tegelikult saime vaevalt oma jalatsid vahetatud ja kotid uuesti kokku pakitud, kui buss juba tuligi (pool tundi varem). 




Ronisime siis bussi ja kojusõit algas. Kui seni oli olnud kena päikseline ilm, siis nüüd tabas meid teel paar tugevat vihmavalingut. Jõgeval suundusid mõned näljasemad Terminali tanklasse hamburgeri järele, enamus aga otse koju. 

Oligi läbi see tore rabamatk, mis jääb erinevalt tavapärasest minu ainukeseks sel sügisel, sest mitte kuidagi ei mahu rohkemat minu kalendrisse maalkäikude kõrvale. Aga õnneks oli meil vaatamata kehvale prognoosile mõnus matkailm. Veidi küll tuuline, aga siiski piisavalt soe, nii et sai ujumaski käia. Mina teist korda sel aastal (esimene oli kevadisel matkal Mustjärves). Seltskond oli küll maskuliinne, kuid mõnus, humoorikas ja lebo. Ma tõsiselt nautisin nii raba kui ka seltskonda. Loodan, et need kaks kaunist päeva kannavad mind / meid läbi sügisese pimeduse tuleva aasta talvematkani välja. 

Poiste tagasiside matkale oli vägagi positiivne. Arvamused sellest, mis meeldis:

  • Ujumine, söök, seltskond.
  • Enamus asju meeldisid, eriti seltskond, toit ning majas viibimine oli tore, eriti toredad olid õhtused jutud, naljad ja mängud. Toit oli üks parimaid mida olen Eestis söönud ning tee oli täpselt õige meid ümbritseva atmosfääri jaoks. Õpetaja Neeme rääkis palju põnevaid jutte ning tegi palju nalju. Ma ei suudaks seda matka kellegi teisega ette kujutada.
  • Sai ennast panna proovile.
  • Absoluutselt kõik. Hea seltskond, hea söök, hästi ülesehitatud matk, ilusad paigad, palju tegevust, mõnus tempo, väga väga hea matkajuht.
  • Uus kogemus.
  • Loodus, seltskond, kogemus.
  • Mulle meeldis matkal enam vähem kõik, sest seal olid väga ilusad vaatepildid ja see oli üleüldse värskendav kogemus.
  • Ma soovitaksin kõigil see matk läbi teha, kuid nad peaks meelde jätma seda, mida ma õppisin varajasest kogemusest: ,,Mida raskem sa oled, seda kergemini ja kiiremini sa vajud''.
  • Võiks rohkem matku teha.
  • Matk oli väga vahva ning ootan meelsasti juba järgmist.

Küsisin ka, mis ei meeldinud:
  • Ei saanud öösel magada, kuna kartsin, et Marcel laseb onni õhku :-)
  • Vesi kummikus.
  • Matk iseenesest oli tore, aga raba ületada oli väga ebameeldiv, kuid muutus lõbusamaks, kui olin õppinud, kuidas ja kuhu peab astuma.
  • Vähe tegevusi.
  • Jalad said saapa sees märjaks.
  • Ei olnud midagi ebameeldivat.
  • See, et ma iga paari sammu tagant muda sisse vajusin.
  • Ma oleksin võinud rohkem snäkke kaasa võtta.
  • Öösel oli natuke raske magada, sest mõni norskas.



teisipäev, 15. august 2023

Walker's Haute Route

 Walker's Haute Route

31. juuli – 14. august 2023

Jätka lugemist siit.


Video:



reede, 9. juuni 2023

JmG matkamise aluste lühikursuse matk Piusa - Nohipalo - Meenikunno - Ilumetsa matkarajal

Ka tänavu toimus Jõgevamaa Gümnaasiumi valikkursuste nädalal "Matkamise aluste" lühikursus.  Esmalt kaks päeva teoreetilisi loenguid ja rühmatöid koolis ning seejärel seljakotiga kahepäevane jalgsimatk Piusa - Nohipalo - Meenikunno - Ilumetsa matkarajal (kokku 32 km). 

Eriliseks tegi tänavuse matkakursuse asjaolu, et osalejaid oli erakordselt vähe. Kui tavaliselt on grupp olnud 15 - 20 inimest ja mõnel aastal pole kõik soovijad äragi mahtunud, siis seekord vaid 8 huvilist. Ja teine moment veel - kui tavaliselt on grupis tüdrukute ülekaal, siis seekord olid ainult noormehed. Olgu siis grupi koosseis siinkohal ka üles loetud: Ruuben, Indrek, Renar, Karl Mark, Joosep, Henri, Rivo ja Kaarel. 


Matkale startisime 7. juuni hommikul 9:22 Jõgeva raudteejaamast. Tavapärane oli ka puupüsti täis rong, seda eriti pärast Tartut. Piusa koobaste pileteid me seekord ei saanudki, kuigi üritasin neid broneerida kaks nädalat varem. Oli ju põhikooli matemaatikaeksami päev ja mudilased majadest välja saadetud. 

Matk ise oli marsruudi osas traditsiooniline: Piusa koopad - Nohipalo Mustjärv - Meenikunno raba -Nohipalo Valgejärv - Rebasmäe allikas - Ilumetsa meteoriidikraatrid.


Esmalt peatusime juba karjääri serva peal, et paar droonivõtet teha. Edasi läks vägagi tavapärases tempos. Esimene käiguvahe lõppes keset põlde tamme all. Siis läbi Hanikase küla ning metsa vahel viimase maja juures tuli teise käiguvahe peatus. Kolmanda käiguvahe lõpetasime ristuva metsatee servas, neljandaga jõudsime Lepassaare - Veriora teele välja (uuematel kaartidel on selle tee nimi küll Viluste - Lindora tee). No ja sealt oli ju Mustjärve äärde kiviga visata (viimased 2,5 km). 








Poisid asusid kähku telke püstitama. Mina olin kaval ja ruttasin ujuma. Kuna kevad on jahedapoolne olnud, siis polnud eriti sooja järvevett ju oodata, aga võis loota soojemale pinnakihile, mis Mustjärvel tänu tumedale veele alati olemas on. Nii oligi. Tegin väikese ringi ja suplushooaeg oligi avatud. 
Pärastpoole käisid poisid suuremalt jaolt ka ujumas. Edasi järgnes tatrapudru vaaritamine ja õhtusöök.





Pärast õhtusööki käisin nendega, kel veel jaksu oli, Valgejärve ääres. Õhtuhämaruses hakkasid ründama sääsed, eriti palju oli aga tänavu väikseid musti elukaid. Õnneks kukkus neil umbes pool üksteist mingi kell ja korraga oli õhk neist puhas. Lõkkejutte jätkus kauemaks. Jagasin oma meenutusi matkadest, poisid rääkisid riigikaitselaagrist.

Peaaegu oleksin unustanud õhtu kõige lõbusama hetke. Poistele helistas Elar, kes jagas oma muljeid Tallinna reisist (ta oli Tiidu pealinnade tuuril). Kuna kuulajaid oli rohkem, siis pandi mingil hetkel Elar kõlari peale. Jutt veeres ning mingil hetkel lausus Elar: "Käisime vanalinnas ühes poes ja tegime paar aiki kah." Poistele tegi see kõvasti nalja ja siis öeldi Elarile, et mina kuulen ka seda juttu. Elar oli kangesti kohmetunud, aga mina ei saanud tegelikult aru, mis see aik on. Poiste reaktsioonist arvasin, et ilmselt midagi seoses alkoholiga. Küsisin vargsi peregrupist nõu. Isegi Joosep ei teadnud, mis see on - arvas, et ma kuulsin valesti. Küsisin siis poiste käest otse - olevat Saku Ice mingis kohalikus argoos. Nii et ka mina sain matkal targemaks.

Veidi ka meie naabritest. See oli huvitav perekond - ema, isa, ca 5-aastane poiss ja koer. Kui Mustjärve äärde kohale jõudsime, käisin neilt küsimas, et kas nad jäävad ööseks (jäid küll, seega majutusime meie esimese platsi äärde, sest nemad olid viimase juures). Märkasin selle tervitusvisiidi käigus kahte kasti džinni (longero). Ega sisse ei näinud, arvasin esialgu, et ehk ei ole kastis džinn. Õhtu arenedes selgus, et oli. Isa käis ringi, purk pidevalt käes. Ema käes vähemalt ei näinud. Tema muretses hoopis koera pärast, et see meid häirima ei tuleks. Koer oli muidu kena ja viisakas. Kui viimaks magama hakkasime sättima ja hambaid pesime, ilmus isa äkki meie platsile. Hiilis puu tagant puu taha ja oli kuidagi kentsakas (loe: umbjoobes). Küsis, kas meil on džinni vaja. Ei, meil ei olnud vaja. Lõpuks hiilis minema...

Öö esimene pool oli rahulik. Hommikupoole enam nii mitte. Kell 5 lülitati kägu sisse. Kell 6 lülitati kägu välja ja sookured sisse. Poole 7 ajal lisandusid kaarnad. No ja kell 7 oli juba vaja hakata hommikulõket tegema.





Hommikupuder söödud, asusime pakkima. Kella 10 ajal tegime grupipildi ja teine matkapäev võis alata. Esmalt viis metsarada meid Liipsaare matkaonni ja vaatetorni juurde. Sealt edasi juba mööda laudteed üle Meenikunno raba. Mõned uljamad (Ruuben ja Indrek) käisid Suures Soojärves ka ujumas, kuid enamus vaatas niisama pealt. Tegime ka pisikese põike Päikseloojangu maja juurde ning siis edasi juba Valgejärve äärde. Ka siin käisid samad poisid ujumas. Mina aga oleksin peaaegu drooni ära uputanud - vee kohal on mingi probleem signaali levikuga. Õnneks allus droon siiski viimaks korraldustele ja põrutas ... puu otsa (sest ma ei jõudnud ära keerata, tahtsin, et ta ikka maale jõuaks). 








Matka viimane osa oli ehk kõige ... venivam? Kui muidu on teine päev huvitav objektilt objektile kõndimine, siis Valgejärve äärest Rebasmäe allikale on tunnike tüütut vantsimist. Igatahes tehtud see lõik sai. Ka villidega kimpus Henri ja Rivo jõudsid kenasti kohale. Allikal käimiseks olid piisavalt kõbusad siiski vaid Ruuben ja Indrek (ei tea, kas ujumine mõjutas?). Siis veel poolteist kilomeetrit Ilumetsa meteoriidikraatriteni. Ja viimane kilomeeter raudteejaama.




Peab ütlema, et matk õnnestus suurepäraselt. Ilm oli ilus. Seltskond oli mehine, mõnus ja tore. Loodus veel kevadiselt lõhnav ja helisev. Mida veel tahta? Ahjaa - väikseid musti söödikuid võiks mitte olla.

Lõpetuseks ka väike matkavideo.