Seekordse matka lugu algab teisiti. Nimelt muudeti Jõgevamaa Gümnaasiumis vahetult enne valikkursuste valimise avamist matemaatika abikursuse toimumise aega, mis seetõttu langes kokku matkamise aluste valikkursuse ajaga. Olen seda alati vältinud, sest tean, et ca pooled kümnendikud määratakse matemaatika abikursusele ja samas matkamise kursusel osalevad ka valdavalt kümnendikud (mitte et nad hiljem ei tahaks, aga huvilised on peamiselt kümnendas klassis juba osalenud ning kursust uuesti valida ei lubata). Tulemusena oligi matkakursusel kirjas vaid seitse osalejat, sest ülejäänud soovijad lihtsalt ei saanud kursust valida. Olin muidugi ääretult kurb (ja tige, et matemaatika aega muudeti mulle ütlemata), aga teha polnud enam midagi.
Minu meeleavaldus sotsiaalmeedias
Aga nagu ütleb vanarahvas "kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem". Vaevalt tunnike pärast minu "meeleavaldust" sotsiaalmeedias (vt ülaltoodud pilti) saatis eelmise aasta matkakursuslane Joosep mulle kirja, et neil on grupp koos, läki matkale! Olin isegi jõudnud juba selle peale mõelda, kuid oli ääretult kosutav tunda, et keegi veel mõtles minu ja mu rabamatka peale. 😍
Tegelikult oli medalil veel teinegi külg. Joosep ja Hendrik tulid kevadel minu juurde sooviga korraldada UPT raames matkakursuse rabamatk. Kuna pidasin oluliseks algajatega see matk ikka ise korraldada ja läbi viia, siis ei jätkunuks kahele mehele UPT mahus piisavalt tegevust. Seepärast lasin neil uue idee välja mõelda, milleks sai selline noorkotkaste stiilis matk neile õpilastele, kes pole noorkotkad olnud. Paraku registreerus sellele tähtajaks vaid 5 inimest ja needki suuresti poiste isikliku mõjutustegevuse tulemusena. Nii saigi nüüd ühendada meeldiva ja kasuliku - naasta UPT esialgse idee juurde. Joosep ja Hendrik võtsid rabamatka korraldamise enda peale ja mina toimetasin vaid juhendajana. Ülevaadet nende ettevalmistustest, matka läbiviimisest ja tagasisidest saab loodetavasti lugeda nende UPT-st.
Niisiis - Joosepil oli juba koos seltskond ligi kahekümnest huvilisest. Tõmbasin grupi suurusele kähku pidurit, sest pottides ei mahu suuremale seltskonnale sööki keetma. Ka majas võib kitsaks minna, kui seal keegi veel peaks olema. Olgu kohe ära öeldud, et nii palju neid soovijaid järgi siiski ei jäänud. Päris paljud leidsid kuupäevade lähenedes, et neile see aeg ikkagi ei sobi. Kuigi algselt olime kokku leppinud, et matkale saavad vaid need, kes on matkakursuse läbinud (ükskõik, kas nad on siis veel kooliõpilased või vilistlased), oli lõpuks peale meie kolme kui korraldaja järel vaid kaheksa matkalist. Arvasin, et kümme võiks ikka olla ja nii saidki kaasa kaks matkauusikut kümnendast klassist.
Mainin veel ka seda, et lõpuks järele jäänud seltskond oli vaid maskuliinne ja valdavalt noorkotkaste taustaga. Loetleme siinkohal üles ka kõik osalised. Pildil tagumises reas: Kaspar, Kristian, Siim, Robert (Põltsamaa koolist), Hendrik, Joosep, Oskar, Carlos-Marten, Kristofer; esimeses reas: Jaanus, Kenert, Jan Marten ja mina.
Grupipilt Varessaares
Matk toimus 3.-4. oktoobril. Väljasõit oli tavapärasel ajal - kell 9:00 - JmG eest. Läksime seekord autodega, sest buss olnuks liiga kallis. Tee peal meenus Joosepile, et küünlad jäid ostmata. Põikasime siis korraks Torma poodi, kus muidugi küünlaid oli, aga sattusid olema suured ja kallid. Kuus tükki Joosep igatahes ära ostis.
Kohale jõudnud, tegime veel kaikad ja siis võis ca kell 11 teele asuda. Kui nüüd natuke norida matka korralduse kallal, siis kuigi tegin veel autos juttu, et kaikad peavad olema kasepuust, tegid pooled endale lepakaikad. Organisaatorid seda tähele ei pannud ja mina otsustasin olla tõesti lihtsalt vaatleja (kuni asi päris metsa ei lähe). Tõehetk saabus esimeste pehmemate kohtade juures - Hendriku enda lepakaigas murdus pooleks. Tema suurust ja lisaks veel rasket seljakotti arvestades oli ikka väga hull terve raba ületamine kahe pooliku tokiga. Õnneks teiste kaikad pidasid vastu.
Toon siinkohal ära ka liikumise statistika. Esimene päev 7.21 km, aeg koos kõigi pausidega 4h 22min, teine päev 7.02 km, aeg 3h 26min. Nii et päris kiire minek, sest peatused olid põhjalikud.
Algus parklas (59.177533137736134, 27.043204845782864)
Piki raiesmiku serva
Esmalt siis ragistasime veidi raiesmiku servas ja siis tuli Ojamaa jõgi ületada. Eelmisest aastast on selleks olemas Lauri tehtud mõnus kahest palgist purre, nii et see läks kähku.
Lauri purre
Kellelegi on purre maitsnud
Vana Priidu palgi juurest tuli siis rabaraja algus üles leida ja siin vajasid meie retkejuhid esimest korda pisukest suunamist. Nimelt pöörasid nad millegipärast liiga vasakule ja ei saanud rajale pihta. Kui hõikasin tagant, et kuhu te minna soovite, siis pöörati ikka õiges suunas. See jõnks on kenasti ka minu kella poolt üles joonistatud rajal näha (märgitud vasakpoolse punase noolega).
Esimese päeva rada
Rada üles leitud, läks jupp aega kui lepase reega. Tempo tõsteti üles ja nii me peagi esimeses peatuspaigas olime. Kes pidas vajalikuks midagi head põske pista, kes vaatas niisama ringi. Valge kilekott sai ka männilatva seotud - et ikka homme raja otsa üles leiaks.
Rabamännikus
Esimene peatus
Edasi läks maa vedelamaks ja tuli hakata vaatama, kuhu astuda. Nagu mainitud, õnnestus Hendrikul esimesena vajuda ja seejuures oma kaigas pooleks murda. Enamus liugles siiski reipal sammul Halja kase poole. Seal tegime pisukese peatuse, et mahajääjaid järgi oodata. Lasin esimest korda ka drooni lendu, kuid hetkel oli ilm pilve all pime ja väga ilusat midagi kaadrisse ei jäänudki.
Esimesed vajumised
Kellegi kodu kastepiiskades
Haljase kase juures
Siis veel mõned sajad meetrid edasi, et jõuda Suure lauka kaldale.
Kasest Suure lauka poole
Kuigi seal oli päris hästi võimalik teed valida, maandus Hendrik taas põlvedele. Kõigil oli sellest lõbu laialt.
Hendrik sees
Suure lauka ääres tehti ilupilte, söödi veidi jõhvikaid ja oldi niisama mõnusalt. Hendrik puhkas, patsutas vett, teatas, et see on soe ja võiks ujuma minna. Pakkusin, et Ilusates laugastes on ehk parem.
Peatus Suure lauka ääres
Suur laugas
Nüüd algas orienteerumise suhtes kõige raskem osa. Nimelt Suurelt laukalt Ilusatele laugastele, just sellele meie traditsioonilisele kõige ilusemale laukale jõudmiseks tuleb päris hästi suunda tajuda ja orientiire teada. Mina suundun alati suhteliselt otse kagu suunas. Lihtsalt olen seal nii palju käinud, et tajun seda õiget suunda. Püüan kahest vähe tihedamast männitukast ida poolt mööduda ja siis hakkab kuskil eespool selle meie ilusa lauka Naisteranna kask paistma. Sõltuvalt aastast vahel kollasena, vahel raagus. Seekord oli see kask juba lehtedeta, kuid kuna ilm oli selline vahelduva pilvisusega, siis kenasti näha.
Poistele olin igaks juhuks koordinaadid (59.16524209097313, 27.102368567089147) andnud. Esmalt pidingi andma ainult selle lauka koordinaadid, kuid siis mingi uitmõtte ajel pikkisin terve meie raja koordinaadid neile ette. See oli ilmne viga! Mujal ju tegelikult koordinaate vaja polnudki, võis niisama mälu ja orientiiride järgi suunda hoida. Poisid aga ajasid just selle kõige olulisema koordinaadi järgmisega (Joosepi lauka) koordinaatidega sassi ja nii me hakkasimegi tasapisi Ilusate laugaste rea vahele ja õkva Varessaare poole kalduma (ülevalpool toodud kaardil parempoolne punane nool näitab seda tasapisi toimuvat kaldumist). Võib ju muidugi ka nii minna, ainult et siis jääb ette tõeliste atraktsioonidega ala. Oleks ju ka sealtkaudu võinud tüürida, aga Hendrikul oli kaigas katki. Pidasin siis tarvilikuks teist korda tänase päeva jooksul küsida, kuhu tüürite. Ja siis õige suund kätte anda.
Igaks juhuks märgin, et Ilusad laukad on tegelikult ametlik nimi tervele laukareale.
Kuhu tüürite?
Igatahes jõudsime õigesse kohta välja ja asusime veepudeleid täitma ning mannavahu jaoks jõhvikapeotäit korjama. Hendriku ujumisesoov oli kuhugi kadunud ja teistest polnud ka huvilisi. Nii jäi ka mul selle aasta viimane ujumine tegemata ehk järelikult oli see juba Austria mägedes toimunud. Tegelikult oli hetkel, kui lauka äärde jõudsime, taevas üsna pilvine ja kui päike viimaks välja tuli, siis oli ihu juba jahtunud, nii et väga ei kiskunudki vette.
Ilusad laukad
Mina tegin (nagu ikka) ohjeldamatult laukapilte ja lennutasin ka drooni.
Ilusad laukad linnulennult
Pärast pikemat pausi võtsime suuna juba otse Varessaarele. Pidin korra ikka meelde tuletama, et Varessaare kaasik tuleb jagada kolmandikeks ja siis jätta suuna võtmisel vasakule 2/3 ja paremale 1/3 kaasikust. Joosepi laukast möödusime sedapuhku paremalt. Üldine suund oli siiski õigesti võetud. Päike tuli ka taas välja, nii et sai kenasid matkapilte teha ja ka üks päikseline grupipilt.
Rivi suundumas Varessaare kaasiku poole
Grupipilt rabas
Varessaare all oli kraavis üksjagu vett, kuid sellest sai kenasti üle (kõva põhi ju all). Nii sammusimegi võidukalt läbi nõgesevälja maja poole. Meie õnneks oli maja tühi.
Varessaare
Esmalt vahetati riideid ja jalatseid. Pisukese pausi järel asusid organisaatorid ka puid tegema ja õhtusöögi tegemist korraldama. Tubades pandi ahjud kütte. Alumises toas on uus suurem pursuika, millega tuba kiiresti saunaks köeti. Pidin igaks juhuks hoiatama, et ärge üle kütke. Ka ülemises toas saadi tuli alla ja suits välja. Kellel oli, see seadis märjad riided ja jalatsid kuivama. Mul oli vaid särk higine, see lehvis ka õues kuivaks. Haarasin endale parempoolse toa ülemise vasakpoolse nari - olen aastaid ainult põrandal maganud, sest õpilased on narid endale võtnud. Mõtlesin, et vaatleja staatuses ja mõnevõrra soliidsemas eas võin ükskord endale ka nari lubada.
Mul oli aega jälle ringi vaadata ning ka drooni lennutada, sest kõike muud korraldasid Joosep ja Hendrik. Üle pea lendas haneparvi, ilmselt raba peale toituma. Tõenäoliselt on peagi kurjemad ilmad tulekul. Aga droonivõtted tõid silme ette kolla-punased sügistoonid ümbritsevates kaasikutes ja haavikutes. Kena!
Haneparved
Varessaare kaasik ja Kotkanina
Pisitasa kogunes seltskond õue söögi valmimist ootama. Ilmselt olid ikka kõhukesed tühjad. Menüüs tavapäraselt tatrapuder + Noarootsi sealiha omas mahlas ja tee. Selgus, et korraldajad olid pajakindad maha jätnud. Sai ka ilma, aga mugavam on ikkagi kinnastega õiendada.
Mannavahu osas oli juba enne matka korraldatud hääletus, et kes soovib ja kes ei soovi. Nii tehtigi seda vaid pool kogust ja kloppimises osalesid ka ainult huvilised. Mannavaht sai minu hinnangul seekord väga mõnus - ei olnud ülearu hapu. Otsa ta igatahes sai. Kui tatrapoti olid poisid ise puhtaks pesnud, siis pakkusin mannavahupoti pesijaks ennast - olgu siis selline abikäsi täna. Muidu veel hommikune kaerahelbepuder äkki roosa.
Pärast õhtusööki istuti sügava hämarani õues ümber laua. Jutukera veeres ja nalja sai vahepeal ka. Kui viimaks sisse kolisime, kogunes suurem osa meist tavapäraselt ülevale parempoolsesse tuppa.
Mängiti kaarte ja erinevaid seltskonnamänge. Pinget hoidis pikalt üleval "musta maagia" mäng. Lõpuks said enamus ja isegi mina maagiast aru, ainult Robert mõtiskles selle üle pikemalt. Siis telliti minult "lugusid". Ega nad nii tellimise peale hästi ei taha tulla, aga nii mõndagi matkakogemust küll kaugetest, küll lähematest aegadest sai ikka jagatud.
Öö möödus vähemalt minul kuumalt. Ei saanudki magamiskotti sisse ronitud, pikutasin niisama lahtise koti all. Korra vastu hommikut katsetasin, aga üle paarikümne minuti vastu ei pidanud. Kuskil veerand kuue paiku ajas keegi mingi veepudeli suure kolinaga ümber, nii mu uni otsa saigi. Aga kõrvaltoas võitles Oskar hiirega, kes tema (õigemini kooli) seljakoti põhja augu näris, et Oskari kalleid väljamaa komme varastada. Nojah, ma olen tavaliselt ikka enne und meelde tuletanud, et seljakotid on tark naela otsa riputada või narijalutsisse võtta.
Kokanaat koosseisus Joosep ja Hendrik ärkas kell seitse. Pakkisin minagi hämaras oma asjad kokku ja läksin vaatlema, kuidas hommikupuder valmib. Niiviisi unustasin oma pealambi narinurka. Avastasin selle puudumise alles kodus. Õnneks külastas mind mõte, et ehk läheb Lauri millalgi Varessaarde. Kirjutasin talle ja ennäe - ta pidigi just uuel nädalal sinna minema. Valis siis kohe esmaspäevase päeva ja tõi mu lambikese ära. Aitäh!
Hommikupuder valmis kiiresti, teevesi ka. Mina tegin traditsioonilise pätikohvi oma matkakruusi sisse; pärast jõin ikka teed ka. Samal ajal täitsid poisid ka majaraamatu. Suurte puukaantega raamatut ei olnud (Lauri oli selle parandusse viinud), nii et kirjutasime pappkaantega raamatusse. Kahjuks unustasin sissekandest pilti teha.
Hommikune pakkimine kulges omasoodu ja koristamine tehti ka suurema kärata ära; mina pühkisin vaid trepi ja üleval toas seda osa, kus ennist Robert oma kotti pakkis. Kell oli 9:40, kui minema saime. Jäin ikka taha, et lasta poistel ise teed valida. Olin neile paar päeva varem raja sõlmpunkte tutvustades ka rääkinud, kuidas Tarumaa teelt Kotkanina rajale pöörata (kunagine raja algus on tormimurru all kaduma läinud ja seepärast peab pärast sookaela ületamist natuke ise läbi metsa ragistama, otse rabaserva välja, kus rada ongi). Nojah, see oli nüüd meelest läinud. Panid aga otse Tarumaa poole punuma. Kuna sealt eestpoolt läheb teravnurgana ka rada Kotkaninale, siis lasin neil minna; alles teeristis küsisin, kuhu tõttate. See haak on allpool teise päeva kaardil samuti punase noolega märgitud.
Teise päeva rada
Kotkaninast taheti muidugi ka korra üle põrutada, sest see rada suundub ATV raja jätkuna otse raba peale. Veelkord küsisin, kas võiks siit nüüd sellele peenikesele rajale keerata või tahate Varessaarde tagasi minna. Aga see oli ka viimane ekslemine. Edasi juhtisid Joosep ja Hendrik meid kenasti koduteele.
Kotkanina männikus
Kotkanina alusest märest saime lihtsasti üle ja suund Suurele laukale leiti ka üles. Vahepeal tegime pisikese peatuse. Kes juba ampsas midagi, kes chillis niisama.
Suure lauka serval tegime ka veidi pikema peatuse. Mul oli plaanis seal veidi jõhvikaid korjata, kuid imelikul kombel oli neid seal tänavu tagasihoidlikult. Nii et jäid korjamata. Drooni küll lasin lendu.
Suure lauka serval
Jätkasime teekonda ümber Suure lauka lõunakalda, siis suund Halja kasele, kus taas väike peatus oli.
Suur laugas
Ega see nii lihtsalt ei läinud ka. Kuigi Hendrik oli endale uue toika teinud, õnnestus tal ikkagi kuidagi sisse vajuda. Meie sisustasime aega Sõnajalgade tuulikute ja "kotkapesa" vaatlemisega; kotkaks hakkas Kristofer.
Sõnajalgade tuulikud Aidu tuulepargis
"Kotkas"
Valge kilekott oli juba Suurele laukale hästi näha, seda paremini nüüd. Taas oli osadel nii kiire, et mul oli raskusi järel püsimisega. Kokkuvõttes võin siiski öelda, et püsisin tempos. Lihtsalt - kui tahan pilti teha, siis kulub 5 sekundit, kui videolõiku, siis kümme sekundit. Nii pidingi kogu aeg pingutama, et järel püsida, sest nende mõne sekundiga tekib ju kohe vahe sisse.
Kilekoti juures oli siis viimane rabapeatus. Nautisin vaadet, lasin endast ka mõne pildi teha. Suuri saari vaadates tuli mõte, et ehk pakkuda järgmisel aastal sellele grupile pikka rada. Varemalt sai sealtkaudu ju igasuguste seltskondadega käidud. Nüüd pole juba üheksa aastat sinna saanud, sest alates 2018. a oleme Kaukvere teelt käinud. Kui poistel huvi on, siis võiks ära teha. Sest õpetajatega ei tule vist enam midagi välja - juba kaks aastat pole gruppi kokku saanud. Parem siis juba õpilastega mitu korda käia. Mina olen valmis igal sügisel 2-3 korda käima, kui oleks vaid, kellega käia...
Suured Muraka saared
Viimane lõik läbi metsa, kaikad Priidu palgi asukohale püsti ja siis autode juurde. "Nii lõppeski meie kuulsusrikas merereis" - kui filmiklassikat tsiteerida. Tegelikult tuli raba peal teise sama filmi tsitaadi - "kõige tähtsam on leida paat" - peale välja, et noored pole seda filmi isegi näinud! Soovitan - vaadake ära, film "Mehed ei nuta."
Nii see matk ajalooks saigi. Oli tore ja meeldiv seltskond. Ilm oli hea, kuigi päikest oleks võinud ju rohkem olla (aga peaasi, et ei sadanud). Hea oli tegelikult lõdvalt võtta ja taga lonkida. Tegelikult polnudki see minu jaoks teab mis lonkimine, aga mul oli hea meel, et püsisin kannul. Matkame veel! Millal järgmine matk tuleb?
