Nagu eelmisel sügiselgi, avati ka tänavu Jõgevamaa Gümnaasiumis valikkursus "Matkamise alused". Osalejaid oli küll poole vähem kui mullu - ainult üheksa. Seda ilmselt seetõttu, et kaks kolmandikku esimese aasta õpilastest peab osalema matemaatika abikursusel ja osadel potentsiaalsetel soovijatel langeb see matkamise kursusega samale ajale. Aga juba esimese tunni eel ootasid klassi ukse taga kaks eelmise aasta kursusel osalejat ning avaldasid soovi rabamatkale kaasa tulla. No mis mul selle vastu olla sai. Seega käisid siis matkal eelmise aasta kursuslased Anne-Liis ja Maris ning tänavused noormatkajad Helis, Heidi, Laura Eliise, Merike, Marten, Martin, Karel, Joosep ja Rainis; mina muidugi ka.
Matkarajaks oli viimastel aastatel traditsiooniliseks saanud marsruut. Esimesel päeval, laupäeval, 24. septembril Kaukvere tee - Suur laugas - Ilusad laukad - Varessaare (koos kõigi peatustega 4h 45 min) ja teisel päeval, pühapäeval, 25. septembril Varessaare - Kotkanina - Suur laugas - Kaukvere tee (3h 30 min).
Ekstreemsused algasid juba reede hommikul. Tegelikult oli hea, et algasid. Muidu oleksin laupäeva hommikul seisnud õpilastega kooli ees ja oodanud rappa minekuks bussi, mida ei tule. Sest olin bussi tellinud järgmiseks nädalavahetuseks... Ikka täitsa ogar lugu... Siis on plaanis õpetajate matk, kuhu läheme ju autodega. Õnneks Rainis, kes elab Sadalas, küsis, kas saab sealt bussi peale ja kuna mul oli buss tellitud Maksibussidest (asub Sadalas), siis ütlesin, et muidugi. Reede hommikul sain siis bussifirmast kirja, et poiss vist ajab midagi segamini, et sel nädalavahetusel tahab matkale minna. Hoopis mina ajasin... Õnneks leiti vaba buss ja bussijuht. Tänu minu kunagisele õpilasele Adele.
Niisiis, buss oli meil laupäeval olemas, sõitsime matka alguspunkti, tegime endile kaikad ja meie seiklus võis alata. Esimesed 600 meetrit ragistasime läbi metsa Ojamaa jõeni. Selle ületamine mööda juba kõdunevat ja libedat palki pakkus esimest närvikõdi. Aga üle me saime ja jätkasime teekonda raba suunas. Rabaservas tegime lühipeatuse jõhvikate korjamiseks - et ikka traditsiooniline mannavaht õhtul tehtud saaks. Tegelikult oligi just rabaservas tänavu kõige rohkem jõhvikaid. Suure lauka ja Ilusate laugaste servades oli ka, aga vähem kui muidu.
Edasine tee kulges ammusel rajal risti rabaservaga ida suunas. Lageraba servas oli paras teha söögipaus (kooli söögivahetunni aeg oli lähenemas), ka tuli seal männilatva kilekott siduda, et teisel päeval ikka õiges kohas metsa siseneda.
 |
| Silmapiiril on näha Kiviõli tuhamägi |
Nüüd sai matkalistele Suure lauka kasetutt kätte näidatud. Peagi venis meie rivi üle raba laiali - kiiremad tõttasid jooksusammul üle mätaste, aeglasemad ikka valisid, kuhu astuda. Noh, märjaks sai siiski nii ühtesid kui ka teisi, aga mitte sugugi kõik. Eks esimest korda käijatele oli siiski tegu üsna ekstreemse matkaga, kuigi raba oli kaunikesti kuiv.
Teekond ilusas sügisilmas kulges ladusalt ja peagi võisime teha järgmise pikema peatuse Suure lauka kaldal. Kes peesitas niisama, kes vaatas mõtlikult rabavett, kes sõi jõhvikaid. Mina ei suutnud loobuda drooni lennutamisest (tõt öelda, olin seda teinud juba eelmise peatuse ajal).
Edasi järgnes raja leidmine Ilusate laugasteni. Kuna siin pole selget orientiiri, pidin ise ees käima. Vahepeal küll Karel ja Joosep läksid ette, kuid peagi tuli nende suunda korrigeerida. Selle kõige ilusama lauka parimaks orientiiriks on kunagises Naisterannas kasvav kõrge kask (teisi selliseid selle suuna peal vist pole). Millalgi aastate eest otsisin ikka neid kätena taeva poole sirutuvaid kuivanud mände, kuid nüüdseks on nende ümber nooremad männid kõrgust kogunud ja käed pole enam näha.
Ilusatel laugastel tegime taas pikema peatuse. Täitsime veepudelid ja olime niisama. Droonitamine ja grupipilt muidugi ka.
Viimased poolteist kilomeetrit, tegelikult küll viimased 500 meetrit, olid nagu alati nii mõnelegi katsumuseks. Õnneks oli Rainis tubli mahajääjate toetaja ja nii olidki kõik vaprad ja jõudsimegi viimaks kõik Varessaare alla välja.
Varessaare oli inimestest tühi. Nii saimegi enda käsutusse seekord terve maja. Kuna tüdrukuid oli täpselt kuus, st ülemisel korrusel igasse narisse täpselt üks, siis otsustasid poisid alla kolida. Kuigi olin plaaninud, et magame kõik üleval (st poisid põrandal), kobisin minagi nende kannul alla - las siis tüdrukud räägivad õhtul oma tüdrukutejutte. Märgin kohe, et tüdrukud tõepoolest veidi enne uinumist vestlesid omavahel, seevastu poiste korrusel uinuti koheselt.
Aga esmalt tuli ahjudesse tuli teha ja toidu valmistamiseks lõke süüdata. Karel ja Joosep võtsid enda peale puude lõhkumise ja tuppa tassimise. Mina asusin kokkama. Kuna seltskond oli tavapärasest väiksem, siis oli pudru kogus ka väiksem ja tatrapuder valmis kiiresti. Kuni teevesi keema tõusis, sai puder kaane all haududa. Selgus, et tatrapudru kogus oli täiesti täpne - pott sai kenasti tühjaks. Eks see sõltub muidugi ka grupi koosseisust ja isust, aga seekordne arvestus oli 1 kg tatart grupile ehk 80 g inimese kohta (pluss 4 liitrit vett ja 4 lihakonservi "Sealiha omas mahlas"). Ainult soola panid paljud hoolega juurde.
Järgnes Anne-Liisi poolt korjatud puravike ja kellegi poolt kaasa võetud vorstikeste grillimine ja siis mannavahu keetmine ja kloppimine. Mannavaht sai läbi aegade üks parimaid. Oma osa oli siin Martenil, kes samal ajal, kui mina mannat nõristasin, potti segas ja õigel hetkel ütles, et aitab küll. Olgu siin siis ära toodud ka selle pudru koostis. Vett sai võetud 2,5 liitrit, sinna lisatud igaühe poolt korjatud üks peotäis jõhvikaid ja hoolega suhkrut (niipalju kui raatsisime panna - hommikuks pidi ka midagi ju jääma). Seejärel manna. Olin kodus kaalunud valmis 360 g, aga sellest jättis Marten ca ühe supilusika täie järele. Seega vast nii 330 g. Igatahes sai puder vahtu löömiseks just parasjagu paks ja läks ka kiiresti mõnusalt kreemjaks. Mannavaht oli küll imehea, kuid viimane lusikatäis sellest läks siiski karule. Kellegi ei mahtunud enam.
Pärast nõude pesemist traktorijäljes mängiti õues veel partii kaarte, kuid kuna hämardus ja kiskus jahedaks, siis läksime tuppa. Kogunesime ülemisse tuppa ja lugesime veidi uut majaraamatut. Kuna selles oli sissekandeid vähe, siis sai see kähku loetud. Ajasime siis lihtsalt juttu, mis kuidagi kukkus lõpuks välja minu heietustena. Veidi said ikka teised ka sõna. Kella poole kümneks oli juba kaks meest alla magama läinud ja Annel kippusid ka silmad vägisi kinni vajuma. Tegin siis ettepaneku hambad pesta ja magama minna. Nii sündiski.
Öö möödus rahulikult. Vastu hommikut hakkas poistel siiski külm ja Marten hakkas ahju kütma. Kella seitsme ajal pakkisin oma uue ja sooja magamiskoti kokku ning läksin õue hommikusööki tegema. See sai ka üllatavalt kiiresti valmis ning juba kolmveerand kaheksa sai ülejäänud sööma kutsutud. Kui juba sai teistest putrudest lähemalt räägitud, siis olgu ka hommikuse kaerahelbepudru koostis kirja pandud: 4 liitrit vett + 750 g kiirkaerahelbeid (st ~60 g inimese kohta). Taaskord oli kogus paras - ka seda putru sai potipõhjast vaid ühe suure lusikatäie kokku kraapida.
Aega oli hommikuseks pakkimiseks piisavalt. Plaan oli startida poole kümne paiku ja nii ka sündis. Enne veel kirjutas Helis meie matka uude majaraamatusse ja mina pühkisin kõik toad üle (selles oleks võinud keegi abikäe ulatada - oli ju harjasid vähemalt kolm).
Pärast grupipildi tegemist võtsime suuna Kotkaninale. Nagu ikka, nautisin täiega Kotkanina kaunis männikut. Vana hong Kotkanina tipus tundub hakkavat oludele alla vanduma - rabapoolsel küljel on juured pisut nagu kerkinud.
Rabaservas ületasime esimese märe ja võtsime suuna Suurele laukale väikese kaarega paremalt - et vältida eelmisel aasta viga, kui pool gruppi korralikult älvestikul vaeva näha sai.
Suurel laukal tegime esimese suurema peatuse. Paljud tegelesid nutitsemisega, sest erinevalt Varessaarest oli siin hea levi. Ilm oli märksa tuulisem kui eelmisel päeval ja nii jäigi droon kotti. Nautisin niisama ja tegin pilti.
Edasi läksime ümber Suure lauka põhjakülje ja võtsime suuna raba läänerannale. Kotkasilmad leidsid peagi ka meie valge kilekoti. Kuna tee oli selge ja rabas käimise võtted kõigil omandatud, jõudsime peagi esimestele järele ning tegime taas pisikese peatuse. Pakkisin kilekoti järgmiseks korraks kotti ja jätkasime teekonda juba rabamändide vahel.
 |
| Silmapiiril Navitrolla pilvede all suured Muraka saared |
Enne päris metsa jõudmist tegime veel ühe peatuse, et soovijad saaksid mõne peotäie jõhvikaid koju kaasa korjata. Anne ja Maris tahtsid millegipärast ära minna. Kuna nad olid ju vanad käijad, siis lubasin neil minna. Küsisin veel üle, kas saavad ikka ise üle jõe ja kas oskavad läbi metsa parkimisplatsile ragistada.
Kui marjad korjatud, võtsime suuna läbi metsa jõe poole. Ületasime jõe ja pisikese keerutamisega (esimesed võtsid millegipärast suuna raiesmikule) jõudsime lõpuks parkimisplatsile. Keda seal aga polnud - need olid Maris ja Anne. Õnneks sain Marise telefonitsi kätte. Nad ei suutnud öelda, kus nad on. Maris lubas üritada saata koordinaadid. Saatsin siis poisid ühele poole hõikuma ja ise läksin teisele poole. Kui viimaks koordinaadid saabusid, selgus, et nad on hoopis kolmandal poolel. Sealt oli juba lühem tee Kaukvere- Virunurme teele kui meie juurde. Buss ka juba saabus. Ronisime siis bussi ja sõitsime mööda teed kadunutele vastu. Lõpp hea, kõik hea. Edaspidi käime ikka alati koos.
Tegelikult oligi väga hea matk. Seltskond oli äraütlemata mõnus ja sõbralik, ilm matkamist igati soosiv jne jne. Järgmise matkani! Loodetavasti juba talvel suuskadel Varessaarde.
