Valitud seltskonnaga valimata olukordades

Jaanuarikuus käis mul kooli juures külas meie esimese lennu vilistlane Diana, eesmärgiks kirjutada GO Reisiajakirjas Jõgeva 2. Keskkooli matkaringist. Intervjuu kujunes toredaks meenutuste õhtupoolikuks. Mis sellest kõigest välja tuli, saab lugeda Go Reisiajakirja oktoobrinumbrist (5/2011). Seal on tervelt kuuel leheküljel juttu matkaringi tegemistest ja äratundmisrõõmu pakkuvad pildid kroonikaalbumitest.
Lühitutvustus on Go Reisiajakirja veebilehel.

Jälle rabas!

Seekord siis koos oma 1993. a lennuga, õigemini selle osaga neist, kes hoolimata vahepeal möödunud aastatest tahtsid nautida sügisese rabamatka võlusid -  lõbusid ja julgesid ennast proovile panna. Ürituse hingeks - organisaatoriks oli Kristi, kes suutis kaasa rääkida veel Mareki (kes sedapuhku meie grupi Ironman'iks osutus) ja Marguse (keda ka Harri nime all teatakse). Siinkirjutaja rolliks oli olla seekord vaid teejuhiks, mis ühest küljest pakkus ülimalt meeldiva võimaluse pingevabaks retkeks ja teisalt andis võimaluse üle pika aja kohtuda inimestega, kes kunagi moodustasid minu kui vallalise noorõpetaja igapäevaelu telje. Nii et suur kummardus sellise meeldiva nädalavahetuse eest!
Kristi korjas minu Jõgevalt peale ning kohtusime Tallinast laekunud Mareki  ja Margusega Iisakul. Kuna seekord meil eraldi transporti polnud, siis tuli üks auto viia eelnevalt Mustassaarde ja sealt teise autoga Pikanõmmele sõita, et siis pühapäeva hommikul Mustassaarest Pikanõmmele sõita. Selline keeruline logistika töötas siiski peaaegu laitmatult, kui jätta välja metsateedel lahti rappunud Kristi auto põhjakaitse.

Matka alguspunktis toimus arutelu Kristi veekindlate pükste teemal, kuid kuna tema seljakott osutus niigi raskeks, leidisid need asukoha hoopis Marguse autos. Selle asemel sõna otses mõttes toppis ta oma kotti paki piima, millest hiljem sai meie maitsev hommikupudru. Huvitaval kombel ei tulnud eespool nimetatud püksid Kristile rabas üldse meeldegi või vähemalt ei nimetanud ta seda.

Pisukese kõndimise järel jõudsime matkaraja alguses oleva stendini ja nagu ikka, püüdsin teha nalja teemal, kes suudab RMK noolte järgi rabaserva minna. Neid on vaid kolm - neli tükki  ja juhatavad ringiga ümber Võhkassaare taluaseme. Ise olen alati käinud otseteed Võhkassaarde (praegusel ajastul üle raisemike - rägastike)  ja seal nagu võluväel  järgmise RMK noole leidnud. Seekord aga üllatas meid raja alguses olev kraav, mis oli nii vett täis ja suisa tormiliste voogudega, et märjaks saamata ei riskinud sealt küll üle minna. Kujutades ette kõige uuemal raiesmikul valitsevat tohuvabohu, leidsin, et võiks ju proovida ükskord ka RMK rada. Rada kulges mööda kõrgemaid kraavipervi ja juhataski meid lõpuks ringiga Võhkassaare taha välja. Avastasin sealt ka hea kaikakoha, nii et edaspidi võikski raiesmikul ragistamise asemel sealt kaudu käia. Probleemseks osutusid tänu kõrgele veetasemele siiski paar kraaviületust, kuid saime kuiva jalaga hakkama. Välja arvatud Kristi, kellel - nagu selgus - oli kummikutel vesijahutus sisse ehitatud.

Veetase oli tegelikult täiesti üllatav. Kui nelja nädala eest oli raba nii kuiv, et matka võinuks peaaegu toasussidega ette võtta, kaks nädalat tagasi oli selline enam-vähem harju keskmine või pisut ehk kuivemgi, siis seekord oli üks viimaste aastate kõrgemaid veeseise minu matka ajal. Olen ennegi ühel sügisel mitmel korral samu radu tallanud, kuid kunagi pole sellist muutust täheldanud. Linnas elades ei saa arugi, kui palju tegelikult viimastel nädalatel taevast vett alla tulnud on ja eks oma osa ole sellelgi, et madalamate õhutemperatuuridega on aurumine väiksem.
Nii et kui viimaks poolsaare tipust raba peale astusime, leidsime rabaraja asemel eest veega täitunud kraavi. Eks tuli siis kõrval käia. Peagi olime suurel saarel, kus pisike võileib põske, siis veidi ragistamist ja edasi Kotkanina poole. Arvestades veeseisu valisin seekord teed Karoli põõsa ehk Majori mülka suunas väga hoolega, st hoidsin veidi paremale (mitte vasakule, nagu uutele käijatele raba tutvustades). Teised pääsesid eluga, aga Mareki uued kummikud jäid sellegipoolest Kummikukakkuja väljal sisse ja Marek sai sokid märjaks. Tegelikult oligi terve see väli veega kaetud ja õigustas täiega oma nime.
Edasi üle Lehtrivälja ja siis Atraktsioonid. Huvitaval kombel polnud kõrge veeseisu mõju seal eriti tunda. Nii et tõepoolest võib raba keskosa kohta öelda, et seal "üleval". Kas oli eelnev veelhulk teinud kõik väga ettevaatlikuks või tulid appi noorpõlveaegsed kogemused, igatahes ületasime Atraktsioonid kiiresti ja põlvitamata.

Eine murul toimus nagu ikka kaigaste juures ja siis juba Ilusate laugaste poole. Taas hakkas mätaste vahel rohkem veesilmu vastu särama, nii et pidi hoolas olema, et mitte mõnda auku astuda. Auku mul küll ei õnnestunud astuda, kuid hooletusest ühe jalaga teise põlveõndlasse vett tõmmata küll.
Ilusad laukad, õigemini üks neist - meie tavapärane veevõtu ja ujumislaugas koos taeva poole küünitavate kätena kuivanud kõrgete mändidega - oli ikka ilus, kuid piirdusime vaid veevõtuga ja üritusega leida paar peotäit jõhvikaid mannavahu jaoks. Ujumine oleks vist võinud juba kopsupõletikuga päädida - oli ju öösel maa sel aastal esimest korda valgeks võtnud.
Veidi edasi Varessaare poole mütanud, märkasime eespool üht peanuppu. Selgus, et see oli Kristi kaasa Märt.   Nojah - eks Kristi oli rääkinud, et muidu toreda rabaületuse kõige ebameeldivamaks osaks on viimane kilomeeter, kus rabarand tundub käega katsuda, aga lähemale ei tule. Ja päris viimane poolkilomeeter on ju taas paras Kummikukakkuja. Seljakottki laukas võetud vee jagu raskemaks muutunud. Eks Märt siis tuligi kohale, viis Kristi seljakoti rõõmsalt Varessaarde, ise aga tuiskas seejärel tagasi Tartusse kooli kokkutulekule. Tõeline abistav käsi!

Varessaare aga võttis meid seekord vastu paraja šokiga. Eelmisel õhtul saabunud suurem JCI seltskond (Mustassaares oli 4 autot) oli küll lahkunud, kuid milline oli maja ümbrus ja sisemus võrreldes kahenädala taguse ajaga! Kuna majaraamatu andmetel oli vahepeal käinud seal mitmeid seltskondi ja ammugi pole kindel, et laamendajad ennast üldse kirja panevad, siis ei saa ka kellegi poole otseselt näpuga näidata, kuid vähemalt põrandad oleks võinud endal järelt ära pühkida ka viimased minejad. Tubades oli laiali erinevat taarat (kui jõuad täis pudeli kohale tassida, siis jõua tühi ka ära viia, eriti kui minek on vaid 2,5 km kaugusele auto peale!), ühel aknalaual lausa pooli avatud õllepurk. Ahju ees polnud kuiva pirdu süütekski, rääkimata suurest sületäiest puudest, mille eelmisel korral sinna jätsime.
Kui tubades on varemgi aegajalt segadust endast maha jäetud, siis õues nõuab sellise korralageduse tekitamine küll suuremat jõupingutust. Kütet polnud vist viitsitud metsast tuua, oli hoopis lahti lammutatud vanade põrandalaudade hunnik. Nojah, ega neil laudadel enam tõsisemat väärtust ju polnud, kuid milleks siis jätta poolik hunnik pilla - palla, pannud siis eterniidid peale tagasi. Ja üleüldse peab vist küll kaks nädalat päevast päeva ahju kütma, et pool lauavirna ära kütta! RMK grillirest oli jõhkra jõuga maa seest välja kangutatud ja katusealuse juurde tassitud. Mingil teadmata eesmärgil on sinna kõrvale kaevatud labidasügavune ja  ligi paarimeetrise servaga ristkülikukujuline auk. Seda andis selles savises ja läbikasvanud pinnases ikka teha! Sealsamas mullahunnikul vedeles rokane pann, kahe sammu kaugusele varjualusest (söögilauast!)  oli valatud pudrujääk.

Nii et alustama pidi koristamisest ja grilliresti oma kohale paigaldamisest. Kuna kell oli juba õhtu poole kiskumas, siis sai kähku metsast veidi jalal kuivanud pajusid kohale tiritud ja ka pudrupott tulele pandud. Tatrapuder maitses imehea, tee ohtra suhkruga oli kosutav ja erinevad kaasavõetud krõbuskid läksid ka õige koha peale. Juba hämaras keetsime ka mannavahu valmis ja kloppimine toimus taskulambi valgel.
Mannavahuga maiustama kolisime aga juba tuppa. Tasapisi see vaht kahanes, juttu aga jätkus ahjus praksuvate puude taustal kauemaks ja nii oligi kell juba üle südaöö, kui kotile kobisime.
Öö oli rahulik, sest hiired pidu ei pidanud ja Walter kollitamas meiesuguseid vanu tuttavaid ei käi. Hommikul hakkas liikumine varsti pärast seitset. Kristi võlus tänu piimale välja maitsva neljaviljapudru. Tubade koristamise järel hiivasime kotid selga ja Mustassaare poole minek võis alata.
Oli mõnusalt lõõgastav nädalavahetus. Hoolimata sellest, et päike end me eest varjas ja rabavärvid seetõttu oma erksuses kaotasid. Veelkordsed tänud asjaosalistele! Ehk matkame kunagi jälle....

Oktoobripäike 8

1. - 2. oktoobril sai teoks järjekordne Oktoobripäike, mis seekord pidi äärepealt ära jääma. Kuigi kõiksugu ilmajaamad nii siin- kui sealpool riigipiiri lubasid üksteisevõidu korralikku vananaistesuve ilma, oli peaaegu kõigil vanadel Oktoobripäiksel käijatel midagi ees ja uute värbamine polnud ka eriti edukas. Õnneks sai siiski pundi kokku (lisaks minule siis Maria, Maris, Paavo, Martin, Silja ja Indrek) ja päikselisel esimesel oktoobrihommikul võis retk alata. Raba peal küll tekkisid pilved ja puhus tugev tuul, nii et ujumine jäi seegi kord ära, kuid ilma pilvede ja tuuleta oleks vist liiga suvine palavus olnud.

Raiesmiku ragistamise ja kaikapeatuse järel rabaserva jõudes tabas meid väike üllatus - võrreldes kahe nädala taguse ajaga oli rabaserva vett juurde tekkinud. Kuid üleval raba peal oli olukord siiski endine, st atraktsioonid polnud eriti atraktiivsed. Raba ise oli aga nagu alati nauditavalt värviderohke, madalad pilved sõudmas üle kumerduva silmapiiri, ajuti kuskil taamal kaagutav haneparv... Igatahes nautisin täiel rinnal ja loodan, et teisedki. 

Varessaares ootas meid taas üllatus: ilusast ilmast hoolimata oli maja tühi ja majaraamatu andmetel polnud seal kahe nädala jooksul keegi ööbinud. Toadki olid korras. Õues küll vedeles tühi plastpudel, kuid selle olid sinna tõenäoliselt poetanud varjualuses lõunatanud marjulised - seenelised.

Pärast toekat õhtusööki võtsime ette väikese jalutuskäigu piki Tarumaa teed ja edasi Kotkaninale. Pole sinna sügisesel ajal enam palju aastaid sattunud. Kunagi oli meil kombeks tulla üle raba kaarega Suure Lauka kaudu ja siis sealt juba otse Kotkaninale maanduda, aga nüüd käime juba aastaid Pikanõmmelt Varessaarde üsna sirget marsruuti mööda. Tegelikult olnuks seekord aega ka pikemaks teekonnaks, kuid millegipärast ei mõelnud õigel ajal selle peale. 

Tagasi Varessaares, asusime valmistama traditsioonilist mannavahtu, milleta ei möödu ükski Oktoobripäike. Just siis, kui jõhvikad hakkasid plõks ja plõks potis katki minema, ilmus maja nurga tagant täies vormis seljakotiga sõdurpoiss. Tervituste vahetamise järel uurisime, palju neid tulemas on. Vastuseks kuulsime, et neli autotäit... Silme ees kangastumas nelja veoauto kastitäied noori soldateid vaatasime ärevuses majanurga poole, aga sealt hakkas tasapisi tilkuma hoopis parajas tudengieas neiukesi (teiste seas ka meie kooli vilistlane ja Varessaare metsavahi järeltulija Nancy), keda eskortimas vaid mõned meesterahvad. Nende kurvastuseks olime me hõivanud ülemise korruse narid, nii et nad pidid endid sisse seadma alumise korruse põrandal. 

Õhtused jutud küünlavalgel hakkasid soikuma juba pea pärast riigitelevisiooni uudiste lõppu ja hakkasime endid magama sättima, kui ootamatult maandusid meie toas kaks neiukest ukuleelega vaikiva noormehe saatel. Noormees osutus hiljem välismaiseks, tõenäoliselt portugaallaseks. Peagi arenes vestlus väikeseks laulupeoks, millega ühines veel paar alumise korruse noorsandi. Selgus, et Paavo tundis neist ühte (vist isegi kahte), vähemalt üks neist oli keegi Aleksander Tukk, kes ka mind minu veebilehe kaudu teadis. Laulupidu aga kulges omasoodu ja nii saimegi alles kella ühe paiku sõba silmile.

Hommikusele kergele einele järgnes rännak Mustassaarde ja veidi edasigi ja siis kodutee.

Praegu, õpetajate päeva õhtul mõtlen aga taas möödaläinud kena sügisilmaga päevale ja tunnen igatsust raba järele. Ilmselt olen ma haige ...

10. klass Muraka rabas

17.-18. septembril sai siis taas kord Muraka rabas ja Varessaares käidud. Seekord siis jälle oma klassiga, kes teps mitte enam poisteklass pole. Sest nüüd on nad jõudnud juba 10. klassi ja ka mõned tüdrukud silmarõõmu pakkumas, sh ka vahetusõpilane Saksamaalt. Ise lootsin sellest üritusest eelkõige uute õpilaste klassiga tutvumise üritust korraldada. Kahjuks juhtus aga nii, et matka eelõhtul mõned matkale tulema pidanud tüdrukud haigestusid ja nii oligi lisaks minu poisteklassi vanadele matkahuntidele vaid üks uus tütarlaps ja minu oma Anna kaasa tulemas. Tõsi küll - Ints polnud varem rabamatkal käinud, nii et rabauusik oli temagi. Olgu siis siinkohal üles loetud, kes matkal peale minu veel käisid: Anna, Merily, Karol, Karl, Sten, Indrek, Ivor ja Egert.
Ilm oli hommikul Jõgevalt startides küll pilvine, kuid matka alguspunkti Pikanõmmele jõudes hakkas päikest näitama ja peagi oli kena vananaistesuvine ilmake olemas. Ragistasime läbi/üle raiesmike rabaserva, meisterdasime endile kaikad ja läks!

Juba rabale pealeminek näitas, et raba on kuivavõitu. Sellele lisas omajagu kinnitust jõhvikate pea täielik puudumine rabaranna ja esimese saare vahel. Tavaliselt on neid seal lausa korjamisväärselt. Saarel tegime onni juures esimese "eine murul" ja siis juba päriselt raba peale.
Mida samm kõrgemale raba peale, seda selgemaks sai asjaolu, et lõbusate atraktsioonidega on tänavu kehvasti. Ei jäänud muud üle, kui suunata kappavat juhtgruppi veidi vasakule, kus maa mõnevõrra mustem... Mõne aja pärast selgus, et tegelikult polnuks vahet olnud, kust minna, sest kõik järgisid vankumatult vanarahva tarkust "siga leiab ikka pori". Tegelikuks põhjuseks küll pigem täielik ettevaatmatus, kuhu oma jalg maha pannakse. Nii olidki Karoli mändideni jõudes juba mitmed matkalised oma püksid pea strateegiliste kehaosadeni märjaks teinud.

Pisikese (vee)joogipausi järel võtsime suuna juba päris atraktsioonidele. Taas kord leidis kinnitust raba tohutu kuivus - läksin nagu jeesuke üle vee. Isegi tümasoon meenutas õõtsiku asemel pigem lihtsalt raba. Aga ülejäänud seltskond võttis sellegipoolest ette korraliku mudavanni. Noh, oligi lõbusam. Aga peagi olime juba atraktsioonidest üle  ning pisku eine järel tõttamas laugastiku poole.
Nii mõnigi pidas plaani laukasse ujuma minna, kuid õnnetuseks varjus just siis, kui me lauka äärde jõudsime, päike pikemaks ajaks pilve taha. Kuna tegelikult polnud õhutemperatuur kuigi kõrge, kustutas see kõigi vaprate ujumissoovi.
Täitsime siis joogipudelid veega ja pistsime põske mõned jõhvikad. Vähemalt meie lauka ümber neid oli, aga see oli ka ainuke koht meie marsruudil. Mujal olid vaid üksikud marjad. Nii et ikkagi kuiv suvi ...

Edasi metsaserva poole. Peagi hakkasin pilguga otsima Varessaare kuuske ja nii ei märganudki ma, kuidas ühest üsna tümast kohast üle jalutasin. Jah, lihtsalt jalutasin üle, toetades veidi oma kaikale. Paraku oli enamus oma kaika juba ammu maha jätnud ja ega metsaserva lähedus eriti ettevaatlikuks ka ei teinud. Nii juhtuski, et see mõnemeetrine älves pakkus tolle päeva parimat atraktsiooni.
No sellegipoolest jõudsime rajarekordiga Varessaarde. Kell oli alles kaks. Vaid ühe korra - siis, kui raba ühel sügisel juba jääs oli, olime sama kiired. Tavapärane kohalejõudmise aeg olnuks nelja-viie paiku. Aga eeskäijad tegid seekord sellist tempot, et ega meil aega lilli ja liblikaid vaadata polnud.

Varessaares on möödunud aasta jooksul tõenäoliselt RMK toel toimunud mitmeid muutusi: uued aknad - uksed - narid, õues varikatus laua ja kahe pika pingiga, grilliase ja teabestend (tõsi küll - viimane ilma teabeta). Meie õnneks oli maja tühi, nii et saime end sisse seada ülemisel korrusel. Paari tunni pärast küll ilmus neli suvitajat, kuid ilmselt ei meeldinud neile meie seltskonda ja nad läksid endale teist öömaja otsima (olidki teised lihtsalt ööbimise peal väljas ...).
Pikal õhtupoolikul tegid poisid ohtralt puid ja kui mina arvasin, et aitab nüüd puudest küll, siis käisid ikka hoolega metsavahet muudel põhjustel. Mina vaaritasin aga tavapärast tatraputru ja teed. Hiline õhtu möödus traditsiooniliselt küünlavalgel juttu puhudes. Alles kella ühe paiku sai sõba silmale.
Hommikune äratus oli pole kuue paiku, sest siis hakkasid hiired seina sees omavahel suhtlema. Vedelesin veel poole kaheksani, siis aga läksin hommikust teed keetma. Kuigi udune, võttis mind vastu soe hommik. Lõke sai kähku üles ja vesi kiiresti keema. Nii juhtuski, et juba kella üheksa ajal hakkasime astuma. Taas anti jalgadele valu ja juba poolteist tundi hiljem külitasid kõik Vaabul kuuse all ning ootasid transporti.

Oli tore taaskohtumine Muraka raba ja Varessaarega, oli tore seltskond ja hea ilm. Läheks aga jälle .. Ei tea, kas tuleks ka üks talvine rabamatk kõne alla?

Kevadmatk 9.B klassiga

Nüüd on ta siis käidud - järjekordne minu poisteklassi kevadmatk. Seekord siis Ilumetsa - Nohipalu - Meenikunno matkaradadel. Maikuu viimasel nädalavahetusel (nagu viimastel aastatel kombeks) ja seega üksiti ka kunagise keemikute päeva tähistamiseks sobilikul ajal. Alustasime traditsiooniliselt Ilumetsa raudteejaamast ja lõpetasime ebatraditsiooniliselt Veriora raudteejaamas. Traditsiooniliselt selles mõttes, et minu üsna mitmed jalgsimatkad siia kanti on ikka alanud Ilumetsast. Ebatraditsiooniliselt selles mõttes, et tavaliselt oleme ka lõpetanud Ilumetsas, aga kuna oli ette näha paaritunnist rongiooteaega, siis tahtsid poisid poes käia ja seepärast siis Veriora. Neli aastat on möödas minu viimasest käigust sinna kanti. Ka tookord olin ma seal oma poisteklassiga. See oli nende esimene pärismatk - telkides ööbimisega ja seljakotid seljas (Jermakid olid küll mõnest suuremad!). Nüüd seljakotid väikseks jäänud ehk poisid suureks kasvanud...

Esimesest "objektist" - Ilumetsa kuusikust möödusime lausa lennates. Esimene peatus oli juba ühe kilomeetri järel - Ilumetsa meteoriidikraatrid. Uudistasime uusi puukujukesi ja käisime kraatri serval kõndimas. Kraatri põhjas oli tänavu palju vett, nii et kraatrist läbi minna ei saanud. Esimene kohtumine sääsepilvega. Õnneks oli tee peal ja õhtuses laagripaigas tugev tuul, nii et seal nad meid eriti ei seganud.
Järgmise peatuse tegime juba vähem kui kahe kilomeetri pärast Rebasmäe allika juures, õigemini küll sealse matkaonni juures. Esmalt käisime allikat vaatamas ja seejärel "eine murul".
Eine andis nii palju energiat, et järgnevate kilomeetrite läbimine kulges peamiselt kiirkõnnis (kui välja arvata pisike kohtumine vaskussiga, kes ennast ka meelsasti pildistada lasi). Hoolimata tempost jäi aega nautida looduse värsket rohelust, kukkuvaid kägusid ja mis peamine - kevade erakordseid lõhnu.

Peagi hakkas puude vahelt paistma Nohipalu Valgejärv. Pisikese peatuse järel tegime viimase spurdi meie laagripaika Nohipalu Mustjärve äärde. Kui Valgejärv on üks läbipaistvama veega järvesid Eestis ja kogu Baltikumis, siis vaevalt pool kilomeetrit lõuna pool asuva Mustjärve punakaspruuni rauarohke ja happelise soovee läbipaistvus on vaid 30-40 cm. Valisime endale laagerdamiseks viimase onni ümbruse ja laotasime oma kraami laiali.
Järjekordse eine järel suundusime katsetama, kas vesi ujumist kannatab. Kannatas küll, kuigi tugev tuul jahutas omasoodu. Kui mina piirdusin eakohase kerge vettekastmisega, siis poisid möllasid pea veerand tundi ja õhtul veel teise korragi.

Õhtu möödus erinevate tegevuste tähe all. Kuivõrd palli polnud keegi märganud kaasa võtta, siis tuli piirduda pisikese taskupalli tagajamisega. Sellele järgnes omaaegseid pioneerimänge meenutav käbisõda "lippude" vallutamiseks. Viimaks siirdus osa poisse ümber järve retkele, teine osa aga avas bridžikooli, õigemini hakkasid selles õppima ja seega mina pidin neid õpetama. Jõudsime teha kaks roberit - ühe õues, teise juba telgis taskulambi valgel -  ja peab ütlema, et viimaste jaotuste ajal olid kaardid küll vaevalt nähtavad, kuid bridži algelemendid said poistele selgeks.
Telkides jätkus juttu muidugi kauemaks, nii et viimased uinusid kuskil poole kahe paiku. Paraku peab tõdema, et käod kukkusid mu juba veerand seitsme ajal üles. Nii et lühikeseks jäi see kevadöö... aga hommik oli vapustavalt kena päikseline, soe ja vaikne. Isegi sääsed ei tüüdanud. Käisin pesema ja järvepeeglit nautimas, seejärel tegin vaikselt lõkke üles ja vee kuumaks. Kella üheksa paiku ronisid ka poisid telgist välja ja tasapisi me seal siis kohmerdasime, kuni viimaks suuna Meenikunno rabale võtsime. Esmalt vaated Liipsaare matkaonni juurest tornist, siis mööda laudteed teisele kaldale Päikseloojangu maja poole.
Vahepeal peatus Suure Soojärve platvormil, kus kõik kordamööda pead vette kastsid. Raba on ilus ikka sügisel ja ka talvel. Suve rikuvad satikate hordid ja kevadel on raba kuidagi hall. Ümbritseva looduse erkroheline loor toob kontrastina selle halluse eriti esile. Ilmselt on asi selles, et rabas olev veemassiiv soojeneb aeglaselt ja taimestik hakkab hiljem kasvama. Murakad küll juba õitsesid, võis näha esimesi soovõha kallasid meenutavaid õisi, ka küüvits ja huulhein olid juba värviehtes ja muidugi lehvis ka tuppvillpea, kuid jõhvikaõisi veel näha polnud.
Järgnes veel üks peatus Valgejärve ääres ja siis edasi juba Veriora poole. See viimane teelõik kulges küll mööda autoteed, kuid ümberringi võimutsev kevad ei lasknud siingi sammul töntsiks jääda. Veriora poe trepil sai alustatud veel üks bridžirobber, mis hiljem rongis jätkus.
Kokkuvõtteks. Ilus ilm, vapustav kevadine loodus oma õitemeres, lõhnadeuputuses ja linnulaulu"müras", mõnus seltskond, igavesti armsad Nohipalu järved - no mida sa, hing, veel oskad tahta ühest koolilõpunädalavahetusest!