Kristi korjas minu Jõgevalt peale ning kohtusime Tallinast laekunud Mareki ja Margusega Iisakul. Kuna seekord meil eraldi transporti polnud, siis tuli üks auto viia eelnevalt Mustassaarde ja sealt teise autoga Pikanõmmele sõita, et siis pühapäeva hommikul Mustassaarest Pikanõmmele sõita. Selline keeruline logistika töötas siiski peaaegu laitmatult, kui jätta välja metsateedel lahti rappunud Kristi auto põhjakaitse.
Matka alguspunktis toimus arutelu Kristi veekindlate pükste teemal, kuid kuna tema seljakott osutus niigi raskeks, leidisid need asukoha hoopis Marguse autos. Selle asemel sõna otses mõttes toppis ta oma kotti paki piima, millest hiljem sai meie maitsev hommikupudru. Huvitaval kombel ei tulnud eespool nimetatud püksid Kristile rabas üldse meeldegi või vähemalt ei nimetanud ta seda.
Veetase oli tegelikult täiesti üllatav. Kui nelja nädala eest oli raba nii kuiv, et matka võinuks peaaegu toasussidega ette võtta, kaks nädalat tagasi oli selline enam-vähem harju keskmine või pisut ehk kuivemgi, siis seekord oli üks viimaste aastate kõrgemaid veeseise minu matka ajal. Olen ennegi ühel sügisel mitmel korral samu radu tallanud, kuid kunagi pole sellist muutust täheldanud. Linnas elades ei saa arugi, kui palju tegelikult viimastel nädalatel taevast vett alla tulnud on ja eks oma osa ole sellelgi, et madalamate õhutemperatuuridega on aurumine väiksem.
Nii et kui viimaks poolsaare tipust raba peale astusime, leidsime rabaraja asemel eest veega täitunud kraavi. Eks tuli siis kõrval käia. Peagi olime suurel saarel, kus pisike võileib põske, siis veidi ragistamist ja edasi Kotkanina poole. Arvestades veeseisu valisin seekord teed Karoli põõsa ehk Majori mülka suunas väga hoolega, st hoidsin veidi paremale (mitte vasakule, nagu uutele käijatele raba tutvustades). Teised pääsesid eluga, aga Mareki uued kummikud jäid sellegipoolest Kummikukakkuja väljal sisse ja Marek sai sokid märjaks. Tegelikult oligi terve see väli veega kaetud ja õigustas täiega oma nime.
Edasi üle Lehtrivälja ja siis Atraktsioonid. Huvitaval kombel polnud kõrge veeseisu mõju seal eriti tunda. Nii et tõepoolest võib raba keskosa kohta öelda, et seal "üleval". Kas oli eelnev veelhulk teinud kõik väga ettevaatlikuks või tulid appi noorpõlveaegsed kogemused, igatahes ületasime Atraktsioonid kiiresti ja põlvitamata.
Eine murul toimus nagu ikka kaigaste juures ja siis juba Ilusate laugaste poole. Taas hakkas mätaste vahel rohkem veesilmu vastu särama, nii et pidi hoolas olema, et mitte mõnda auku astuda. Auku mul küll ei õnnestunud astuda, kuid hooletusest ühe jalaga teise põlveõndlasse vett tõmmata küll.
Ilusad laukad, õigemini üks neist - meie tavapärane veevõtu ja ujumislaugas koos taeva poole küünitavate kätena kuivanud kõrgete mändidega - oli ikka ilus, kuid piirdusime vaid veevõtuga ja üritusega leida paar peotäit jõhvikaid mannavahu jaoks. Ujumine oleks vist võinud juba kopsupõletikuga päädida - oli ju öösel maa sel aastal esimest korda valgeks võtnud.
Veidi edasi Varessaare poole mütanud, märkasime eespool üht peanuppu. Selgus, et see oli Kristi kaasa Märt. Nojah - eks Kristi oli rääkinud, et muidu toreda rabaületuse kõige ebameeldivamaks osaks on viimane kilomeeter, kus rabarand tundub käega katsuda, aga lähemale ei tule. Ja päris viimane poolkilomeeter on ju taas paras Kummikukakkuja. Seljakottki laukas võetud vee jagu raskemaks muutunud. Eks Märt siis tuligi kohale, viis Kristi seljakoti rõõmsalt Varessaarde, ise aga tuiskas seejärel tagasi Tartusse kooli kokkutulekule. Tõeline abistav käsi!
Varessaare aga võttis meid seekord vastu paraja šokiga. Eelmisel õhtul saabunud suurem JCI seltskond (Mustassaares oli 4 autot) oli küll lahkunud, kuid milline oli maja ümbrus ja sisemus võrreldes kahenädala taguse ajaga! Kuna majaraamatu andmetel oli vahepeal käinud seal mitmeid seltskondi ja ammugi pole kindel, et laamendajad ennast üldse kirja panevad, siis ei saa ka kellegi poole otseselt näpuga näidata, kuid vähemalt põrandad oleks võinud endal järelt ära pühkida ka viimased minejad. Tubades oli laiali erinevat taarat (kui jõuad täis pudeli kohale tassida, siis jõua tühi ka ära viia, eriti kui minek on vaid 2,5 km kaugusele auto peale!), ühel aknalaual lausa pooli avatud õllepurk. Ahju ees polnud kuiva pirdu süütekski, rääkimata suurest sületäiest puudest, mille eelmisel korral sinna jätsime.
Kui tubades on varemgi aegajalt segadust endast maha jäetud, siis õues nõuab sellise korralageduse tekitamine küll suuremat jõupingutust. Kütet polnud vist viitsitud metsast tuua, oli hoopis lahti lammutatud vanade põrandalaudade hunnik. Nojah, ega neil laudadel enam tõsisemat väärtust ju polnud, kuid milleks siis jätta poolik hunnik pilla - palla, pannud siis eterniidid peale tagasi. Ja üleüldse peab vist küll kaks nädalat päevast päeva ahju kütma, et pool lauavirna ära kütta! RMK grillirest oli jõhkra jõuga maa seest välja kangutatud ja katusealuse juurde tassitud. Mingil teadmata eesmärgil on sinna kõrvale kaevatud labidasügavune ja ligi paarimeetrise servaga ristkülikukujuline auk. Seda andis selles savises ja läbikasvanud pinnases ikka teha! Sealsamas mullahunnikul vedeles rokane pann, kahe sammu kaugusele varjualusest (söögilauast!) oli valatud pudrujääk.
Nii et alustama pidi koristamisest ja grilliresti oma kohale paigaldamisest. Kuna kell oli juba õhtu poole kiskumas, siis sai kähku metsast veidi jalal kuivanud pajusid kohale tiritud ja ka pudrupott tulele pandud. Tatrapuder maitses imehea, tee ohtra suhkruga oli kosutav ja erinevad kaasavõetud krõbuskid läksid ka õige koha peale. Juba hämaras keetsime ka mannavahu valmis ja kloppimine toimus taskulambi valgel.
Mannavahuga maiustama kolisime aga juba tuppa. Tasapisi see vaht kahanes, juttu aga jätkus ahjus praksuvate puude taustal kauemaks ja nii oligi kell juba üle südaöö, kui kotile kobisime.
Öö oli rahulik, sest hiired pidu ei pidanud ja Walter kollitamas meiesuguseid vanu tuttavaid ei käi. Hommikul hakkas liikumine varsti pärast seitset. Kristi võlus tänu piimale välja maitsva neljaviljapudru. Tubade koristamise järel hiivasime kotid selga ja Mustassaare poole minek võis alata.
Oli mõnusalt lõõgastav nädalavahetus. Hoolimata sellest, et päike end me eest varjas ja rabavärvid seetõttu oma erksuses kaotasid. Veelkordsed tänud asjaosalistele! Ehk matkame kunagi jälle....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.