Jäljed lumel

Iga asi on millekski hea. Kui õpetajate streik soovitud palgatõusu ka ei too, siis kaks fantastilist päeva Muraka rabas kinkis ta ometigi....
Asi sai alguse sellest, et juba mitmeid aastaid pole saanud suusamatkale. Kui aus olla, siis viimane suusaretk Muraka rappa ja Varessaarde leidis aset 2006. aasta veebruaris. Põhjus selles, et suusamatkaks on raske leida kõigile sobivat aega: kord on keegi haige, siis on kellelgi olümpiaad, siis on ilm kas liiga külm või liiga vesine jne. Paistis juba, et ka sel aastal juhtub see, mis juhtus eelmistel aastatel - st matka ei tule. Aga siis tuli õpetajate streik ja ilmaprognoos, mis lubas ilusat märtsikuist kevadtalveilma sooja päikese ja krõbeda ööga. Ja nii ta teoks saigi. Mis sellest, et ainult kolmekesi, aga see-eest täie raha eest.

Alustasime siis naistepäeva hommikul. Väljasõit kell 10 Eve juurest. Kuna samal päeval oli ka ühistranspordi töötajate streik, siis laekus Maris Eve poole tipa-tapa, seljakott Antsu seljas. Suusad-kotid minu auto pagasnikusse ja teele!
Veidi rohkem kui tunni aja möödudes leidsime end juba Muraka raba lõunaservast. Nimelt otsustasime seekord käia uusi radu. Olen juba ammu unistanud tutvumisest ka Muraka raba lõunaservaga, aga tundmatuid rabaradu on otstarbekam esmakordselt uurida talvel. Nii lähenesimegi seekord rabale Roostoja kaudu. Nelja kilomeetri kaugusel Avinurme - Iisaku maanteest ongi raba lõunaserva riivav metsatee, mis meie õnneks oli ka lahti aetud. Parkisime auto teeristile veidi  lääbakile vajunud Muraka raba tutvustava infotahvli juurde, vinnasime kotid selga ja suuskadele! Mõnesada meetrit mööda  teed lääne poole, siis üle kraavi ja ongi rabamännik. Kaardi järgi peaks siit Mäurassaarde olema kolm kilomeetrit ja sealt omakorda Varessaarde kuus kilomeetrit.

Esmalt ragistasime veidi maad rabamännikus. Lumekiht oli paks - nägime umbes 40 cm sügavusi põdrajälgi, kuid suuskadel vajusime vaid mõne sentimeetri jagu, sest viimane sula oli tekitanud rabale jäise kooriku. Vaid mõnes üksikus kohas, tihedamas padrikus vajus suusk aegajalt veidi läbi. Lageraba oli seevastu  suisa kõva, lase nagu uisuväljal.
Kuna keskpäev oli lähedal, meie aga pidime enam-vähem põhjasuunda hoidma, siis polnud midagi keerulist: sõitsime aga piki oma varju nagu kompassi järgi. Tegelikult oli kogu aeg mõnesaja meetri kaugusel paremat kätt suurem mets, mis katab Mäurassaare poole ulatuvat kõvamaa poolsaart. Umbes poolel teel Mäurassaareni eendub sellest metsaservast raba poole Iissaar. Selle ümbruses on kena laugastik, mis praegu küll lume ja jääga kaetud oli.
Mäurassaarde sisse põikama me ei hakanud, sest lume alt polnuks partisan Tammemetsa mälestuskivi leidmine nagunii võimalik. Olgu siis siinkohas see Mart Raua "surematu" punaballaad (1943) ära toodud, sest mul pole seda interneti avarustest veel leida õnnestunud.

Juba nädalaid kostis, ei päevagi vahet,

Rannapungerja, Raudi ja Rostoja poolt

rasket, hookaupa raksuvat tulerahet —

Meurasaarest ja lumiselt Murakasoolt.

— Tina sakslase silma on kuldaväärt seeme,

seda külides  Eestile vabadust teeme ...

ütles partisan Tammemets.

Nii murti ka siin okupantide kanda

suurte võitude kevadel, märtsikuul —

üle jää, üle Peipsi ju läänegi randa

hakkas lõõtsuma võitluste tuline tuul.

Meie mehistest meestest üks julgem ja vapram

saksa röövleist siin külasid tühjaks tapma

oli partisan Tammemets.

Nüüd — lahinguist väsinud, lumme nad heitsid.

Oli vaikne ja pilves; aeg hommikust ööd.

Juba kolmas neil nädal siin loode pool Peipsit

teha rasket ja auväärset tasumistööd.

Ja nad pehmesse hange kui villasalve

pea uinudes vajusid ... Maantee pool valvel

seisis partisan Tammemets.

Aga korraga, kuue ja seitsme vahel,

kostis pimedast rudisev sammude ast.

Ümberringi end rõngastas sakslaste ahel —

ja valvuri püssist käis häirelask.

Mehed asusid kaitsele. Kümnete vastu

oma öövalve-varjendist võitlusse astus

vapper partisan Tammemets.

Saksa valangud tuiskasid koredas hanges,

nad lootsid — nüüd käes on see sangarlik salk.

Aga näe — kes vaid tõusis, et tulla, see langes —

jalad jooksult neil otsekui lõigati alt.

Kuid nähti — ei kõiki siin suudeta tappa,

ning käsklust: läbi murda ja tõmbuda rappa!

kuulis partisan Tammemets.

Tema kohta, ta arvas, ei võinud see käia —

nimelt siin tuli vastu pidada veel.

Oma kaaslaste kaitseks ta kohale jäi ja

aina piirajaid niitis nii põllul kui teel.

Seltsimehed end rünnakuks koomale võttes

üles tee poole vaadates laususid mõttes:

Jõudu, partisan Tammemets.

— Mehed, edasi!... Järsku ja julgelt nad tõusid.

Täägid välkusid, mürtsus granaate ning

ühe hooga nad soo äärde välja jõudsid —

oli murtud sakslaste piiramisring.

Ta ikka veel üksinda kümnete vastu —

tuletuisk igast suunast ta pihta käis.

Nüüd... ta tõusis, paar vaaruvat sammu astus

ning langes ... näe, põlvili lumme jäi...

Kas tõesti nii, haavatult, surmavalus,

saksa timukailt armu ja halastust palus

eesti partisan Tammemets?

Nad jooksid ju haavatut haarama vangi,

kellel padrunid otsas, läbi lastud jalg.

Aga veel üks granaat, mis võiks lõhkuda tanki,

oli varjul ta verise hõlma all...

Ja kui sakslaste salk küüned õlga tal surus,

siis — kärgatas plahvatus, kiskus nad puruks.

Hukkus partisan Tammemets.

Kauged metsad veel kohinal kajasid vastu

sellest sõnast, mis lausus see hukkuv mees,

sellest sõnast, mis on eestlase õige vastus

saksa röövleile kõikide aegade eest:

mingi vägivald siin meie õigust ei murra,

seda kaitstes me suudame võita — või surra

nagu partisan Tammemets.

Mäurassaare tipust edasi paistavad juba Kaasiksaared. Selge see, kust nad oma nime saanud - kuigi kõrgemat saarepinda katavad suuremad kuused- männid, on saared ümbritsetud kiduratest kaskedest. Põikasime kahe suurema saare vahelt läbi ja sattusime veel tükiks ajaks rabamännikusse ragistama. Pidasime maha ka väikese lõunapausi. Ilm oli jätkuvalt võrratu - päike säras ainsagi pilveribata sinitaevas, küttes selga ja põletades nägu, tuuleõhku praktiliselt polnud. Lumele joonistusid rabamändide sinised varjud. Nagu postkaart. Ei, valetan, seda ei saa postkaart edasi anda. Mõnel pool olid mändide alused kaetud suurte jääkristallidega, mis juba kaugelt helendasid. Fotole seda helendust eriti püüda ei õnnestunud. Ilmselt olid need mõnel härmahommikul puudelt pudenenud suured kristallid.

Viimaks jõudsime rabamännikust välja ja juba silmasimegi kaugel eespool Kotkanina iseloomulikku metsatukka. Nüüd tuli ületada üsna lage ja kõva rabaala. Ilmselt on tegu alaga, mis muudel aastaaegadel õõtsuv ja raskesti läbitav on. Kuna aga juba ammustel aegadel Varessaare ja Mäurassaare vahel aastaringselt ühendust on peetud (erinevalt Võhkasaarest, kust Varessaarde ainult talitee viis), siis peab siit kuskilt ka läbi pääsema. Kui me juba oma tavalistel sügisestel rabamatkadel Võhkassaarest (Pikanõmmelt) Varessaarde "läbi murrame", siis oleks ilmselt kunagi täitsa mõeldav ka Mäurassaarest Varessaarde minna. Seepärast vahtisingi hoolega ringi ning tuvastasingi tõenäoliselt täitsa kasutatava marsruudi. Kui kunagi seltsilisi leidub, kes tahaks uusi rabaradu katsetada, siis võiks ju siit proovida ka sügisel minna ...
Varessaarele lähenedes hakkas silma jälle rohkem loomajälgi; nägime ka hallivatimehe sirget jäljerida. Öösel siiski  seekord maja ümber ulumas ei käidud. Kui neljas matkatund täis tiksuma hakkas, jõudsimegi Varessaare alla. Pisku ragistamine ja "Tere, Varessaare!".

Majaraamatu järgi oli viimane külaline käinud vaid kolm päeva tagasi. Tegin ahju tule ja käisin tiiru metsas, et küttepuid luurata, kuid lumi oli nii sügav, et see käik osutus üsna vaevaliseks. Tüdrukud nõudsid labidat,et lõkkeaset lahti kaevata. Astusin sisse kunagise peaukse kohale rajatud konkusse, et sealt labidas võtta ja mida mu silmad nägid - terve virn kuivi kuusepakke! Lõhkusin siis neid, nii et sai mitu ahjutäit kütta. Magama mineku ajaks oli toas juba 8 kraadi sooja sees, millest küll hommikuks miinus kaks kraadi sai...
Lõkkel valmis traditsiooniline tatrapuder ja teevesi. Päike vajus raba taha ja oli meilgi aeg tuppa kolida. Jutuhoos ei pannud tähelegi, kui kell juba üheksa saama hakkas. Tegime veel tiiru õue, kes ühe, kes teise maja nurga taha. Nautisime absoluutset kuuvalgust ja taevas siravaid tähti (õigemini planeete, sest tänu kuuvalgusele oli tähti vähem näha). Taas toas, pugesime oma magamiskottidesse, viskasime kassi, vabandust - hiired -  toast välja ja puhusime küünlad ära.
Hommikul siis lõke üles, teevesi keema ja väike eine. Kell hakkas juba kümnele lähenema, kui viimaks suuskadele saime. Hommik oli küllatki karge, ilmselt nii -15 kraadi tuli ära küll, kuid päeva peale läks taas väga soojaks. Kuna tuuleõhk oli tagasiteel vastu, siis mitte nii soojaks kui eelmisel päeval, kuid päike hakkas näkku sellegipoolest, nii et praegu olen vist rohkem Winnetou vanaema moodi.
Tagasitee kulges vastupidiselt edasiteele. Iga natukese aja tagant jälle pildistamispaus. Päike küll varjus korraks mingi hämu taha, kuid ilmus siis tagasi. Kella kaheks jõudsime oma auto juurde, mida karud polnudki tahtnud. Aga ilmselt nad magavad veel talveund.
Nii saimegi tänu streigile kaks sinitaevas särava päikesega imetoredat matkapäeva.


Kaardil on punasega meie tavapärane rabamatkarada, lillaga aga seekordne teekond.