Eelmise aasta Jõgeva koolide kokkutulekul paika pandud minu 1993. aasta klassi rabamatk saigi teoks. Tegelikult tegi Kristi esimese katse rahvas kokku ajada, juba aasta tagasi, kuid siis oli mõte väga äkiline ja paljud ei leidnud plaaniks olnud nädalavahetusel aega. Nüüd aga kehtis suurepäraselt ütlus "Kaua tehtud - kaunikene!". Ligi aastatagune kokkulepe pidas ja Kristi oivaline organiseerimistöö tõigi meid kokku tervelt 14!
Alustasime kahes osas: enamus meist kogunes laupäeva, 1. oktoobri hommikul Rauli poole, osa aga saabus Tallinnast otse Pastimäele, kust koos rabaserva sõitsime. Rauli poole kogunenud said oma suured seljakotid Toivo ATV järelkärule paigutada ja võisid üle raba jalutada vaid väikese seljakotiga. Mulle oli see igatahes minu arvukate rabamatkade juures esmakordne kogemus ületada raba ilma raske seljakotita. Tallinnast saabunud pidid paraku oma koti ise üle raba toimetama, sest Raul ja Sven pidid Jõgevalt koos ATV-ga lahkuma alles kella kahe paiku.
Niisiis. Startisime Jõgevalt planeeritult poole üheksa ajal. Tee peal jätkus juttu ja nii ei pannudki ma tähele, et sõitsime Luige ristist mööda. Pole aga halba ilma heata - nii said Kristi ja teisedki soovijad Mustvee tanklast kohvitopsi kaasa haarata. Kohtumispaika Pastimäele laekusime vaid viieminutilise hilinemisega. Pikanõmme poole sõites nägime tavapäraselt ka metsist.
Pikanõmmel sai tehtud tradistiooniline grupipilt ja siis juba hoogsa sammuga raba poole minema. Esmalt ikka piki kraavikaldaid mööda võssa mattunud RMK rada, siis juba rabaservas Muraka saarte poole viivat poolsaart mööda. Ahjaa, vahepeal tegime ikka kaikad ka ja kinnitasime usku korgijoogiga (milleks oli tegelikult Becherovka).
RMK raja leiab siit küll vaid teadja inimene.
Rabale!
Poolsaare tipus tegime väikese peatuse mannavahu tarbeks jõhvikate korjamiseks ja siis juba suure saare poole. Lõunaeine toimus täpselt ettenähtud ajal - nagu ikka kooli teise söögivahetunni ajal. Piret rabas meid kõiki kaunilt pakitud üllatusega. Pakikest ehtis liikuvate silmadega lepatriinu ja sisuks olid Pireti enda poolt küpsetatud õnneküpsised.
Vana hong suuremal Muraka saarel.
Pireti pakike
Kotkapesale ja karujunnidele pilgu peale heitnud, astusime taas pehmele rabapinnasele ja võtsime suuna Kotkaninale. Kahe saare vahel kohtasime üksikut jõhvikalist - ikka tänavusele aastale kohaselt tühjade anumatega.
Enne kummikukakkumisvälja tegime pisikese peatuse matkakommide jagamiseks ja näopiltide tegemiseks.
Aldo aka Wald
Toivo aka Toits aka Šaarik
Margus aka Harry
Kaido aka Õhuke
Enne jõudsime ka esimese pisikese vihmasabina saada. Tegelikult oli terve päeva rabamatkaks vägagi sobiv päikseline ilm, mida paar pisikest vihmahoogu kuidagi rikkuda ei suutnud.
Ja siis algas matka raskem osa. Nüüd andsid ennast tunda ka kolme Tallinna mehe raskemad seljakotid. Rahvas hajus laiali.
Kummikukakkumisväli
Karoli põõsa juurde jõuti üsna erinevatel aegadel. Rain saabus, üks kummik näpus. Õnneks oli Ülo poole välja peal tema seljakoti oma õlule võtnud. Hiljem ulatasid oma abikäe ka Kaido ja Toivo.
Karoli põõsa juures
Teekond jätkus juba mööda kõrgsood ehk siis päris raba. Nagu nädal aega tagasigi, oli siin hämmastavalt kuiv ja kandev jalgealune. Siiski õnnestus mitmetel meist ka sisse vajuda ja isegi esisillavedu rakendada. Noh, siiski vähemusel. Seega ei saa öelda (nagu eelmisel nädalavahetusel), et atraktsioonid olid välja lülitatud - mõned siiski toimisid.
Maris atraktsioonidel
Rain atraktsioonidel
Ilmselt on meie matkaraja sellel etapil oluline paarkümmend meetrit vasakult või paremalt minemine. Tasapisi liikusime siiski vahepealse kasest orientiirini ja sealt edasi kaigaste juurde Puhhi kombel teist lõunaeinet võtma.
Orientiirikask
Marek ja Piret - eine põõsas
Matka põhiorganisaator Kristi
Järgmiseks sihiks said Ilusad laukad, konkreetsemalt minu lemmiklaugas oma kätena taeva poole sirutuvate kuivanud männitüvedega. Kuna parasjagu tõmbus korraks pilve ja sättis uut vihmasabinat, siis polnud kellelgi ujumissoovi. Ka vett ei pidanud tankima (sest ka vesi pidi saabuma ATV-ga), seega ei jäänudki muud üle, kui teha veel üks grupipilt ja võtta suund Varessaarele.
Ilusa lauka ääres
Vikerkaared Varessaare kaasiku kohal
Viimasel lõigul sabistas veelkord veidi vihma ja seepärast nägime ka mitmeid vikerkaari. Enne Varessaaret venis meie rivi taaskord pikemaks. Jõudsime Toivoga esimestena kohale. Seejuures maksis kiirustamine, õigemini hoolimatus mulle kätte - üle paljude aastate õnnestus mul vahetult Varessaare all vesi kummikusse saada, sest astusin kogemata mingisse auku.
Pilveviirg Kotkanina kohal
Siin on mul jalg veel kuiv :-)
Tasapisi saabusid ka teised üle raba matkajad. Viimaks selgus ka Raini seljakoti raskuse põhjus, kui mees sealt õllesid välja laduma hakkas. Keda aga veel polnud, need olid majandustoimkonna mehed Sven ja Raul. Toivo läks juba murelikult Mustassaare poole vastu. Aga ei läinud kuigi palju aega, kui nad juba saabusidki.
Sven ja ATV
Raul tööhoos
Nüüd hakkas tavapärane õhtusöögi vaaritamine: esmalt tatrapuder ja siis mannavaht. Tõsi küll - paljud meist, eriti Raul - olid pannud kaasavõetavatele näksidele suurt rõhku ja nii jäigi osa tatraputru ja isegi paar lusikatäit mannavahtu karudele. Etteruttavalt olgu öeldud, et hommikune kaerahelbepuder moosiga sai otsa. Ja Marekile toodud makaronid jäid siiski keetmata.
Õhtusöök
Õhtu jätkus seltskondliku osaga. Toivo ja Sveni kitarride saatel tulid esitamisele kõikvõimalikud koolipõlves lauldud laulud. Moonika üllatas mind raamatuga "Spunki otsides", milles kirjas Tartu Ülikooli õppejõudude mälestused reisidest Nõukogude Liidus. Aitäh!
Moonika ja "Otsides spunki"
Sven pidas sütitava kõne, kuidas ma olevat õppinud korvpalli mängima - mis sest, et natuke liialdades :-) Meenutati kooliaega ja kunagisi matku, kaevati välja mälestusi ammumöödunud lõbusatest seikadest (Ülo, vala makaronide ülejääk auku. Kus see auk on?) jne jne.
Lõkkeõhtu
Kui väljas jahedaks kiskus, koliti tuppa, kus melu jätkus üle südaöö. Ja taaskord üllatus - vaatamata matkapäevale ja hilisele uinumisele olid esimesed ärkajad hommikul üsna varajased. Nii saigi juba poole kümneks karehelbepuder söödud, asjad pakitud ja maja kraamitud. Mis siis muud, kui sammud Mustassaare poole. See 2,4 km läks kiiresti. Jääb üle vaid märkida, et eelmisel nädalavahetusel Viki poolt kaotatud kulpi mul ei õnnestunudki leida.
Autojuhid käisid teisel pool raba autode järel, milleks kulus tubli 1,5 tundi. Ja seejärel taas Jõgevale ja hüvastijätt Rauli maja ees.
Oli tõsiselt tore kohtumine. Matk oli ka kena, sest ilm oli peamiselt päikseline ja raba värviline. Nagu ma aru sain, on 5 aasta pärast loota ürituse kordamist. Jääme ootama!
Kristi kirjaread Varessaare majaraamatus
Lõpetuseks viimasel ajal traditsiooniks saanud väike matkavideo.
