Oktoobripäike 10

Seekordne juubeliüritus sündis läbi valude ja vaeva. Kuigi Maris juba augustis küsis, millal siis rappa lähme, õnnestus tal hankida matkaks närvipõletik. Ta otsustas küll matka mitte päris vahele jätta, aga tulla Varessaarde teiselt poolt (Mustassaarest). Seepeale arvas Mare, et tema läheb Marisele seltsiks ja nii jäimegi vaid mina ja Eve üle raba matkajate nimekirja. Tasapisi selgus siiski, et Merike ikka tuleb ja ka Joosep pidi esimesed rabaristsed saama. Siiski tundus seltskond kuidagi häbematult väike olevat. Üritasin mõlemast oma koolist tegusamaid inimesi kaasa meelitada, kuid kõigil olid juba plaanid nädalavahetuseks tehtud. Kuigi Boss ütles pärast viimast, viie aasta tagust rabaretke, et tema enam mäda maa peale ei lähe, helistasin siiski ootamatu mõtte ajel talle ja nii ta tuligi, pealegi koos Karl Marteniga. Ja lõpuks selgus, et Mare oli ka Toomase "ettevalmistusmeeskonda" värvanud. Seega kokkuvõttes - kuus üle raba minejat ja kolm vastutulijat.

Laupäev hommikul sai siis kahe autoga esmalt Pikanõmmele sõidetud, kust siis Toomas minu autoga ja Mare-Maris Toomase autoga Mustassaarde edasi sõitsid, ülejäänud aga raba serva poole sammud seadsid. Imetlesime taaspuhkenud võhumõõkasid, Eve viskas end korraks libedal sillalaual kõhuli vette, tegime traditsiooniliselt rabaservas kaikad ja marssisime piki rabaserva poolsaare tippu.
Esimesed sammud rabas, peaaegu mitte ainsamat jõhvikat... Taevas oli pilvine, kuid tuuleõhkugi ei liikunud ja nii lõigi higi lahti. Peagi oli taasa kõva maa jalge all, jõudsime suuremale Muraksaarele.  Ega lõunaoodet kotkapesa all vahele saanud jätta, nii siis maiustasimegi veidi kodust kaasa võetud hõrgutistega. Evel olid täidetud paprikad, teistel võileivad. Poisid turnisid matkaonni katusele langenud puu peal.
Siis ragistasime end edasi, kuni saarelt uuesti maha saime. See metsarada, mis Pikanõmmelt Muraksaarteni viib, on ülduselt üsna täis kasvanud ja ebameeldiv käia. Ilmselt on mõju avaldanud ka see, et meie grupid eelmisel aastal Mäurassaarest peale läksid ja muid käijaid sel rajal on ilmselt üksikuid. Kuigi Mäurassaarde viib hea rada ja pole mingit võpsikus ragistamist, on sealt üle raba Varessaare poole minek suuresti rabamännikus sabistamine ja seega ei näe rabaavarusi. Ka on seal üle Tümasoone minek vastikum, kui Muraksaarte raja peal. Seetõttu meeldib mulle ikkagi vana, palju kordi käidud rada Muraksaartelt Varessaarde palju enam, kui eelmisel aastal esmakordselt läbitud Mäurassaare - Varessaare rada.

Kuna ilm oli pilvine, siis olid ka rabavärvid seekord tuhmimad, kuid võrreldes nädalataguse ajaga oli sügis suure sammu edasi astunud ja seetõttu kollaseid-punaseid toone märksa enam. Nii võlusid ka seekord kaunid rabamättad, eriti aga rohe-kollased tarnapuhmad.

Rabauusikud Joosep ja Karl ruttasid kõige ees. Tulles vastu Bossi soovile mitte mädasse maasse vajuda juhatasin nad pisukese ringiga esimesest mustast maast mööda. See on see lage ala pärast saari, kus kõik alati suure vaardiga Kotkaninale suuna võtavad, aga unustavad minu manitsuse, et ärge musta maa peale suunduge, vaid tehke pisike kaar. Seekord siis suutsid isegi poisid hoiduda otseteest.

Karoli põõsa juurest edasi oli esmalt ikka päris kuiv, tasapisi aga muutus siiski mõni koht pehmemaks ka. Tõele au andes peab ütlema, et ega me ei viitsinud isegi kinnikasvanud laugastest ringiga ümber minna, vaid ikka otse üle. Nii said ka Joosep ja Karl sääred märjaks ning Joosep üpris pahaseks - rohkem küll teiste peale, kuigi ta ise jalge ette vaatamata otse musta auku ronis....
Atraktsioonide ala polnudki eriti atraktsioonikas, kuid erinevalt eelmisest nädalavahetusest õnnestus meil siiski veidi keerukamasse kohta sattuda. Noh, oligi huvitavam, kui mitte arvestada, et Boss korraldas meile pisikese ehmatuse. Eks ta tegi paar kiiremat sammu ja siis võttis südame rinnus hüppama. Väikese pausi järel ületasime viimase, märjemal ajal õõtsuva ala ja maandusime lõunaeine paigas kaikametsa kõrval.

Võileib põske ja veidi ka Bossi varudest usku kinnitanud, tõttasime jälle edasi. Leidsime eelmisel nädalavahetusel kaotatud matkamati, päike tuli välja ja kallas meid üle nii värvidemängu kui soojusega. Ilusa lauka ääres peesitasime üsna tükk aega. Tankisime vett (mulle sai vist lõpuks mingi 6 liitrit selga :-) Poisid ja Merike korjasid õhtuseks mannavahuks pudelitäie jõhvikaid, Boss vaatles pilvi ja Eve bonsaisid.

Mina pildistasin, nagu tavaliselt, ohjeldamatult laugast - ei väsi ma ka sellest vaatest! Nii ei märganudki õigeaegselt põhja poolt kiiresti lähenevat tumedat pilve. Kui märkasime, siis andsime küll jalgadele valu, aga ega see rabas eriti kiiresti edasi ei vii. Nii saimegi selga külma vihmasahmaka viimasel pooletunnisel teelõigul.
Kui Varessaarde jõudsime, jäi ka vihmasabin üle. Leidsime eelgrupi juba soojaks köetud ülemises toas meid ootamas. Ka nemad olid raba peal käinud ja just tagasi jõudnud.

Panime kuivad riided selga ja asusime õhtusööki vaaritama. Nimelt olla eelgrupi info kohaselt oodata umbes 15 inimeselise grupi laekumist. Ei jõudnudki me veel oma tatrapudruga valmis, kui neid Kotkanina poolt pudenema hakkaski. Olid kõik puha moodsates liibuvates riietes ja millegipärast koledal kombel märjad-turbased; ühel turritas turbatutt lausa kaelusest välja. Selgus, et nad olid hakanud tulema Mäurassaare serva pidi, ületanud Tümasoone ja Pardilaukad ning lõpuks Ilusate laugasteni välja jõudnud. Nii panidki hooga Varessaarest mööda. Kuna nad olid esmakordselt Muraka rabas, siis ei kujutanud nad seda eriti ette ja olid lihtsalt  GPSi järgi tulema hakanud, aga vahepeal sellegipoolest eksinud. Minu meelest ka ilma kaigasteta (vähemalt ma ei näinud, et kellelgi oleks olnud). Mitmete uustulnukate rõivastel paistis silt "Suusahullud" - selgus, et see oligi sellenimelise suusaklubi sügismatk. Tõepoolest veidi hullud, aga mis poolest me ise 30 a tagasi paremad olime, kui lihtsalt Võhkassaare alt rappa astusime ja teed Varessaare poole otsima hakkasime ... Nemad ilmselt vähemalt rohkem siia ei tule ja otsivad järgmise raba, mina aga leian end ikka igal sügisel Muraka rabast ja Varessaarest; hakkab vist 70 kanti ulatuma see kordade arv...

Kuigi rahvast oli palju (suusahulle oli vähemalt 18, kui mitte rohkem), saime kenasti keetmisega ja magamisega hakkama. Meie küll pärast õhtusööki oma palavas teise korruse kambrikeses ning nemad õues laua ja lõkke ümber. Boss veel leidis ühe oma õpilasegi nende hulgast. Ah jaa, mannavaht sai ka ikka tehtud.
Kui kell kümnele lähenema hakkas, kiskus meid juba pigem horisontaali. Kuulasime veel Marise esituses Ilmar Trulli luulet. Seejärel lisandus järjest norskehelisid ja alt kostev suusahullude jutukõmin uinutas enamuse unele. Viimased valvurid siiski ei saanud enne sõba silmile, kui vaikus majas.
Hommikune äratus oli Bossi ja Karli esituses kella seitsme ajal. Seejärel vesi kuumaks, toit põske, tuba puhtaks, grupipilt ja Mustassaarde. Seal veel Mare kurgisalat ja edasi kodu poole.
Kas järgmine Oktoobripäike tuleb veel või saab iga asi kord otsa?

9.D klassiga Muraka rabas

See sügis algas ootamatult - selgus, et Jõgevamaa Gümnaasiumis määratakse igale klassile lausa kaks klassijuhatajat ja nii saingi oma vana klassi ka poole kohaga tagasi. Ja samas olin Jõgeva Põhikoolis juba 9.D klassi juhatajaks saanud. Nii et huvitav kogemus - juhatada kahte klassi korraga, pealegi erinevates koolides. Ja loomulikult tähendab see ka kahte Muraka raba matka. 9.D klassi jaoks on see siis esmakordne kogemus.
Kui matka välja pakkusin, oli paar õpilast, kes kohe "ei" ütlesid, neli, kes lubasid veel mõelda, ja suurem osa ajas kohe käed püsti. Aga nagu ikka, tegi elu omad korrektiivid - kes jäi haigeks, kes pidi kodus venda hoidma, kellel selgus ootamatult, et isal on sünnipäev. Seega jäi matkajaid lõpuks järgi vaid kaheksa, mis on siiski peaaegu pool klassi: lisaks minule siis Kerlyn, Liis, Mihkel, Nantido, Tarvo, Kairo ja Timo.

Hommikune kohtumine oli seekord uuel aadressil - Rohu 10 koolimaja ees - on see ju nüüd meie kool. Transpordiga toetasid sedapuhku Kerlyni ja Mihkli vanemad. Kotid ja matkasellid autosse laaditud, läks sõiduks. Seekord oli matka alguspunktiks taas Pikanõmme talu Muraka raba servas. Hiivasime seljakotid selga, tegime ühispildi, lehvitasime autodele ja teele!
Esimene poolkilomeeter mööda metsateed kulges kiiresti. Järgnes pisuke ragistamine juba täis kasvama hakanud matkarajal. Kuigi mingid jäljed seal olid, oli näha, et kui ikka Jõgeva matkagrupp aasta vahele jätab (eelmisel aastal alustasime ju Mäurassaarest), siis rohtuvad ka RMK rajad ...
Rabaservas tegeime kaikad, veidi sammusime veel piki poolsaart kuni viimaks astusimegi rappa. Mitmetele oli üllatuseks, kui pehme see rabapind siiski olla võib. No tegelikult oli ju see vaid raba ümbritsev madalsoo ring - kuiva suve järel oodatult kuiv. Kuivusest tingituna oli näha vaid üksikuid jõhvikaid. Mõnesaja meetri järel jõudsime taas kõvale maale - suuremale Muraksaarele. Seal tegime kotkapesa all matkaonni juures pisikese eine ja siis jätsime juba mitmeteks tundideks kõvema jalgealusega hüvasti.

Kuna raba oli ikka tõeliselt kuiv, siis tekkis mul täitsa mure, kas üldse mingeid atraktsioone teele jääb. Muretsesin asjata, sest nagu vanarahvas ütleb - "siga leiab alati pori". Andsin suuna Kotkaninale kätte ja jäin ise targu tahapoole vaatama, kuhu kappav juhtgrupp meid tüürib. Nagu arvata oligi - otse musta maa peale. No olgu siis pealegi, see ju täitsa kandis, kui tasakesi astuda. Aga ega siis rabauusikud tasakesi astunud, ikka hooga hips ja hops. Tulemuseks olid ettearvatavalt kilked ja vajumised.

Järgmine pisike peatus oli tavapäraselt Karoli põõsa juures. Ja siis pandi jälle padavai edasi. Jäin taas veidi tahapoole, et ehk saab ka mõne huvitavama hetke kaadrisse. Üldiselt oli aga nüüdseks juba kogemus igaühel olemas ja midagi erilist ei juhtunud. Ka oli atraktsioonide ala tavatult kuiv, nii et isegi õõtsikust võis lihtsalt üle jalutada.

Traditsioonilise lõunapeatuse järel tüürisime juba rabamänniku vahel Ilusate laugaste suunas. Timo ja Nantido otsustasid vahepeal oma rada leiutada, mis päädis Timo magamismati kaotusega. Aga kui rajad meid taas kokku viisid, olime varsti ka Ilusa lauka juures. Võtsime vett, tegime pilti, ampsasime mõne jõhvika, mida siin paar peotäit siiski leidus. Kuigi ilm oli soe, ei leidnud ma mõttekaaslasi ujuma mineku suhtes. Nojah - pooled olid ju nagunii nohused.

Peagi taheti jälle minema rutata, nii et kauni ilma nautimisest ei tulnud suurt midagi välja. Nii tümpsusimegi kiirelt Varessaare suunas ja maandusime lõpuks suhteliselt rajarekordiga - enne kella kolme olime juba kohal. Meie õnneks oli maja tühi ja nii hõivasimegi ülemise korruse. Kuna õhtusööki oli veel tõepoolest liiga vara teha, siis tegeleti nii kaardimängu kui ka ronimisega.

 Lõpuks alustasime siiski tatrapudru keetmisega. Oli see protseduur seekord eriti hõlbus - RMK oli just äsja toimetanud kohale suurel hulgal kuivi puid, nii et meil jäi üle neid vaid veidi peenestada. Pärast õhtusööki ootas meid aga üllatus - maja nurga tagant ilmus matkaseltskond, mille moodustasid kolm täiskasvanut ja viis erivajadustega noormeest. Grupijuht viis meid vaikselt olukorraga kurssi. Eks meid selline naabrus veidi ärevaks tegi (üks poistest jõudis esimese kümne minutiga teisele kirvega äsada), aga õnneks suutsid kasvatajad oma gruppi siiski tõhusalt ohjata. Tegelikult tegi meid ärevamaks hoopis katuseviilu all paiknev hiigelsuur vapsikupesa.

Aga katsime lakaluugi hädapäraselt kinni ja lootsime (õigustatult) pimedusele ja sügisesele jahedusele, nii et meid ei tülitatudki. Magamineku ajaks olid siiski esmalt teise tuppa kolinud Timo ja Nantido otsustanud teistega ühineda, sest teises toas oli üks hajevil vapsik. Õhtujutud hääbusid kuskil kella kümne paiku ja tuppa laskus vaid unenohinatega pikitud vaikus. Isegi hiiri polnud. Ilmselt on nad veel suvekorteris.

Hommikune ärkamine oli järsk - kõik virgusid kuskil poole kaheksa paiku. Kuuma vee valmistamine ei võtnud kuigi kaua aega ja nii võisimegi juba pärast üheksat alles ärkavatele naabritele ja Varessaarele aidaa öelda.
Teekond Vaabule lendas kärmelt ja kuna autod saabusid ka kokkulepitud ajast varem, siis olimegi juba veidi pärast keskpäeva kodus.
See oli 9.D klassi esimene rabamatk ja esimene matk koos minuga. Kas tuleb ka teisi? Loodetavasti ...