Seitseteist - milleks veel Sa püüad põgeneda selle maailma eest, ei ole mõtet.
Nii laulis Black Velvet oma kunagises hit-loos. Meil sai teoks juba 17. õpetajate sügismatk. Tõepoolest, pole mõtet põgeneda rabamatka eest - ikka tuleb minna. Ja sel aastal sai sellest tõeline nauding kaunist rabamaastikust, kuldsetest sügisvärvidest, imelisest ilmast ja mõnusast seltskonnast. Ja muidugi Varessaare!
Aga alustame algusest. Kuigi algselt Jõgeva Ühisgümnaasiumi ning edasi juba Jõgeva Põhikooli ja Jõgevamaa Gümnaasiumi õpetajate ühismatkana toimunud rabaretk on oma algseid andunud seiklejaid järjest kaotanud, on osaliste geograafia järjest laienenud, hõlmates tänavu lisaks kolmele Jõgeva koolile (Jõgeva Põhikool, Jõgevamaa Gümnaasium ja Jõgeva Muusikakool) veel Tallinna Reaalkooli, Tartu Poska Gümnaasiumi, Otepää Gümnaasiumi ja Lähte Ühisgümnaasiumi esindajaid. Nii et juba seitsme kooli üritus! Seejuures osales matkal kolm direktorit, kaks õppejuhti ja kolm rahvakunstiansambli Tarbatu esindajat. Aga aitab tiitlitest. Loetlegem osalejad siinkohal üles: Anna, Merike, Sirli, Kerli, Einike, Margit, Priit, Üllar (tuntud küll rohkem Bossi nime all), Martin ja Neeme.
Grupipilt Ilusa lauka kaldal
Marsruudiks valisime üle-eelmisel aastal üle pikkade aastate taasavastatud ja kergemini organiseeritava raja Kaukvere tee - Suur laugas - Ilusad laukad - Varessaare - Kotkanina - Suur laugas - Kaukvere tee. Kergemini organiseeritav on see rada selles mõttes, et kuna tuleme teisel päeval üle raba tagasi, siis jääb ära igavene peavalu autode ühelt poolt raba teisele poole korraldamisega. Statistika huvides olgu kohe ära märgitud, et esimese päeva teekond oli 7,13 km ja meil kulus koos kõigi peatustega selle läbimiseks 5 tundi ja 35 minutit; teisel päeval läbisime 6,72 km ja aega kulus 4 tundi.
Niisiis. Nagu mullugi, sai ka tänavu Jõgevalt startinud seltskond Tartust lähtunud seltskonnaga kokku Rannapungerja - Rakvere teel Püssi teeristis. Sealt veel 2 kilomeetrit Püssi suunas ja siis 8 km metsavaheteel raba suunas. Autod parkisime kunagisele metsaveoplatsile, kummikud jalga ja teele!
Esialgne ragistamine raiesmiku servas päädis kaigaste tegemisega. Veel veidi edasi ja olimegi Ojamaa jõe kaldal. Peagi leidsime ka oma palgi, mida mööda jõe teisele kaldale saada. Palk oli õnneks kuiv ja nii õnnestuski jõe ületamine kenasti. Boss pidas siiski tarvilikuks pärast seda keerukat operatsiooni usku kinnitada.
Ojamaa jõe ületamine
Usu kinnitamine
Järgnevalt ragistasime veidi rabaservametsas ja kirusime rohkelt esindatud põdrakärbseid. Peagi olime rabaservas ja tuul puhus tüütud tiivulised minema. Huvitav on märkida, et kui eelmistel aastatel oli rabaservas ohtralt jõhvikaid, siis tänavu hakkas silma vaid mõni üksik mari. Ka turbasammal oli kuidagi valgevõitu, st kuiv. Aga kuna kell hakkas juba üks saama, siis nagu Puhh ütleks - oli paras aeg midagi põske pista.
Jõudsimegi rabametsast välja
Eine mättal
Margit
Pärast kerget einet sidusime viimase männi külge valge kilekoti, et tagasiteel oma jäljed üles leida ja seega otse palgi juurde välja jõuda. Ja siis võtsime suuna üle lageda raba paistva Suure lauka kasetuti suunas. Tegelikult paistis selle taga ka Kotkanina.
Lageraba
Suure lauka kased ja taamal Kotkanina
Lageraba ületamine võttis meil ligi tunni. Suur laugas tervitas meid nagu ikka oma ujuvate saartega. Suure lauka kaldal selgus, et ka seal, kus mullu palju jõhvikaid oli, oli neid nüüd vaid näpuotsaga maha puistatud. Einike hakkas neid sellegipoolest hoolega nokkima. Teised peesitasid niisama või käisid siis ujumas (Priit, Sirli, Anna). Ilm oli ju imekena ja soe. Sain minagi üle mitme aasta taas ennast rabalaukasse kastetud.
Suur laugas
Karastav suplus
Järgmine ca tunnipikkune teelõik viis meid Ilusa laukani. Tegelikult on need laukad seal reas kõik ilusad, aga see kõige ilusam on ikka alati vaja üles leida. Kui teha pisike kaareke ida poole, siis saaks terve selle teelõigu piki laukaid käia. Siiski valisime kaare asemel kõõlu ehk siis võimalikult sirge tee.
Vahepeal jäi ette ka rabamännik
Üks laugastest
Kõige ilusama lauka leidmine nõudis siiski pingsat silmapiiri uurimist. Märgin tulevaste matkade tarvis orientiirina üles Ilusa lauka naisterannas kasvava kase. Kahtlesin alguses ka selle kase osas, sest kunagi nii uhkelt kõrgunud kuivanud männid on hakanud neile kasvus järgi jõudnud liigikaaslaste varju jääma. Siiski märkasin üht tuttava kaldenurgaga oksakest ja leitud ta oligi.
Ilusad laukad
Ilusad laukad
Siin oli jõhvikaid tõesti maha laiali valatud. Nii et kes korjas jõhvikaid, kes nautis maastikku, kes käis veelkord ujumas (ikka Priit, Sirli ja Anna). Veepudelid täitsime laukaveega aga kõik. Ja erinevaid väiksema ja suurema grupiga pilte tehti ka üksjagu.
Jõhvikad olid suured ja ilusad
Merike ja Neeme
RKA Tarbatu esindus
Kursakaaslased (TRÜ keemikud 1985)
Viimaks hiivasime järsult raskemaks muutunud kotid uuesti selga ja algas viimase tunni teekond. Esmalt kulges see mõne lauka vahelt läbi, siis veidi rabamännikus ja lõpuks kõige vastikum lõik - märg heinamaa, "kummikukakkuja väli" Varessaare all. Olime siiski vaprad ja Varessaare kuuse pea hakkas peagi metsa kohale kerkima.
Üllar
Martin
Vaid mõnisada meetrit oli metsaservast puudu, kui õhku läbistas "suflööri metsik karjatus". Keegi on Varessaares! Vaikselt lootsin küll, et ehk on mõned vennasrahva marjulised koduteel majast möödunud ja leiame eest siiski tühja maja. Sellel lootusel polnud aga määratud täituda.
Kui olime viimase - kõva ja jalgu põrutava - rajalõigu läbinud ning Varessaare meie ette kerkis, märkasime esmalt maja ees lösutavat nõukaaegset triibulist presenttelki, millest vildakas korsten välja turritas, ja telgi ees leegitsevat lõket. Laua ümber varikatuse all istus aga viis meest, osadel roheline kaitseväe särk seljas. Vennad võtsid meid kenasti tervitades vastu ja kui kuulsid, et meid on kümme, pakkusid meile lahkesti ülemist korrust (et seal on rohkem narisid). Aitäh neile! Telgi kohta kommenteerisid nad, et hakkavad telgisauna tegema.
Telgisaun ja Varessaare
Ronisime siis teisele korrusele ja asusime ennast laiali laotama. Pakkisin lahti ka suured pudrupotid ja kolisin kogu "köögiga" alla lõkke äärde. Puhusin veidi juttu ka jätkuvalt laua ümber istuvate alumiste naabritega. Selgus, et nad on punt 2006/2007 Vahipataljonis koos teeninud mehi ning neil on kombeks käia kaks korda aastas kuskil looduses veidi matkamas ja omavahel kokku saamas. Peagi leidsid mehed, et on aeg laukasse ujuma minna. Meile see sobis, sest puder hakkas valmis saama. Vennad panid otse läbi võpsiku raba poole minema. Eks nad olid juba veidi lõbusad ka :-) Koondasime nende kraami laua ühte otsa ning asusime tatraputru ja teed manustama.
Mõne aja pärast tuli üks meestest tagasi. Viimane kulbitäis putru läkski temale. Tegin kähku poti puhtaks ja algas mannavahu keetmine. Selle tegevuse kõrvale mekiti head ja paremat, mida keegi kaasa võtnud oli. Peagi hakkas raba poolt võpsikust hääli kostma ja ükshaaval saabusid ka ülejäänud naabrimehed, üks porisem kui teine - nad polnud laukani minna viitsinud ja lihtsalt raba peal "lumeingleid" teinud. Kah võimalus ennast palava päeva lõpus jahutada! Kuna riided olid märjad, hakkas neil saabuvas õhtujaheduses külm ja seepärast oli neil kiire telgis saunatama hakata. Meile see sobis jätkuvalt, sest saime laua ääres mannavahtu kloppida ja seda ka endale ohjeldamatult sisse vohmida.
Mannavahu kloppimine rahvatantsuvõttega
Kõige selle taustal hakkas tasapisi looma ühislaulmine. Esmalt kostis telgist viiehäälset laulu, millele siis veidi hiljem meie suhteliselt ühehäälselt sekundeerima hakkasime. Kui siis viimaks meestel saunast villand sai ja nad telgist ükshaaval välja pudenema hakkasid, kujunes laua ümber välja meeldiv vestlusring. Ja nagu eestlastel kombeks, asuti kohe ka ühiseid tuttavaid otsima. Neid ka leiti vähemalt kolm paari (mina kodus Facebooki uurides märkasin, et mul nelja mehega vähemalt üks ühine FB-sõber). Nii väike siis see Eesti ongi!
Pisitasa oli väljas päris pimedaks läinud ja kui Seebold juba kuuendat korda leiba tooma läks, kuid ilma selleta tagasi tuli, leidsime meie, et on aeg üles naridele minna. Homme ju ootas meid uus matkapäev.
Üleval siiski kohe magama ei jäädud vaid tavapäraselt loeti majaraamatut ja aeti niisama juttu. Tuli läks kustu seekord erakordselt hilja - praktiliselt südaööl. Kui all hambaid pesemas käisin, märkasin, et ka naabrid olid väsinud ja kotile kobinud.
Ööpimeduses Varessaare
Keegi oli majaraamatut lehekülgede kaupa illustreerinud
Hommikune ärgatus oli veidi enne seitset - allkorrusel oli kuulda kobistamist. Vedasin ennast koos pottidega kähku alla, et saada esimesena lõket tegema. Oli ju meil vaja hommikul kiirelt minema saada, sest liigijuhti ja assistenti oodati kella kolmeks Jõgevale Naiste tantsupeo koosolekule. Saingi lõkke kähku üles ja tegelikult ka pudru kiirelt valmis. Suure teepotiga läks veidi kauem aega. Naabrimehed olid 80% ulatuses üllatavalt ärksad ja sättisid ennast grillima. Hommikusöögile järgnes pakkimine ja koristamine. Enne lahkumist aga tegime ka traditsioonilise grupipildi ning püüdsime pildile ka ärganud naabrid.
Grupipilt
Allkorruse naabrid (Mikk, Janno, Indrek ja Mart)
Hommikuvärskuses võtsime suuna Kotkaninale. Nii saime 2 km mööda kõva maad käia ja võitsime kõvasti aega. Kotkaninale pöörasin seekord Tarumaa teelt ära vahetult pärast lehtpuude vööndit ja nii saimegi kohe kenasti rajale pihta (Varessaare juures on Kotkanina raja algus kadunud, ka metsas pole enne Kotkanina poolsaare algust jälgitav). Kotkanina männimets oli hommikuse päikese madalates kiirtes lummav.
Kotkanina palumets
Vana hong Kotkaninal
Poole tunniga olime Kotkanina tipus väljas ja suundusime raba peale. Kotkaninalt võtsime korraks suuna vasakule, et märjast soonikust kitsamast kohast üle minna ja siis juba otse Suure lauka kaskedele.
Kotkanina
Põhjapoolsel silmapiiril on tegelikult Aidu tuulikud näha
Taamal Suure lauka kased
Einike
Ei kulunud tundigi, kui juba Suur laugas meie ees avanes, seekord idakaldalt. Ka siin polnud jõhvikaid kuigi palju, kuid laiguti siiski rohkem, kui läänekaldal. Einike nokkis taas hoolega, teised puhkasid niisama jalga. Hommikust ujumist keegi siiski ette ei võtnud.
Suur laugas
Päikesejänku laukavees
Kerli
Anna
Sirli ja Priit
Pikema puhkuse järel ajasime ennast taas jalule ning võtsime suuna juba ees paistva Kaukvere metsa suunas. Suure lauka serva pidi minnes jäin teistest veidi maha, et mõned lähivõtted teha. Raba sügisvärvid ja miniatuursed taimed - see on midagi erilist!
Vaevakase lehed on kui lakitud
Ämblikuvõrk on kinni püüdnud kastepiisad
Keegi on tiiva kaotanud
Ega polegi suurt midagi lisada. Pärast suurt laugast esmalt üksiku kase poole, edasi pingsalt valendavat kilekotti otsides metsaserva poole. Tegelikult sobib kilekoti asemel orientiiriks ka metsaserva eel rabamändide vahel kasvav üksik kask ja selle kohal kaugemal metsas kolmest-neljast kõrgemast kuusest grupp. Nende suunas minnes peaks Ojamaa jõe äärde üsna sobivasse kohta (palgi lähedusse) välja jõudma.
Üle Sirli pea paistavad 4 kuuske
Metsaservas tegime veel ühe peatuse, et pruukosti võtta. Üritasime viimased võileivad põske pista. Ja siis juba viimane kolmveerandtund autodeni. Pärast jõe ületamist otsustas ees kõndiv Boss raiesmikul ragistamist vältida ja minna autodeni läbi metsa. Õige otsus! Lihtsalt eelmisel päeval poleks mujalt parajaid kasetoikaid leidnud, kui just sealt, kus me neid tegime.
Hüvasti, raba!
Taas Ojamaa jõe kaldal
Nagu juba alguses öeldud sai, olid seekordsel matkal tavapäraselt kaunis rabamaastik ja kuldsed sügisvärvid, kuid imeline ilm ja mõnus seltskond - kohe niivõrd hea oli see matk, et juba kojusõidul tekkis igatsus veelkord sinna minna. Oh, tuleks ometi talvevaheajaks nii palju lund ja külma, et saaks üle mitme aasta suusamatkale!
