Valitud seltskonnaga valimata olukordades

Jaanuarikuus käis mul kooli juures külas meie esimese lennu vilistlane Diana, eesmärgiks kirjutada GO Reisiajakirjas Jõgeva 2. Keskkooli matkaringist. Intervjuu kujunes toredaks meenutuste õhtupoolikuks. Mis sellest kõigest välja tuli, saab lugeda Go Reisiajakirja oktoobrinumbrist (5/2011). Seal on tervelt kuuel leheküljel juttu matkaringi tegemistest ja äratundmisrõõmu pakkuvad pildid kroonikaalbumitest.
Lühitutvustus on Go Reisiajakirja veebilehel.

Jälle rabas!

Seekord siis koos oma 1993. a lennuga, õigemini selle osaga neist, kes hoolimata vahepeal möödunud aastatest tahtsid nautida sügisese rabamatka võlusid -  lõbusid ja julgesid ennast proovile panna. Ürituse hingeks - organisaatoriks oli Kristi, kes suutis kaasa rääkida veel Mareki (kes sedapuhku meie grupi Ironman'iks osutus) ja Marguse (keda ka Harri nime all teatakse). Siinkirjutaja rolliks oli olla seekord vaid teejuhiks, mis ühest küljest pakkus ülimalt meeldiva võimaluse pingevabaks retkeks ja teisalt andis võimaluse üle pika aja kohtuda inimestega, kes kunagi moodustasid minu kui vallalise noorõpetaja igapäevaelu telje. Nii et suur kummardus sellise meeldiva nädalavahetuse eest!
Kristi korjas minu Jõgevalt peale ning kohtusime Tallinast laekunud Mareki  ja Margusega Iisakul. Kuna seekord meil eraldi transporti polnud, siis tuli üks auto viia eelnevalt Mustassaarde ja sealt teise autoga Pikanõmmele sõita, et siis pühapäeva hommikul Mustassaarest Pikanõmmele sõita. Selline keeruline logistika töötas siiski peaaegu laitmatult, kui jätta välja metsateedel lahti rappunud Kristi auto põhjakaitse.

Matka alguspunktis toimus arutelu Kristi veekindlate pükste teemal, kuid kuna tema seljakott osutus niigi raskeks, leidisid need asukoha hoopis Marguse autos. Selle asemel sõna otses mõttes toppis ta oma kotti paki piima, millest hiljem sai meie maitsev hommikupudru. Huvitaval kombel ei tulnud eespool nimetatud püksid Kristile rabas üldse meeldegi või vähemalt ei nimetanud ta seda.

Pisukese kõndimise järel jõudsime matkaraja alguses oleva stendini ja nagu ikka, püüdsin teha nalja teemal, kes suudab RMK noolte järgi rabaserva minna. Neid on vaid kolm - neli tükki  ja juhatavad ringiga ümber Võhkassaare taluaseme. Ise olen alati käinud otseteed Võhkassaarde (praegusel ajastul üle raisemike - rägastike)  ja seal nagu võluväel  järgmise RMK noole leidnud. Seekord aga üllatas meid raja alguses olev kraav, mis oli nii vett täis ja suisa tormiliste voogudega, et märjaks saamata ei riskinud sealt küll üle minna. Kujutades ette kõige uuemal raiesmikul valitsevat tohuvabohu, leidsin, et võiks ju proovida ükskord ka RMK rada. Rada kulges mööda kõrgemaid kraavipervi ja juhataski meid lõpuks ringiga Võhkassaare taha välja. Avastasin sealt ka hea kaikakoha, nii et edaspidi võikski raiesmikul ragistamise asemel sealt kaudu käia. Probleemseks osutusid tänu kõrgele veetasemele siiski paar kraaviületust, kuid saime kuiva jalaga hakkama. Välja arvatud Kristi, kellel - nagu selgus - oli kummikutel vesijahutus sisse ehitatud.

Veetase oli tegelikult täiesti üllatav. Kui nelja nädala eest oli raba nii kuiv, et matka võinuks peaaegu toasussidega ette võtta, kaks nädalat tagasi oli selline enam-vähem harju keskmine või pisut ehk kuivemgi, siis seekord oli üks viimaste aastate kõrgemaid veeseise minu matka ajal. Olen ennegi ühel sügisel mitmel korral samu radu tallanud, kuid kunagi pole sellist muutust täheldanud. Linnas elades ei saa arugi, kui palju tegelikult viimastel nädalatel taevast vett alla tulnud on ja eks oma osa ole sellelgi, et madalamate õhutemperatuuridega on aurumine väiksem.
Nii et kui viimaks poolsaare tipust raba peale astusime, leidsime rabaraja asemel eest veega täitunud kraavi. Eks tuli siis kõrval käia. Peagi olime suurel saarel, kus pisike võileib põske, siis veidi ragistamist ja edasi Kotkanina poole. Arvestades veeseisu valisin seekord teed Karoli põõsa ehk Majori mülka suunas väga hoolega, st hoidsin veidi paremale (mitte vasakule, nagu uutele käijatele raba tutvustades). Teised pääsesid eluga, aga Mareki uued kummikud jäid sellegipoolest Kummikukakkuja väljal sisse ja Marek sai sokid märjaks. Tegelikult oligi terve see väli veega kaetud ja õigustas täiega oma nime.
Edasi üle Lehtrivälja ja siis Atraktsioonid. Huvitaval kombel polnud kõrge veeseisu mõju seal eriti tunda. Nii et tõepoolest võib raba keskosa kohta öelda, et seal "üleval". Kas oli eelnev veelhulk teinud kõik väga ettevaatlikuks või tulid appi noorpõlveaegsed kogemused, igatahes ületasime Atraktsioonid kiiresti ja põlvitamata.

Eine murul toimus nagu ikka kaigaste juures ja siis juba Ilusate laugaste poole. Taas hakkas mätaste vahel rohkem veesilmu vastu särama, nii et pidi hoolas olema, et mitte mõnda auku astuda. Auku mul küll ei õnnestunud astuda, kuid hooletusest ühe jalaga teise põlveõndlasse vett tõmmata küll.
Ilusad laukad, õigemini üks neist - meie tavapärane veevõtu ja ujumislaugas koos taeva poole küünitavate kätena kuivanud kõrgete mändidega - oli ikka ilus, kuid piirdusime vaid veevõtuga ja üritusega leida paar peotäit jõhvikaid mannavahu jaoks. Ujumine oleks vist võinud juba kopsupõletikuga päädida - oli ju öösel maa sel aastal esimest korda valgeks võtnud.
Veidi edasi Varessaare poole mütanud, märkasime eespool üht peanuppu. Selgus, et see oli Kristi kaasa Märt.   Nojah - eks Kristi oli rääkinud, et muidu toreda rabaületuse kõige ebameeldivamaks osaks on viimane kilomeeter, kus rabarand tundub käega katsuda, aga lähemale ei tule. Ja päris viimane poolkilomeeter on ju taas paras Kummikukakkuja. Seljakottki laukas võetud vee jagu raskemaks muutunud. Eks Märt siis tuligi kohale, viis Kristi seljakoti rõõmsalt Varessaarde, ise aga tuiskas seejärel tagasi Tartusse kooli kokkutulekule. Tõeline abistav käsi!

Varessaare aga võttis meid seekord vastu paraja šokiga. Eelmisel õhtul saabunud suurem JCI seltskond (Mustassaares oli 4 autot) oli küll lahkunud, kuid milline oli maja ümbrus ja sisemus võrreldes kahenädala taguse ajaga! Kuna majaraamatu andmetel oli vahepeal käinud seal mitmeid seltskondi ja ammugi pole kindel, et laamendajad ennast üldse kirja panevad, siis ei saa ka kellegi poole otseselt näpuga näidata, kuid vähemalt põrandad oleks võinud endal järelt ära pühkida ka viimased minejad. Tubades oli laiali erinevat taarat (kui jõuad täis pudeli kohale tassida, siis jõua tühi ka ära viia, eriti kui minek on vaid 2,5 km kaugusele auto peale!), ühel aknalaual lausa pooli avatud õllepurk. Ahju ees polnud kuiva pirdu süütekski, rääkimata suurest sületäiest puudest, mille eelmisel korral sinna jätsime.
Kui tubades on varemgi aegajalt segadust endast maha jäetud, siis õues nõuab sellise korralageduse tekitamine küll suuremat jõupingutust. Kütet polnud vist viitsitud metsast tuua, oli hoopis lahti lammutatud vanade põrandalaudade hunnik. Nojah, ega neil laudadel enam tõsisemat väärtust ju polnud, kuid milleks siis jätta poolik hunnik pilla - palla, pannud siis eterniidid peale tagasi. Ja üleüldse peab vist küll kaks nädalat päevast päeva ahju kütma, et pool lauavirna ära kütta! RMK grillirest oli jõhkra jõuga maa seest välja kangutatud ja katusealuse juurde tassitud. Mingil teadmata eesmärgil on sinna kõrvale kaevatud labidasügavune ja  ligi paarimeetrise servaga ristkülikukujuline auk. Seda andis selles savises ja läbikasvanud pinnases ikka teha! Sealsamas mullahunnikul vedeles rokane pann, kahe sammu kaugusele varjualusest (söögilauast!)  oli valatud pudrujääk.

Nii et alustama pidi koristamisest ja grilliresti oma kohale paigaldamisest. Kuna kell oli juba õhtu poole kiskumas, siis sai kähku metsast veidi jalal kuivanud pajusid kohale tiritud ja ka pudrupott tulele pandud. Tatrapuder maitses imehea, tee ohtra suhkruga oli kosutav ja erinevad kaasavõetud krõbuskid läksid ka õige koha peale. Juba hämaras keetsime ka mannavahu valmis ja kloppimine toimus taskulambi valgel.
Mannavahuga maiustama kolisime aga juba tuppa. Tasapisi see vaht kahanes, juttu aga jätkus ahjus praksuvate puude taustal kauemaks ja nii oligi kell juba üle südaöö, kui kotile kobisime.
Öö oli rahulik, sest hiired pidu ei pidanud ja Walter kollitamas meiesuguseid vanu tuttavaid ei käi. Hommikul hakkas liikumine varsti pärast seitset. Kristi võlus tänu piimale välja maitsva neljaviljapudru. Tubade koristamise järel hiivasime kotid selga ja Mustassaare poole minek võis alata.
Oli mõnusalt lõõgastav nädalavahetus. Hoolimata sellest, et päike end me eest varjas ja rabavärvid seetõttu oma erksuses kaotasid. Veelkordsed tänud asjaosalistele! Ehk matkame kunagi jälle....

Oktoobripäike 8

1. - 2. oktoobril sai teoks järjekordne Oktoobripäike, mis seekord pidi äärepealt ära jääma. Kuigi kõiksugu ilmajaamad nii siin- kui sealpool riigipiiri lubasid üksteisevõidu korralikku vananaistesuve ilma, oli peaaegu kõigil vanadel Oktoobripäiksel käijatel midagi ees ja uute värbamine polnud ka eriti edukas. Õnneks sai siiski pundi kokku (lisaks minule siis Maria, Maris, Paavo, Martin, Silja ja Indrek) ja päikselisel esimesel oktoobrihommikul võis retk alata. Raba peal küll tekkisid pilved ja puhus tugev tuul, nii et ujumine jäi seegi kord ära, kuid ilma pilvede ja tuuleta oleks vist liiga suvine palavus olnud.

Raiesmiku ragistamise ja kaikapeatuse järel rabaserva jõudes tabas meid väike üllatus - võrreldes kahe nädala taguse ajaga oli rabaserva vett juurde tekkinud. Kuid üleval raba peal oli olukord siiski endine, st atraktsioonid polnud eriti atraktiivsed. Raba ise oli aga nagu alati nauditavalt värviderohke, madalad pilved sõudmas üle kumerduva silmapiiri, ajuti kuskil taamal kaagutav haneparv... Igatahes nautisin täiel rinnal ja loodan, et teisedki. 

Varessaares ootas meid taas üllatus: ilusast ilmast hoolimata oli maja tühi ja majaraamatu andmetel polnud seal kahe nädala jooksul keegi ööbinud. Toadki olid korras. Õues küll vedeles tühi plastpudel, kuid selle olid sinna tõenäoliselt poetanud varjualuses lõunatanud marjulised - seenelised.

Pärast toekat õhtusööki võtsime ette väikese jalutuskäigu piki Tarumaa teed ja edasi Kotkaninale. Pole sinna sügisesel ajal enam palju aastaid sattunud. Kunagi oli meil kombeks tulla üle raba kaarega Suure Lauka kaudu ja siis sealt juba otse Kotkaninale maanduda, aga nüüd käime juba aastaid Pikanõmmelt Varessaarde üsna sirget marsruuti mööda. Tegelikult olnuks seekord aega ka pikemaks teekonnaks, kuid millegipärast ei mõelnud õigel ajal selle peale. 

Tagasi Varessaares, asusime valmistama traditsioonilist mannavahtu, milleta ei möödu ükski Oktoobripäike. Just siis, kui jõhvikad hakkasid plõks ja plõks potis katki minema, ilmus maja nurga tagant täies vormis seljakotiga sõdurpoiss. Tervituste vahetamise järel uurisime, palju neid tulemas on. Vastuseks kuulsime, et neli autotäit... Silme ees kangastumas nelja veoauto kastitäied noori soldateid vaatasime ärevuses majanurga poole, aga sealt hakkas tasapisi tilkuma hoopis parajas tudengieas neiukesi (teiste seas ka meie kooli vilistlane ja Varessaare metsavahi järeltulija Nancy), keda eskortimas vaid mõned meesterahvad. Nende kurvastuseks olime me hõivanud ülemise korruse narid, nii et nad pidid endid sisse seadma alumise korruse põrandal. 

Õhtused jutud küünlavalgel hakkasid soikuma juba pea pärast riigitelevisiooni uudiste lõppu ja hakkasime endid magama sättima, kui ootamatult maandusid meie toas kaks neiukest ukuleelega vaikiva noormehe saatel. Noormees osutus hiljem välismaiseks, tõenäoliselt portugaallaseks. Peagi arenes vestlus väikeseks laulupeoks, millega ühines veel paar alumise korruse noorsandi. Selgus, et Paavo tundis neist ühte (vist isegi kahte), vähemalt üks neist oli keegi Aleksander Tukk, kes ka mind minu veebilehe kaudu teadis. Laulupidu aga kulges omasoodu ja nii saimegi alles kella ühe paiku sõba silmile.

Hommikusele kergele einele järgnes rännak Mustassaarde ja veidi edasigi ja siis kodutee.

Praegu, õpetajate päeva õhtul mõtlen aga taas möödaläinud kena sügisilmaga päevale ja tunnen igatsust raba järele. Ilmselt olen ma haige ...