Jõgeva õpetajate kevadmatk viis meid seekord 27. - 28. mail Kagu-Eestisse, kus matkasime 2 päeva Ilumetsa - Nohipalo - Meenikunno radadel, läbides kokku 24 km.
 |
| Meie matkarada |
Kuigi vanarahvas ütleb, et "kaua tehtud, kaunikene" ehk siis meie matka kontekstis "varakult kalendrisse märgitud matk", jõudis lõpuks matkale vaid 11 entusiasti: Eve, Kaire, Mare, Eike, Margit, Anne, Riina, Merike, Uku, Heiki ja Neeme.
Jõgevalt startisime Elroni porgandoranži rongiga, mis toimetas meid pisikese ümberistumisega Ilumetsa raudteejaama. Kuigi mul oli esmalt kaval plaan peita Ilumetsa perrooni alla meie järgmisel päeval naasmist ootama üks Pilsner Urquell, jäi see plaan katki, sest koos meiega maandus seal ka kolmene seltskond Maxima kilekottidega, kes just usaldust ei äratanud ja nii võinuks minu õlleke kaduma jääda.
Kotike selga ja Ilumetsa kraatrite poole punuma! Justnimelt kotike, sest Eve oli organiseerinud Reinu meile transporditeenust pakkuma (kuna Rein pidi nagunii Võrumaale minema, siis panime raskemad kompsud talle auto peale).
Ilumetsa meteoriidikraatrite külastamine päädis kohustusliku kraatrist läbikõndimisega (oli teine seekord üsna kuiv) ja pisukese einega infomaja trepil.
Järgmise sihtpunktina ootas meid Rebasmäe allikas. Kui sealt lahkuma hakkasime, jõudis meile järgi Maxima kilekottidega vennikeste kolmik. Nii nad jäidki meid saatma kuni Valgejärveni.
Teekond Nohipalo Valgejärve poole edenes jõudsalt. Kahel pool teed erkroheline kaskede loor keset tumedamaid kuuski-mände - see oli ikka vapustavalt kaunis. Lisaks lindude koor. Ühe enda meelest ilusa pildi tabasin vahetult enne Valgejärve kuusiku alt - samblamets.
Valgejärve ääres sulistasime jalgupidi vees, einestasime ja saime lõpuks meid saatnud kolmest vägilasest lahti. Jäid teised väsinult lõkkeplatsile oma Maximast varutud veine-vorste ja muud kraami manustama.
Edasi viis rada meid üle Lepassaare - Veriora maantee Meenikunno raba serva Päikseloojangu maja poole. Seal oli tänu ilusale ilmale rahvamasse liikumas. On ju laudtee kuni Suure Soojärveni lausa ratastoolikõlbulikuks tehtud. Pikem puhkepaus saigi tehtud Soojärve ääres platvormil. Ega pärast seda ei viitsinud nagu hästi enam jalgu kõhu alt välja ajadagi...
Saime siiski liikuma ja pärast üürikest peatust Liipsaare vaatetornis pöörasime piki rabaserva Mustjärve poole. Rajal tuli ületada lagunema kippunud silla kõrvale rajatud kipakas purre, mida matkavideost ka vaadata võib. Mustjärve ääres tervitas meid juba ootav Rein.
Nüüd sai Pilsner auväärselt välja pakitud ja ringile lastud. See ei takistanud meid ühtlasi ka oma laagrit üles löömast ja pudrupada lõkkele seadmast.
Kuigi matkalisi oli vähe ja putru palju, sai pott seekord üllatavalt tühjaks. Järgnes tavapärane lõkkeõhtu. Ahjaa, seekord käis meil ka külaline - nimelt Sirli. Siiski oli päev olnud niivõrd väsitav, et mõned läksid juba enne Sirli tulekut tuttu ja nii ei näinudki teda. Tegelikult seadsime hämaruse saabudes kõik ennast tasapisi unele.
Hommikune ärkamine oli lubatud teha hiline, sest teise päeva teekonda oli plaanitud vaid 9 km ja rong läks alles pärastlõunal. Pärast hommikupudru manustamist korraldas Kaire meile body art'i treeningu, millest suurem osa innukalt osa võttis.
Enne Mustjärvel lahkumist kasutasime veelkord Reinu teenuseid nii oma seljakottide kergendamiseks kui ka grupipildi pildistamiseks.
Tagasitee üle Mustjärve ja Valgejärve lahutava küngastiku oli rabavalt kena - ikka kaskede erksuse tõttu niigi ilusa nõmmemänniku taustana.
Valgejärve veelkord mõlemalt kaldalt üle vaadanud jätkasime teekonda Ilumetsa suunas, sedapuhku Kikka teed mööda. Kuskil teeäärses metsas pidi Sirli sõnul ennast peitma üks mälestuskivi, kuid seda me ei leidnudki.
Viimastel kilomeetritel hakkas pilvi ajama ja suurel teel saime pisara vihma ka, kuid üldiselt saabusime kuivana Ilumetsa perroonile, kust Elron meid taas koju toimetas.
Uute matkadeni!
