Oktoobripäike 11

... ehk Jõgeva Põhikooli ja Jõgevamaa Gümnaasiumi õpetajad Muraka rabas

Kui eelmine, juubeli-Oktoobripäike oleks osavõtjate vähesuse tõttu äärepealt ära jäänud, siis sel aastal õnnestus mul varakult reklaamikampaaniat alustades tekitada huvi rabaseikluse vastu ka noortes kolleegides mõlemast koolis. Ongi tore, kui tuleb järelkasvu! Kahju ainult, et minu matkaliignaistest seekord Mare üksi kaasas oli; Evel ja Marisel ei õnnestunud meiega ühineda. Tõsi küll, Mare ja Toomas otsustasid majandustoimkonna kasuks, nii et üle raba oli meid minemas kokku kümme: rabauusikud Janne, Kaire, Riina, Merilin, Margit, Erik, Priit ja Viktor, lisasks siis kogemustega Merike ja mina.

Algus Pikanõmmel

Matka traditsioonilisse alguspunkti Pikanõmmel viis meid seekord kooli buss Rauli juhtimisel, lisaks siis Mare-Toomas autoga. Hoolimata Jõgeva viaduktil läbiviidud puhumiskontrollist jõudsime kadudeta Pikanõmmele ja pärast pildistamisi või matk alata.
Esimese poolkilomeetri läbisime ladusalt. Muraka raba infotahvli juures leidsin matkauusikutes tänuväärse kuulajaskonna, kellele meie retke marsruuti ja eesootava Varessaare ajalugu tutvustada. Seejärel keerasime RMK Muraka saarte matkarajale, mis on niivõrd umbe kasvanud, et ükski inimene, kes täpselt ei tea, kuhu minna, ei jõua kuidagiviisi umbes 500 meetriste vahedega metsas paiknevaid sildikesi järgides pärale. Ehk ongi see eesmärk?

Looduskaitseala piire tähistavad märgid on küll püsti...

... kuid matkarada tähistavad sildid nii võssa kasvanud, et nede järgi orienteeruda küll ei saa

Ehk on raja umbe kasvada laskmise eesmärgiks rada hoopis sulgeda (kotkaste kaitseks)?

Ragistasime, mis me ragistasime, aga jõudsime kõik kenasti rabaserva. Kadude asemel sai meie matkaseltskond hoopis täiendust meiega ühinenud ida-siberi laika näol. Kust ta meie juurde ilmus, ei tea. Kõige tõenäolisemalt pärines ta punaselt kastiautolt, mis teabetahvli juures seisis. Püüdsime teda maha jääma sundida, kuid see ei õnnestunud kuidagi. Olgu kohe ära öeldud, et koerake saatis meid üle raba, ööbis Varessaares ja tuli ka Mustassaarde meiega kaasa. Kaire pani õhtul Facebooki pildi ja teate ning Erik suhtles oma venna vahendusel jahimeeste ringkondadega. Niiviisi leidsime lõpuks ka koera omaniku.

Meiega ühinenud ida-siberi laika

Esimesed paarsada meetrit rabas olid traditsiooniliselt lihtsad ja peagi leidsime end suuremalt Murakasaarelt kotkapesa aluse matkaonni juurest einestamast.

Esimesed sammud rabas

Muraka saar

Kaire - miks nii sünge? Võileib on ju hea..

Viktoril jätkus juttu ja lusti (nagu alati). Nii kuulsime peagi tema esituses omaaegse kuulsa J. Smuuli poeemi "Järvesuu poiste brigaad" veel kuulsamaid ridu:

Kommunistlikuks nooreks ei paluta, 
ei minda kui lasteaeda - 
seepärast mu süda valutas, 
sellepärast läks aega.

Jah, on alles mõnel mälu! Aga meie matk jätkus veel pisukese padrikuga saare tagumises otsas ja seejärel juba jõhvikakorjamisega õhtuse magustoidu - mannavahu - jaoks. Juba teist aastat järjepanu pole meie tavapärasel matkarajal peaaegu üldse jõhvikaid. Aga selle ühe peotäie suutis igaüks leida.
Jätkasime siis tasapisi kulgemist piki väiksema Muraka saare loodekülge ja tegime veidi aja pärast jällegi pisukese peatuse. Igaks kümneks juhuks - mine tea, mis juhtuda võib - tegin rabauusikutest profiilipildid. Sellised need said.

Viktor

Riina

Kaire

Priit

Janne ja Erik

Margit

Merilin

Pole midagi öelda - ilus ilm, ilus raba ja ilusad pildid :-)
Teekond jätkus "kummikukakkumisväljal", mis kummikuid siiski eriti ei kakkunud. Igaks juhuks tegime siiski mustast maast paremalt poolt möödumiseks veidi suurema jõnksu kui tavaliselt. Olgu siis selguse huvides ka GPSi joonistatud teekond siin ära toodud. Ega ta eelmise nädalavahetuse rajast oluliselt ei erine, kuid rabas ongi tavaliselt meetrite mäng - veidi ühele või teisele poole ja pilt on hoopis teine. Igatahes proovisin seekord valida uusikute tarbeks võimalikult kandvat rada.

Meie rada üle Muraka raba

Kui jõudsime esimese männipõõsakeseni ja taas grupi kokku kogusime, siis pääses Viktori suust küsimus, mida teadsin juba enne, kui ta suu avada sai: "Kas see oli nüüd kõige hullem koht?" Nii küsivad nad (uusikud)  alati. Ja nagu alati, pean vastama, et kõik on alles ees ...

Esimesed katsumused

Mõnda aega jätkus meie tee üksikute pisikeste rabamännikestega kaetud rabamätaste vahel ja tõesti edenesime siin päris kiiresti. Kaardil on see kolmnurgakujuline roheline ala musta maa ja älvestiku vahel, mille keskel üksik laukasilm. Tegelikult on seal väikseid laukasilmu rohkem, kuid veel rohkem on kinnikasvanud, kunagisi laukaid. Nende peale ei maks ronida, kuid õnneks on nad väikesed ja kergesti äratuntavad, nii et sai neist kergesti ümber minna.

Esimene laugas

Pisitasa kulgesime edasi. Vahepeal tegime ikka mõne hingetõmbepeatuse ja pistsime põske ka mõne eukalüptimaitselise lutsuka. Üritasime koera kodu poole utsitada, aga tema ei võtnud meid kuulda.
Tasapisi hakkas ka maa muutuma ja siis korraga olime älvestikus. Iseenesest on see läbi soo kulgev veevoolutee, kuid mitte nii õõtsuv ja vesine kui Tümasoon. Siin on tegu kõrgema rabaga ja ilmselt on siin kunagi mingi veevoolutee ka olnud, mis hiljem on turbasse kasvanud.  Või on siin hoopis olnud rohkesti suuremaid laukaid, mis nüüd kinni kasvanud on. Kes seda ikka peale sooteadlaste teab. Aga meie matkarajal pakub just see älvestik kõige vahvamaid atraktsioone: kes saab kuiva jalaga läbi ja kes ei saa. Lõbus on ikka kõigil. Eriti muidugi neil, kes eespool kuival mättal teiste sahmimist jälgivad.
Esimestena said käe valgeks ehk pigem käe maha meie kehalise kasvatuse ainesektsiooni esindajad. Viktor vajus sisse,  Kaire tõttas talle appi ja sai ka ise oma kummiku märjaks. Koer ei saanud toimuvast aru ja tõttas keelega üle Viktori näo limpsama. See avaldas Viktorile tohutut muljet - keegi lohutab teda.

Viktor osutuski meie kõige fotogeenilisemaks uusikuks, nii et ta jõudis lausa videole. Video kommentaariks tuleb siiski tõdeda, et Viktor omandas meisterlikult kaika kasutamise horisontaalasendis ja vaieldamatult oli oma kaalukategoorias parim rabaületaja. Ah jaa, mis kaikasse puutub - siin pidi Viki taaskord tõdema, et maksab nõuandeid kuulata. Sedapuhku oli eksitus selles, et ta ei võtnud toorest kasekaigast, vaid juba pehkima hakanud kaika. See läks esimese tõsisema katsumuse ajal praksti pooleks ning Viktori päästis vaid see, et Erik oma kaika tema oma vastu vahetas.

Aga et mitte ainult Viktorile tähelepanu suunata, siis järgnevalt ka teiste matkaliste tehnikanäiteid älvestiku ületamiselt.

Ja kuigi päästev rabamännikuviirg tundus esialgu olevat kaugel-kaugel (tegelikult ~500 m), siis nihkus ta tasapisi lähemale. Esimestena jõudsid sinna meie vaprad õrnema soo esindajad. Eks nad ole ka kergejalgsemad.

See kipub ikka nii olema, et vaatad muudkui jala ette. Ja kui parasjagu ei vaata, siis vaatad teisi. Tegelikult ei tohiks ära unustada ka seda, milleks me siia üldse tulnud oleme, Kõige muu kõrval kindlasti ikka raba nautima. Isegi siin, älvestikus, ei saa mul kunagi isu täis mõnest vaatest. Kolletav-rohetav tarnapuhmas. Üksik tuules painduv kaseke. Kauguses kummuvad Muraksaared. Vaibana kirju turbasamblamätas. Tohutu ümarduv silmapiir - maakera on tõepoolest ümmargune!

Aga viimaks olime kõik älvestikust üle ja lubasime endile pisikese eine. Nüüd võisin Viktorile (ja teistele) öelda - hullemaks enam ei lähe:-)
Teekond jätkus rabamännikus. Tegime siin väikese kaare vasakule, et pääseda ümber paarist pehmemast alast - kinnikasvanud suuremat sorti laukast ja siis võtsime suuna Ilusatele laugastele. Tegelikult on selles piirkonnas mitu laukaviirgu, ainutl et parem rada viib neist natuke kaugemalt mööda. Aga ka rabamännikus on oma võlud. Iga puu isemoodi kõver. Kidurad. Igivanad. Aga ilusad.

Tasapisi lähenesime Ilusatele laugastele. Need väärivad oma nime igast küljest vaadates. Ümbritsetuna rabamännikust, eriti sinised selge taeva all, seekord kaetud säbrulise lainetusega (päev otsa oli tugev tuul, meie õnneks selja tagant). Minu lemmiklauka kaldail kõrguvad paar kuivanud rabamändi. Neid nägemata poleks rabamatkapäev täiuslik.

Kuna ilm oli tuuline, siis ei kutsunud kedagi ujuma. Ehk on ka aeg selleks juba liiga hiline. Täitsime oma veepudelid ja loomulikult tegime ka grupipildi.

Oli aeg seada sammud Varessaare poole. Ees ootas viimane tund rabas. Kuna siht on juba silme ees, siis tundub pärast kõiki läbi- ja üleelatud emotsioone see viimane tund üsna veniv, aga omad võlud on ka selles viimases sumpamises. Näiteks püüdsin pildile ka Merikese ja iseenda.

Kotkanina, mis varem oli orientiiriks, jäi üha enam vasakule. Ees sirgest metsaviirust hakkas kerkima suur Varessaare kuusk, mis juhtis meid otse maja alla metsaserva. Kunagi oli vaade Varessaarest rabale avatud ja maja võis näha juba kaugelt - talvel lumega kaetud valge ristkülikuna lausa Muraka saartelt. Praegu on võpsik tihe ja maja peidus. Vaid teadjad leiavad maja rabast tulles üles.
Varessaares ootasid meid Mare ja Toomas ja soojaks köetud tuba.

Kuna ka lõke juba põles, siis kähku pada tulele ja tatarpuder hakklihaga keema. Ka teevesi sai kõrvale keedetud. Kui puder söödud, siis jätkus kokkamine hommikul korjatud jõhvikatest mannavahu keetmise ja kloppimisega. See sai nii hea, et viis keele alla ja pott kraabiti lusikaga puhtaks.

Õhtu jätkus esmalt lõkkevalgel ja siis juba toas küünlavalgel. Hoolimata päevasest rassimisest jätkus juttu kauemaks. Tüdrukud tahtsid ikka kuulda tondijutte, paraku pidin neid kurvastama - Valter ja Lilli ei käi enam kollitamas. Küll aga veeres jutt taaskord Muraka rabas toimunud II maailmasõja aegsetele sündmustele ja siis ka partisan Tammemetsale. Erinevalt Viktorist pole mul kooliaegne luule raudkindlalt peas. Kuna Internetiga on Varessaares nii nagu on, siis piirdusime esimese salmiga vastavast poeemist. Aga huvilistele viide postitusele, kus seda lugeda saab. Loe siit poeemi (vaata postituse keskele). Eks annab see luuletus pildi ühe vaenupoole vaatevinklist. Kui tõese, eks see ole ajaloolaste rida. Internetist võib leida ka vastupidiseid kirjeldusi - teise poole vaatenurgast. Tõde on kusagil olemas... Aga punaluulest on "Partisan Tammemets" hea näide.
Vahepeal tekkis ärevus hoopis teistel põhjustel kui võimalikud kodukäijad. Nimelt oli meid saatnud koer õue jäänud ja nüüd kellegagi purelema läinud. Kostis hirmsaid hääli ja siis vaikus. Kutsume koer ei tule. Mõne aja pärast kordus kõik. Teadjad ütlesid, et hääled kuuluvad kährikule. Hommikul selgus, et kutsu magab heinakuhjas ja rappa viival teerajal on surnud kährik.
Õhtu aga veeres omasoodu. Lugesime majaraamatut ja kuulasime Viktori lugusid. Üle kella üheteistkümne ei pidanud vastu ka kõige vapramad.
Öösel hiiri kuulda ei olnud või magasin ma siis nii hästi. Hommikuse ärkamise avas Toomas, mõnevõrra hiljem järgnes talle Viktor. Läksin siis minagi veepajaga.
Hommikusöök. Pakkimine. Koristamine. Eriku kõned vennale ja jahimeestele koera asjus. Viktor majaraamatut täitmas. Veel üks grupipilt.

Viimased 3 kilomeetrit Mustasaarde. Seal ootasime jahimehi koera järgi ja siis Rauli bussi ja siis ikka jahimehi, kes ei tulnudki. Lõpuks sõitsime Iisakusse, kus üks RMK mees koera oma hoolde võttis.

Kojusõit. Mõnus rammetus tuli soojas bussis peale.
Aitäh toreda seltskonna eest! Uute (raba)retketeni!

KOMMENTAARID
Priit
Suured tänud veel kord ja peab nüüd jääma ootama järgmisi kindlasti sama vahvaid matku. Pildid on nii ilusad, et ise ei usugi, et sellise kauniduse sees oma vaaruvaid samme sättisin.

Kaire
Kui ma poleks Jõgevale tööle tulnud ja saanud, oleks mu elu palju kurvem! Aitäh, et olemas olete!!! Säärelihased tunnetavad raba, kõhulihased nalja ja naeru! Suured tänud Neemele, Sinuta poleks me ju sinna läinud :))

Viktor
Tänud, Neeme! Õpetasid mind oma liha ja vaimu tundma! Matk oli väga äge ja ma ei kahetse minutitki sellest ajast, mis ma rabas ja selle ümbruses viibisin. Väga tähtis on hea seltskond. Meie kamraadid olid positiivsed, sõbralikud ja abivalmid. Tänud teile kõigile, head kolleegid-matkakaaslased!

Muraka rabas 10.E klassiga

Kuna kevadel lõpetasid mul nii Jõgeva Põhikooli 9.D klass kui ka Jõgevamaa Gümnaasiumi 12. klass, siis leidis sügis mind uue klassi eesotsas. Selleks on Jõgevamaa Gümnaasiumi 10.E klass, kus ka 5 õpilast minu eelmise aasta 9.D klassist jätkavad. Muide, klassijuhatajaid on sellel klassil kaks, sest nii on Jõgevamaa Gümnaasiumis kombeks. Aga nagu teine klassijuhataja Urve ise tabavalt on öelnud, on tema klassile nagu ema, kes on iga päev kodus, aga mina nagu isa, kes käib aeg-ajalt lapsi noomimas või siis nendega mängimas. Või siis rabas matkal :-)
Nagu ikka, oli alguses matkalesoovijaid rohkem, kui neid, kes reaalselt sinna jõudsid, aga siin me siis enne matka oleme: Kreete, Joosep, Kaidi, Ragnar, Ralf-Robert, Mihkel, Helena, Marnet, Kerlyn, Ave, Ketrin Elery ja mina.

Grupilt enne matka

Matk algas tõelise ragistamisega Alutaguse padrikus, sest kuigi Pikanõmmelt Muraka rappa viivat RMK matkarada tähistavad sildid ja infotahvel on kenasti olemas, on rada täielikult võsastunud. Aga ei karda raskusi matkaja ja nii me ennast sellest võsast läbi murdsimegi. Rabaservas tegime endale kaikad ja siis edasi üle Muraka saarte Varessaare poole! Muidugi tegime ka esimese söögipausi suurel saarel. Peab märkima, et kui kotkapesa on omal kohal, siis karus...a pole juba teist aastat näha olnud. Ei tea, kuhu küll kõik karud jäid ja mis on neist nüüd saanud?

Esimesed sammud rabas

Kahe saare vahel oli ainuke koht, kus mõne jõhvika leida võis

Esialgne optimism - 4 km (metsas) juba selja taga, ainult 6 km veel ees! - taandus peagi, kui selgus et rabas on liikumiskiiruseks 1-1,5 km/h. Ometigi oli pärast saari laiuval "kummikukakkumisväljal" nii kuiv, et isegi siis, kui võtsin suuna üsna musta maa poole, ei juhtunud midagi põnevat. Enamusel oli siiski meeles, et musta maa korral pidi seekord paremalt sellest mööda minema. Vaid Marnet suundus vasakule ja oli sunnitud lõpuks suure ringiga meie jälgedesse tagasi pöörduma.

Kuiv kummikukakkumisväli

Pärast üürikest pausi jätkus tee juba kõrgemal raba peal. Hoidsin suunda otse Varessaarele ja õnnelikul kombel oli älvestik siiski pisut huvitavam kui kuivanud kummikukakkumisväli. Nagu olen tähele pannud, kehtib vanarahva ütlus "siga leiab alati pori" ka kõige kuivema raba puhul. Nii leidiski esmalt Ragnar, aga siis juba nii mõnigi teine end aeg-ajalt mättatutist mööda astudes hoopis sügavamalt "mustast august", kui oodata oleks võinud.

Ragnari esimene "must auk"

Kerlyn tõttas Helenale appi, aga läks ise ümber

Ketrin on omandanud õiged võtted

Kreete püksid räägivad iseenese eest

Tegelikult oli älvestiku ületamine traditsiooniliselt kõige huvitavam ja lõbusam osa meie rabaretkest. Kuna meil seekord polnud ka ühtegi selli kambas, kes pidevalt oleks tõtanud lennukipileteid tellima (ehk siis lihtsalt kaugele ette ära jooksnud), vaid tegime hoopis iga pisukese maa järel peatusi, siis jagus aega ka raba nautimiseks.

Ralf teeb reklaami Elisa internetile

Vaevakased

Rabatarnad on nii võluvad!

Hiline kiil

Veelkord tarnad

Turbasamblal on sügisel sada värvi

Viimaks üle älvestiku jõudnud, tegime väikese eine murul (mitte segi ajada P. Pärna samanimelise multifilmiga). Einestamise kõrval kallasime kummikutest vee välja ja peesitasime niisama.

Kust küll kõik see vesi tuleb?

Eine

Siit edasi Varessaare poole minnes tuleb väike jõnks sisse teha, et pääseda kuivemalt mööda vanadest kinnikasvanud laugastest ja jõuda Ilusate laugaste juurde. Nii et kui allpool oleval GPS-i joonistatud kaardil on näha praktiliselt sirge tee Muraka saartest Varessaareni, siis esimene jõnks kummikukakkumisväljal on nii enam-vähem meelega tehtud, et kontrollida raba veetaset, siis teine jõnks on "õigel" rajal alati sees just Ilusate laugasteni kuivema raja leidmise eesmärgil.

Meie teekond GPS-il

Ilusad laukad väärivad täiega oma nime. Eriti see, millest me alati vett võtame, kus vahel ka ujumas käime ja mille kaldaid kaunistavad taevasse küünitavad kuivanud männid.

Vett võeti kaasa seekord suure varuga

Grupipilt - kõik on alles

Minu lemmiklaugas

Kuigi ilm oli mõnusalt soe ja taevas polnud pilvetupsugi, ei tulnud ujumisest seekord siiski midagi välja. Esmalt olid poisid ikka kõvad ujujad ja juba hakkasin tüdrukuid rajale juhatama, et nad meid pisut eemal ootaksid, kui ootamatult selgus, et siiski ei taha keegi ujuda. Nojah, kahju - oleks saanud älvestiku higi maha loputada ja puhtalt Varessaarde saabuda. Aga hetkel me veel ei teadnud, et Varessaares ootas meid heinategu, mis meid nagunii taas pepri täis ajas.
Varessaareni on Ilusast laukas vaevalt tunnike kõndi. Kuigi tegime veel mitu peatust ja lihtsalt hingetõmbamise kõrval ka rabamättaid nautisime, hakkas Varessaare kuusk juba metsa kohale kerkima.

Nokkhein

Turbasammal ja küüvits

Jõudsime kohale nii poole nelja paiku - mitte küll just rajarekord, aga tubli tulemus siiski. Nagu juba mainitud, ootas meid Varessaares üllatus. Nimelt oli Metsanurga selts seal oma talgupäevi pidamas. Nad on juba mitu aastat niitnud Varessaare heinamaid. Nii juhtuski, et need, kes polnud väga väsinud, said ka käed külge panna. Tegelikult küll peale minu veel Marnet ja Ralf. Osa tüdrukuid lõbustas hangude puudumisel heinalisi niisama, ülejäänud aga lohutasid Ragnarit. Saime ka talgusuppi maitsta. Meie õnneks-rõõmuks polnudki talgulistel plaanis ööbima jääda ja nii kaduski kuskil kella kuue paiku kogu talguliste seltskond koos oma traktorite ja ATV-dega nagu nõiaväel. Oligi hea, sest kõrvad hakkasid  juba pilli ajama sellest võsalõikuri pirinast ja Belarussi mürinast.
Nüüd panime oma tarapudru keema ja vahepeal teritasime niisama keelt. Näiteks sain teada, miks poisid käivad juukseid lõikamas kellegi Jassi juures ;-)

Heinakuhjad

Ootame putru

Kui pimedus saabus, istusime veel tükk aega lõkke ümber ja kuigi mõned tüdrukud iga krõpsu peale selja taha vaatasid, mängisime paar ringi maffia-mängu. Pea kohal sirasid tuhanded tähed, lõke soojendas ja aeg veeres. Siiski kiskus viimaks viluks ja nii kobisime tuppa. Kuigi arvasin, et juttu jätkub kauemaks, oli päevane matk oma töö teinud ja ilmselt polnud keegi juba ammu nii vara magama jäänud kui sel õhtul.
Hommikune äratus oli kella kaheksa paiku. Vesi läks kähku keema, toit kiiresti kõhtu ja toad said ka üle pühitud. Kerlyn oli jällegi kirjaneitsi, kes majaraamatusse meie poolt paar rida kirja pani. Siis kotid selga ning Mustassaare ja Vaabu poole punuma. Lonkisin meelega rivi lõpus ja nautisin vananaistesuve viimast päeva. Homsest pidi külmaks ja märjaks minema. Mis niiviisi õpetajate järgmise nädalavahetuse rabamatkast saab ...

Autot oodates