Oktoobripäike 11

... ehk Jõgeva Põhikooli ja Jõgevamaa Gümnaasiumi õpetajad Muraka rabas

Kui eelmine, juubeli-Oktoobripäike oleks osavõtjate vähesuse tõttu äärepealt ära jäänud, siis sel aastal õnnestus mul varakult reklaamikampaaniat alustades tekitada huvi rabaseikluse vastu ka noortes kolleegides mõlemast koolis. Ongi tore, kui tuleb järelkasvu! Kahju ainult, et minu matkaliignaistest seekord Mare üksi kaasas oli; Evel ja Marisel ei õnnestunud meiega ühineda. Tõsi küll, Mare ja Toomas otsustasid majandustoimkonna kasuks, nii et üle raba oli meid minemas kokku kümme: rabauusikud Janne, Kaire, Riina, Merilin, Margit, Erik, Priit ja Viktor, lisasks siis kogemustega Merike ja mina.

Algus Pikanõmmel

Matka traditsioonilisse alguspunkti Pikanõmmel viis meid seekord kooli buss Rauli juhtimisel, lisaks siis Mare-Toomas autoga. Hoolimata Jõgeva viaduktil läbiviidud puhumiskontrollist jõudsime kadudeta Pikanõmmele ja pärast pildistamisi või matk alata.
Esimese poolkilomeetri läbisime ladusalt. Muraka raba infotahvli juures leidsin matkauusikutes tänuväärse kuulajaskonna, kellele meie retke marsruuti ja eesootava Varessaare ajalugu tutvustada. Seejärel keerasime RMK Muraka saarte matkarajale, mis on niivõrd umbe kasvanud, et ükski inimene, kes täpselt ei tea, kuhu minna, ei jõua kuidagiviisi umbes 500 meetriste vahedega metsas paiknevaid sildikesi järgides pärale. Ehk ongi see eesmärk?

Looduskaitseala piire tähistavad märgid on küll püsti...

... kuid matkarada tähistavad sildid nii võssa kasvanud, et nede järgi orienteeruda küll ei saa

Ehk on raja umbe kasvada laskmise eesmärgiks rada hoopis sulgeda (kotkaste kaitseks)?

Ragistasime, mis me ragistasime, aga jõudsime kõik kenasti rabaserva. Kadude asemel sai meie matkaseltskond hoopis täiendust meiega ühinenud ida-siberi laika näol. Kust ta meie juurde ilmus, ei tea. Kõige tõenäolisemalt pärines ta punaselt kastiautolt, mis teabetahvli juures seisis. Püüdsime teda maha jääma sundida, kuid see ei õnnestunud kuidagi. Olgu kohe ära öeldud, et koerake saatis meid üle raba, ööbis Varessaares ja tuli ka Mustassaarde meiega kaasa. Kaire pani õhtul Facebooki pildi ja teate ning Erik suhtles oma venna vahendusel jahimeeste ringkondadega. Niiviisi leidsime lõpuks ka koera omaniku.

Meiega ühinenud ida-siberi laika

Esimesed paarsada meetrit rabas olid traditsiooniliselt lihtsad ja peagi leidsime end suuremalt Murakasaarelt kotkapesa aluse matkaonni juurest einestamast.

Esimesed sammud rabas

Muraka saar

Kaire - miks nii sünge? Võileib on ju hea..

Viktoril jätkus juttu ja lusti (nagu alati). Nii kuulsime peagi tema esituses omaaegse kuulsa J. Smuuli poeemi "Järvesuu poiste brigaad" veel kuulsamaid ridu:

Kommunistlikuks nooreks ei paluta, 
ei minda kui lasteaeda - 
seepärast mu süda valutas, 
sellepärast läks aega.

Jah, on alles mõnel mälu! Aga meie matk jätkus veel pisukese padrikuga saare tagumises otsas ja seejärel juba jõhvikakorjamisega õhtuse magustoidu - mannavahu - jaoks. Juba teist aastat järjepanu pole meie tavapärasel matkarajal peaaegu üldse jõhvikaid. Aga selle ühe peotäie suutis igaüks leida.
Jätkasime siis tasapisi kulgemist piki väiksema Muraka saare loodekülge ja tegime veidi aja pärast jällegi pisukese peatuse. Igaks kümneks juhuks - mine tea, mis juhtuda võib - tegin rabauusikutest profiilipildid. Sellised need said.

Viktor

Riina

Kaire

Priit

Janne ja Erik

Margit

Merilin

Pole midagi öelda - ilus ilm, ilus raba ja ilusad pildid :-)
Teekond jätkus "kummikukakkumisväljal", mis kummikuid siiski eriti ei kakkunud. Igaks juhuks tegime siiski mustast maast paremalt poolt möödumiseks veidi suurema jõnksu kui tavaliselt. Olgu siis selguse huvides ka GPSi joonistatud teekond siin ära toodud. Ega ta eelmise nädalavahetuse rajast oluliselt ei erine, kuid rabas ongi tavaliselt meetrite mäng - veidi ühele või teisele poole ja pilt on hoopis teine. Igatahes proovisin seekord valida uusikute tarbeks võimalikult kandvat rada.

Meie rada üle Muraka raba

Kui jõudsime esimese männipõõsakeseni ja taas grupi kokku kogusime, siis pääses Viktori suust küsimus, mida teadsin juba enne, kui ta suu avada sai: "Kas see oli nüüd kõige hullem koht?" Nii küsivad nad (uusikud)  alati. Ja nagu alati, pean vastama, et kõik on alles ees ...

Esimesed katsumused

Mõnda aega jätkus meie tee üksikute pisikeste rabamännikestega kaetud rabamätaste vahel ja tõesti edenesime siin päris kiiresti. Kaardil on see kolmnurgakujuline roheline ala musta maa ja älvestiku vahel, mille keskel üksik laukasilm. Tegelikult on seal väikseid laukasilmu rohkem, kuid veel rohkem on kinnikasvanud, kunagisi laukaid. Nende peale ei maks ronida, kuid õnneks on nad väikesed ja kergesti äratuntavad, nii et sai neist kergesti ümber minna.

Esimene laugas

Pisitasa kulgesime edasi. Vahepeal tegime ikka mõne hingetõmbepeatuse ja pistsime põske ka mõne eukalüptimaitselise lutsuka. Üritasime koera kodu poole utsitada, aga tema ei võtnud meid kuulda.
Tasapisi hakkas ka maa muutuma ja siis korraga olime älvestikus. Iseenesest on see läbi soo kulgev veevoolutee, kuid mitte nii õõtsuv ja vesine kui Tümasoon. Siin on tegu kõrgema rabaga ja ilmselt on siin kunagi mingi veevoolutee ka olnud, mis hiljem on turbasse kasvanud.  Või on siin hoopis olnud rohkesti suuremaid laukaid, mis nüüd kinni kasvanud on. Kes seda ikka peale sooteadlaste teab. Aga meie matkarajal pakub just see älvestik kõige vahvamaid atraktsioone: kes saab kuiva jalaga läbi ja kes ei saa. Lõbus on ikka kõigil. Eriti muidugi neil, kes eespool kuival mättal teiste sahmimist jälgivad.
Esimestena said käe valgeks ehk pigem käe maha meie kehalise kasvatuse ainesektsiooni esindajad. Viktor vajus sisse,  Kaire tõttas talle appi ja sai ka ise oma kummiku märjaks. Koer ei saanud toimuvast aru ja tõttas keelega üle Viktori näo limpsama. See avaldas Viktorile tohutut muljet - keegi lohutab teda.

Viktor osutuski meie kõige fotogeenilisemaks uusikuks, nii et ta jõudis lausa videole. Video kommentaariks tuleb siiski tõdeda, et Viktor omandas meisterlikult kaika kasutamise horisontaalasendis ja vaieldamatult oli oma kaalukategoorias parim rabaületaja. Ah jaa, mis kaikasse puutub - siin pidi Viki taaskord tõdema, et maksab nõuandeid kuulata. Sedapuhku oli eksitus selles, et ta ei võtnud toorest kasekaigast, vaid juba pehkima hakanud kaika. See läks esimese tõsisema katsumuse ajal praksti pooleks ning Viktori päästis vaid see, et Erik oma kaika tema oma vastu vahetas.

Aga et mitte ainult Viktorile tähelepanu suunata, siis järgnevalt ka teiste matkaliste tehnikanäiteid älvestiku ületamiselt.

Ja kuigi päästev rabamännikuviirg tundus esialgu olevat kaugel-kaugel (tegelikult ~500 m), siis nihkus ta tasapisi lähemale. Esimestena jõudsid sinna meie vaprad õrnema soo esindajad. Eks nad ole ka kergejalgsemad.

See kipub ikka nii olema, et vaatad muudkui jala ette. Ja kui parasjagu ei vaata, siis vaatad teisi. Tegelikult ei tohiks ära unustada ka seda, milleks me siia üldse tulnud oleme, Kõige muu kõrval kindlasti ikka raba nautima. Isegi siin, älvestikus, ei saa mul kunagi isu täis mõnest vaatest. Kolletav-rohetav tarnapuhmas. Üksik tuules painduv kaseke. Kauguses kummuvad Muraksaared. Vaibana kirju turbasamblamätas. Tohutu ümarduv silmapiir - maakera on tõepoolest ümmargune!

Aga viimaks olime kõik älvestikust üle ja lubasime endile pisikese eine. Nüüd võisin Viktorile (ja teistele) öelda - hullemaks enam ei lähe:-)
Teekond jätkus rabamännikus. Tegime siin väikese kaare vasakule, et pääseda ümber paarist pehmemast alast - kinnikasvanud suuremat sorti laukast ja siis võtsime suuna Ilusatele laugastele. Tegelikult on selles piirkonnas mitu laukaviirgu, ainutl et parem rada viib neist natuke kaugemalt mööda. Aga ka rabamännikus on oma võlud. Iga puu isemoodi kõver. Kidurad. Igivanad. Aga ilusad.

Tasapisi lähenesime Ilusatele laugastele. Need väärivad oma nime igast küljest vaadates. Ümbritsetuna rabamännikust, eriti sinised selge taeva all, seekord kaetud säbrulise lainetusega (päev otsa oli tugev tuul, meie õnneks selja tagant). Minu lemmiklauka kaldail kõrguvad paar kuivanud rabamändi. Neid nägemata poleks rabamatkapäev täiuslik.

Kuna ilm oli tuuline, siis ei kutsunud kedagi ujuma. Ehk on ka aeg selleks juba liiga hiline. Täitsime oma veepudelid ja loomulikult tegime ka grupipildi.

Oli aeg seada sammud Varessaare poole. Ees ootas viimane tund rabas. Kuna siht on juba silme ees, siis tundub pärast kõiki läbi- ja üleelatud emotsioone see viimane tund üsna veniv, aga omad võlud on ka selles viimases sumpamises. Näiteks püüdsin pildile ka Merikese ja iseenda.

Kotkanina, mis varem oli orientiiriks, jäi üha enam vasakule. Ees sirgest metsaviirust hakkas kerkima suur Varessaare kuusk, mis juhtis meid otse maja alla metsaserva. Kunagi oli vaade Varessaarest rabale avatud ja maja võis näha juba kaugelt - talvel lumega kaetud valge ristkülikuna lausa Muraka saartelt. Praegu on võpsik tihe ja maja peidus. Vaid teadjad leiavad maja rabast tulles üles.
Varessaares ootasid meid Mare ja Toomas ja soojaks köetud tuba.

Kuna ka lõke juba põles, siis kähku pada tulele ja tatarpuder hakklihaga keema. Ka teevesi sai kõrvale keedetud. Kui puder söödud, siis jätkus kokkamine hommikul korjatud jõhvikatest mannavahu keetmise ja kloppimisega. See sai nii hea, et viis keele alla ja pott kraabiti lusikaga puhtaks.

Õhtu jätkus esmalt lõkkevalgel ja siis juba toas küünlavalgel. Hoolimata päevasest rassimisest jätkus juttu kauemaks. Tüdrukud tahtsid ikka kuulda tondijutte, paraku pidin neid kurvastama - Valter ja Lilli ei käi enam kollitamas. Küll aga veeres jutt taaskord Muraka rabas toimunud II maailmasõja aegsetele sündmustele ja siis ka partisan Tammemetsale. Erinevalt Viktorist pole mul kooliaegne luule raudkindlalt peas. Kuna Internetiga on Varessaares nii nagu on, siis piirdusime esimese salmiga vastavast poeemist. Aga huvilistele viide postitusele, kus seda lugeda saab. Loe siit poeemi (vaata postituse keskele). Eks annab see luuletus pildi ühe vaenupoole vaatevinklist. Kui tõese, eks see ole ajaloolaste rida. Internetist võib leida ka vastupidiseid kirjeldusi - teise poole vaatenurgast. Tõde on kusagil olemas... Aga punaluulest on "Partisan Tammemets" hea näide.
Vahepeal tekkis ärevus hoopis teistel põhjustel kui võimalikud kodukäijad. Nimelt oli meid saatnud koer õue jäänud ja nüüd kellegagi purelema läinud. Kostis hirmsaid hääli ja siis vaikus. Kutsume koer ei tule. Mõne aja pärast kordus kõik. Teadjad ütlesid, et hääled kuuluvad kährikule. Hommikul selgus, et kutsu magab heinakuhjas ja rappa viival teerajal on surnud kährik.
Õhtu aga veeres omasoodu. Lugesime majaraamatut ja kuulasime Viktori lugusid. Üle kella üheteistkümne ei pidanud vastu ka kõige vapramad.
Öösel hiiri kuulda ei olnud või magasin ma siis nii hästi. Hommikuse ärkamise avas Toomas, mõnevõrra hiljem järgnes talle Viktor. Läksin siis minagi veepajaga.
Hommikusöök. Pakkimine. Koristamine. Eriku kõned vennale ja jahimeestele koera asjus. Viktor majaraamatut täitmas. Veel üks grupipilt.

Viimased 3 kilomeetrit Mustasaarde. Seal ootasime jahimehi koera järgi ja siis Rauli bussi ja siis ikka jahimehi, kes ei tulnudki. Lõpuks sõitsime Iisakusse, kus üks RMK mees koera oma hoolde võttis.

Kojusõit. Mõnus rammetus tuli soojas bussis peale.
Aitäh toreda seltskonna eest! Uute (raba)retketeni!

KOMMENTAARID
Priit
Suured tänud veel kord ja peab nüüd jääma ootama järgmisi kindlasti sama vahvaid matku. Pildid on nii ilusad, et ise ei usugi, et sellise kauniduse sees oma vaaruvaid samme sättisin.

Kaire
Kui ma poleks Jõgevale tööle tulnud ja saanud, oleks mu elu palju kurvem! Aitäh, et olemas olete!!! Säärelihased tunnetavad raba, kõhulihased nalja ja naeru! Suured tänud Neemele, Sinuta poleks me ju sinna läinud :))

Viktor
Tänud, Neeme! Õpetasid mind oma liha ja vaimu tundma! Matk oli väga äge ja ma ei kahetse minutitki sellest ajast, mis ma rabas ja selle ümbruses viibisin. Väga tähtis on hea seltskond. Meie kamraadid olid positiivsed, sõbralikud ja abivalmid. Tänud teile kõigile, head kolleegid-matkakaaslased!