esmaspäev, 16. veebruar 2015

Suusamatk Muraka rabas e Jäljed lumel vol 3

Juba sügisest saadik oodatud suurt lund ei paistnud kuskilt tulevat. Seni oli metsaalune suisa paljas, aga eelmise nädalavahetuse tuisuga sai sinna mingi kirme ikka maha. Möödunud nädal läks taas plusskraadidega, kuid nädala lõpuks prognoositi nulli ümber või väikeses miinuses olevat ilma. Kuna nii Vene kui ka Norra pikaajalised prognoosid viitasid talve peatsele lõpule, siis pakkusingi sügisesele rabamatkaseltskonnale välja katsetada eeloleval nädalavahetusel üks rabasuusamatk ette võtta. Kahjuks oli pakkumine ootamatu ja suuremal jaol olid plaanid nädalavahetuseks juba tehtud. Ürituse päästis Maris, kes oli ise hakkamist täis ning vedas ka Paavo ja Mai-Liisi kaasa.

Grupipilt Varessaares

Laupäeva hommikul startisime Marisega Jõgevalt ja noored Tallinnast. Kokku saime veidi pärast 11 Roostoja teeristis. Sealt veel veidi metsa vahele ja rabaservas me olimegi. Tõsi, teeäärne vaatepilt oli veidi kõhedusttekitav: kaasiku all küll valendas lumi, aga suure männimetsa alune mustas täiega.
Panime siis autod lukku ja suusad alla ning läkski lahti. Esmalt paarsada meetrit mööda metsateed, siis üle kraavi ja rabas me olimegi. Seal servas oli uskumatu lumeuputus - oma 30-40 cm tuli ära. Ilmselt oli sinna millagi kokku tuisanud.
Võtsime suuna otse põhja poole. Alguses tuli veidike tihedamas rabamännikus keerutada, aga peagi sattusime ühele kinnituisanud suusarajale, mis meid kiiresti lagedamale juhtis. Siiski tundus see rada liialt vasakule kalduvat ja nii keerasime peagi sellelt kõrvale. Peagi hakkas paremal paistma Iissaare tukake, meie aga  sattusime Muraka raba ilusaimateks peetavate Iissaare laugaste keskele. Laukasilmad olid küll jää ja lumega kaetud, kuid milliseid fantastilisi rabamände ja tüükaid seal kohtas! Kuna ilm oli sompus ja hall, siis piirdusin paari klõpsuga ning jäin lootma ilmajaama poolt pühapäevaseks tagasiteeks lubatud päikselise ilma peale.

Nii hämar oli, et piltki ei tahtnud välja tulla.
Rabamännikus oli lund küllaga, nii et paras oli suusatada. Lageraba peal aga oli maa suisa täpiline: eks viimased sulailmad meelitasid tarnatutid lagedale ja kust juba päike kord küüne taha sai, sealt ta siis juba sulatas. Õnneks oli temperatuur väikses miinuses, rohulaigud härmas ja nii sai neist suht kenasti üle liuelda.

Lagerabal
Ühes järjekordses rabamännitukas pidasime pisikese eine ja varsti olimegi Kaasiksaare külje peal väljas. Võtsin suuna rohkem vasakule, et vältida liigset rabamännikus keerutamist. Kokkuvõttes siiski liiga vasakule, nii et kaardil meie teekonda vaadates tuli lausa nurk sisse ja teekond osutus 2,5 km pikemaks kui eelmistel kordadel. 
Meie rada

Kui Kaasiksaare tagusest rabamännikust viimaks läbi saime ja Kotkanina otsima hakkasin, siis sattusin viivuks üsna segadusse - ilm oli kergelt hämune ning kaugused rabasaarte ja muude orientiirideni tundusid üsna kentsakad. Siiski silmasin otsitavat  Kotkanina sakilist metsaharja kauguses paistmas. Pardilaugaste külje alt läbi, üle Tümasoone ja siis juba võtsimegi suuna Varessaarele. 
Seekord ei vedanud selles mõttes, et Varessaares oli juba seltskond ees. Tõsi küll, ainult kaks inimest, kuid see tähendas siiski seda, et pidime ööbima vasakpoolses toas. Samas ahi juba küdes ja õueski oli lõke püsti, nii et sellevõrra oli lihtsam.

Õhtusöök valmib peagi
Õhtusöögiks oli tavapärane tatrapuder. Maris otsis oma kotist sinna kõrvale ka punapeedid ja Paavo soolasuitsulõhefilee välja. Igatahes sai kõht servani täis. 
Maris luges õhtujutte kolmest vennast Siimust, Priidust ja Kaurist (Tiia Toometi raamatust "Kaur, kõige noorem vanem vend"). Lood olid huvitavad ja naljakad, aga lugeja hääl nii uinutav, et tabasin end juba kella 8 ajal suigatamast. Tegelikult olime kõik pikast päevateest (13 km) ja värskest õhust meeldivalt väsinud. Nii et kui naabrid ka viimaks tuppa tulid ja ennast magama sättisid, siis puhusime meiegi juba enne Aktuaalset Kaamerat küünlad ära.
Pikk öö möödus küll mõningate ärkamiste saatel (hiired, naabrimees ahju puid lisamas, keegi õues käimas), kuid üldiselt sai magatud päris kenasti.
Hommikune äratus oli kella 8 paiku. Päike juba tõusis ja tervitas meid puude vahelt.

Hommikune Varessaare
Hommikused toimetused kulgesid omasoodu - keelt alla viiv kaerahelbepuder, siis pakkimine ja koristamine ning täpselt kell 10 võisime tuldud teed tagasi suuskama hakata.

Veel üks pilguheit Varessaarele
Kui eelmisel päeval oli mittepildistamise ilm, siis täna oli vastupidi: teed pildi, paned fotoka ära, sõidad paar sammu ja võtad uuesti välja. 

Varessaare kuusk on veel kenasti metsa kohal
Nii liikusingi meie grupis täna viimasena ja tegin aga pilti. Teised pidid mind seepärast aeg-ajalt ikka ootama, aga kokkuvõttes läbisime raja umbes-täpselt sama ajaga mis eilegi (3:37).

Maris
Paavo ja Mai-Liis
Kuna minu aur kulus tagasiteel kõik looduse nautimisele ja pildistamisele, siis ei oskagi nagu sellest imekaunist päevast midagi kirjutada - nagunii jääb sõnadest väheseks. Seepärast järgneb nüüd pisike valik minu rohkem kui kahesajast pildist. Ja seda valikut oli ikka väga raske teha... 














Ah jaa, seda peab küll märkima, et kuigi õhutemperatuur oli madalam kui eile, olid tarnatutid lagerabal varmad suuska kinni haarama - erinevalt eilsest polnud neil libestavat härmatist peal. Nii maandusingi paar korda ninuli oma suuskade otsa. Tagatipuks kippus siis ka vasak suusk alt ära tulema, sest olin suusasidemete kruvid liiga vähe sisse keeranud.

Lageraba tutid püüdsid päikesepaistes meid kinni haakida

Tegelikult ilmaga meil ikkagi vedas. Kuigi esimene päev oli hall ja hämune, ei olnud külm, ei olnud sula ja tuul oli tagant. Teisel päeval oli tänu selgele ja päikselisele ilmale silmarõõmu küllaga ning tuulgi oli ennast pööranud täpselt 180 kraadi ehk oli siis jälle selja tagant.
Nagu eespool mainitud, kulus tagasiteele sama palju aega kui edasiteele. Nii leidsimegi ennast veidi enne kella kahte autode juurest. Pärast ligi nelja tundi suuskadel tundus auto ümber kõndimine üsna imelik... 
Pakkisime siis oma varustuse jälle autodesse ja läbi ta oligi - see oodatud suusamatk. Vähemalt sai sel aastal ära käidud. Erinevalt eelmisest aastast, mil maa samal ajal rohetas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.