Sel aastal toimus Jõgevamaa Gümnaasiumis juba neljandat korda valikkursuste nädalal "Matkamiste aluste" kursus. Esimesed kaks päeva olid pühendatud peamiselt teooriale, kuid tegime ka üht-teist praktilist. Näiteks õppisime mõningaid sõlmi ja pakkisime seljakotti. Omajagu elevust tekitas vanaaegse pamirkatüüpi presenttelgi püstitamine kooli ette. Järgnes kahepäevane matk ja siis veel pool päeva kokkuvõtete tegemiseks (blogide koostamiseks).
Pamirka-telgiga kooli ees
Kui varasemad kolm valikkursuse matka toimusid Piusa-Meenikunno-Nohipalo-Ilumetsa radadel, siis seekordne matk viis meid Põhja-Kõrvemaale. Esmane plaan oli läbida Liiapeksi-Aegviidu matkarada, mis on osa Oandu-Ikla matkateest. Kuid kuna maaomanike vastuseisu tõttu on Liiapeksilt algav rajalõik suletud, tuli meilgi kiirelt ümber orienteeruda ja nii alustasime hoopis Kembalt.
Meie rada
Matkagrupp oli traditsiooniliselt 20+1 ehk siis matkal käisid Agnes, Birgit, Carmen, Hindrek, Ilja, Jaak Martin, Janek, Kaimar, Kaivo, Kert, Maarja, Marian, Marion, Marit, Martin, Mathias-Henrik, Naatan Johannes, Sander, Taavi, Theresa ja Neeme.
Grupipilt
Kembalt alguse saanud rada ei jäänud tegelikult milleski alla vanale Liiapeksilt alanud rajale. Ka siis kulges tee mõnusa männimetsa vahel, kuni viimaks Järvi Pikkjärve ääres jõudis välja vanale rajale. Kuigi polnud nädalavahetus, oli Järvi järvede ääres üksjagu rahvast, seekord imekombel siiski peamiselt eestikeelset.
Kembalt Järvi Pikkjärve poole
Kõnnu Suursoost ratsutasime läbi või õigemini üle mööda laudteed. Pisike peatus vaatetornis ja edasi Paukjärve oosi poole, kus ootamas veel üks vaatetorn. Jäin taha, et nautida päikeses kümblevaid rabalaukaid ja otsida-pildistada esimesi õisi.
Paukjärve kaldal tegime veidi pikema peatuse, nii et mõni jõudis isegi ujumas käia. Siiski puhus küllalt tugev tuuleke, nii et enamus vaatas uljureid kaldalt.
Järgmine rajalõik kulges aga läbi tugevalt lõhnava nõmmemänniku.
Lõhnav nõmmemännik
Viimane osa esimese päeva teekonnast oli kõige põnevam. Enamus polnud varem oose näinud või neist kuulnudki. Rada lookles mööda kitsast oosiharja, laskus siis järsult alla orgu, et taas tõusta juba järgmisele oosile. Oose kattis aga just õide puhkevate piibelehtede erkroheline vaip.
Puhkepaus piibelehtede keskel
Esimese päeva 14 km lõppesid Jussi Väinjärve ääres, kuhu oma aplaagri püsti lõime. Esmalt peesitati niisama päikese käes, siis aga pandi telgid püsti ja võis asuda tatraputru vaaritama.
Jussi Väinjärve telkimisplats
Õhtusöök
Pärast kosutavat putru oli taas aeg lebotamiseks. Käisin järve teisel küljel jalutamas ja käo kukkumist kuulatamas. Erkroheline mets oli lummav, lisaks need imelised lõhnad. Matkarajal saatis meid avanevate maikellukeste hõrk hõng, nüüd pidin tükk aega mõistatama, enne kui taipasin - see on õitsevate mustikate lõhn!
Aeg veeres ja noorus otsustas taas potitäie teed keeta. Lõkke taassüütamine ja selleks puude lõhkumine kujunes õrnema soo oskuste demonstratsiooniks, samas kui mehepojad õpetussõnu jagasid.
Sõnadeta...
Tegin teisegi jalutuskäigu, nüüd juba järve teist kallast pidi kulgeva oosi harjal. Korraga sööstis minu eest läbi leevikestepaar. Üks neist lasi ennast isegi pildistada.
Leevike
Lõpuks hakkas hämarduma ja osaliselt teise lõkkeplatsi laua ümber aega veetnud seltskond liikus ka laagrilõkke äärde. Suuremat sorti ühistegevusi sel aastal siiski ette ei võetud ja nii hakkaski rahvas tasapisi telkidesse pugema. Kobisin minagi oma kingakarpi ja uinusin üllatavalt kähku. Öösel äratas mind korraks vihmasabin, kuid üldiselt magasin hästi.
Hommikul tegin tule üles ja keetsin kaerahelbepudrugi enne äratust valmis. Kahjuks algas koos äratusega sadu, mis meie telgid üsna märjaks tegi. Pakkimine kulges siiski küllalt kiiresti ja nii saimegi asuda oma teise matkapäeva 17 km pikkusele teekonnale.
Kuigi vihmasadu oli pigem õrn, oli siiski mõistlikum kanda keepi. Nii tuiutasimegi (tegelikult küll kappasime) 45 + 15 minuti süsteemis üle Jussi nõmme ja läbi vihmast tilkuvate männikute Aegviidu poole.
Jussi nõmm
Vihmapiisad
Enne Arakjärve oli ka selle matka ainuke intsident, kui nii võib öelda. Nimelt jäid kolm neiukest nii kaugele maha, et kartsime juba neid eksinud olevat. Õnneks lõppes kõik siiski hästi, sest nad jõudsid meile järele.
Arakjärve kaldal
Aegviidus pidime poolteist tundi veel aega sirutama ja rongi ootama. Õnneks jõudis suurem sadu alles nüüd kohale. Ronge tuiskas edasi-tagasi ja lõpuks tuli ka see, mis meid peale korjas. Tapal pidime siiski taas maha ronima, sest seoses raudteeremondiga jätkus tee Jõgevale asendusbussiga.
Nii jõudiski lõpule (klassikuid tsiteerides) "meie seiklusrikas merereis". Neli valikkursust ja neli erinevat gruppi, igaüks omamoodi, kuid ikka ja alati toredad.
Viimase aja traditsiooni kohaselt valmis ka matkavideo.
