Männikjärve matkarajal

Kui kahe nädala eest sai Muraka rabas päikest võtta, siis täna sai Endla raba Männikjärve matkarajal seda vaid ninaots. Tuul oli nii vilu, et pidi nö "kõik riided selga panema". Aga päike oli sellegipoolest ja esimesed sinililled siinkandis ka nähtud!

 7,4km, 1:50 h

Kevadine nädalavahetuse suusamatk Muraka rabas

Ühel toredal päiksepaistelisel ja soojal kevadpäeval käisime nautimas Muraka raba imelisi bonsaisid. Kogusime ka värsket D-vitamiini. Tõesti oli soe ja päike võttis! Raba oli ikka täisvärvides (erinevalt kümne päeva tagusest matkast õpilastega, mis pilvekihi all must-valgeks kiskus). Ja nagu Anna kommenteeris: "Nii vana ja ikka leiad midagi, mida veel teinud pole!" Ta pidas silmas lühikeste pükste väel suusatamist (õigemini küll alukate väel, sest kes see ikka selle peale tuleb, et suusamatkale lühikesed püksid kaasa võtta).

Raba lõunaservast Kaasiksaare nurgani ja tagasi: 9,6 km, 3:15 h.

Video kah: 

JmG valikkursuse suusamatk Muraka rabas

Jõgevamaa Gümnaasiumi matkamise aluste valikkursuse teise matkana oli plaanis kahepäevane suusamatk Muraka rabas. Seda juhul, kui ilm suusamatka ikka soosib. Õnneks soosis. Kuigi päikest me ei näinud ja raba oli suuremalt jaolt must-valge, oli mõnus nullilähedane kevadtalvine ilm.

Vahetult matka eel selgus, et kolmel kursuslasel ei õnnestu tervislikel põhjustel matkale tulla ja üks on endale soojamaareisi broneerinud. Nende asemel sai kaasa kevadise valikkursuse läbinud ja ka sügisel matkal käinud Ander. Matkal käisid Kristiina, Jane, Pirgit, Eliise, Anne-Liis, Maris, Liisi, Egle, Angeliisa, Jenifer, Kristofer, Kaur Kevin, Arti, Ander, Joosep ja Neeme.

Kolmapäeva, 2. märtsi hommikul kogunesime Jõgevamaa Gümnaasiumis, kus Rainer soovijatele suusad jagas ja kust buss meid matka alguspunkti toimetas. Matka marsruut oli minu suusamatkade traditsiooniline rada Muraka raba lõunaservast Varessaarde ja tagasi. 

Esimesed katsumused ootasid kraavi ületamisel, sest vett oli kraavis küllaga ja jää tundus nõrgavõitu. Siiski leidsime lumesillakese, mille kaudu üle kraavi suusatada. 

Esmalt müttasime veidi aega rabamännikus. Juba seal oli lumi jäine ja kõva ning suusad kippusid tagasi vajuma. Nii tuligi varsti esimene kosutuspaus teha. Mulle see muidugi sobis, sest sain drooni lennutada.

Lagedal rabal ei saanud klassikasammuga enam üldse edasi. Nii tuligi uisusamm meelde tuletada. Kiirust lisas see kõvasti. Minu pulsikell näitas maksimaalseks 17,4 km/h - seda seljakotiga. Kõik siiski uisusammu ei vallanud ja nii tuligi küllalt sageli pisikesi pause teha, et kõik taas kokku oodata. Vahemärkusena olgu öeldud, et ka minu uisusammutamine on seni piirdunud vaid mõnekümnemeetriste lõikudega. Saigi siis nüüd uisusammu ka harjutatud.

Kui Kotkanina viimaks rabamänniku tagant paistma hakkas, andsin kiirematele poistele suuna kätte, et nad ei peaks liialt palju ootama ja läheksid ülemise korruse tubasid hõivama. Hiljem selgus, et hoolimata väikesest haagist jõudsid nad kenasti Varessaarde välja. See on tore, et eelmisest korrast poistel midagi ka meeles oli; tavaliselt kipub suure grupis matkates nii olema, et keegi ei pööra teekonnale eriti tähelepanu. 

Vahetult Varessaare eel üllatas meid vesine mätastik. Kui sügisel oli raske leida mätaste vahelt tilgakest vett pottide pesemiseks, siis nüüd lainetas korralikult. Kuna jää oli õhtupoolikuks mõnevõrra hapraks muutunud, otsisime ülesaamiseks paremat kohta. Lõpuks siiski saime, jää isegi kandis selle koha peal. Siiski olid mättad niivõrd libedad, et  kukkusin üsna valusalt selja peale (seljakott jäi ebamugavalt alla). 

Varessaare üllatas meid varikatuse kaotanud söögilauaga. Sellest oli nimelt küttepuid tehtud. Mulle küll tundus kogu ehitus veel üsna kõva, aga ju siis on RMK-l plaanis uus teha (?). Maja oligi tühi, kuid eelmised külalised olid lahkunud just üleeile. Poistel pliit juba küdes. Pärast pisikest kohtade jagamist otsustasid poisid suuremalt jaolt siiski alumisse tuppa kolida. Mina ja Ander jäime tüdrukutele üles julgestuseks (ämblike ja hiirte vastu).

Huvitaval kombel oli kõigil majas nii palju tegemist, et pidin üksinda õues kokkama, vaid üsna söögi valmimise eel käisid Kristiina ja Egle uurimas, kas abi ka vaja on. Aga see mulle täitsa sobis - õhtusöögi valmimise ajal sai veelgi drooni lennutatud. Lume sulatamine võtab ju omajagu aega.

Kui puder ja tee valmis, kutsusin teised sööma. Kuna pingid olid sulalumest märjad, pidime kanade kombel õrrel istuma. 

Õhtusöögi järel sai veel hommikuks lumi ära sulatatud, et hommikul selle peale mitte aega raisata. 

Õhtune melu kulges allkorrusel ja ülakorrusel eraldi. Alumised poisid millegipärast eelistasid olla omaette. Aga tüdrukute seltskonnas oli kaunis lõbus ja juttu jätkus kauemaks. Alles poole kaheteistkümne paiku tekkis vaikus ja vajuti unne.

Hommikusöök valmis kiiresti. Ka söömine ja pakkimine ja koristamine mahtus kenasti ajagraafikusse, nii et saimegi õhtul planeeritud ajal (9:30) startida. Märgiksin, et seekord koristati toad täitsa ilma minu abita.

Kiiremad tuiskasid kohe hooga minema, loodust nautivad matkajad võtsid aeglasema tempo. No kuhu siin ikka kiirustada - buss on ju tellitud kella kaheks. Metsa vahel teeristis mitu tundi külmetada on kindlasti ebamugavam kui mõõdukas tempos sihtpunkti poole kulgeda. Olin päris grupi lõpus koos Anderi ja Janega. Sõitsin neist aeg-ajalt ette, et pildistada ja drooni lennutada; sel ajal jõudsid nad taas mulle järele. 

Iissaare laugaste juurest olime eelmisel päeval suure hooga mööda tuisanud. Nüüd sai nautida raba kunsti. Ikka ja jälle kahetsesin päikese puudumist, mis teeks talvise raba värvilise(ma)ks.

Jõudsime viimastena matka lõpp-punkti kella poole kaheks, mis oli just paras aeg bussi ootamiseks. Esimesed saabujad olid juba kaks tundi seal passinud ...

Kokkuvõttes võib nentida, et hoolimata päikese puudumisest oli ilm matkamiseks sobiv ja kõik läks hästi. Kursuslased olid kõik tublid. On ju tänapäeval suusatamine paljudele üsna tundmatu tegevus; võib juhtuda, et nii mõnelegi jääb see ainsaks suusamatkaks elus.