Pikanõmmelt rabaserva poole astudes rabas meid esmalt uus suur raielank paremat kätt - vaid upakile vajunud Muraka raba infotahvel viitas kohale, kust varem rada metsa keeras. Öisest vihmast märjas rinnuni rohus sumbates leidsime siiski õige raja ja nii me omadega rappa jõudsimegi. Peaaegu rappa, sest esmalt tuli ikka toikad ka teha ja siis läksime ikka piki metsaserva kuni Muraka saarteni välja.
Esimesed sammud rabas jõhvikate keskel. Kuidagi kuivavõitu ... Jah, nii oligi - raba on tänavu sügisel erakordselt kuiv, lausa toasussidega võiks ringi käia.
Esimese sajakonna meetri jõhvikarohkete rabamätaste järel jõudsime suuremale Muraka saarele, kus traditsiooniliselt kotkapesa all pisukese lõunaoote võtsime. Veel eelmisel aastal siin olnud lagunenud onn oli lõplikult lammutatud. Kotkast ka ei olnud kodus, ilmselt oli rabas üksikuid matkajaid jahtimas.
Väiksema Muraka saare servas tegime veel ühe pisikese peatuse ja siis - edasi, kummikukakkumisväljale! Mhh, see oli nii kuiv, et pori lausa lõhenenud (hoolimata öisest vihmast). Nii me pääsesimegi täitsa kuiva jalaga Karoli põõsani. Kui nii jätkub, siis jäävad atraktsioonid ära. Nii ei saa ometi rabamatkal käia...
Leidsime Paavoga sõnatu kokuleppe ja asusime Sussaaninitena meie gruppi pehmemate kohtade poole juhtima. Paraku olid Priidu eelmise aasta kogemused juba nii hästi juurdunud, et ta suundus meie valitud rajast pidevalt kõrvale ja vedas enda järgi ka ülejäänud. Viimaks siiski - nagu ütleb vanarahvas - "siga leiab ikka pori". Esmalt Katre, siis Heiki ja viimaks ka Merlin päästsid päeva. Aga Viktor läks oma lühikeste kummikutega erakordselt õrnalt (nagu liblikapüüdja...) ja saigi kuivalt üle. Peaaegu... Juba üsna lõpus otsustas ta oma kaika maha jätta ja see ei jäänud karistamata - paari sammu pärast oli ta üht jalga pidi omadega sees... Aga üldiselt siiski - vaat, mida tähendab tasa ja targu kõndimine!
Omaette tore oli muidugi orienteerumine Varessaare poole. Merike rääkis juba Karoli põõsa juures kõigile Varessaare kuusest ja kellelgi olid meeles kolm valget kaske. Noh, Varessaare kuusk kerkib metsa kohale alles viimase poole kilomeetri kaugusel ja kolm valget kaske üle atraktsioonidevälja on igal aastal ise kased - nii, nagu parasjagu vaja on :-) Peaasi, et toigaste surnuaiani välja jõuaks. Sinna me ka jõudsime.
Nüüd oli pisut põhjalikum eine koos Koidu metsakohina ja nõukaaegse luulega (Majakovski "Poeem nõukogude passist" ja J. Smuuli "Järvesuu poiste brigaad") ning siis Ilusaid laukaid otsima. Leidsime oma kõige ilusama Ilusa lauka kenasti üles ja oh õnne - seal olid ka jõhvikad! Suured ja ilusad ja palju. Nii kukkusidki kõik oma mannavahupeotäit korjama ja unustasid ujumise sootuks. Siiski, Viktor lasi korraks silma looja ja oli ärgates valmis tegudeks, st ujumiseks. Seltsi pakkusid talle lisaks Paavole veel Mare ja Merike, viimased kaks küll lauka teisel küljel.
Veepudelid täidetud ja veeprotseduurid nauditud, asusime viimast kilomeetrit forsseerima. Eks see metsaviirg kippus ikka aeglaselt lähenema, kuid peab märkima, et siiski palju kiiremini, kui tavaliselt. Kuiva raba tõttu olid kõik (või peaaegu kõik) väga energilised ja Varessaare kuuse metsa kohale kerkides kiirenes samm iseenesest.
Varessaares ootas meid ees majandustoimkond, kes olla väidetavalt käinud neli korda Mustassaare vahet, et kogu meie köögikola kohale vedada. Hiljem selgus, et see oli siiski Toomase nali. Igatahes olid toad kraamitud ja soojaks köetud ning toimkond ise nautis lõkkel valmistatud kohvi.
Ega's midagi, kuivad riided selga (kellel vaja) ja õhtusööki valmistama. Selleks oli traditsiooniline tatrapuder hakklihaga. Puder kukkus välja hea, aga sellest hoolimata jäi ühe mehe jagu järgi. Aga siis see mees porise jalgratta seljas Mustassaare teed mööda saabuski. Nii sai kaks head korraga - meil pudrupott tühjaks ja üksikul rattamatkajal kõht täis. Kui pott uuesti puhtaks kaabitud, panime kohe magustoidu - mannavahu - tulele. Üksik rattamatkaja oli imestusest keeletu - ta olevat näinud isegi pannkookide tegemist lõkkel, aga mannavahu valmistamist kohtas küll esmakordselt.
Pärast hoolikat kaalutlemist sai mannavaht parasjagu nii vett, jõhvikaid, suhkrut kui ka mannat. Vahepeal ilmus Mustassaare poolt võsast nähtavale terve parv sinakaid tulukesi (loe - tuli LED-lampidega varustatult üheksa offroader'it), kuid nähes meie suurt seltskonda, pöörati hoolimata hilisest kellaajast ots ümber ja mindi paremat laagripaika otsima. Küll oli hea, et Maris ja Toomas meile toad ära võtsid - meie poleks küll üle raba tagasi mine hakanud...
Peagi kerkis metsa kohal superkuu, mis kallas Varessaare õu üle heleda valgusega.
Selle kuu paistel kulges tasapisi ka meie lõkkeõhtu, mille kestel taas surematu punaballaad (M. Raua "Partisan Tammemets") esitamisele tuli. Viimaks ronisime üles ja kuulasime veel Kaire valitud lõike Varessaare majaraamatust. Värske õhk oli siiski oma töö teinud, nii et peagi oli kuulda vaid mitmehäälset norskamist.
Hommikul korraldasid varase äratuse ja üksiti ka lõkke süütamise vanameistrid Toomas ja Viktor. Tuli minulgi unerähm silmist pühkida ja vesi tulele seada. Hommikune udu asendus peagi vapustava sinitaevaga, mille all kolmnurkne linnuparv lõuna poole tüüris. Ei jäänud meilgi muud üle, kui toad koristada, grupipilt teha, majaraamat täita ning siis koduteele asuda.
Huvilistel soovitan leida 23 minutit ja elada video vahendusel kaasa meie matkale. Vaatamiseks võiks valida HD kvaliteedi (kui ühenduse kiirus kannatab).
