"Igihaljad" Muraka rabas ehk Oktoobripäike 9

Nojah, oktoober ju veel ei ole, aga Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpetajate matkarakukese traditsiooniline rabaretk oli see ikkagi, nii et Oktoobripäike. Tegelikult peaks olema käes juba juubelihõnguline Oktoobripäike 10, sest esimene kord oli 2003. a sügisel, kuid mingitel põhjustel jäi kunagi üks aasta vahele, nii et juubeliüritus tuleb järgmisel sügisel. Aga "Igihaljad" on kellegi värske leid, mis peaks viitama meie jätkuvale optimismile kesk kõige hullemaid mülkaid. Jah, mülkaid oli sel korral kuidagi rohkem, kui kahe nädala eest, mil oma poistega sama rada käisin. Aga eks ole ju terve suve ja sügise takkaotsa vihma ka sadanud, millalgi peab see ometi ka rabas tunda andma hakkama.

Aga alustame siis algusest. Nagu pildiltki näha võib, olid sel korral retkelised Eve, Maris, Mare, Indrek, Silja, Merike, Maria ja mina. Kiikasime korra ka üle Roogendiku ukseläve sisse. Pigem oleks küll võinud selle tegemata jätta, sest masendav on näha järjekordset rabatalu sisse vajumas, kus ometigi inimeste igapäevaelu jäljed veel täiesti tuntavad on ...
Mäurassaares pidasime partisan Tammemetsa mälestuskivi juures "pioneerikoondust" koos M. Raua ballaadi ja Valgevene retsepti järgi villitud mädarõikanapsuga.
Vaevalt saime aga rabas esimesed sammud astuda, kui hakkas kõlama naiste kilkeid - oi kui palju ja oi kui suured. Jõhvikad, muidugi. Pidasime siis pisikese pausi, et igaüks saaks mõned peotäied marju ka kodustele korjata. Veidi aja pärast ümber Kaasiksaare nurga keerates sattusime põhjalikult läbituustitud alale, mille põhjustest saime aimu, kui leidsime selle servalt paar puutumatajäänud mätast "redisesuuruste" jõhvikatega. Kas nüüd just redised, aga suuremat sorti kirsid küll ...

Ragistasime Kaasiksaarte vahelt läbi, kaotasime vahepeal tagumised ja siis leidsime nad jälle üles. Igatahes ei saanud ka seal peatusi teha, sest kohe kibelesid pea kõik jälle jõhvikaid korjama.
Teekond jätkus pikapeale tüütuks muutuvas rabamännikus. Õnneks oli päike seekord olemas ja eksimisvõimalust polnud. Ometigi on lagedamal rabal isegi huvitavam käia - saad sihti seada, kuhu minema pead - ja mis mulle eriti imponeerib - näed taevapiiri kaardumas. Siit kerkis nagu iseenesest järeldus - on küll huvitav uusi radu avastada, kuid vana rada Muraksaarte kaudu on ikkagi etem.

Viimaks männid hõrenesid ja kaugustes hakkas paistma Kotkanina iseloomulik metsatukk. Pisku peatuse ajal avastasime veidi eemal laukal ujuva luigeparve ja siis ootamatult kerkis taevasse pilv hanesid. Nagu loodusfilmis!

Üritasime leida kahe nädala taguseid jälgi, sest neid mööda sai päris normaalselt minna. Leidsime ka, kuid nagu alguses märgitud - oli seekord soonik vedelam ja sebimist kuivalt üle saamiseks tunduvalt rohkem. Nii mõnigi koht tuli kaigast mööda ületada ja oli neidki, kes eelistasid esisillavedu.

Seiklus lõppes siiski kadudeta ja nii võis asuda järgmise ülesande kallale - otsima laugast, kust vett võtta. Kuna aeg oli juba hiline (kokkuvõttes kulus pea kolm tundi kauem kui eelmisel korral), siis ei hakanud Ilusate laugaste poole põikama, vaid võtsime ühest pisemast oma toidukeetmisvee kaasa. Kuna päike oli ka just tumeda pilvemassiivi  taha kadunud, siis jäi ka ujumas käimata. Selgavõetud vesi tegi muidugi kotid oluliselt raskemaks ja kuna samm oli vastu õhtut nagunii töntsimaks jäänud, siis ei tahtnud metsaviirg kuidagi lähemale tulla.

Aga lõpuks siiski Varessaare, kus Indrekut ja Siljat ootas ees tublide poegade kohale toodud varustus. Lõke üles ja pudruvesi tulele - siis oli päris hea istuda ja Aleksandriga veidi hinge tagasi tõmmata.
Varessaares olid eelmisel nädalavahetusel toimunud teised Metsanurga Seltsi poolt korraldatud talgud. Kui eelmistel talgutel oli puhtaks niidetud kogu majaümbrus kuni metsani  ja Kotkanina poole kulgev heinamaa, samuti pajupõõsaid maha võetud, siis nüüd oli lisaks pajuokste põletamisele niidetud ka Mustassaare poole jääv keset viimase paarikümne aastaga sirgunud lehtpuumetsa asuv heinamaa ja niidetu hunnikutessegi pandud. Au ja kiitus töötegijatele! Ometigi tekitas just see viimane puhtaksniidetud lapikene küsimuse, kas see tohutu energia on suunatud õigele poole. Metsavälul on järgmisel aastal jälle rohi ja putked rinnuni, pajupõõsad kasvatavad kännust ühe aastaga rohkem kui meetri pikkused võrsed... Kolmekümne aasta tagustest aegadest mäletan mahavõetud rabaserva võserikku, mis avas maja juurest imelise vaate päikeseloojangule rabas ja vastupidi - juba kaugelt oli näha (eriti talvel) kogu Varessaare. Praeguseks on rabaservas taas suured kased ja hiiglaslikud pajupõõsad. Kui saaks hoopis selle vaate taas avada!

Varessaare 1982. a talvel

Tegelikult on Varessaares kõige hullem olukord ikkagi maja endaga. Viimane katusevahetus pole olnud eriti õnnestunud, sest vana, eterniidiga kaetud laastukatuse asemele sai väga väikese ülekattega bemiit, mille vahelt hakkas vett suuremate sadudega sisse pressima. Ka tänahommikune lühiajaline, ent tugev vihmahoog tekitas alumise korruse kunagise sakstekambri (tagumine parempoolne tuba) põrandale suure veeloigu. Vesi tungib sisse bemiitplaatide vahelt ülemise toa seinast allpool  ja valgub sealt mööda lage laiali. Ka tagakambri lagi on puha hallitanud ... Maja on niigi keskelt tugevasti vajunud, sest vanas katuses olnud üksainuke auk oli just tugiposti kohal. Kauaks veel jätkub majal vastupidamist ja millal teda tabab Roogendiku saatus ... ?
Aga tagasi meie õhtusse. Edasi kulges kõik traditsiooniliselt - tatrapuder, mannavaht ja unesokid. Kuigi peamiselt oli pilves, kallas täiskuu siiski korraks Varessaaregi hoovi üle heleda valgusega.
Ärkamine oli sooja sumedasse sügishommikusse, mis peagi päädis äikesekõmina ja tugeva vihmahooga. Sellegipoolest saime hommikusöögid söödud, toad koristatud ja planeeritud kellaajal minema. Vihmgi jäi järgi, ainult rada oli parasjagu ligane.
Soojas bussis kodu poole sõites tikkus vägisi uni silma - sellise mõnusa seltskonna ja parasjagu füüsilist pingutust nõudva matka tagajärjel on lõõgastus ikka täielik. Kas talvel jälle?

11. klassiga Muraka rabas

15. ja 16. september olid siis tänavu need päevad, mil ma oma klassiga Muraka rabas sügismatkal käisin. Esmalt tundus küll, et ega vist sellest matkast asja saa: klassi on jäänud vaid 10 õpilast ja neist mõned ei käi kunagi rabamatkal. Lõpuks siiski leidus viis vaprat, kes otsustasid tulla ja sedapuhku uute radade avastamise ette võtta: Timo, Ivor, Indrek, Karl ja Sten. Seejuures oli see Timole esimene rabaretk, sest varasemate ajal teda meie klassis veel ei olnud.
Uued rajad tähendas seda, et plaanisime alustada hoopis Mäurassaarest ja siis üle Pardilaugaste Varessaarde minna. Uurisin eelnevalt põhjalikult aerofotosid Maa-ameti kaardiserverist, abiks ka mingi ettekujutus, mis tekkis talvisest matkast. Tundus, et saab läbi. Muret tegi vaid üks veesoon, mis Pardilaugaste tagant Kiikoja lammi suundub.
Laupäeva hommikul läks siis lahti sõit raba poole, seekord Timo isa autoga. Ilm oli pime - pilvine, aga õnneks sadas ainult sõidu ajal. Hiljem raba peal udutas vaid paar korda. Matka alguspunktiks oli Roogendiku talu, mis jääb Taga-Roostojast veidi Mäurassaare poole. Maja on seal veel püsti, kuigi katus kaetud kilega.

Maja tagant viis rada metsaveoteele, mis küll pigem savist plönni meenutas. Kohtasime seal üht vene meest, kelle jutu järgi paarsada meetrit pärast viimast raielanki hargnemiskohal parempoolse raja valisime (vasakpoolne viib Iissaarde). Meie rada kulges läbi metsa ja oli suhteliselt kuiv. Kolme kilomeetri pärast olime Mäurassaare tipus väljas. Talukoht on seal vaid aimatav mõne suurema puu järgi keset padrikut. Ringi vaadates leidsin aga rabaveerult ootamatult lihtsalt punapartisan Heinrich Tammemetsa mälestuskivi. (Vaata M. Raua "surematut" ballaadi altpoolt talvematka juurest.)

Tegime siis endile kaikad ja liikusime veel mõned sajad meetrid piki Mäurassaare kallast lääne poole, sest kuskilt sealt peaks minema kunagine rada Kaasiksaartele. Leidsime veel lagunenud jahimeeste onni (vähemalt nimetas venelane seda nii). Sealt laskusimegi rabale ja nagu vanarahvas ütleb - "siga leiab ikka pori" - nii ka meil õnnestus esimesel ettevaatamatul - Ivoril -  ootamatult sügavasse veelompi astuda. Aga raba peal vaatasid meile vastu kirsisuurused jõhvikad ...
Seadsime sammud Kaasiksaarde, plaaniga see ületada. Saart katvas metsas ragistades õnnestus meil aga teha väike looge tagasisuunas, nii et mõne aja pärast pidin tunnistama - "professor, siin te juba olite". Pöörasime siis suuna jälle õigeks ja läksime hoopis Kaasiksaarte vahel, kust ka talvel sai mindud. Kõrkjad olid küll mõne aja üle pea, aga varsti olime taas siirdesool uhkete jõhvikate keskel.
Matk jätkus suunaga põhja poole. Erinevalt Võhkassaare - Varessaare rajast kulgeb siin esimene rajaosa rabamänniku vahel. Lõpuks hakkas juba poistel villand saama ja eks ma isegi eelistanuks pärast varasemat eksimist võimalust orientiire kaeda. Jõudsime siiski lõpuks metsast välja just sobivas kohas.

Vahepeal tuli aga mõnd hädalist turgutada: Ivor oli veel eelmisel päeval haige olnud ja nüüd valutas tal pea. Paratsetamool ja Angry Birds aitas sellest vaevast üle ning edasi läks Ivor juba päris reipalt. Hoopis Indrek hakkas arvama, et tal on raske - just seljakott, mis väliselt oli küll kõige pisem. Tema enda jutu järgi varjanud see tervet kasti õlut. Kahjuks ei leidnud see väide hiljem kinnitust ...
Lagedamal rabal leidus küll üksikuid männikesi, kuid maa muutus aina märjemaks ning poisid ka. Kuigi kõik peale Timo olid ju kogenud rabahundid, õnnestus neil kordamööda vesi kummikusse ja veel kõrgemalegi saada. Aga Timo arvas alguses, et turbasammal kannab paremini kui rohututid. Pärast mõningaid kogemusi turbasambla punase vaiba reeturlikkusega hakkas temalgi paremini minema.

Pean tunnistama, et tegelikult oli see rada ikka päris kuivalt läbitav - ise sain sellega märksa väiksema vaevaga hakkama, kui vanal rajal. Ainuke probleemne koht oligi eespool mainitud veesoon: see oli üsna lödi, kuid õnneks vaid paarkümmend meetrit lai. Päris Pardilaukaid aga me ei näinudki, nägime neist vaid kõige idapoolsemaid poriseid lompe.

Pärast soone ületamist algas taas rabamännik, mis vaheldus aegajalt lagedamate kinnikasvanud laugastega. Sattusime ühe enam-väehm puhta veega lauka juurde, kust täitsime oma veepudelid ja võtsime suuna otse Varessaarde. Alguses plaanisin küll Ilusate laugaste kaudu minna, kuid kuna ujumisilma polnud ja eelinfo lubas üliõpilaste keskkonnakaitseühingu matkaliste saabumist Varessaarde, siis pidasin targemaks tõtata kohti rabama.

Viimane lõik Varessaarde ei osutunudki kuigi pikaks - erinevalt Ilusate laugaste kaudu käimisest jõudsime küllaltki eduliselt metsaservale lähemale ja jõudsimegi Varessaarde esimestena juba poole nelja ajal. Keskkonnaühingu matkajad (seekord ainult neli) saabusid alles kuue paiku, kui meil juba tatrapuder söödud ja niisama väljatulnud päikese käes lebotasime. Põhiline tegevus oli virtuaalse slängisõnastiku sirvimine oma nutitelefonidega. Levi oli küll kehvapoolne, kuid sõnad jõudsid kohale ja lusti kui palju!

Kui keskkonnakaitsjad Kotkaninale mineku eel küsisid, mis kell me magama läheme, sest nendel on pidu plaanis, kerkisid poiste ootused väga kõrgele - oli ju ühel mehel kaasas suur akudel töötav kõlar ja võimendus. Nii kuluski õhtu pidu oodates ja arutades, et kui nad tagasi ei tule, mis kell siis varustust (loe - kõlarit) võib jagama hakata. Jagajate kurvastuseks tulid naabrid siiski tagasi ja sättisid end lõkke äärde süüa tegema. Läksime üles tuppa ja veetsime aega küünlavalgel. Mingil hetkel läksime siiski välja tagasi - ikka peolootuses :-) Aga lustikummut pandi naiskeskkonnakaitsjate nõudmisel paari loo pärast siiski kinni: tulime siia loodsuhääli, mitte rocki kuulama! Olin nendega muidugi päri: tuhandete tähtede ja helendava  Linnutee valguses kõlas üle raba sookurgede kluugutamine, aeg-ajalt välgatas üle taeva mõni meteoor, üks neist kohe päris hele ja pika jäljega. Taevakalendri järgi said need olla vaid Epsilon-Perseiidid, mis iseenesest on nõrk meteoorivool. Aga meile avaldas muljet.
Tasapisi seadsime ennast ikkagi tudile, sest väsitav päev oli selja taga. Öösel toimus muidugi hiirte sõda seina sees ja ilmselt ka toas, kuid enamuse und see  ei seganud.
Hommikul siis väike eine, siis asjad kotti ja kotid selga ja punuma. Päike, siniselge taevas - nüüd olnuks mõnus üle raba minna! Nagu tavaks, matkasime Vaabule, kuhu jõudsime täpselt koos meile vastu tulnud Timo isaga. Oli täpselt keskpäev, kui taas koju jõudsin.
Oli see viimane rabamatk koos oma poisteklassiga? Või tuleb kõne alla veel üks talvine retk? Kas olen järgmisel aastal veel nende klassijuhataja? Vastust teab hetkel vaid tuul ...