Juba viiendat aastat toimus Jõgevamaa Gümnaasiumis matkamise aluste valikkursus. Esmalt kaks päeva ja 120 slaidi teooriat ning siis kahepäevane matk Piusa-Meenikunno-Ilumetsa matkarajal.
Matkamarsruut
Tegelikult pidi kogu kursus esmalt üldse ära jääma. Põhjuseks viie vaheaja süsteem, mis nihutas Jõgeva Põhikooli õppetöö lõpu nädala võrra edasi. Kui varem olid Jõgevamaa Gümnaasiumi valikkursuste nädala ajaks mul põhikoolis tunnid juba lõppenud, siis tänavu oli paras peavalu sebida vabaks kaks järjestikust päeva matka jaoks. Lõpuks leidsin siiski variandi kursuse teoreetilise osa lühendatud kujul läbi viimiseks ja kahepäevase matka korraldamiseks.
Paraku tähendas see teoreetilise osa praktilistest tegevustest (telkide püstitamine kooli ees, seljakottide pakkimine) loobumist. Ka tagasiside ja blogimine jäid kursuslastele iseseisvaks laupäevaseks ülesandeks. Kui lisada veel suure tuleohu tõttu keelatud lõkketegemine ja seetõttu kuivpajukil matkamine, siis oli tänavune kursus varasematega võrreldes kahvatu.
Seltskond oli sellegipoolest vahva ning see asjaolu kompenseeris veidi loetletud puudusi. Loodetavasti said matkajad siiski elamuse ja on oma kursuse valikuga rahul. Olgu siis siinkohal nende nimed ka üles loetletud: Joel Roomet, Marten, Armo, Karl-Martin, Kerdo, Märt, Romet, Martin, Kerli, Uku, Ines, Egert, Janno, Roxane, Kener, Kadi, Mari-Liis, Britta ja Birgit.
Grupipilt
Matk sai alguse neljapäeva, 7. juuni hommikul kogunemisega Jõgeva raudteejaamas. Tartuni sõitsime küll täis rongis, kuid hingamisruumi oli piisavalt. Kohtusime rongis GAGi matkagrupiga, keda juhtis nende keemik Katrin. Tartus kolisime ümber Piusa rongile, kus lisandus veel vähemalt kolm matkagruppi (üks neist Treffneri oma õpetaja Marcuse juhtimisel, üks mudilaste grupp ja veel üks vahepealses eas õpilastega seltskond). Kui lisada juurde tavareisijad, siis on selge, et Elroni kahevaguniline koosseis jäi meile kitsaks. Seisime kuni Taevaskojani kui silgud pütis (mõned lausa WC-s) ja alles pärast Põlvat läks lahedaks. Piusani sõitsid peale meie vaid mudilased.
Piusal tegime kiire filmivaatamise ja koopakülastuse ning siis võis päris matk karjääri servalt alata.
Kaunist loodust jätkus igale sammule
Esimene päev oli teemal "pikkade vahemaade läbimise harjutamine". Saime teha kokku neli käiguvahet (45+15 süsteemis), kui leidsimegi end Meenikunno raba serva viiva tee ristist. Kuna Mustjärve laagripaika oli siit vaevalt kilomeeter, ei mallatud viimast peatust välja võtta ja nii rutatigi kohe edasi.
Tegelikult olid ka need pikad vahemaad üsna mõnusad, sest ilm oli ilus, loodus lokkas ja lõhnas südasuviselt. Seltskond oli ka veel värske ning lusti pakkus kraavis maandunud kohaliku ratturi tee peale aitamine.
Krõpskuiva männimetsa vahel
Mustjärve laagriplats tervitas meid uhkes tühjuses. Kiirelt tõmmati telgid üles ja peagi saabus direktor Priidu poolt korraldatud õhtusöök kooli puhvetis valmistatud tatrapudru näol, mille Uku isa meile kohale toimetas. Kahjuks toimetas ta meie seltskonnast minema lisaks opile siirduvale Ukule ka haigestunud Karl-Martini ja ootamatute koduste põhjustega Mari-Liisi. Selline grupi kahanemine on meie valikkursuse ajaloos küll esmakordne, aga mis parata...
Nohipalo Mustjärv
Kuna lõket ei saanud teha, jäi laagriromantika osaliselt kogemata. Käisin esmalt huviliste puudmiste tõttu üksinda traditsioonilisel Valgejärve jalutuskäigul, kuid õhtu veeredes tuli ette võtta teine retk kolme tütarlapse seltsis.
Õhtune jalutuskäik Nohipalo Valgejärve äärde
Ülejäänud kaunistasid aega ujumisega kokakoolat meenutava veega Mustjärves, kaardimänguga ja võrkpalliga üle kahe posti vahele tõmmatud nööri.
Mustjärve laagriplats
Telki kobisime kella 11 paiku peamiselt väga ründavateks muutunud kihulaste tõttu, kuid samas saabus ka esimene kauaoodatud vihmahoog, nii et oligi paras aeg. Esmakordselt telgis ööbijatele oli ilmselt teadmata, et telk ei pea helisid kinni ja nii ulatus minugi kõrvu kommentaar minu Adidase dresside aadressil :-) Mis teha, need on mu vanad matkadressid just laagripaigas kandmiseks, ajad ja moed on lihtsalt muutunud... Seevastu sai nendega hommikul ikka ossipilt ka tehtud.
Adidase dressid
Öösel krõbistas üsna mitu sabinat ja ka hommik tervitas meid kestva sajuga. Kuiva eine põske pistmise ja asjade pakkimise järel aga tõmbus taevas heledaks ja sadu lakkas.
Teise päeva teemaks oli "objektilt objektile". Põhjaliku ülevaate külastatud vaatamisväärsustest annab järgmisel pildil olev viitade kogumik. Lisada võiks veel Meenikunno rabale linnulennulist vaadet pakkuva Liipsaare vaatetorni ja raba keskel laiutava Suure Soojärve külastamise.
Teise päeva objektid
Rabas ruttasid kursuslased kahjuks nii kiirelt edasi, et mul jäi aega napiks kaunite kevadõite tutvustamiseks. Mõned neist püüdsin siiski pildile. Eriti rõõmustas jõhvikaõite rohkus; kui nüüd vaid niiskust tuleks, siis saaks sügisel saaki ka.
Jõhvika õied on kui pisikesed alpikannid
Valgejärves käisid vapramad veel korra ujumas, kuid enamus passis kaldal, sest hetkel päikest ei paistnud ja tundus veidi kõhe vette ronida. Teekonna jätkudes tuli päike taas välja ja paitas minu sellesuviseid esimesi metsmaasikaid. Nämma.
Esimesed maasikad
Rebasmäe allikal ründasid meid taas kihulaste hordid, nii et sealt tõttasime kiirelt Ilumetsa meteoriidikraatrite suunas. Ja oh üllatust - kui kõigi oma varasemate matkade ajal sain kraatri põhjast läbi kõndida, siis seekord oli see arvata ~30 cm veekihi all.
Lõpuks maandusime Ilumetsa raudteejaama perroonil, kus jõudsin rongi oodates oma telgigi ära kuivatada.
Kaks paralleelset sirget ei lõiku kunagi
Nii see veidi teistmoodi ja lõkke puudumise tõttu mitte nii matkalik matk läbi saigi. Aga veelkord tahaksin kiita vahvat ja mõnusat seltskonda!
