Nüüd on ta siis viimaks toimunud - see pikalt planeeritud ja kaua oodatud Jõgeva Põhikooli õpetajate kevadmatk. Idee sündis juba aasta aega tagasi õpetajate parvematkal Emajõe Suursohu ja sai kinnitust vahval sügisesel rabamatkal. Kui siis veebruari lõpus registreerimise Võhandu kanuumatkale välja kuulutasin, hakkas tulema vaimustunud kommentaare: Kauaoodatud kutse! Äge! Teeme ära! :) jne. Esmalt saigi kirja tervelt 26 huvilist, kuid elu tegi (nagu ikka) omad korrektiivid ja nii startiski meid 14. juuni hommikul koolimaja eest 22: Taimar, Janne, Mare, Priit, Evelin, Heiki, Eike, Merike, Lembit, Merike, Toomas, Vivian, Silja, Margit, Taavi, Erik, Neeme, Kertu, Maris, Eve, Viktor ja Kaire.
Grupipilt enne väljasõitu
Läksime kooli bussi ja nelja autoga. Matka alguspunkt oli (nagu tavaks saanud) Kääpal. Seal ootasid meid Peeter ja Ahja Matkad OÜ meeskond. Viisime autod laagripaika, kuulasime Peetri instruktaaži ja veele! Õnneks ei olnud vaja kanuude vettelaskmiseks tavapäraselt võsas ragistada, sest kellelegi on tulnud hea idee rajada Kääpa silla juurde kanuude vettelaskmise koht.
Matka marsruut
(veskikohad on tähistatud sinise kriipsuga)
Võhandu on Kääpast allavoolu rahulik ja lai. Esmalt avanesid ka vaated kääpalaste koduõuedesse, kuid peagi leidsime end heinamaade ja võpsikute keskelt. Nii looklesimegi madalate kallaste vahel Peipsi poole. Ka kanuutamises esimest korda kätt proovijad said kergesti töövõtted selgeks. Ilm oli ilus - päike paistis ja sooja oli 25 kraadi kanti. Seetõttu koorisid nii mõnedki päästevesti seljast ja lasid päikesel enda valget nahka maitsta.
Evelin ja päikest püüdev Taimar
Esimesed 7 kilomeetrit Pindi sillani läbisime 1 tunni ja 15 minutiga - päris hea aeg rahulike matkajate kohta! Silla juures ootas meid aga juba saateauto suure laari ülepannkookide ja maasikamoosiga. Kui kõhud täis, siis lasime kanuud uuesti vette ja lasime vaiksel voolul end tasapisi edasi kanda. Noh, veidi pidi ikka ise ka lükkama :-)
Kogemustega kanuutajad Eve ja Mare
Järgmine maamärk ootas meid juba 4 kilomeetri järel - see oli nimelt Paidra sild ja veidi hiljem ka Paidra veski. Kuna seal on veskitamm veel täies töökorras, siis tuli kanuud veest välja tõmmata ja teisel pool tammi uuesti vette lasta.
Paidra veskitamm ning Eike ja Silja
Pärast Paidrat hakkas ka maastik muutuma. Jõe kaldad muutusid küll ühel, küll teisel pool kõrgemateks, looked järsemateks, jõgi ise kitsamaks ja kohati ka kiiremaks. Nii lähenesimegi hoogsal sammul, st hoogsate tõmmetega meie esimese päeva sihtpunktile - RMK Leevi lõkkekohale. Päevateekonnaks kujunes ligi 15 kilomeetrit ja selle läbimise ajaks koos kõigi peatustega umbes 4 tundi. Teekonna pikkust mõõdetakse ikka piki jõe telgjoont; need, kes eelistasid liikuda ühest kaldast teise, läbisid muidugi pikema maa, st vee.
Uus kuum paar e Kertu ja Priit
Laagripaigas ei osatudki esialgu nagu midagi peale hakata. Õhtusöögi valmistamiseks oli muidugi veel varavõitu. Seepärast tegeleti telkide püstitamise kõrval ka muu meeldivaga - kes lubas endale väikese õlle, kes väikese näksi, kes käis ujumas ja kes vaatas niisama ringi.
Õhtusöögi vaaritamisest muidugi ei pääsenud. Traditsiooniline tatrapuder vürtsisealihaga ja tee valmisid nagu ikka siinkirjutaja käe läbi. Vaatamata vähendatud normidele jäi putru siiski üks kausitäis üle, mille Eve tavapäraselt oma kausikesse tõsta lasi.
Õhtusöögi allaraputamiseks võtsime ette mõnekilomeetrilise matka Eesti viimase metsavenna August Sabbe hukkumispaika püstitatud mälestuskivi juurde. Tähelepanuväärne, et mees suutis ennast varjata üle 30 aasta! Kõigest sellest rääkis meile lähemalt Priit ehk filmiklassikat parafraseerides: "Seltsimees ajaloolast oleme valmis kuulama tundide kaupa!"
August Sabbe mälestuskivi
Laagripaika tagasi jõudnud, kogunesime lõkke äärde. Peagi jäi üle vahepeal tibutanud vihmake ja nii pidasime maha ka väikese laulupeo. Nagu ikka, jagus juttu lõkke ääres kauemaks - eriti tänu Viktori lõppematutele lugudele küll Sordi saunast, küll õpetajatööst, küll matkaradadelt jne. Kui viimased lõkke äärest lahkusid, näitas kell juba südaöötundi.
Päikeseloojang Leevi lõkkeplatsil
Õnneks ei pidanud kella nelja paiku kukkumist alustanud kohalik kägu vajalikuks seda pidevalt teha. Nii saigi rahulikult magada, kuni Viktor autoustega paugutama ja kella kuueseid uudiseid kuulama hakkas.
Hommikusöögiks valmis kaerahelbepuder, mille kõrvale pakuti mitmesuguseid moose, muidugi ka teed ja kohvi. Järgnes asjade pakkimine ja teiseks matkapäevaks valmistumine.
Kuni selle momendini on mul matkast ka väike video kokku pandud. Teisel päeval ei riskinud ma fotokat kanuusse kaasa võtta. Heiki siiski võttis, sest ta oli laenutanud veekindla retkekaamera.
Vivian ja Heiki tuttpütte peibutamas e retkekaamera tööhoos
Loodetavasti saab tema videot ka varsti näha, aga minu oma on siin.
Teise päeva teekond (veekond?) lookles esmalt Koolma ja Leevi külade ning neid ümbritsevate metsade-niitude vahel. Nagu alati, paelusid mind ka seekord pilguheidud jõeäärsetesse hoovidesse. Kuigi ilm oli erinevalt eelmisest päevast jahedavõitu, oli siiski tegu vahelduva pilvisusega ja päikese käes lausa palav. Paljaks ennast seekord siiski keegi ei koorinud.
Margit ja Taavi harjutavad suviseks mägimatkaks vee peal
Leevi hüdroelektrijaama tammist pidime kanuud üle kandma. Ja siis algas see, mille pärast Võhandule tullakse - kärestikud ja vanad veskitammid. Ilmselt oli enamusel siiski väike kartus ümbermineku ees hingesopis, kuid kõik olid nii osavad, et pääsesime kuivalt. Loodetavasti olid emotsioonid nii positiivsed, et ka esmakordselt Võhandul kanuutajad tahavad kunagi seda lõiku veel proovida. Loetlen siinkohal järjekorras üles ka vanad veskitammid, millest hooga alla sõitsime: Ojasuu, Lauri, Kassi, Viira, Süvahavva (ehk Viia) ja Reo.
Merike ja Lembit Pindi silla all
Tänu keerukamale teekonnale venis meie seltskond ka üsna laiali. Kuna Janne läbis tänu õnnistatud olukorras viibimisele Leevi - Süvahavva lõigu saateautos, siis tuli Eriku paati meid saatma kogenud matkajuht Ave, kes siis viimasena seilates rajal toimuvat jälgis.
Janne ja Erik on veel ühes paadis
Meie Merikesega olime peamiselt esimeste ja viimaste vahel uhkes üksinduses. Nii õnnestus meil kahel korral näha päiksekiirtes vilksamas ka erksinist laiku - jäälindu. Armas vaatepilt oli ka suurel kivil peesitav pardiperekond.
Maris ja Toomas olid ühed põhilised teenäitajad
Kassi veskitammil aga õnnestus meil Merikesega kahe sobiva laskumistee vahelt leida üks kivi ning kanuu täpselt keskelt selle taha risti ajada. Lõpuks saime siiski kanuud niipalju nihutatud, et see tagumine ots ees tammist alla tormas. Maandusime kenasti kärestiku all ja vaatasime, kuidas meile järgnejad oskasid sealt õigesti alla sõita.
Merike ei saanudki seekord märjaks :-)
Viira veski eel pakuti meile Ahja Matkade poolt üllatusena väikest lõunaeinet - selleks oli tatrapirukas singiga. Keele viis alla!
Saime veel mõned hüvad nõuanded ja siis ootas ees üks ohtlikumaid veskitamme - Viira. Aga läks hästi - kuigi mõned kõikusid veidi kivide otsas, jõudsid kõik kenasti alla.
Viira veskitammist alla (pilt 2013)
Kümmekond minutit hiljem saime nautida hoogsat allasõitu Süvahavva tammist. Jälle läks kõik hästi.
Süvahavva tammist alla (pilt 2013)
Kuigi ka seni olime saanud nautida mitmeid müüre (liivakivipaljandeid), siis nüüd tulid kõige suuremad ja uhkemad, mis kuidagi ei jää alla kuulsale Taevaskojale. Aga edasi jäi jõevool järjest aeglasemaks, jõesäng muutus ka sügavamaks ja kive oli vaid üksikuid. Nii kulgesidki viimased 6 kilomeetrit juba suhteliselt igavalt, vähemalt võrreldes eelnenud adrenaliinirohke jõelõiguga.
Esimese päeva veed olid rahulikud
Siiski - vahetult lõpu eel pakkus Reo veskitamm päris palju närvikõdi. Meil õnnestus Merikesega taaskord leida kahe sobiva läbipääsu vahelt kivi, mille otsa kinni jääda, ja lisaks kaotasin ma veel ka aeru (mille Viktor hiljem kinni püüdis). Siiski saime õnnelikult kividest üle ja paarsada meetrit hiljem ilmuski vaatevälja kõrge Reo sild Põlva-Värska maanteel.
Nii oligi meie kahepäevane retk lõppenud. Peeter ja Co korjasid kanuud kokku, meie aga istusime autodesse ja algas kodutee Jõgevale. Teise päeva teekonna kogupikkus ulatus pea 20 kilomeetrini ja aega kulus meil veidi üle 5 tunni.
Viktor ja Kaire plaanivad kosmoseretke
Viktor tahab küll koos Kairega järgmine kord kosmoselaeva juhtimise ette võtta, kuid mul on tekkinud tänavuse oma klassi õpilastega käidud Kõrvemaa matka järel uitmõte viia seljakotti taluvad kolleegid järgmise aasta mai lõpus nautima kevade erkrohelist värskust Liiapeksi-Aegviidu matkarajale. Igatahes on tore, et meil on koolis õpetajate hulgas niipalju lahedaid matkakaaslasi.
Lõppeval nädalal toimus Jõgevamaa Gümnaasiumis juba teist korda valikainete nädal, mille käigus minagi teist korda "Matkamise aluseid" läbi viisin. Esimesed kaks päeva olid sisustatud teoreetilise ja praktilise õppega koolis, millele järgnes kahepäevane matk. Vedasin noormatkajad ühte oma lemmikpaika, milleks on Kagu-Eesti Kuldne Kolmnurk ehk teisiti öeldes Piusa - Meenikunno - Nohipalu - Ilumetsa matkaradadele.
Matka marsruut
Elroni oranži rongiga saabusime Piusa jaama parasjagu keskpäeval. Tõttasime Piusa koobaste külastuskeskusesse, kus esmalt vaatasime filmi koobaste elustikust ja seejärel viidi meid lühiekskursioonile koobastesse. Edasi aga kotid selga ja matkale!
Grupipilt
Rada viis meid läbi karjääri ja edasi üle maantee metsa Marga küla suunas. Peagi jõudsime põldudevahelisele teele ja kolmveerand tunni möödudes tegime ka esimese peatuse. Veidi keha kinnitanud, jätkasime teed Hanikase küla suunas. Laskumine ojasängi ja tõus mäeveerule ja seal ta oligi. Pärast viimast külamaja viis tee meid taas metsavahele, kus RMK oli ulatusliku renoveerimise ette võtnud - tuleb vist lausa autobahn.
Reipa sammuga ja paari peatusega jõudsime viimaks Lepassaare - Veriora maanteele, kust Mustjärv juba kiviga visata oli. Laagriplats oli kesknädalale kohaselt tühi. Järgnev tegevus oli muidugi telkimine ja kokkamine - nagu ikka. Mõned võtsid ette ka ujumise, kuid vesi oli ikkagi külm - kaua nad seal vees vastu ei pidanud.
Musta ja valge järve vahel
Et õhtusööki allapoole raputada, kutsusin soovijaid jalutuskäigule Valgejärve äärde. Osa piirdus siiski jalgpallimänguga. Valgejärv oli siinsamas lähedal ja erinevalt tormituules Mustjärvest õhtuses vaikuses imekaunis.
Õhtune Valgejärv
Õhtu aga kulges omasoodu. Kujunes kaks lõket ja kaks seltskonda. Viimaks oli aeg niikaugel, et rahvas hakkas tasapisi telkidesse vajuma.
Äratus oli plaanis kell 8, kuid tüdrukute telkkond ärkas varakult ja pakkis oma telgigi kokku, nii et ronisin minagi välja süüa tegema.
Tundmatu autori foto peakokast
Igatahes saime plaanitust varem (poole kümneks) laagri kokku ja teise matkapäevaga alustada. Esialgu viisid jalad meid veidi mööda eilset teed tagasi, siis aga keerasime Meenikunno raba poole ja tõusime Liipsaare mõhnastikule.
Kauneimad rajad on ikka männimetsas!
Esmalt ronisime vaatetorni ja heitsime pilgu üle hommikuse raba, seejärel aga laskusime renoveeritud laudteele ja võtsime suuna Päikeseloojangu majale.
Peatus Suure Soojärve ääres
Pärast raba ületamist Valgejärveni jõudnud, tabas meid väike vihmapilv. Veetsime selle turvaliselt matkamajakeses. Järgnes teise päeva pikim käiguvahe - 4 km Rebasmäe allikani.
Suunaviidad Rebasmäe allika teeotsas
Pärast allika külastamist leidsime end vaid pooleteise kilomeetri järel Ilumetsa meteoriidikraatrite juurest. Kuigi mõned olid juba üsna väsinud, õnnestus mul siiski meelitada osa Põrguhauda läbima.
Põrguväravad
Äkki tuli meelde, et peaks ikka matka lõpus grupipildi ka tegema. Olgu siis siinkohal ka matkaliste nimedki üles loetud. Tagumises reas (vasakult): Ingrid, Hans Kristjan, Jürgen, Remo, Mathias, Mihkel, Marnet, Kristjan, Märt, Karl, Kadri; esireas: Karli, Martin, Sigrid, Kerlyn, Kermo, Jaanus, Kristo, Neeme.
Grupipilt
Kraatritest jäi Ilumetsa raudteejaamani veel vaid üks kilomeeter. Rongi pidime ootama pea kaks tundi. Elasime isegi pisikese äikesehoo üle.
Minu blogi sai seekord lühikesepoolne, sest tegin piltide asemel videolõike ja neist kokkupandud filmike on siin.
Järgmisel päeval tegid kõik telkkonnad oma matkablogid, mida võib vähemalt praegu alltoodud linkidelt leida.
