Jõgeva Põhikooli õpetajate kevadmatk viis meid seekord Põhja-Kõrvemaale, kus me läbisime 2 päevaga Liiapeksi-Aegviidu matkaraja (32 km). Praegu on see osa RMK Oandu-Ikla väga hästi tähistatud matkateest.
Liiapeksi-Aegviidu matkarada
Matkagrupp osutus sel aastal küll tunduvalt väiksemaks kui eelmise aasta kanuumatkal Võhandu jõele. Ei tea, kas peljati pikka teekonda või rasket seljakotti? Igatahes, need kes käisid - Anne, Eike, Katre, Mare, Margit, Merlin, Riina, Silja, Priit, Viktor ja Neeme - , said hästi hakkama ja olid väga rahul.
Matkaraja algus Tallinn-Peterburi maantee ääres
Hommikune kokkusaamine toimus seekord Jõgeva raudteejaamas. Esimese ehmatuse korraldas meile Silja, sest rong juba paistis, aga teda ikka veel polnud. Lõpuks siiski silmasime teda ületamas raudteed suisa rongi eest. Ai-ai-ai! Nii küll ei tohi teha...
Rongiga sõitsime Tapale, kus ootasid meid tellitud buss ja Katre. Buss viis meid matka alguspunkti Tallinn-Peterburi maantee äärde Loksa teeristi. Kell 11 oli grupipilt valmis ja asusime teele.
Esmalt kulgesime mööda väiksemat sorti kruusateed, mis paarikümne minuti ja Liiapeksi küla kolme maja möödumist taandus tavaliseks metsateeks ja see omakorda veidi poriseks rajaks. Noppisime teeservast põdrakanepi võsusid ja maiustasime kuusevõrsetega. Peagi jõudsime aga uuesti metsateele, mis viis meid läbi mustikarohke männimetsa.
Valgusküllases palumetsas
Umbes 5 km astumise järel jõudsime Järvi Pikkjärveni. Selle kaldal oli rohkesti juba eelmisel õhtul laagrisse asunud puhkajaid. Saab ju sinna autoga. Vaatasime seda melu ja lootsime vargsi, et meie laagripaigas selliseid turistide horde pole (sest sinna ei saa autoga ligi). Järvevesi oli igatahes nii soe, et mitmed suvitajad olid juba ujumas käinud.
Punased täpid puutüvedel juhtisid meid edasi mööda Pikkjärve kallast Pärnjärveni. Seal märkasime lisaks rahvamassidele mälestuskivi 1941.a juulis langenud metsavendadele. Rada tegi järsu käänaku ja viis meid üle künkaharja ja piki metsasihti õkva Kõnnu Suursoosse.
Esmalt tervitas meid Pikklaugas, seejärel laudtee. Jäin teistest veidi maha, sest ei suutnud jätta pildistamata avanevaid rabavaateid.
Kõnnu Suursoo laukad
Rõõmsalt mööda laudu kobistades juhtus midagi ootamatut - veidi enne vaatetorni käis mul paremast säärest läbi plaks ja valujuga. Kuidagi liipasin vaatetornini. Õnneks oli Eikel kaasas terve rull elastiksidet ja see aitas mul edasi matkata. Õhtuni käisin küll parema jala varbad sissepoole pööratult, sest üle suure varba ei kannatanud astuda. Teisel päeval aga sai juba otse ka käia.
Kõnnu Suursoo vaatetorn
Raba oli aga - nagu ikka - kütkestav. Värve on kevadel küll sügisega võrreldes vähevõitu, kuid tuules tasa õõtsuvad tuppvillpead ja laukavees peegelduvad rabamännid on ikka kaunid.
Tuppvillpea
Tasapisi edasi tatsudes jõudsime raba teisele kaldale ja tõusime Paukjärve oosile, kus ootas meid järgmine vaatetorn. Uudistasime ühelt poolt raba ja teiselt poolt Paukjärve ning seadsime siis sammud kunagise NMKÜ Koitjärve laagri asukoha suunas. (Koitjärve laager asus Paukjärve kaldal - huvitav, kas pole?). Praegu on seal RMK laagriplats ja meie saabudes käis seal melu - üks mudilaste ekskursioonigrupp lõpetas oma matkaeinet.
Julge 2/3 päevateekonnast oli juba selja taga. Puhkasime jalga, pistsime veidi krõbisevat põske ja siis edasi, lõuna poole.
Ikka need ilusad ja kuivalt lõhnavad männimetsad. Ja milline liiklus! Iga natukese aja tagant kohtasime matkajaid - küll isasid poegadega, küll emasid lapsevankritega.
Krõbekuiv nõmmemets
Aga reljeef muutus tasapisi keerukamaks - hakkasime jõudma Jussi oosistikule. Oosid on tõesti ühed vahvad pinnavormid. Kui Jõgevamaale iseloomulikud voored on lauged ning suured "pätsid", siis oosid on kitsad ja järsunõlvalised. Hetkel oli ooside harjataimestik kuidagi eriliselt erkroheline ja kevadvärske. Piki oosi harja oli mugav sammuda, kuid ühelt oosilt laskumine ja teisele tõusmine osutus nii mõnelegi närvekõdistavaks katsumuseks. Mare jõudis mulle kurta, et ta oli mõelnud matkakeppide kaasavõtmisele, aga siis kahjuks nad ikkagi maha jätnud. Antud asjaolu tekitas õhtul laagrilõkke ääres sellise situatsioonikoomika, et praegu veel tuleb naer peale :-)
Laskumine oosilt
Õnneks ei olnud Jussi Väinjärv enam kaugel ja sealne alumine laagripaik oli vaba. Nii võisimegi end kiita 5 tunniga läbitud 14,2 km eest ja mõnusalt päikse paistel veidi puhata.
Siis aga ootasid ees tavapärased laagritööd - tatrapudru keetmine ja telkide püstitamine. Tatrapuder söödi viimse lusikatäieni ära. Hästi mekkisid ka tee kõrvale välja käidud vähem või rohkem joovastavad joogid. Mingil hetkel kolisime lauaäärest lõkke äärde ja seal jätkus jutuvada kauemaks. Viimased pugesid telki alles pool kaksteist.
Lõkke ääres pakkus elevust Viktor oma bibi-majutuse teemaga. Enamus polnud kaitseväe vihmakeepi / telkmantlit varem näinud ja nii tekkis mitmeid erinevaid arusaamu, mida Viktor bibi all silmas peab. Heiki olla arvanud, et see tähendab mehed-naised vaheldumisi magamist. Viimaks otsis Viktor oma telkmantli välja ja selgitas selle kasutamist näitlikult. Ise ta seda küll ei kasutanud, sest me võtsime Priiduga ta oma telki. Viki lubas meile Broadbacki mäge korraldada, kuid õnneks jäi ta kärmelt magama.
Lõkkeõhtu
Öö oli soe (tüdrukutel olevat siiski külm olnud, nii et ehk oleks Heiki arusaam bibi-majutusest neile tõepoolest sobivam olnud). Unerahu rikkusid esmalt eemalt polügoonilt kostvad valangud ja plahvatused (ilmselt ameeriklased, sest Eesti poisid on ju Kevadtormiga oma lahingud lõpetanud ja valmistuvad koduteeks). Kella poole kolmest aga alustas käopaar hullunud võistukukkumist, mis ei vaibunud enne hommikut.
Kuigi äratus oli planeeritud alles kella seitsmeks, tervitas uus hommik meid juba märksa varem suure pladinaga järve poolt. Esmalt arvasin, et saarmas, aga ei, pladin oli liiga äge. Ilmselt oli hoopis mõni näkiline; kahju, et fotokat telgis kaasas ei olnud ...
Hommikused toimetused kulgesid omasoodu - valmis kaerahelbepuder, mida sai pohlamoosiga manustada; telgid ja magamiskotid pakiti kokku ning viimaks vaatasid kõik huviga, kuidas ma need suured potid ometi oma kotti ära mahutasin.
Päeva esimesed kilomeetrid kulgesid mööda Jussi oose ja Jussi järvestikku. Lisaks Väinjärvele nägime Suurjärve, Pikkjärve ja Linajärve. Lõpuks jõudsime Jussi nõmmele - ühele omapäraseimale maastikule Eestis, mis on tekkinud endisele nõukogude armee polügoonile. Kõige ilusam on see nõmm kanarbiku õitsemise aegu, nii et tulge tagasi!
Jussi nõmm
Pärast uue silla ületamist Soodla jõel algasid taas uhked metsad. Rada vonkles mõnda aega piki Riistakõrve raba kulgevat oosi. Viktori suureks rõõmuks lõppes see oos alltoodud sildiga, mille juures ta kohe endale uue Facebooki profiilipildi lasi teha.
Kaks nõmme (Viktor Nõmm ja Pikk Nõmm)
Ännijärve juures suunasid punased täpid meid uuele rajale. Ilmselt on järveäärne maaomanik suutnud saavutada vana raja sulgemise. Sellest on kahju, sest vana rada tõusis Orgimäele nii, et silme ees kullendas nurmenukkudega kaetud nõlv. Uus rada kulgeb mööda suusaradu ja ei paku silmailu.
Kui hommikust saadik oli taevas kaetud pilvedega, siis viimaseks lõiguks ilmus päike taas nähtavale. Muidugi pani see ka erkrohelise värvi metsas taas särama, kuid kuumaks kiskus ka.
Õnneks oli rada siiski suuremalt jaolt puude varjus. Nii jõudsimegi täitsa õigeaegselt Aegviitu. Enne rongi saabumist jäi aega ka Viktori unistuse täitmiseks - A ja O külastamiseks ning pisikeseks lebotamiseks murul. Teise päeva kilometraažiks kujunes 17,2 km ja aega kulus selle läbimiseks 5,5 tundi.
Rongi oodates
Matk oli tore. Juba jõudsime plaanida järgmise aasta mai viimaseks nädalavahetuseks retke Meenikunno - Nohipalo - Ilumetsa radadele.
Lõppenud matkast aga annab ülevaate ka video.
