 |
| Grupipilt Ilusa lauka ääres |
Esmalt pidi küll tulijaid pool klassi olema, aga mõned päevad enne matka ilmnes neljal neist erinevaid ootamatuid perekondlikke ja muid põhjusi, nii et hoopis meie matk kujunes mitte niivõrd klassiürituseks, kuivõrd meenutas pigem perekondlikku sündmust.
Aga matk ise kulges minu jaoks tavaliseks saanud rada ja ajakava pidi: väljasõit Jõgevalt pool üheksa, kolmveerand kümne paiku rajale, poolt kaksteist esimene lõunapeatus suuremal Muraka saarel ja nii edasi kuni veidi enne poolt viit jõudsime õnnelikult Varessaarde.
Kõik ei olnud siiski ka väga tavaline. Lisaks mõnusale ja uuele seltskonnale (kõik olid esimest korda seljakotimatkal ja kohe ekstreemsel!) oli ülimalt suvine ilm. Võib vist lausa öelda, et möödunud suve ilusaim ilm. Päike oli nii soe, et oli meelitanud raba kohale lendlema erinevaid liblikaid ning sobiv riietus oli lühike vorm.
 |
| Rabasaar jääb selja taha |
Raba ise oli tänu suhteliselt vihmasele suvele ja eriti viimastele nädalatele madalamas osas veidi märjem kui tavaliselt, kuid kõrgsoo osa oli täiesti tavaline. Lisaks õnnestus mul atraktsioonide väli läbida vägagi kõnnitavat rada mööda. Nojah, kummikukakkumise väli pärast saari ja Varessaare alune sooheinamaa olid muidugi vastikult vesised, aga hoolega jala ette vaadates sai sealt kenasti üle ja üldhinnang raba läbitavusele on kindlasti normaalne.
 |
| Kummikukatkumisväljal |
Matka algusosa kujunes minu jaoks siiski suhteliselt märjaks elamuseks. Kuna Pikanõmmelt algavat matkarada RMK enam ei hoolda, siis pole seal ka käijaid ja mul tuli eeskõndijana oma pükstesse püüda pikalt rohult kogu hommikune kaste. Õnneks kuivatas päike raba peal püksid peagi.
Seda ei saa öelda meie rabauusikute pükste kohta - kuna need said juba kummikukatkumisväljal märjaks, siis olid nad edasi suht hooletud ja nii kehtiski vanarahva ütelus "siga leiab alati pori" ka sel aastal :-)
Ilusa lauka ääres võtsime nagu ikka vett, ujumine aga ei leidnud poolehoidu. Vesi oligi tegelikult üsna karastav, kuigi päikese käes olnuks hea uuesti sooja saada. Jõhvikaid oli laukaveerel seevastu uhkesti.
Õhtusöök Varessaares möödus meeldivalt - uus pott sai parasjagu peaaegu tühjaks, nii et karule jäi vaid pisike kulbitäis. Meeleolukas ja huvitav oli ka õues laua ääres õhtusöögi jätkuna toimunud üksteise tundmaõppimismäng "kaks õiget, üks vale". Kui jahedaks kippus, kolisime ära tuppa, kus juttu jätkus kella kümneni. Kui hakkasime end magama sättima, ilmutas end aga Mariliisi kõhugripp ja nii kujuneski öö temal ja minul ülemäära ärevaks - vaeseke öökis iga natukese aja tagant hommikuni välja. Perearsti nõuandetelefoni soovitus tund aega mitte juua anda ja seejärel lonkshaaval vett ei aidanud tegelikult ka. Mariliis oli aga vapper ja kõndis pühapäeval kenasti matka lõpp-punkti poole.
Lõpp oli nagu ikka Vaabul, kuhu kaksikute isa saabus kaheteistkümneks. Nii äkki see imekena ilma matk otsa saigi.
Lõpetuseks veel mõned puukallistamispildid suuremalt Muraka saarelt.
 |
| Mariliis ja Birgit |
 |
| Britta ja Liisbeth |
 |
| Oliver ja mina |
Ja muidugi ka matkavideo.
