Muraka rabas 10.E klassiga

Kuna kevadel lõpetasid mul nii Jõgeva Põhikooli 9.D klass kui ka Jõgevamaa Gümnaasiumi 12. klass, siis leidis sügis mind uue klassi eesotsas. Selleks on Jõgevamaa Gümnaasiumi 10.E klass, kus ka 5 õpilast minu eelmise aasta 9.D klassist jätkavad. Muide, klassijuhatajaid on sellel klassil kaks, sest nii on Jõgevamaa Gümnaasiumis kombeks. Aga nagu teine klassijuhataja Urve ise tabavalt on öelnud, on tema klassile nagu ema, kes on iga päev kodus, aga mina nagu isa, kes käib aeg-ajalt lapsi noomimas või siis nendega mängimas. Või siis rabas matkal :-)
Nagu ikka, oli alguses matkalesoovijaid rohkem, kui neid, kes reaalselt sinna jõudsid, aga siin me siis enne matka oleme: Kreete, Joosep, Kaidi, Ragnar, Ralf-Robert, Mihkel, Helena, Marnet, Kerlyn, Ave, Ketrin Elery ja mina.

Grupilt enne matka

Matk algas tõelise ragistamisega Alutaguse padrikus, sest kuigi Pikanõmmelt Muraka rappa viivat RMK matkarada tähistavad sildid ja infotahvel on kenasti olemas, on rada täielikult võsastunud. Aga ei karda raskusi matkaja ja nii me ennast sellest võsast läbi murdsimegi. Rabaservas tegime endale kaikad ja siis edasi üle Muraka saarte Varessaare poole! Muidugi tegime ka esimese söögipausi suurel saarel. Peab märkima, et kui kotkapesa on omal kohal, siis karus...a pole juba teist aastat näha olnud. Ei tea, kuhu küll kõik karud jäid ja mis on neist nüüd saanud?

Esimesed sammud rabas

Kahe saare vahel oli ainuke koht, kus mõne jõhvika leida võis

Esialgne optimism - 4 km (metsas) juba selja taga, ainult 6 km veel ees! - taandus peagi, kui selgus et rabas on liikumiskiiruseks 1-1,5 km/h. Ometigi oli pärast saari laiuval "kummikukakkumisväljal" nii kuiv, et isegi siis, kui võtsin suuna üsna musta maa poole, ei juhtunud midagi põnevat. Enamusel oli siiski meeles, et musta maa korral pidi seekord paremalt sellest mööda minema. Vaid Marnet suundus vasakule ja oli sunnitud lõpuks suure ringiga meie jälgedesse tagasi pöörduma.

Kuiv kummikukakkumisväli

Pärast üürikest pausi jätkus tee juba kõrgemal raba peal. Hoidsin suunda otse Varessaarele ja õnnelikul kombel oli älvestik siiski pisut huvitavam kui kuivanud kummikukakkumisväli. Nagu olen tähele pannud, kehtib vanarahva ütlus "siga leiab alati pori" ka kõige kuivema raba puhul. Nii leidiski esmalt Ragnar, aga siis juba nii mõnigi teine end aeg-ajalt mättatutist mööda astudes hoopis sügavamalt "mustast august", kui oodata oleks võinud.

Ragnari esimene "must auk"

Kerlyn tõttas Helenale appi, aga läks ise ümber

Ketrin on omandanud õiged võtted

Kreete püksid räägivad iseenese eest

Tegelikult oli älvestiku ületamine traditsiooniliselt kõige huvitavam ja lõbusam osa meie rabaretkest. Kuna meil seekord polnud ka ühtegi selli kambas, kes pidevalt oleks tõtanud lennukipileteid tellima (ehk siis lihtsalt kaugele ette ära jooksnud), vaid tegime hoopis iga pisukese maa järel peatusi, siis jagus aega ka raba nautimiseks.

Ralf teeb reklaami Elisa internetile

Vaevakased

Rabatarnad on nii võluvad!

Hiline kiil

Veelkord tarnad

Turbasamblal on sügisel sada värvi

Viimaks üle älvestiku jõudnud, tegime väikese eine murul (mitte segi ajada P. Pärna samanimelise multifilmiga). Einestamise kõrval kallasime kummikutest vee välja ja peesitasime niisama.

Kust küll kõik see vesi tuleb?

Eine

Siit edasi Varessaare poole minnes tuleb väike jõnks sisse teha, et pääseda kuivemalt mööda vanadest kinnikasvanud laugastest ja jõuda Ilusate laugaste juurde. Nii et kui allpool oleval GPS-i joonistatud kaardil on näha praktiliselt sirge tee Muraka saartest Varessaareni, siis esimene jõnks kummikukakkumisväljal on nii enam-vähem meelega tehtud, et kontrollida raba veetaset, siis teine jõnks on "õigel" rajal alati sees just Ilusate laugasteni kuivema raja leidmise eesmärgil.

Meie teekond GPS-il

Ilusad laukad väärivad täiega oma nime. Eriti see, millest me alati vett võtame, kus vahel ka ujumas käime ja mille kaldaid kaunistavad taevasse küünitavad kuivanud männid.

Vett võeti kaasa seekord suure varuga

Grupipilt - kõik on alles

Minu lemmiklaugas

Kuigi ilm oli mõnusalt soe ja taevas polnud pilvetupsugi, ei tulnud ujumisest seekord siiski midagi välja. Esmalt olid poisid ikka kõvad ujujad ja juba hakkasin tüdrukuid rajale juhatama, et nad meid pisut eemal ootaksid, kui ootamatult selgus, et siiski ei taha keegi ujuda. Nojah, kahju - oleks saanud älvestiku higi maha loputada ja puhtalt Varessaarde saabuda. Aga hetkel me veel ei teadnud, et Varessaares ootas meid heinategu, mis meid nagunii taas pepri täis ajas.
Varessaareni on Ilusast laukas vaevalt tunnike kõndi. Kuigi tegime veel mitu peatust ja lihtsalt hingetõmbamise kõrval ka rabamättaid nautisime, hakkas Varessaare kuusk juba metsa kohale kerkima.

Nokkhein

Turbasammal ja küüvits

Jõudsime kohale nii poole nelja paiku - mitte küll just rajarekord, aga tubli tulemus siiski. Nagu juba mainitud, ootas meid Varessaares üllatus. Nimelt oli Metsanurga selts seal oma talgupäevi pidamas. Nad on juba mitu aastat niitnud Varessaare heinamaid. Nii juhtuski, et need, kes polnud väga väsinud, said ka käed külge panna. Tegelikult küll peale minu veel Marnet ja Ralf. Osa tüdrukuid lõbustas hangude puudumisel heinalisi niisama, ülejäänud aga lohutasid Ragnarit. Saime ka talgusuppi maitsta. Meie õnneks-rõõmuks polnudki talgulistel plaanis ööbima jääda ja nii kaduski kuskil kella kuue paiku kogu talguliste seltskond koos oma traktorite ja ATV-dega nagu nõiaväel. Oligi hea, sest kõrvad hakkasid  juba pilli ajama sellest võsalõikuri pirinast ja Belarussi mürinast.
Nüüd panime oma tarapudru keema ja vahepeal teritasime niisama keelt. Näiteks sain teada, miks poisid käivad juukseid lõikamas kellegi Jassi juures ;-)

Heinakuhjad

Ootame putru

Kui pimedus saabus, istusime veel tükk aega lõkke ümber ja kuigi mõned tüdrukud iga krõpsu peale selja taha vaatasid, mängisime paar ringi maffia-mängu. Pea kohal sirasid tuhanded tähed, lõke soojendas ja aeg veeres. Siiski kiskus viimaks viluks ja nii kobisime tuppa. Kuigi arvasin, et juttu jätkub kauemaks, oli päevane matk oma töö teinud ja ilmselt polnud keegi juba ammu nii vara magama jäänud kui sel õhtul.
Hommikune äratus oli kella kaheksa paiku. Vesi läks kähku keema, toit kiiresti kõhtu ja toad said ka üle pühitud. Kerlyn oli jällegi kirjaneitsi, kes majaraamatusse meie poolt paar rida kirja pani. Siis kotid selga ning Mustassaare ja Vaabu poole punuma. Lonkisin meelega rivi lõpus ja nautisin vananaistesuve viimast päeva. Homsest pidi külmaks ja märjaks minema. Mis niiviisi õpetajate järgmise nädalavahetuse rabamatkast saab ...

Autot oodates