Oktoobripäike 8

1. - 2. oktoobril sai teoks järjekordne Oktoobripäike, mis seekord pidi äärepealt ära jääma. Kuigi kõiksugu ilmajaamad nii siin- kui sealpool riigipiiri lubasid üksteisevõidu korralikku vananaistesuve ilma, oli peaaegu kõigil vanadel Oktoobripäiksel käijatel midagi ees ja uute värbamine polnud ka eriti edukas. Õnneks sai siiski pundi kokku (lisaks minule siis Maria, Maris, Paavo, Martin, Silja ja Indrek) ja päikselisel esimesel oktoobrihommikul võis retk alata. Raba peal küll tekkisid pilved ja puhus tugev tuul, nii et ujumine jäi seegi kord ära, kuid ilma pilvede ja tuuleta oleks vist liiga suvine palavus olnud.

Raiesmiku ragistamise ja kaikapeatuse järel rabaserva jõudes tabas meid väike üllatus - võrreldes kahe nädala taguse ajaga oli rabaserva vett juurde tekkinud. Kuid üleval raba peal oli olukord siiski endine, st atraktsioonid polnud eriti atraktiivsed. Raba ise oli aga nagu alati nauditavalt värviderohke, madalad pilved sõudmas üle kumerduva silmapiiri, ajuti kuskil taamal kaagutav haneparv... Igatahes nautisin täiel rinnal ja loodan, et teisedki. 

Varessaares ootas meid taas üllatus: ilusast ilmast hoolimata oli maja tühi ja majaraamatu andmetel polnud seal kahe nädala jooksul keegi ööbinud. Toadki olid korras. Õues küll vedeles tühi plastpudel, kuid selle olid sinna tõenäoliselt poetanud varjualuses lõunatanud marjulised - seenelised.

Pärast toekat õhtusööki võtsime ette väikese jalutuskäigu piki Tarumaa teed ja edasi Kotkaninale. Pole sinna sügisesel ajal enam palju aastaid sattunud. Kunagi oli meil kombeks tulla üle raba kaarega Suure Lauka kaudu ja siis sealt juba otse Kotkaninale maanduda, aga nüüd käime juba aastaid Pikanõmmelt Varessaarde üsna sirget marsruuti mööda. Tegelikult olnuks seekord aega ka pikemaks teekonnaks, kuid millegipärast ei mõelnud õigel ajal selle peale. 

Tagasi Varessaares, asusime valmistama traditsioonilist mannavahtu, milleta ei möödu ükski Oktoobripäike. Just siis, kui jõhvikad hakkasid plõks ja plõks potis katki minema, ilmus maja nurga tagant täies vormis seljakotiga sõdurpoiss. Tervituste vahetamise järel uurisime, palju neid tulemas on. Vastuseks kuulsime, et neli autotäit... Silme ees kangastumas nelja veoauto kastitäied noori soldateid vaatasime ärevuses majanurga poole, aga sealt hakkas tasapisi tilkuma hoopis parajas tudengieas neiukesi (teiste seas ka meie kooli vilistlane ja Varessaare metsavahi järeltulija Nancy), keda eskortimas vaid mõned meesterahvad. Nende kurvastuseks olime me hõivanud ülemise korruse narid, nii et nad pidid endid sisse seadma alumise korruse põrandal. 

Õhtused jutud küünlavalgel hakkasid soikuma juba pea pärast riigitelevisiooni uudiste lõppu ja hakkasime endid magama sättima, kui ootamatult maandusid meie toas kaks neiukest ukuleelega vaikiva noormehe saatel. Noormees osutus hiljem välismaiseks, tõenäoliselt portugaallaseks. Peagi arenes vestlus väikeseks laulupeoks, millega ühines veel paar alumise korruse noorsandi. Selgus, et Paavo tundis neist ühte (vist isegi kahte), vähemalt üks neist oli keegi Aleksander Tukk, kes ka mind minu veebilehe kaudu teadis. Laulupidu aga kulges omasoodu ja nii saimegi alles kella ühe paiku sõba silmile.

Hommikusele kergele einele järgnes rännak Mustassaarde ja veidi edasigi ja siis kodutee.

Praegu, õpetajate päeva õhtul mõtlen aga taas möödaläinud kena sügisilmaga päevale ja tunnen igatsust raba järele. Ilmselt olen ma haige ...