Oktoobripäike 10

Seekordne juubeliüritus sündis läbi valude ja vaeva. Kuigi Maris juba augustis küsis, millal siis rappa lähme, õnnestus tal hankida matkaks närvipõletik. Ta otsustas küll matka mitte päris vahele jätta, aga tulla Varessaarde teiselt poolt (Mustassaarest). Seepeale arvas Mare, et tema läheb Marisele seltsiks ja nii jäimegi vaid mina ja Eve üle raba matkajate nimekirja. Tasapisi selgus siiski, et Merike ikka tuleb ja ka Joosep pidi esimesed rabaristsed saama. Siiski tundus seltskond kuidagi häbematult väike olevat. Üritasin mõlemast oma koolist tegusamaid inimesi kaasa meelitada, kuid kõigil olid juba plaanid nädalavahetuseks tehtud. Kuigi Boss ütles pärast viimast, viie aasta tagust rabaretke, et tema enam mäda maa peale ei lähe, helistasin siiski ootamatu mõtte ajel talle ja nii ta tuligi, pealegi koos Karl Marteniga. Ja lõpuks selgus, et Mare oli ka Toomase "ettevalmistusmeeskonda" värvanud. Seega kokkuvõttes - kuus üle raba minejat ja kolm vastutulijat.

Laupäev hommikul sai siis kahe autoga esmalt Pikanõmmele sõidetud, kust siis Toomas minu autoga ja Mare-Maris Toomase autoga Mustassaarde edasi sõitsid, ülejäänud aga raba serva poole sammud seadsid. Imetlesime taaspuhkenud võhumõõkasid, Eve viskas end korraks libedal sillalaual kõhuli vette, tegime traditsiooniliselt rabaservas kaikad ja marssisime piki rabaserva poolsaare tippu.
Esimesed sammud rabas, peaaegu mitte ainsamat jõhvikat... Taevas oli pilvine, kuid tuuleõhkugi ei liikunud ja nii lõigi higi lahti. Peagi oli taasa kõva maa jalge all, jõudsime suuremale Muraksaarele.  Ega lõunaoodet kotkapesa all vahele saanud jätta, nii siis maiustasimegi veidi kodust kaasa võetud hõrgutistega. Evel olid täidetud paprikad, teistel võileivad. Poisid turnisid matkaonni katusele langenud puu peal.
Siis ragistasime end edasi, kuni saarelt uuesti maha saime. See metsarada, mis Pikanõmmelt Muraksaarteni viib, on ülduselt üsna täis kasvanud ja ebameeldiv käia. Ilmselt on mõju avaldanud ka see, et meie grupid eelmisel aastal Mäurassaarest peale läksid ja muid käijaid sel rajal on ilmselt üksikuid. Kuigi Mäurassaarde viib hea rada ja pole mingit võpsikus ragistamist, on sealt üle raba Varessaare poole minek suuresti rabamännikus sabistamine ja seega ei näe rabaavarusi. Ka on seal üle Tümasoone minek vastikum, kui Muraksaarte raja peal. Seetõttu meeldib mulle ikkagi vana, palju kordi käidud rada Muraksaartelt Varessaarde palju enam, kui eelmisel aastal esmakordselt läbitud Mäurassaare - Varessaare rada.

Kuna ilm oli pilvine, siis olid ka rabavärvid seekord tuhmimad, kuid võrreldes nädalataguse ajaga oli sügis suure sammu edasi astunud ja seetõttu kollaseid-punaseid toone märksa enam. Nii võlusid ka seekord kaunid rabamättad, eriti aga rohe-kollased tarnapuhmad.

Rabauusikud Joosep ja Karl ruttasid kõige ees. Tulles vastu Bossi soovile mitte mädasse maasse vajuda juhatasin nad pisukese ringiga esimesest mustast maast mööda. See on see lage ala pärast saari, kus kõik alati suure vaardiga Kotkaninale suuna võtavad, aga unustavad minu manitsuse, et ärge musta maa peale suunduge, vaid tehke pisike kaar. Seekord siis suutsid isegi poisid hoiduda otseteest.

Karoli põõsa juurest edasi oli esmalt ikka päris kuiv, tasapisi aga muutus siiski mõni koht pehmemaks ka. Tõele au andes peab ütlema, et ega me ei viitsinud isegi kinnikasvanud laugastest ringiga ümber minna, vaid ikka otse üle. Nii said ka Joosep ja Karl sääred märjaks ning Joosep üpris pahaseks - rohkem küll teiste peale, kuigi ta ise jalge ette vaatamata otse musta auku ronis....
Atraktsioonide ala polnudki eriti atraktsioonikas, kuid erinevalt eelmisest nädalavahetusest õnnestus meil siiski veidi keerukamasse kohta sattuda. Noh, oligi huvitavam, kui mitte arvestada, et Boss korraldas meile pisikese ehmatuse. Eks ta tegi paar kiiremat sammu ja siis võttis südame rinnus hüppama. Väikese pausi järel ületasime viimase, märjemal ajal õõtsuva ala ja maandusime lõunaeine paigas kaikametsa kõrval.

Võileib põske ja veidi ka Bossi varudest usku kinnitanud, tõttasime jälle edasi. Leidsime eelmisel nädalavahetusel kaotatud matkamati, päike tuli välja ja kallas meid üle nii värvidemängu kui soojusega. Ilusa lauka ääres peesitasime üsna tükk aega. Tankisime vett (mulle sai vist lõpuks mingi 6 liitrit selga :-) Poisid ja Merike korjasid õhtuseks mannavahuks pudelitäie jõhvikaid, Boss vaatles pilvi ja Eve bonsaisid.

Mina pildistasin, nagu tavaliselt, ohjeldamatult laugast - ei väsi ma ka sellest vaatest! Nii ei märganudki õigeaegselt põhja poolt kiiresti lähenevat tumedat pilve. Kui märkasime, siis andsime küll jalgadele valu, aga ega see rabas eriti kiiresti edasi ei vii. Nii saimegi selga külma vihmasahmaka viimasel pooletunnisel teelõigul.
Kui Varessaarde jõudsime, jäi ka vihmasabin üle. Leidsime eelgrupi juba soojaks köetud ülemises toas meid ootamas. Ka nemad olid raba peal käinud ja just tagasi jõudnud.

Panime kuivad riided selga ja asusime õhtusööki vaaritama. Nimelt olla eelgrupi info kohaselt oodata umbes 15 inimeselise grupi laekumist. Ei jõudnudki me veel oma tatrapudruga valmis, kui neid Kotkanina poolt pudenema hakkaski. Olid kõik puha moodsates liibuvates riietes ja millegipärast koledal kombel märjad-turbased; ühel turritas turbatutt lausa kaelusest välja. Selgus, et nad olid hakanud tulema Mäurassaare serva pidi, ületanud Tümasoone ja Pardilaukad ning lõpuks Ilusate laugasteni välja jõudnud. Nii panidki hooga Varessaarest mööda. Kuna nad olid esmakordselt Muraka rabas, siis ei kujutanud nad seda eriti ette ja olid lihtsalt  GPSi järgi tulema hakanud, aga vahepeal sellegipoolest eksinud. Minu meelest ka ilma kaigasteta (vähemalt ma ei näinud, et kellelgi oleks olnud). Mitmete uustulnukate rõivastel paistis silt "Suusahullud" - selgus, et see oligi sellenimelise suusaklubi sügismatk. Tõepoolest veidi hullud, aga mis poolest me ise 30 a tagasi paremad olime, kui lihtsalt Võhkassaare alt rappa astusime ja teed Varessaare poole otsima hakkasime ... Nemad ilmselt vähemalt rohkem siia ei tule ja otsivad järgmise raba, mina aga leian end ikka igal sügisel Muraka rabast ja Varessaarest; hakkab vist 70 kanti ulatuma see kordade arv...

Kuigi rahvast oli palju (suusahulle oli vähemalt 18, kui mitte rohkem), saime kenasti keetmisega ja magamisega hakkama. Meie küll pärast õhtusööki oma palavas teise korruse kambrikeses ning nemad õues laua ja lõkke ümber. Boss veel leidis ühe oma õpilasegi nende hulgast. Ah jaa, mannavaht sai ka ikka tehtud.
Kui kell kümnele lähenema hakkas, kiskus meid juba pigem horisontaali. Kuulasime veel Marise esituses Ilmar Trulli luulet. Seejärel lisandus järjest norskehelisid ja alt kostev suusahullude jutukõmin uinutas enamuse unele. Viimased valvurid siiski ei saanud enne sõba silmile, kui vaikus majas.
Hommikune äratus oli Bossi ja Karli esituses kella seitsme ajal. Seejärel vesi kuumaks, toit põske, tuba puhtaks, grupipilt ja Mustassaarde. Seal veel Mare kurgisalat ja edasi kodu poole.
Kas järgmine Oktoobripäike tuleb veel või saab iga asi kord otsa?