Kui matka välja pakkusin, oli paar õpilast, kes kohe "ei" ütlesid, neli, kes lubasid veel mõelda, ja suurem osa ajas kohe käed püsti. Aga nagu ikka, tegi elu omad korrektiivid - kes jäi haigeks, kes pidi kodus venda hoidma, kellel selgus ootamatult, et isal on sünnipäev. Seega jäi matkajaid lõpuks järgi vaid kaheksa, mis on siiski peaaegu pool klassi: lisaks minule siis Kerlyn, Liis, Mihkel, Nantido, Tarvo, Kairo ja Timo.
Hommikune kohtumine oli seekord uuel aadressil - Rohu 10 koolimaja ees - on see ju nüüd meie kool. Transpordiga toetasid sedapuhku Kerlyni ja Mihkli vanemad. Kotid ja matkasellid autosse laaditud, läks sõiduks. Seekord oli matka alguspunktiks taas Pikanõmme talu Muraka raba servas. Hiivasime seljakotid selga, tegime ühispildi, lehvitasime autodele ja teele!
Esimene poolkilomeeter mööda metsateed kulges kiiresti. Järgnes pisuke ragistamine juba täis kasvama hakanud matkarajal. Kuigi mingid jäljed seal olid, oli näha, et kui ikka Jõgeva matkagrupp aasta vahele jätab (eelmisel aastal alustasime ju Mäurassaarest), siis rohtuvad ka RMK rajad ...
Rabaservas tegeime kaikad, veidi sammusime veel piki poolsaart kuni viimaks astusimegi rappa. Mitmetele oli üllatuseks, kui pehme see rabapind siiski olla võib. No tegelikult oli ju see vaid raba ümbritsev madalsoo ring - kuiva suve järel oodatult kuiv. Kuivusest tingituna oli näha vaid üksikuid jõhvikaid. Mõnesaja meetri järel jõudsime taas kõvale maale - suuremale Muraksaarele. Seal tegime kotkapesa all matkaonni juures pisikese eine ja siis jätsime juba mitmeteks tundideks kõvema jalgealusega hüvasti.
Kuna raba oli ikka tõeliselt kuiv, siis tekkis mul täitsa mure, kas üldse mingeid atraktsioone teele jääb. Muretsesin asjata, sest nagu vanarahvas ütleb - "siga leiab alati pori". Andsin suuna Kotkaninale kätte ja jäin ise targu tahapoole vaatama, kuhu kappav juhtgrupp meid tüürib. Nagu arvata oligi - otse musta maa peale. No olgu siis pealegi, see ju täitsa kandis, kui tasakesi astuda. Aga ega siis rabauusikud tasakesi astunud, ikka hooga hips ja hops. Tulemuseks olid ettearvatavalt kilked ja vajumised.
Järgmine pisike peatus oli tavapäraselt Karoli põõsa juures. Ja siis pandi jälle padavai edasi. Jäin taas veidi tahapoole, et ehk saab ka mõne huvitavama hetke kaadrisse. Üldiselt oli aga nüüdseks juba kogemus igaühel olemas ja midagi erilist ei juhtunud. Ka oli atraktsioonide ala tavatult kuiv, nii et isegi õõtsikust võis lihtsalt üle jalutada.
Traditsioonilise lõunapeatuse järel tüürisime juba rabamänniku vahel Ilusate laugaste suunas. Timo ja Nantido otsustasid vahepeal oma rada leiutada, mis päädis Timo magamismati kaotusega. Aga kui rajad meid taas kokku viisid, olime varsti ka Ilusa lauka juures. Võtsime vett, tegime pilti, ampsasime mõne jõhvika, mida siin paar peotäit siiski leidus. Kuigi ilm oli soe, ei leidnud ma mõttekaaslasi ujuma mineku suhtes. Nojah - pooled olid ju nagunii nohused.
Peagi taheti jälle minema rutata, nii et kauni ilma nautimisest ei tulnud suurt midagi välja. Nii tümpsusimegi kiirelt Varessaare suunas ja maandusime lõpuks suhteliselt rajarekordiga - enne kella kolme olime juba kohal. Meie õnneks oli maja tühi ja nii hõivasimegi ülemise korruse. Kuna õhtusööki oli veel tõepoolest liiga vara teha, siis tegeleti nii kaardimängu kui ka ronimisega.
Lõpuks alustasime siiski tatrapudru keetmisega. Oli see protseduur seekord eriti hõlbus - RMK oli just äsja toimetanud kohale suurel hulgal kuivi puid, nii et meil jäi üle neid vaid veidi peenestada. Pärast õhtusööki ootas meid aga üllatus - maja nurga tagant ilmus matkaseltskond, mille moodustasid kolm täiskasvanut ja viis erivajadustega noormeest. Grupijuht viis meid vaikselt olukorraga kurssi. Eks meid selline naabrus veidi ärevaks tegi (üks poistest jõudis esimese kümne minutiga teisele kirvega äsada), aga õnneks suutsid kasvatajad oma gruppi siiski tõhusalt ohjata. Tegelikult tegi meid ärevamaks hoopis katuseviilu all paiknev hiigelsuur vapsikupesa.
Aga katsime lakaluugi hädapäraselt kinni ja lootsime (õigustatult) pimedusele ja sügisesele jahedusele, nii et meid ei tülitatudki. Magamineku ajaks olid siiski esmalt teise tuppa kolinud Timo ja Nantido otsustanud teistega ühineda, sest teises toas oli üks hajevil vapsik. Õhtujutud hääbusid kuskil kella kümne paiku ja tuppa laskus vaid unenohinatega pikitud vaikus. Isegi hiiri polnud. Ilmselt on nad veel suvekorteris.
Hommikune ärkamine oli järsk - kõik virgusid kuskil poole kaheksa paiku. Kuuma vee valmistamine ei võtnud kuigi kaua aega ja nii võisimegi juba pärast üheksat alles ärkavatele naabritele ja Varessaarele aidaa öelda.
Teekond Vaabule lendas kärmelt ja kuna autod saabusid ka kokkulepitud ajast varem, siis olimegi juba veidi pärast keskpäeva kodus.
See oli 9.D klassi esimene rabamatk ja esimene matk koos minuga. Kas tuleb ka teisi? Loodetavasti ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.