Parvematk Emajõe Suursohu

Seda pole mäletamist mööda minu pika matkaajaloo kestel veel juhtunud, et õhtul tulen ühelt matkalt ja hommikul lähen järgmisele. Aga seekord just juhtus! Kuigi esmalt arvasin, et see teine matk on ehk (klassikuid parafraseerides) "rohkem selline poolmatka moodi matk", siis tegelikult andis ikka matka mõõdu välja küll - just tänu ekstreemsetele ilmastikuoludele. Jutt käib siis Jõgeva Põhikooli õpetajate koolilõpumatkast, millest pea pool kollektiivi osa võttis.

Veel paistab päike ja kõik on rõõmsad (enne väljasõitu kooli ees)

Matk ise toimus piki Emajõge kuni Peipsi järveni, sealt veidi lõuna suunas ja siis juba piki Kalli jõge pea Kalli järveni välja. Tagasitee viis Kalli jõest otse Emajõkke.

Marsruut

Hommikused suvetööd tehtud, sõitsime kooli väikebusside ja kahe sõiduautoga läbi Tartu Kavastu sadamasse. Seal ootas meid Veematkade Kalle. Igaüks sai oranži päästevesti ja pisikese teekonna tutvustuse järel näidati meile kätte kolm parve. Parvesid pidime juhtima ise. Nooremad kogunesid kõik ühele alusele, seega pidime ülejäänud kahe parve tüürimeesteks olema mina ja Viktor. Minu naiskond hõivas kiiresti ainult varikatusega, aga selle eest laua ja pinkidega parve. Ülejäänud kaks parve olid kollase kuudiga, kus sai küll varjus olla, kuid polnud nii head väljavaadet. Kalle jagas minule ja Erikule juhtnööre. Viki oli sel teekonnal juba mitmendat korda ja teadis kõike niigi, nii et tema määrati admiraliks.

Tüürimees Raua parv

Egas midagi - otsad lahti ja veele! Tüürimine tahtis algul harjumist ning parv kippus esmalt sirge sõidu asemel siksakitama, kuid tasapisi sai selgeks, kui palju ja kuhu poole rooli keerata.

Minu tüüritud parv on võtnud kahtlase suuna 

Ilm oli päikseline, mis sest et tuuline, ja meeleolu rõõmus. Nautisime vaateid Emajõe kallastele ja andsime aga tuld.

Kased valged, lepad hallid ...

Kiiluvesi

Kaldaroostik

Naisterahvad olivad kodus matkaks põhjalikult valmistunud, mis väljendus ohtrates suupistetes, mida ka tüürimehele suhu pisteti. Mõnel oli isegi pisike lapik põue peidetud. Nii need kilomeetrid pärivoolu ja pärituult lendasid. Esimese huviobjektina võisime vaadelda paremkaldal Kastre mõisahoonet, seejärel vasakkaldal kunagise piirilinnuse müüridele rajatud Emajõe Suursoo kaitseala külastuskeskust. Viktor tüüris oma parve korraks külastuskeskuse randa pissipeatusele, meie aga jätkasime teekonda. Nii sattusimegi esimesteks.
Oli ka paar "teeristi", kus Emajõkke suubusid Koosa jõgi ja Ahja jõgi. Üllatus-üllatus - ka veeteedel on oma suunasildid.

Teeviit (või hoopis jõeviit?)

Praagale jõudsime veel kena päiksepaistega, kuid juba tükk aega oli loode pool suurt sinist pilve näha.

Praagal

Vanarahvas ütleb "ega tali taeva jää". Ka seekord läks vanarahva ütelus tõeks. Vaevalt saime Peipsile keeratud, kui pilv hakkas meile järele jõudma ja laineid kergitama. Otsisin üsna paaniliselt kohta, kus Kalli jõe haru Peipsisse suundub, kuid ei näinud midagi - eemal üsna ühtlane metsaviirg. Siiski - uurinud veidi kaarti, sain aru, et tegelikult on meie ees laht, mille vasakul tiival asuv maanina on enamvähem samal joonel otsitava jõe suudmega. Nii võtsingi tõusvas noores tormis suuna rohkem kaldale kui admiral Nõmm ja tema kiiluvees seilav noorte parv. Tuul tugevnes üha, jämedate vihmapiiskade sekka hakkas paiskama rahet või lumekruupe. Rohkem avajärvele suunda hoidvad parved hakkasid juba silmist kaduma.

Lõige Heiki videost

Viimaks märkasid teravsilmad jõesuudmest väljuvate poiderida. Niipea kui jõudsime jõele, saime ka suhtelise tuulevarju. Olime aga juba üsna märjad ja külmunud ning kuna tagumised parved olid ka ikka suuna jõele võtnud, siis tõttasime edasi piki Kalli jõge parvemaja suunas.

Parvemaja

Seal ootas meid Kalle ja kuum tee. Kuivad riided selga ja tee hinge alla! Eike tilgutas tee kõrvale ka Araratti ja nii sai sooja sisse. Peagi saabusid ka kaks ülejäänud parve - üsna elevil oma seiklustest. Tagantjärgi tundub kõik muidugi kena, aga Viki tunnistas, et vahepeal oli ikka kõhe küll ...
Seadsime ennast parvemajas sisse. Õhtusöögini jäävat aega kaunistasime kanuuretkega Kalli järvele. Päike oli taas välja tulnud, kuid tuul siiski tugev.

Nagu saksa sõjamees Stalingradi all

Ajaloo huvides tuleb märkida, et Mare maandus kanuu asemel üsna jäises Kalli jõe vees ja oli seega esimene, kes sauna sai.
Õhtusöögiks olid makaronid suitsusingiga - mmm, keele viisid alla!  Õhtu edenedes käisid ka teised hea leiliga (Leiliga?) saunas ja vahepeal karastavas jõevees. Järgnes vabakava erinevate snäkkide ja valitud jookide seltskonnas. Ahjaa, sattusin koos noortega mängima üht huvitavat kaardimängu Dobble, mis oli päris naljakas.
Kell hakkas tasapisi palju saama ja nii kahanes ka seltskond. Kobisin minagi kotile, kuid poolunes sain siiski osa ligi kella kaheni kestnud Viktori ja teiste öökullide vestlusest allkorrusel.
Hommik saabus taas päikesega, kuid sooja oli vaid 5 kraadi. Vaprad Teele ja Kaire käisid ujumas - prr! Enamus piirdus kassi kombel silmade pesemisega. Hommikusöögiks oli Kalle valmistanud laari ülepannikooke, millest paar viimast tagasiteele kaasa pakiti.

Grupipilt

Tagasitee läks mööda Kalli jõge otse Emajõkke ja oli üsna külm ning sündmustevaene. Kui mitte arvestada seda, et ka mitmed minu parve madrused (Heli, Tiiu, Vivian) proovisid kätt rooliratta taga. Siiski jätkus külmetamise kõrval silmi ka looduse jaoks.

Loodus

Admirali parv tegi küll mitmeid kõrvalepõikeid (vanajõele, kaitseala keskusesse), kuid meie ja noorte parv suundusid otsemat vett pidi Kavastu sadama poole. Viimaks hakkas see paistma ja siis me olimegi kohal. Hakkasin võtma uhket kaart, et parkida parv ninaga Peipsi poole ja siis, 10 m enne silda, jäi korraga mootor seisma! Kuidagi oli sattunud üks köis vette ja sealt edasi mootori tiiviku ümber kinni jooksnud. Vool aga kandis meid juba tagasi Peipsi suunas... Õnneks olid noored oma parvega kohe meil kannul, ajasid ennast kapten Raua juhtimisel meie kõrvale ja pukseerisid meid sillani.
Nii lõppes meie dramaatiline parvematk. Dramaatiline selles mõttes, et paar päeva enne suvist pööripäeva on nii ekstreemselt külm, et talvelgi polnud nii külm. Aga bussis sai sooja jälle sisse ja tegelikult pole ju halba ilma, vaid on lihtsalt valed riided.
Igatahes oli tore elamus! Loodetavasti leidub edaspidi huvilisi Võhandule kanuutama ja Muraka rappa mättalt mättale karglema.