Lõppeval nädalal sai Jõgevamaa Gümnaasiumis teoks Eestis esmakordne õppevorm - valikainete nädal. See tähendas terve nädala jooksul ühe aine õppimist. Pakkusin minagi välja ühe kursuse, nimelt "Matkamise alused". Esimesed kaks päeva olid sisustatud teoreetilise ja praktilise õppega koolis, millele järgnes kahepäevane matk. Vedasin noormatkajad ühte oma lemmikpaika, milleks on Kagu-Eesti Kuldne Kolmnurk ehk teisiti öeldes Piusa - Meenikunno - Nohipalu - Ilumetsa matkaradadele.
 |
| Matka marsruut |
Elroni oranž rong puistas meid Piusa jaama parasjagu keskpäeval. Tõttasime Piusa koobaste külastuskeskusesse, kus esmalt vaatasime filmi koobaste elustikust ja seejärel viidi meid lühiekskursioonile koobastesse. Tegelikult pääseb tänapäeval ainult koobaste algusesse. Tahapoole saab vaid piiluda.
 |
| Piusa koopad |
Koobaste karastavast jahedusest taas lämmatavasse palavusse jõudnud, jalutasime giid Katariina saatel korraks karjääri veerule ja sealt edasi ühe varingukohani. Aga mis seal ikka pikalt jorutada - sättisime oma kotid selga ja võtsime veelkord suuna karjäärile.
 |
| Grupipilt enne teele asumist |
Laskusime karjääri põhja, otsisime veidi tiigikaldalt vesilikke, kuid pidime piirduma paari rohelise konna nägemisega. Edasi aga sukeldusime üle maantee metsa, kus pisike metsatee viis meid Marga küla suunas. Kõik olid veel reipad ja samm erk. Esimene huvitav leid oli pisike vaskuss. Nina aga paitas päikesepaistelise männimetsa iseloomulik lõhn. Peagi jõudsime metsast välja põldudevahelisele teele. Ühel pool kõrgus lopsakas kartul, teisel pool oli põldhein. Nii jõudsimegi esimese 45 minuti järgsesse peatuspaika. Veidi keha kosutanud, jätkasime teed põldude vahel Hanikase küla suunas. Laskumine ojasängi ja tõus mäeveerule ja seal ta oligi: all ojalammil külakiik ja juba valmis seatud jaanitulehunnik, üleval halliks tõmbunud külamajad, posti otsas kurepesa pojukesega ja põllul patseerivad papa-mamma. Eriti huvitav oli keset inimtühja kartulipõldu üürgav raadio (ehk metssigade peletamiseks?).
 |
| Hanikase küla |
Pärast viimast külamaja viis tee meid taas metsavahele, kus peagi ka järgmised 45 minutit täis tiksusid. Nüüd oli meie rivi juba veidi pikemaks veninud ja puhkehetkil võis kuulda esimesi arvamusi seljakoti raskusest ja kuumast ilmast. Noh, see õige kuumus nüüd just saabuski, sest metsavahel polnud tuult ja kellaaeg ka selline pärastlõunane. Järgneval teelõigul üritasid mitmed võidujooksu suurte parmudega. Arvata võib, kes kaotajaks jäid ... Siiski oli see omamoodi armas jalutuskäik parmude suminas ja kerges hõljuvas piibelehelõhnas.
Aga läbitud kilomeetrid hakkasid ennast juba tunda andma. Nii päriti minult üha enam, mitu kilomeetrit me juba käinud olema ja mitu veel jäänud on. Ka rivi venis üha pikemaks - ikka nii, et Kasper ja Silva kõige ees ning kümnendikud Ragnari valvsa silma all kõige lõpus. Kui Lepassaare - Veriora maanteele välja jõudsime, tegime oma viimase, neljanda peatuse.
 |
| Esimese päeva viimane puhkepaus |
Tegelikult mõjus teade, et Mustjärv on peaaegu siinsamas, kõigile vägagi motiveerivalt ja nii põrutatigi padavai Mustjärve poole.
 |
| Mustjärv paistab! |
Laagriplats oli kesknädalale kohaselt tühi ja ette rutates võib öelda, et kui mõned ujumaskäijad välja arvata, siis tühjaks ta jäigi. Igaks juhuks võtsime enda valdusesse siiski viimase platsi, et võimalikele juurdetulijatele mitte jalgu jääda. Osa tõttas end kohe järve jahutama, teine osa tahtis kangesti telke üles panna.
Järgnev tegevus oli muidugi kokkamine - nagu ikka. Lõkke saadi põlema kiirelt, puid lõhkusid Tauri ja Jaagup ka sellise tempoga, et kirveski ei jäänud pildile ning ühiste pingutustega said tatrapudru ja te valmis. Esmalt tundus putru üleliia olevat, kuid imelikul kombel sai pott siiski tühjaks.
 |
| Pajakene, keeda! |
Et õhtusööki allapoole raputada, kutsusin soovijaid jalutuskäigule Valgejärve äärde. Ülejäänud siiski ei võtnud vedu, ainult "suure sinise telgi" rahvas tuli kaasa. Valgejärv oli muidugi siinsamas lähedal ja õhtuses vaikuses imekaunis.
 |
| Õhtune Valgejärv ja mingid ujuvad linnud |
Õhtu aga veeres omasoodu. Kujunes kaks mänguseltskonda - ühed mängisid kaarte ja teised uuema aja seltskonnamängu maffiat.
Viimaks oli aeg niikaugel, et vanem rahvas hakkas tasapisi telkidesse vajuma. Tegin minagi väikese kuupildistusjalutuskäigu, pesin hambad ja tuttu.
Paraku ei tulnud sellest tükk aega midagi välja. Öövaikust lõhestasid mõningate ohjeldamatute kümnendike metsikud karjatused. Viimaks, kui kell juba 1.23 näitas, ei pidanud ma enam vastu ja kamandasin igaühe oma telki. Hommikul selgus, et nii mõnedki vanemad õpilased oleks juba varem kannatuse kaotanud.... Noh, asja hea külg oli see, et too hull kägu, kes nädal aega varem kell 3 kukkuma hakkas, kolis seekord kaugemale ja vähemalt sai hommikupoole rahulikult magada.
 |
| Hommikune Mustjärv |
Äratus oli kell 8, kuid mul läks siiski varem uni ära ja nii oligi ärkamise hetkeks mul juba nägu pestud ja hommikusöögi tegemiseks ettevalmistused tehtud. Äratussignaali peale ilmusid kiirelt iga telgi ukseavale pisut unised näod, vaid eelmisel õhtul korda rikkunud kümnendikud ei saanud kuidagi telgist välja. me ei lasknud end sellest eriti segada, tegime hommikusöögi valmis ja asusime sööma. Juba vanarahvas ütles, et kes hiljaks jääb, see ilma jääb ... Päris nälga nad muidugi ei jäänud, aga ega väga palju seda kaerahelbeputru neile ka ei jäänud. Igatahes saime plaanitult kella kümneks laagri kokku ja teise matkapäevaga alustada. Esialgu viisid jalad meid veidi mööda eilset teed tagasi, siis aga keerasime Meenikunno raba poole ja tõusime Liipsaare mõhnastikule.
 |
| Liipsaare |
Esmalt ronisime vaatetorni ja heitsime pilgu üle hommikuse raba, seejärel aga laskusime omal vastutusel katkisele laudteele ja võtsime suuna Päikeseloojangu majale. Enamusel oli küll väga kiire. Kui välja jätta pisike peatus Suure Soojärve ääres, siis tõttasid nad kiirelt raba teise kalda poole. Mind siiski võlusid juba õitsema hakkavad rabataimed ja nii jäingi lõppu pildistama.
 |
| Jõhvikaõied on kui miniatuursed alpikannid |
 |
| Huulheina lehtedel pärlendavad tilgad meelitavad putukaid |
Pärast raba ületamist tegime kiirkõnni Valgejärveni ja siis toimus märksa karastavamas vees (võrreldes Mustjärvega) keskhommikune suplus, millest hoidsid eemale vaid unised kümnendikud.
 |
| Valgejärves |
Järgnes teise päeva pikim käiguvahe - 4,5 km Rebasmäe allikani. Kuna nii mõnelgi olid õlanukid eilsest valusad ja jalad kangevõitu, siis sobis suurepäraselt tähelepanu hajutamiseks sõnamäng - võtsime läbi nii loomad kui ka linnad-riigid.
 |
| Rebasmäe allikal |
Pärast allikakülastust Rebasmäe matkaonni juures tehtud peatus kujunes lühikeseks, sest puudevilus ilmusid välja sääsehordid. Viimane külastusobjekt meie matkarajal polnud ka enam kaugel. Vaid pooleteise kilomeetri järel leidsime end ohjeldamatult selveplõkse tegemas - ikka koos kuradite, konnade, kotkaste ja muude Ilumetsa meteoriidikraatrite ümbruse elanikega.
Kuigi mõned olid juba üsna väsinud, õnnestus mul siiski meelitada enamus Põrguhauda läbima. Umbes 6600 aastat tagasi tekkinud Ilumetsa kraatritest suurim ongi Põrguhaud: läbimõõt valli harjalt on kuni 80 m, sügavus 12,5 m. Kraatri põhja katab kuni 2,5 m paksune turbakiht.
 |
| Põrguhaud |
Äkki tuli meelde, et peaks ikka matka lõpus grupipildi ka tegema. Olgu siis siinkohal ka matkaliste nimed üles loetud. Tagumises reas (vasakult): Ronald, Jaagup, Hanna-Riin, Ragnar, Taavi, Kristi, Meeri, Annika, Reigo, Silva, Anna, Rainer; keskmises reas (ikka vasakult): Brit, Liisbeth, Mari-Liis, Maren, Kaidi, Kasper; esireas: Neeme, Laura, seljakotid ja Tauri.
 |
| Grupipilt |
Kraatritest jäi Ilumetsa raudteejaamani veel vaid üks kilomeeter, mis läks taaskord motivatsioonipuhangus. Rongi pidime ootama alla tunni. Ka taevas, mis seni oli meid soosinud, sest oli vihmata, hakkas just nüüd pilve tõmbuma.
 |
| Ilumetsa raudteejaam |
Kokkuvõttes võib öelda, et omapärane matkakursus läks korda. Oli tore matkaseltskond, ilus ilm ja kaunis loodus. Järgmisel päeval tegid kõik telkkonnad oma matkablogid, mida võib vähemalt praegu alltoodud linkidelt leida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.