Nädalavahetus Muraka rabas Jõgevamaa Gümnaasiumi valikkursuse "Matkamise alused" rabamatkal. Hästi mõnus seltskond, imelised laukavaated, sügiseselt värvikirev raba, Varessaare matkaonn oma tuntud headuses, täiskuuvalge öö - tõeline nauding!
Aga alustame algusest. Tänavu avati siis juba viiendat korda pikk valikkursus "Matkamise alused" - veidike nagu juubeli moodi. Kursuslasi tuli valimise voorudes aga järjest juurde ja nii saigi meid kokku lõpuks 15. Esimeste teooriatundide järel saabus aeg matkaks Muraka rappa. Meie matkagruppi kuulusid Hendrik, Kelli-Jane, Alex, Joosep, Karl, Kristian, Illimar, Genner Max, Jaanus, Ranel Romet, Siim, Markus Aleksander, Ruudi ja Carlos-Marten. Puudus Ramon Asdor, kes jäi ootamatult haigeks (aga ei pidanud vajalikuks mind sellest informeerida). Seevastu olid raudpoltkindlalt kohal eelmise aasta kursuselt Janeli, Karola, Nora-Lisette ja Juss. Muidugi mina ka.
Matkarajaks oli viimastel aastatel traditsiooniliseks saanud marsruut. Esimesel päeval, laupäeval, 4. oktoobril Kaukvere tee - Suur laugas - Ilusad laukad - Varessaare (koos kõigi peatustega 4h 07 min) ja teisel päeval, pühapäeval, 5. oktoobril Varessaare - Kotkanina - Suur laugas - Kaukvere tee (3h 36 min).
Laupäeva hommikul saime kokku kell 9:00 kooli ees. Peagi saabus ka Maksibuss ja sõit matkale võis alata. Ilmaprognoos oli kaunis kehv – laupäevaks lubati küll kuiva, aga pilvist ilma, ja pühapäevaks alates varahommikust kuni lõunani vihma. Laupäevaga nii ka läks, kuigi oli madalate pilvede tõttu kaunis pime. Pühapäev seevastu säästis meid vihmast ja kostitas isegi killukese päikesega Suure lauka kandis.
Eelmise aasta kaigaste seisukord oli teadmata, seega tegime igaks juhuks uued. Kuna eelmise aasta purre oli kahtlane (kaua siis lepapuu ikka vastu peab), suundusime kohe veidi paremale, kus luureandmetele toetudes pidi olema uus purre. Oligi - igavesti uhke, kahest kasepalgist. See ehk kestab nüüd mitmeid aastaid.
Seega läks jõe ületamine kiirelt, sest polnud vaja tugitoikaid kasutada - lihtsalt astu üle. Liikusime siis veidi piki jõekallast kuni Priidu palgi jäänusteni ja siis suund rabale. Rabaserv oli märg ja tavalises jõhvikakohas vaid mõni üksik mari.
Lageraba servas tehti peatus kilekoti männilatva sidumiseks ja einestamiseks. Veidi sai ka drooni lennutatud. Edasine tee kulges Suure lauka lähistel paikneva suure üksiku kase suunas. Nüüd vajus rahvas laiali - mõned olid peagi kase juures ja mõnedel läks palju aega. Samal ajal üritasid kiiremad kase otsa ronida.
Järgmine peatus oli Suure lauka serval. Kui eelmisel aastal kutsus Juss mind sõbrapilti tegema, siis sel aastal mina teda. Pikalt ei peatunud, sest jõhvikaid ei olnud ja jahe hakkas.
Teekond jätkus Ilusate laugaste suunas. Igaks juhuks täpsustan üle, et sellist nime kannab terve laugaste grupp. Aga üks neist on olnud juba aastaid minu matkadel veevõtukohaks ja sobiva ilma korral ka ujumise laukaks. Kuna nüüd polnud kauguses ühtki nähtavat orientiiri, siis tegime paarisajameetrisi lõike vaheldumisi peatustega, et ikka kõik kenasti järele jõuaksid. See on minu jaoks alati kõige tüütum osa rajast, sest kõrgete mätastega rabas on üsna raske sumbata. Isegi lõpus ootav kummikukatkumisväli tundub lihtsam (siis on ju motivatsiooniks Varessaare kohe käeulatuses).
Aga kohale me jõudsime. Ilusatel laugastel toimus tavapärane veepudelite täitmine ja mannavahu jõhvikate korjamine. Jõhvikaid oli vähe, tavatult vähe. Ujumiseks oli vesi ja ilm liiga jahe, keegi isegi ei tõstnud teemat. Tegelesin droonitamisega ja sain läbi madalate pilvede kauneid vaateid laugastele.
Teekond jätkus Varessaare suunas. Viimase lauka servas pani Juss otse üle tüma maa (mina teen seal ikka selle 10 meetrise kõrvalepõike). Tulemus - talle järgi rutanud Kristian ja Joosep said kaunis ulatuslikult märjaks :-)
Viimaks kerkis Varessaare kuusk metsaserva kohale, sai selle suunaks kätte anda ja veidi kiirema sammuga maja poole tõtata.
Varessaare maja oli õnneks tühi. Noored saabusid riburada ja tõttasid kohe tube hõivama. Jätsin oma seljakoti välja ja mõtlesin, kuidas see kõik lõpeb. Olgu kohe ära öeldud, et osadele ei jätkunud ruumi (sest "meie tuba on juba täis"); ka mina ei tulnud kellelegi meelde. Pärast õhtusööki pidin siis ise viimased tubadesse paigutama ja endale ka koha leidma. Parempoolses toas, kus tüdrukud ennast sisse seadnud olid, jagus ruumi ka mulle ja ülejäänud lageda taeva alla jäänutele. Aga esmalt pandi kuivad riided selga ja ahjud kütte. Juss oli eelmisel nädalavahetusel käinud ja polnud saanud üleval ahju tööle. Nojah - sildike, et esmalt süüta tuli leso tuhaaugus, oli kuhugi kadunud. Seekord saime ahju kenasti tööle (veidi suitsu alguses ikka sisse tuli).
Väljas sai ka lõke üles tehtud ning toidu vaaritamine algas. Vahepeal imetlesime Jaanuse vormi: kirsad, jalarätid (portjankad), kuklas läki-läki.
Toad köeti soojaks ning õhtune tatrapudru ja tee sai ka valmis. Kuna meid oli nii palju, siis sai pada kenasti tühjaks. Poti pesemine oli rabaservakraavis täiesti võimalik, sest vett on tänavu piisavalt (muide, rabapealne oli suhteliselt kuiv, kohati kandis isegi must maa).
Järgnes mannavahu keetmine ja kloppimine; viimane käis tüdrukute laulu ja tuljakutantsu saatel.
Mannavaht sai hea ja ka see pott tühjaks.
Väljas hämardus ja pärast viimastele magamiskoha leidmist hakkas rahvas tuppa suunduma. Alumise toa rahvas jäi siiski osaliselt omaette. Ülejäänud kogunesid siiski tavapäraselt parempoolsesse tuppa.
Esmalt mängiti kaarte, siis kosmosesse asja kaasavõtmise mängu (osad olid sel ajal kuidagi kaua vetsus) ja siis nõudsid tüdrukud minult "õudusjutte maalt ja merelt" ehk siis Lilli ja Valter ning Must Alpinist ja muud lood läksid loosi. Jutukera veeres õdusalt ja tore oli olla. Alex luges raamatut, mina majaraamatuid.
Öörahu saabus juba enne südaööd ja kui välja jätta Raneli suht tagasihoidlik norskamine, siis ei häirinud seda miski peale aknast pähe paistva täiskuu. Vaade oli imekena - Varessaare aknad on ju vanaaegsed 3x3 ruuduga ja just keskmisest paistis mulle põrandale täiskuu. Kahjuks olin ikka niivõrd unes, et ei viitsinud kätt telefoni järele sirutada, et pilti teha.
Hommikupoole ööd kadus kuu pilvede taha ja kella poole seitsme paiku ärkasin esimeste vetsuliste peale. Pakkisin siis enda asjad kokku ja kobisin alla hommikuputru keetma. Tasapisi kogunes mulle seltsilisi ja kell 8 löödi kogu kamp alla sööma.
Hommikueine ja pakkimine kulgesid kiirelt. Põrandate pühkimine jäi miskipärast minu hooleks (Janeli korra küll aitas, aga kadus temagi). Lõpetuseks klõpsasin pildi Varessaare vanast pingist, mis on ainus säilinud asi vanast, ehtsast Varessaarest. Pärast grupipildi tegemist saime planeeritud ajal (9:30) minema.
Kotkaninale jõudsime kiiresti. Kuna mõnedel oli ikka väga kiire (tahtsid vist lennukipileteid ostma minna - nagu vanasti öeldi), siis andsin suuna Suure lauka kaskedele kätte ning hoiatasin, et esmalt veidi vasakule ja siis kaarega paremalt. Kõik siiski neid soovitusi ei järginud ja said väikese supeluse osaliseks. Mina jalutasin igaks juhuks sabas, et oleks vajadusel abikäsi ulatada. Seda ei läinud vaja, Ranel oli võrreldes eilsega teinud suure arengu ja liikus kindlalt edasi. Sain siis paar korda veel drooni lendu lasta. Suurele laukale jõudsid viimaks kõik.
Huvitaval kombel polnud ka Suure lauka ääres eriti jõhvikaid. Mõned laigud olid, suurte ilusate marjadega, aga võrreldes varasemate aastatega ikka täielik ikaldus. Nagu mõned päevad varem AK loost teada sain - jõhvikas on tuultolmleja ja kui on õitsemise ajal liialt niisked ilmad, siis ta ei vilju, kuigi võib rikkalikult õitseda.
Edasi kulgesime ümber Suure lauka lõunapoolse serva (klõpsasin ikka veel mõned pildid, mida mul juba küll ja veel on) ja siis suunasin kõik kase poole, sest otseteel rabaranda jääb ette paar üsna kehva riba ning targem on kase kaudu minna.
Kase juures kogusime grupi taas kokku ja siis võtsime suuna otse kilekotile. Seal ootasime tükk aega mahajääjaid, kuid kuna tuul tugevnes ja osadel hakkas külm, siis kamandasin ootajad taas liikuma, korraldusega Priidu palgi jäänuste juures oodata.
Kes soovis, võis kaika kuuse alla jätta, et järgmisel aastal saaks neid taaskasutada. Koos liikusime purdeni ja siis juba riburada viimased 500 m parklasse.
Parklas pidime ligi tunnikese ootama, sest buss oli tellitud kella kaheks. Aga aeg kulus märkamatult jalatsite ja riiete vahetamisele ning niisama lebotamisele. Kodutee kulges kiiresti, sest suur osa kasutas võimalust bussis tukkuda. Poole neljaks olin kodus.
Nii meie sellesügisene rabamatk läbi saigi. Üldiselt oli - nagu alguses öeldud - väga tore. Veidi jäi kripeldama asjaolu, et seekordses grupis olid mõned väga omaette. Juss aga arvas, et polnud hullu ühtegi. Võib-olla ma tõesti olen selles suhtes liiga tundlik. Usume Jussi! Ootan juba põnevusega järgmist matka - oleks ikka lund piisavalt ja parasjagu jahedat ilma ka. Siis saab nautida tõelist suusamatka.
Matkavideo:
Õpilaste tagasisidest, mis matkal meeldis:
- Seltskond ja teekond
- Kõndimine.
- Ilus loodus ja seltskond
- Õhtune koos veedetud aeg
- Seltskond
- Rännak sinna ja koosviibimine
- Kõik meeldis, rabas matkata oli hästi lõbus ja naljakas seltskond oli väga tore ja ööbimiskoht oli 10/10mnest
- Kümnendikud olid päris asjalikud ning rada läks ka kuidagi kiiremini ja lihtsamalt kui eelmine aasta
- Rabas sumpamine, erilisem teistest matkadest
- Õhtune jutuajamine majas
- Hea seltskond, polnud igav, värske õhk
- Rasked raba osad
- Raba ise oli kena, puhkemaja oli täiega lahe
- Kui me majakese juures olime, kus sai süüa ja juua, kaarte sai ka mängitud ja puidust asju sai meisterdada.
- Ilm, seltskond, maja
- Seltskond ja loodus
Mis matkal ei meeldinud:
- Märg
- Öösel ei saanud magada, sest keegi norskas väga valjult.
- Pause oli palju
- Kõik meeldis, aga alati saab paremaks asju muuta.
- Turba sisse kukkumine
- Vett sattus saapa sisse
- Teppan ronis öösel kaissu
- Kui pikk tee oli
- Raba maapind oli ebameeldiv, sest ei meeldi, kui jalgealune on ebakindel, vetrub ja õõtsub. Füüsilisest koormusest ei hakka rääkimagi.
- Vette kukkumist oli palju ja see oli väga halb.
- Vähe süüa oli mul kaasas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.