WHR

Walker's Haute Route

31. juuli – 14. august 2023

 

Mis on WHR?

Walker's Haute Route (WHR) on 14-päevane matkarada Chamonix'st Prantsusmaal kuni Zermattini Šveitsis ehk siis Lääne-Euroopa kõrgeima tipu Mont Blanci juurest Šveitsi ühe sümboli Matterhornini. WHR on hinnatud üheks parimaks matkarajaks Euroopas. Rajal avanevad vaated Alpide neljatuhandelistele tippudele ja nendelt laskuvatele liustikele. Raja pikkus on sõltuvalt valitud variantidest 190 - 210 km, mille jooksul koguneb umbes 15 000 tõusumeetrit. Kõrgeim kuru on 2987 m kõrgusel. WHR esimesed kolm etappi kattuvad Tour de Mont Blanc’i (TMB) matkarajaga. Kuna TMB on meil 2018. aasta läbitud, siis lühendasime marsruuti selle võrra 11-päevaseks ja alustasime oma WHR matka Champex Lac'ist.

 

Miks WHR?

2017. aasta sügisel, kui meil alles TMB mõtteis mõlkus, ilmus postimehes Kristiina Herodese lugu matkast Chamonix’st Zermatti. See tundus olevat raskem kui TMB (tegelikult ongi), aga panime endale mõtte kõrva taha. Ehk kunagi… Kui TMB edukalt läbitud ja arutasime koduteel edasisi plaane – olime kindlad, et teeme veel pikki trekke, kuigi ehk veidi lühemaid, nii nädalase kestusega – siis tuli kohe pähe WHR. Nö kodustel põhjustel lükkus WHRi trekk siiski aasta aastalt edasi. Olid ju meil kahel  järgmisel suvel (2019 ja 2020) ikkagi bussireisid ka ning aega ei jätkunud. Kui aga koroona lõpetas Fortestreiside bussireisid, siis käisime 2021 ja 2022 oma väikse pundiga nädalastel lennureisidel Ötztali ja Zillertali. Viimaselt naastes tundsin aga, et niiviisi olen ühel hetkel liiga vana ning ei saagi enam WHRi ette võetud. Nii langeski otsus 2023. aasta suvel WHRil ikkagi ära käia.

 

Ettevalmistused

Marsruudi ettevalmistamisega olin tegelikult tegelenud juba mitu aastat. Olin endale tellinud lausa kolm WHRi raamatut:

-        Reynolds, K. (2016). Chamonix to Zermatt. The Walker’s Haute Route. Cicerone

-        Bauer, M., Waeber, M. (2015). Haute Route. Von Chamonix nach Zermatt. Rother Wanderführer.

-        McCluggage, A. (2019). Walker’s Haute Route. Chamonix to Zermatt. Knife Edge Outdoor Guidebooks.

Selgus, et neis kõigis on mõnevõrra erinev marsruut. Lugedes neid raamatuid ning võrreldes seda internetis leiduva infoga valisin lõpuks meie marsruudi aluseks viimase, Andrew McCluggage raamatu.

Muude põhjuste kõrval ehk ka seepärast, et seal olid kaunis suure lahutusega topokaardid iga päeva kirjelduse kõrval. Hiljem siiski leidsin, et kuna selle raamatu kaardid näitavad ainult vahetut raja ümbrust, siis oleks vaja kaugemate tipuude jms tuvastamiseks paremat kaarti. Internetist aga ei leidnud terviklikku WHRi kaardi (nagu on olemas TMB kohta). Oleks tulnud osta mingi 10-11 kaarti (ja neid siis ka kaasa tassida). Seega jäi kaart esialgu tellimata. Kuid kevadel enne matka leidsin internetist ja tellisin endale sellise kaardi: National Geographic (2020). Haute Route. Chamonix to Zermatt. Great treks topographic map guide.

See sisaldab raamatukesena nii WHR’i kui ka talvist suusarada ning seetõttu on ka veidi laiema ulatusega kui McCluggage’i raamatu kaardid. Olgu kohe öeldud, et matkale vedasin kaasa nii McCluggage’i raamatu kui ka National Geographic’u kaardi. Tegelikult oleks piisanud National Geographic’u kaardist. Lugesime küll igal õhtul McCluggage’i raamatut, kuid tegelikult on ka WHRil raja leidmine niivõrd lihtne (nagu TMBlgi), et selle järele puudus vajadus. Noh, ehk oleks võinud teha raamatu lehekülgedest pildid ja need telefonis kaasa võtta.

Niisiis sai juba 2021. aasta märtsi algul ajaviiteks ja meeldivate asjadega tegelemiseks (algas ju teise koroonakevade distantsõppe periood) Google Drive’is loodud fail, kuhu marsruudi kirja panin ning hakkasin koguma vaikselt infot võimalike ööbimiskohtade ja nende hindade kohta.

Kuna Zillertali matka järel sai otsustatud, et järgmisel suvel tuleb WHR, siis hakkasin sügisel vaikselt lennupiletite pakkumistel silma peal hoidma. Lennu sihtkohtadeks oleks sobinud nii Genf kui ka Zürich. Kuna Zürichisse lendas SwissAir Tallinnast otse, siis valisime selle. Novembri alguses leiduski Swissi lendudele väike soodupakkumine ning nii saidki 8. novembril lennupiletid ostetud. Ostmise hetkel olid kellaajad meile ka kenasti sobivad: Monday 31 July 2023,  09:50 TLL   11:40 ZRH ning Sunday 13 August 2023, 18:10 ZRH   21:55 TLL. Talve jooksul jõuti aga lennugraafikut kahel korral muuta. Ilmselt ehk seetõttu, et reisi teenindab tegelikult Air Baltic ja ehk nemad tahtsid oma lennuaegasid ja lennuki ööbimist optimeerida. Või mine sa tea, miks. Igatahes lõpuks nägid meie lennuajad välja nii:  Monday 31 July 2023, 06:45 TLL   08:35 ZRH ja Sunday 13 August 2023, 21:25 ZRH   01:10 TLL (+1). Ehk siis startida tuli tunduvalt varem ja tagasi jõudis ikka väga hilja. Aga üks pilet koos pagasiga ja valitava istekohaga (mida küll hiljem muudeti) maksis edasi-tagasi 251.16 €, mis on ikkagi väga soodne.

Järgmiseks sai kohe reisikindlustus ära tehtud (koos reisitõrkega). Seekord sai kindlustus suure võrdluse tagajärjel võetud Swedbankist. Edasi hakkasin ööbimisi broneerima. Esmalt need, mis olid nö kriitilised kohad (kus muud varianti mõistlikul kaugusel pakkuda pole) – Mont Fort, Prafleuri, Schwarzhorn Grubenis) ning siis ülejäänud; ainult Cabane de Moiry’iga ei saanud tegeleda, sest see pidi avama oma broneerimise alles 10. aprillil. Võtsin aga oma tabeli ette, vaatasin hinnad ja muud tingimused üle ning lasin käia. Kuu aja jooksul sain kõik broneeritud. Need kohad, millel on oma automaatne broneerimissüsteem või mis on ka booking.com’is olemas, sai praktiliselt hetkega tehtud. Need hütid, kus broneerimine käib kirja või telefoni teel, on vägagi erinevad. Mõnest tuli vastus järgmisel päeval, mõnest ei tulnud mitme nädalaga ja pidi uuesti kirjutama. Kasutasin alati kirja, sest minu inglise keel on niigi nadi, saati siis telefoni otsas, kui käsi ja jalgu ei saa appi võtta. Mõnel juhul võtsin isegi Google Translate’i appi ja tegin kirja prantsuse keeles. No igatahes olid kõik broneeringud (va Moiry)  7. detsembriks olemas. Seega kulus täpselt üks kuu.

Olin ennast pannud mitmesse WHRi gruppi nii Facebookis kui Instagramis, lisaks jooksis mulle postkasti The Hiking Club’i (https://www.thehiking.club/ ) infokiri. Kevade lähenedes oli sellest mitmel korral kasu täitsa konkreetselt (lisaks muidu ilusatele piltidele ja infole marsruudi kohta). Nimelt sain sealt kuskilt teada, et Cabane de Moiry avas broneerimise 26. märtsil (ronisin voodist välja ja tegin kohe bronni ära, sest seal pidi tipphooajal kohtadega kitsas olema). Samamoodi sain aprilli keskel sealt info, et Cabane de Mont Fort jääb suveks remondi tõttu suletuks, aga mingit infot polnud ei kodulehel ega ka mulle (ja teistele broneerijatele saadetud). Kui kirjutasin, siis vastati, et jah – nad ei ava ja broneeringud tühistatakse. See seadis meid keerulisse olukorda, sest kõik muu oli juba ammu ju broneeritud. Nüüd tuli kähku midagi välja mõelda. Kuna eelmised ööbimisvõimalused olid überkallis Verbier suusakuurosrdis ning järgmine hütt oli Louvie ja siis alles Prafleuri (kus meil oli plaanis juba järgmine öö), siis leidsime kiire kaalutlemisega, et tuleb katsuda broneerida Louvie hütt ning loobuda omal jalal tõusust Le Chable’st kuni Les Ruinettes’ni ning kasutada sel lõigul tõstukit. Või siis halva ilma korral teha orumatk Fionnay’sse ning tõusta sealt Louvie hütti. Õnneks saime kenasti kohad Louvie hütti. Paljud kindlasti ei saanud, sest see hütt oli juba siis ikka väga täis broneeritud. Kolmas selline oluline infokild saabus suvel, kui jagati, et Pas de Chevres redelite juures on toimunud varing ning redelile ulatumine alumisest otsast on problemaatiline ning ohtlik ja tuleb kasutada veidi kõrgemat naaberkuru (Col de Riedmatten). Seda infot ei olnud vähemalt tol õhtul, kui meie seal olime, ühelgi Prafleuri hütis ööbijal ning tänu meile sai seda jagatud. Nii et selliste gruppide liikmeks olemisel on omad plussid.

Kui matka mitu aastat varem planeerima hakkasime, siis oli euro ja frangi kurss selline, et ühe euro eest sai umbes 1,2 – 1,25 franki. Oli jäänud kuidagi tähelepanuta, et (ilmselt Ukraina sõja tõttu) oli frank muutununud euro suhtes oluliselt tugevamaks. Kui raha käisin vahetamas, sai ühe euro eest umbes 0,94 franki. Arvestades, et Šveits on nagunii üks kallimaid riike, tegi selline euro langus meie matka veel kallimaks. Aga otsustasin juba ette, et kuna nüüd on lõpuks tegu meie viimase viie aasta unistuste reisiga, siis tuleb seda kurssi lihtsalt nii võtta ja igal õhtul spagette küll sööma ei hakka (tegelikult ei söönud ma neid kordagi).

Varustuse nimekirja panin kokku juba varakevadel. Kõik oli nagu olemas. Seega võis jaanipäeval rahulikult maale sõita ja alles väljasõidu eelõhtul Jõgevale saabuda. Pakkisin mõne tunniga oma koti kokku ja sõitsime Tallinna ööbima. Oleks ju võinud ka Jõgevalt poole öö ajal startida, aga siis oleks magamine sisuliselt vahel jäänud.

 

Null-päev. Esmaspäev, 31. juuli.

Päev algas äratusega kell neli. Seiklus võis alata! Peagi oli meie neljane grupp koos ja avati ka pagasi vastuvõtt. Meid taheti küll suunata iseseisvale pagasi äraandmisele, kuid keeldusime, sest meil on kogemusi pagasi meist erinevale teekonnale rändama minekuga. Tahtsime ikka veenduda, et kõik saab õigesti tehtud. Turvakontroll läbitud, võtsime hommikueinet meie tavapärases kohvikus.

Lennuki ootamine ja lend ise läksid kuidagi kiiresti. Juba Saksamaa kohal hakkasid paistma Alpide lumised tipud. Olime varem uurinud Zürichi lennujaama plaani ja teinud  selgeks, kus on telefonifirmade müügikohad. Šveitsis on Eesti telefoninumbriga helistamine väga kallis, nii üksteisele kui ka Eestisse. e-SIMi  sai internetist ette osta, see oli kõige soodsam pakkumine. Ühel meist oli uus telefon ja ta oli endale selle e-SIMi juba Eestis ära ostnud (hiljem selgus, et see oli prantsuse numbriga). Meil ülejäänutel olid vanemad telefonid ja seepärast pidime kasutama füüsilist SIMi. Käisime kõigis kolmes poes, mida seal leida võis. Selgus, et kõige soodsam pakkumine on ühenädalane kõnekaart piiramatu kõneaja ja piiramatu internetiga 20 frangi eest (Swisscomi pakkumine). Ja seda saab siis 7 päeva pärast juurde makstes ise pikendada. Ostsime siis need SIM-kaardid ära ja panime telefonidesse.

Veel üks oluline kodus tehtud ettevalmistus puudutas rongipileteid. Oleks pidanud sellega veel varem tegelema, aga ka paar nädalat enne väljasõitu sai ikkagi piletid soodsamalt osta. Kuna me ei teadnud ju ette, kas lennuk maandub plaanikohaselt, siis ei saanud osta konkreetsetele rongidele pileteid. Küll aga saab ette osta (mida varem, seda odavamalt!) nn Saver Day Pass’i. See on pilet, mis kehtib kõigis rongides (2. klassis) ja bussides ühe ööpäeva vältel (tegelikult mingi aja üle südaöö ka). Meie ostsime need piletid 23. juulil ning pidime maksma 31. juuli päevapileti eest 83€ ja 13. augusti päevapileti eest 73€. Üle kuu aja ette ostes oleks alla 50CHF olnud… Nii et oleks pidanud varem asjaga tegelema hakkama.

Niisiis vaatasime lihtsalt SBB äppi. Selles äpis tuleb sisestada lähtepeatus ja lõpp-peatus ning hetkega pakutakse Sulle sobivad marsruudid ja sõiduvahendid välja. Meil väljuski kümnekonna minuti pärast rong. Sõitsime Zürichi lennujaamast kokku viie rongi ja ühe bussiga Champex'sse. Seejuures ei pidanud kusagil ootama üle 10 minuti! Ja äpis sai avada iga jaama kohta plaani, kuidas liikuda ühelt rongilt või bussilt järgmisele! See on klass omaette ja meie räägime, et Eesti on e-riik… Vähe sellest, et meil ei ole ühtset piletimüügisüsteemi. Meil pole ka sobivat äppi. Veebileht peatus.ee on paras nurisünnitis. Millal jõuame ükskord Šveitsi (Austria, Saksamaa) tasemele ühistranspordi e-riigis?

Rongiga sõitsime esmalt Zürichi pearaudteejaama, sealt Lausanne’i, sealt Martigny’sse, edasi Sembracher’sse ja siis Orsieres’sse. Rongid muutusid järjest väiksemaks: kui esimesed oli IC-d (InterCity), siis viimane vaid kahe vaguniga trammike. Rongiaknast libisesid mööda Šveitsi maastikud. Külad, linnad, põllud, mäed. Genfi järv ja siis edasi juba tuttavamad kohad. Rhone jõgi, Martigny’st üles vaadates tee Col Forclaz suunas. Orsières oli päike väljas. Ootasime viimast transpordivahendit, sedapuhku siis bussi. Champex poole serpentiini kurve võttes avanes TMB-lt tuttav vaade Col St Bernardi suunas ja siis org La Fouly suunas ja siis Champex järv ise. Buss peatus praktiliselt meie hotelli ees. Astusime need paar sammu ning kohal me olimegi. Meie nullpäeva peatuspaigaks oli restoran-hotell Au Vieux Champex. Meid juhatati ringiga ümber maja, edasi väike ronimine mäkke ja siis eraldi majas olevasse apartementi. Kööginurga ja lahtikäiva laia diivanvoodiga elutuba (lastele – nagu tädi ütles), magamistuba, WC/dušš ning teisel korrusel katusealune magamislavats. Lisaks ilusa järvevaatega rõdu.

Restoran-hotell Au Vieux Champex

Sättisime ennast sisse ja läksime lõunasöögikohta otsima. Kiired otsingud internetis ja võtsime suuna ülespoole. Tee ääres oli mitu söögikohta, kuid mõned olid neist suletud (kell oli juba õhtupoolikune ja siis on sealkandis sageli söögikohtades paus enne õhtusöögi aega). Sättisime ennast sisse Café-crêperie Mylord’is ning arvestades tugevama õhtusöögiga võtsime kerge eine täidetud pannkoogi kujul (crêperie tähendabki pannkooklat).

Edasi oli plaanis teha ring ümber järve ning meenutada TMBst tuttavaid kohti. Esimene tuttav koht oli juba tegelikult meie hotelli vastas asuv spordipood (Look Sport - La Boutique du Lac), kust viie aasta eest endale TMB särgid ostsime. Olid samasugused seal praegugi müügil. Edasi kulgesime vaikselt päripäeva ümber järve. Meenutasime lõunasööki Mimi's Lounge’s, edasi jalutasime varjulist rada mööda järve vastaskaldale. Ja siis lõpuks juba peatänavale tagasi.

Champex-Lac

Veetsime nüüd mõnda aega oma toas ja puhkasime reisiväsimust välja. Sättisime valmis homseks esimeseks matkapäevaks vajalikku varustust ja heitsime pilgu marsruudile.

Seejärel sättisime ennast meie hotelli restorani õhtusöögile. Kui Austrias on kujunenud meie lemmikuks (mida sageli koduski järgi üritame teha) praekartuliroog gröstli, siis Šveitsis pakutakse röstit. See on mõnevõrra erinev, aga ikkagi pmst praekartulid. Kartulid on praetud riivitud ribadena, peale on pandud juustu ja sageli serveeritakse juurde ka härjasilma (praemuna, Spiegelei). Sõltuvalt valikust võib olla lisatud peekonit, midagi rohelist jne. Tüdrukud käisid päeval korra üle tänava väikeses toidupoes ja olid sealt ostnud ka ühe veini, mida me muidugi ei saanud ju seljakotti panna, vaid pidime õhtul veel ära tarvitama. Nii see nullpäev lõpule veeres.

 

1. matkapäev. Teisipäev, 1. august.

Päev viis meid Champex'st (1467 m) Sembrancher' kaudu (716 m) Le Chable'sse (821 m). Aega kulus koos kõigi peatustega 6 tundi (raamatu järgi 4:00 h). Matkasime 17,3 km, võtsime +322 m ja laskusime -858 m.

Ääremärkusena: kõik vahemaad ning tõusu- ja laskumise meetrid on antud minu Garmini kella järgi. Nii et siin tuleb erinevus sisse, võrreldes erinevates raamatutes toodud andmetega. Peab märkima, et raamatute ajad on kaunis optimistlikud (arvestavad heas vormis kiirete inimestega ilma igasuguste peatusteta, ka mitte fotostoppidega; sama kehtib üldiselt rajasiltidel toodud aegade kohta – va Zermati vahetus läheduses, kus siltide ajad on „valgetossumatkajate“ järgi). Meie puhul tuleb aja mõõtmise juures arvestada sellega, et erinevatel päevadel kulus peatustele erinevalt aega. Mõnel päeval jõudsime isegi kuskil lõunat söömas käia, kuigi suuremalt jaolt piirdusime kaasavõetud näksidega.

Esimese matkapäeva hommikusöögi juures üllatasid meid väikesed helveste pakid. Me oleme harjunud sellega, et Prantsusmaal ja Itaalias pakutakse hommikusöögiks väikestes topsides küll moosi, küll pasteeti ja mida veel, aga nüüd oli ka Kelloggs’id pandud väikesesse pappkarpi. No mida veel! Pakendit tuleb ju niigi palju.  Muidu oli hommikusöök piisav. Juustu kõrvale oli pakutud ka vorsti ja pehmeid croissante, nii et kõhu sai kenasti täis.

Teele!

Panime siis saapad jalga ja kotid selga. Matk võis alata. Hotelli ees tegime ka traditsioonilise grupipildi. Esmalt liikusime piki järve kallast allapoole mööda juba tuttavatest hotellidest. Ja siis keerasime vasakule, matkarajale. Rada oli alguses kaunis järsk laskumiseks. Aga peagi muutus laugemaks. Raja serval paistis küpseid vaarikaid, mida tüdrukud vahepeal ka nokkisid. Poisid olid ettevaatlikumad, meil oli veel meeles TMBl meid tabanud kõhutõbi, mida me seostasime rajaäärsete mustikate söömisega.

Ilm oli kaunis pilvine, aga vihma poole ei kiskunud. Paremale avanes vaade St Bernardi kuru suunas., mida nii mõneski kohas pildistasime. Üle oru paistsid mäenõlvale heinamaade vahele laiali pillutatud majad. Tegime ka ühe pisikese istumisepausi, aga üldiselt kulges ju tee allamäge ja nii oli samm kiire. Ühes kohas paelus meie tähelepanu metsporgandiväli, teisal tee äärde pargitud Volkswageni hipibuss (mingid huvitavad autod olid veel: Alfa Romeo ja Saab).

Vaatke kõik nüüd alla orgu!

Umbes kolme tunniga jõudsime Sembrancher’ linnakesse. Kuigi oli teisipäev, oli linnake nagu välja surnud. Kohtasime vaid paari üksikut matkajat, kuid majade hoovidest imbus kohati grillilõhna ja kuuldus hääli. 1. august on nimelt Šveitsi rahvuspüha. Nii pidimegi lõunatama inimtühjal väljakul kiriku ees. Vaid üks nooremapoolne must kassike otsis meie seltsi.

Sembrancher

Sembrancher' kiriku trepil

Üldiselt on rajad kogu WHRi ulatuses väga hästi tähistatud. Ainuke kord, kus me end veidi eksinuna tundsime, oligi just Sembrancher. Seal olid küll mitmes kohas korralikult kollased suunaviidad infoga ja kohati ka majadel kollased rombid, kuid ühes kohas linnakese serval, kus ristmikul ei olnud üle tänava jätkuv tänav täpselt eelmise vastas, tekkis meil väike segadus.

Linnast väljas marssisime lühidalt piki kitsast asfalteekest, kuid peagi keeras matkarada sellest kõrvale metsasele mäenõlvale. Võtsime väikest tõusu, et pärast taas jõe kaldale laskuda. Umbes pooleteist tunni möödudes lähenesime juba Le Chable’le. Õigemini oli esmalt mingi veehoidla ehitus ja siis aasade vahelt juba Le Chable kirikutorni suunas.

Le Chable

Ka see linnake oli meie poolsel kaldal inimtühi. Tegime pisikese peatuse ja uurisime Google Mapsist, kus meie Hotel Restaurant L'Escale  asub. Asus üle jõe. Läksime siis teisele kaldale ja tõusime oma hotelli poole. Selle uksel olev silt teatas, et meil on veel tund aega vaja aega parajaks teha. Läksime siis koos oma seljakottidega mõnesaja meetri kaugusele tõstukijaama, et üksiti hommikuks tõstukiajad üle kontrollida. Kuna aega oli, tegime puhvetis ka kerge saia- ja kokaeine (Coca-Cola).

Hotelli juurde naasnud, selgus, et ikka oli uks lukus. Kuna seal oli antud ka telefoninumber, siis helistasime ja peagi saime ka oma tubadesse. Toad olid kenad, ainult et WC ja dušš olid koridori peal paarile toale ühised. Kuna rahvuspühaga seoses meie hotelli restoran ei töötanud, siis küsisime nõu, kuhu minna. Kahest läheduses olevast avatud söögikohast ühes pakuti rahvuspüha puhul vaid fondüüd (sulatatud juustu sisse saiatükkide kastmine), siis valisime teise – Koti restorani. See oli üsna tore noortepärase sisustusega koht; lisaks olid neil huvitavad mägede plaaniga joonistatud taldrikualused.

 

2. matkapäev. Kolmapäev, 2. august.

Teine matkapäev oli algselt pisut teistsugune plaaniga. Tahtsime ikka ise omal jalal kogu WHR raja läbida, kuid aprillis teatas üks juba novembris broneeritud mägihütt (Cabane Mont Fort), et nemad lähevad remonti ja leidke uus koht. Leidsime Louvie hüti, kuid see oli niivõrd palju kaugemal, et pidime päevateekonna, õigemini kõrgustevahe lühendamiseks appi võtma tõstuki. Seega oli meie teekond järgmine: Le Chable (825 m) - tõstukiga Les Ruinettes (2195 m) - Sentier des Chamois (tõlkes Kaljukitsede rada) - Col Termin (2648 m) - Cabane de Louvie (2230 m).  Aega kulus koos kõigi peatustega 7:36 h (raamatus 4:30 h); läbisime 11 km; +684 m; -635 m.

Hommikusööki saime sedapuhku ikka hotelli söögisaalis. Pikalt jorutamata sõime ja asusime teele. Esmalt siis juba eile külastatud tõstukijaama. Kuna olime ööbinud Le Chable’s, siis andis see meile tasuta tõstukipileti. Tore boonus! Eriti, kui arvestada, et muidu maksnuks üks pilet 25 CHF. Tõusime esmalt Verbier suusakuurorti ja sealt edasi Les Ruinettes tõstukijaama. Muide, kui tavaliselt on tõstukite tööaeg lühike, siis Verbier’ni sõidab see aastaringselt kell 5:15 kuni 23:50;  edasi aga tõstukitele kohaselt 9:00 – 17:00. Tõstukijaamast välja saanud, avanes pilgule kohe Mont Blanci massiiv: Vana Valge oli ise päev otsa pilvemüts peas, aga Grandes Jorasses, Mt Dolent, Triendi platoo, Fenetre Arpette kuru ja Emossoni tamm olid peo peal. Mõni samm mäenuki varjust välja ning ees avanes vaade (esialgu samuti pilvetutt kõrgema tipu ümber) Grand Combini (4314 m) massiivile. Need kaks vaadet jäid meid saatma terveks päevaks. Tasapisi hakkasid ka pilved hajuma ja pidevalt lähemale tulev (õigemini meie lähenesime) Grand Combin koos oma kõigi naabertippudega oli täies ilus meie ees. Mont Blanc jäi seevastu järjest kaugemale ning pilvetuti varju.

Mont Blanci massiiv

Grand Combini massiiv

Esmalt kõndisime mööda pinnaseteed, millest peagi matkarada vasemale veidi kõrgemale suundus, kulgedes siiski paralleelselt teega. Valisime matkaraja, kuigi hiljem selgus, et teed mööda käies oleksime ennast kõrguse võtmisest ja siis taas laskumisest säästnud. Ka olid tee ääres mingid huvitavad kujud ja pingid puhkamiseks. Matkarada aga keerdus veidi kõrgemal ümber mäenuki ja viimaks hargnes kaheks: otse suundus ülespoole Cabane Mont Forti suunas, paremale aga tuli laskuda La Chaux tõstuki orujaama. Kuna rada Cabane de Louvie suunas viis kirjelduse järgi sedakaudu, siis pidimegi laskuma. Pisike peatus jaamas ning siis juba edasi mäenõlvale suunduvale matkarajale, kus rohtu peitunud silt suunas Louvie hüti poole. 

Louvie hüti poole juhatav viit

Rada kulges esmalt veidi kõrgust hoides, kuid siis tegi mäenuki taga ca sajameetrise laskumise, enne kui uuesti tõusma hakkas. Kurb oli muidugi kõrgust kaotada, aga midagi polnud teha. Tundub, et Mont Fortist tulev rada (millega mingil hetkel kokku saime) hoiab kõrgust paremini. Aga ka meie rada oli päris kitsas kohati ning kandis seega päris õigustatult nime Sentier des Chamois (tõlkes Kaljukitsede rada). Kaljukitsi nägi küll ainult korra. Kulgesime alpiaasadel, saatjaks esmalt lehmakellade kaja ja hiljem päikese käes heljuv mägilillede mõrkjas aroom. Tegime paaril korral ka pisikese peatuse, et veidi puhata ja niisama vaateid nautida. Kuru - Col Termin (2648 m) – paistis juba kaugelt kätte koos suunaviitade postiga. Rohkem paelus aga meie silmi Grand Combin koos kõigi oma naabertippudega. Olid ikka ilusad vaated küll!

Sentier des Chamois

Grand Combin

Kurul vaateid nautides tabas meid äkitselt tugev tuul, mis kestis õhtuni.  Laskumine Louvie järve ja hüti suunas oli võimalik kahel erineval viisil. Siltidel oleva info põhjal valisime lühema tee, mis esmalt kulges samal pool kuru, kust me tõusime ja seejärel keeras ümber mäenuki ning laskus Louvie järve äärde. Teine, veidi pikem variant, suundus kuru teisel küljel esmalt Col Louvie suunas ja laskus seejärel Louvie järve äärde. Kui me oleksime ööbinud (nagu esialgne plaan ette nägi) Mont Forti hütis, siis oleks olnud samal päeval vaja jätkata teed Col Louvie ja Col Prafleuri suunas (kolme kuru päev). See oleks kulgenud kõrgust hoides. Praegu laskusime ~400 m Louvie hütini ning järgmist päeva alustasime selle kõrguse tagasi võtmisega, tõustes Col Terminilt Col Louviele suunduval rajale.

Col Termini grupipilt

Col Termin

Igatahes oli meie rada ümber kaljunuki ja laskumine vapustavalt kaunite vaadetega Grand Combini suunas. Hütt ise paikneb Louvie järve tekitanud moreenvalli harjal ja on kena puitehitis. Ööbimiseks juhatati meid suurde ühistuppa, kus oli isegi vabu kohti. Võtsime tagumises osas akna all järjest kohad sisse. Hiljem tuli samasse tuppa prantsuse perekond suure hulga lastega, nemad jäid siis ukse poole ning meie vahele jäi paar tühja aset.

Grand Combin

Louvie järv ja hütt

Dušše oli vaid üks, nii et võtsime sisse järjekorra. Sooja vett sai žetooni alusel, seega kaua lobistamiseks aega ei olnud. Kui läksin alla baarileti juurde dušižetoone küsima, siis öeldi mulle, et andsime need juba teie poja kätte. Mõnda aega tuli ka järjekorras seista. Unustasin oma šampoonipudeli duširuumi ja olingi sellest ilma. Õnneks olin esimest hotellist pisipudeli kaasa võtnud, sain sellega edaspidi hakkama.

Õhtusöögini oli veel aega. Louvie hütt oli terve matka jooksul kõige kehvema leviga koht. Käisin veidi eemal künkal levi otsimas, et Facebooki ja Instagrammi pildid üles laadida. Pidasin terve matka oma jälgijaid kursis, postitades igapäevaselt kümmekond pilti ja mõne lause mõlemasse keskkonda. Istusime ka veidi päikese käes ja nautisime vaadet Combinile. Kui tuul juba liiga jahedaks muutus, kolisime ära söögituppa ja ootasime õhtusööki klaasikese punase veiniga.

Louvie hüti terrassil

Õhtune Grand Combin

Õhtusöögilauda sattus meie kõrvale ingliskeelne, tõenäoliselt USAst pärinev paar ja edasi veel üks tšehhi tüdruk koos oma sakslasest kaaslasega. Esmalt üritasime nendega ka vestlust arendada, kuid neile sobis omavahel paremini, nii et eriti me nendega ei suhelnud. Pärast õhtusööki kobisime üsna peagi magama, sest päev oli olnud hakatuseks üsna väsitav ja emotsiooniderohke. Lapsed jooksid veel tükk aega, aga me ei lasknud ennast segada.

 

3. matkapäev. Neljapäev, 3. august.

Päev kulges WHRi kõige metsikumaks peetaval lõigul: Cabane de Louvie (2230 m) - Col de Louvie (2921 m) - Grand Desert (2780 m) - Col de Parfleuri (2987 m, kogu WHR kõrgeim punkt) - Cabane de Parfleuri (2622 m). Aega kulus 7:55 h (raamatus 5:00 h); läbisime 12,1 km;  +1085 m;  -655 m. 

Kuna tahtsime startida kohe esimesel võimalusel, sest ees ootas pikk päev Prafleuri hütini, siis tõusime varakult – kohe, kui süüa andma hakati. Pereisa, kes meiega samas toas oli, sisistas korduvalt, et me vaiksemalt oleks (me olimegi) ja käis aknale kardinat ette tõmbamas (no siis pidime ju taskulambi valgel pakkima). Hommikueine oli võrreldes rikkaliku õhtusöögiga ikka väga kasin – mõned viilud vana valget leiba või saia, juust ja moos, lonks apelsinimahla ka. Vist sai ikka krõbinaid ka?

Saime teele asuda juba kell 7 ajal. Tegime hommikujaheduses ja varjus grupipildi ning suundusime piki Louvie järve kallast (eilsest juba tuttavat rada) järve tagumisse otsa, kust algas tõus Col Louvie suunas. Järve tagumises otsas on paar vana karjuste hütti. Selles maalilises kohas telkis üks seltskond. 

Vaade üle Louvie järve Grand Combini suunas

Grand Combin ja Louvie järv

Tõus kulges esmalt piki järve laskuva oja kallast, siis aga keeras järsult vasakule, et tõusta Col Terminilt Col Louviele minevale rajale. Kogu tõus toimus varjus, mis oli hea, sest oli veidi jahedam. Üle oru kerkis tasapisi päikesesse Grand Combin, üksik pilveriba mäemassiivi poolitamas. Kaunis. Pidin aga ühtevalu pildistama. Kuskil poolel tõusul pidin siiski tegema riietumispausi. Riietusin ja jälgisin üksiti murmelit, kelle sain ka pildile püütud.  Kui kahte kuru ühendavale rajale jõudsin, oli see juba päikeses. Aga suurem osa tõusust oli nüüd juba tehtud. Jätkasime teekonda, mis oli kohati pigem traavers rohunõlvadel. Nii see kaua siiski ei kestnud. Eks tõusu oli ka veel omajagu ning eespool paistsid ka kurueelsed moreeniväljad. Vahepeal oli ka kaljuserval kulgevat rada, kus olid mõned trossijupid toeks pandud. Mingil hetkel enne moreene tegime veel ühe peatuse, kus siis ka drooni esimest korda välja võtsin. Eelmisel päeval olime kogu aeg ise kuskil nii kõrgel serva peal, et ei tundunud nagu üldse drooni vaja olevat. Col Terminil oleks ehk droonitanud, aga oli tugev tuul (nagu ikka kurudel) ja kuna seal oli ka muud rahvast ja droonitamist keelav silt, siis jäigi see ära. Tegelikult ka täna polnud selles kohas drooni järele vajadust, sest olime kõrgel, aga et ta kaasas oli, siis pidi ju veidi ka lennutama. Pärast kodus tõdesin, et ega ühtegi head droonivõtet või videolõiku sealt ei saanudki. Üldse tundus kogu matka vältel, et vean seda droonikupatust (kokku 2,5 kg droon, laadijad, kolm akut, kott) mõttetult kaasa. Need korrad, kui drooni välja võtsin, ei andnud just meeldejäävaid kaadreid. Ilmselt oleks droonitamiseks vaja pikemaid pause, kui meie tegime, just võteteks sobivates kohtades, need kohad aga on tavaliselt pigem sellised, kust kiiresti läbi lähme kas tehnilise keerukuse või siis külma tuule tõttu (tugeva tuulega ei saaks nagunii drooni lennutada).

Ikka Grand Combin

Hommikused pilveräbalad

Rada Louvie kuru poole

Moreenisegadik Louvie kuru eel

Jätkasime siis tõusu, peagi juba üsna korralikus moreenisegadikus. Vasakul paistis mäe otsas mingi kuudik – see oli Mont Fort (3328 m)  koos oma tõstukijaamaga (talvel saab sinna tõusta ja suuskadega laskuda Cabane Mont Forti suunas, st teisele poole). Sealt laskuv rada oli tähistatud sinise sildiga, st raskemat rada. Silmasime ka paari mägikitse. Enne kurule jõudmist tegin mitmel korral tagasivaates pilte Grand Combinist ja nüüd juba kaugemale jäävast Mont Blancist. Mõlemad olid korraga kenasti näha.

Emajuur

Louvie kuru

Grand Combin (vasakul) ja Mont Blanc (paremal)

Tagasisuunas pildid tehtud, suunasime pilgu ettepoole. Et üldse midagi näha, pidi veidi edasi minema. Siis alles nägime allpool Grand Deserti liustikujärve ja paremal seda, mis liustikust endast alles on. Ka teed Prafleuri kuru suunas ja kuru ennast muidugi ka. Tegime väikese snäkipausi. Mul oli seekord kaasas lisaks tavapärasele Snickersile ka Kalevi tumeda šokolaadiga erinevaid batoone. No need olid tõesti head. Huvitav ainult, miks neid alati üldse müügil pole, isegi mitte Kalevi esinduspoes Lõunakeskuses?

Pärast pausi alustasime laskumist Grand Deserti järve suunas. Rada kippus vahepeal kaduma, oli tõeline moreenisegadik. Eriti kunagise liustiku servades nii siin- kui sealpool (enne Prafleuri kurutõusu).  Kui kurutõusul nautisin kauneid pisikesi siniseid emajuuri, siis laskumisel leidsin oma lemmikuid, keda kutsun keerispeadeks (tegelikult väävelkollane alpi karukell), nii õitsvas kui ka juba keerispea olekus. Laskumisel jäi ette ka selle matka ainuke pisike lumelaik.

Grand Desert (õigemini see, mis temast järgi on)

Viljuv väävelkollane alpi karukell

Õitsev väävelkollane alpi karukell

Järve ääres ületasime kivilt kivile hüpates järve suubuva ojakese ning vaatasime paari infotahvlit, mis kujutasid liustiku taandumist. Grand Desert laskub Rosablanche (3336 m) nõlvadelt.

Grand Desserti ojake

Grand Desserti liustikujärv

Seejärel algas juba tõus Prafleuri kuru suunas. Esmalt väikeste kividega kaetud tihke nõlv (kunagine liustikupõhi), seejärel liustiku poolt lihvitud kaljuplatoo. Eemal oli kaljulohus väike järveke, ühed ujusid sealses jäises vees. Tegime ka pisikese peatuse. Kaalusin korra drooni väljavõtmist, aga mida ma oleks sellega rohkem näinud? Lihtsalt veel kõrgemalt vaadet moreeniväljadele? Seda nägin juba kurultki. Praegu infotahvli fotot vaadates näen, et oleks näinud nii Matterhorni kui ka Mont Blanci. Ehk oleks siiski pidanud lennutama?

Rada kulges edasi kaljuplatoo servale. All paistis kolm järvesilma, üks sinine ja kaks häguse veega. Tuli taas laskuda, sedapuhku oli tegu selle matka ainsa kohaga, kus tuli tõesti korraks tagumik ette keerata ja veidi ronida. Mõned meetrid. Ja siis algas tõus Prafleuri kurule. Taaskord moreenisegadikus – sellist maastikku oli täna ikka palju.

Prafleuri kuru tõus ja liustikujärved

Kurul oli ka muud rahvast, kes siiski peagi laskuma hakkasid. Võtsin siis drooni välja ja sain ka mõned päris head kaadrid. Kuna oli tuuline nagu kurudel ikka, ei saanud drooni kõrgele lasta. Aga vaated oli muidu ilusad. Tuldud suunast paistsid Grand Combini ja Mont Blanci massiivide tipud ning paremal pool üle Rhone oru paiknevad lumised tipud. Ettepoole vaadates oli vasakul näha Weisshorn ning paremal pool kõik see, mida pidanuks nägema järgmisel päeval (aga siis ei näinud, sest kõik oli paksus pilves) – ehk siis Mont Blanc de Cheilon ja Pigne d’Arolla koos oma liustike ja naabertippudega, aga ka homne teekond (Col des Roux ja Col de Riedmatten). Kõige paremal veel Prafleuri liustik.

Prafleuri kuru

Prafleuri kuru, meie taga kauguses Weisshorn

Prafleuri liustik

Cheiloni liustik

Laskumine oli alguses päris mõnus rada, edasi aga kulges astmetena. Kunagi, kui ehitati Dix tammi, võeti siit materjali ja lõhkamistöid oli tehtud astmete kaupa. Ühel astmel ületasime ka jõge, mis oli madal ja laialivalgunud. Prafleuri hütt ise kükitab veidi kõrgemal kaljunukil. Seal elasid tammi ehitanud töölised.

Hütis olid meil kohad kuueses toas (olime saanud veel eelmisel õhtul kaks kohta ära öelda). Õigemini toas oli nagu neli kohta (kahekordsed narid), aga toast viis trepp katusealusele, kus oli veel kaks kohta. Seal olid mingis tundmatus keeles kõnelevad isa ja (täiskasvanud) poeg. Olime nendega koos õhtusöögilauas ning matkasime ka Riedmattenile suhteliselt sünkroonis. Nari teise korruse oli juba hõivanud mingi noorem paar, meie jäime alla. Selles hütis oli huvitav kord – seljakotte ei tohtinud tuppa kaasa võtta. Pidid selle jätma lockerisse ja tuppa said asjad võtta läbipaistva plastkarbiga. Iseenesest mõistlik, kui arvestada, kuivõrd vähe ruumi oli tubades.

Col des Roux ja Prafleuri hütt

Prafleuri hüti very basic duššinurk

Toavaade Prafleuri hütis

Selgus, et sel suvel on Prafleuris dušš hoopis õues. Majast mingi 100 m kaugusel oli paarist kaubaalusest tehtud kahe seinaga dušikabiin, kuhu tulev vesi soojenes mustas plasttorus. Iseenesest leidlik (Nepaalis ju olidki ainult mustad plasttünnid majakatustel sooja vee saamiseks). Samas oli vesi siiski kaunis jahe (toru oli peenike, st väikese pinnaga sooja püüdmiseks. Käisime siis duši all ära ja sättisime ennast maja ette päikese kätte õlut jooma, kaarti uurima ja pilte postitama. Wifi jaoks pidi küll majale lähemale minema. Ilus päikseline õhtupoolik oli.

Prafleuri hüti terrassil

Õhtusöögilauas sattus meie kõrvale Austraaliast pärit naine koos oma (täiskasvanud) tütrega. Naine oli väga jutukas ja tutvustas ennast kohe (hetkel mul nimi siiski enam ei meenu; oli midagi sellist nagu Charlotte või Caroline). Ajasime temaga päris palju juttu; tütar huvitus rohkem eespool nimetatud tundmatukeelsest noormehest. Mingil hetkel tekkis söögisaalis sumin. Akna taga oli näha paari suurt kaljukitse, kes tulid neile suurele kivile pandud soola lakkuma. Sain ka mingi pildikese teha, enne kui nad jalga lasid.

Kaljukitsed Prafleuri hüti akna all

Õhtusöök oli kobe nagu ikka. Söögilauas kerkis austraallannaga ka Pas de Chevres redelite teema. Nemad küll pidid minema nagu paljud teisedki järgmiseks Dix hütti (mis asub kõrgel künkal keset Cheiloni liustikku), kuid sellele järgneval päeval Arollasse. Mulle meenus kodus loetud jutt varingust ja küsisin, kas nemad on sellest midagi kuulnud. Meie lauas keegi ei olnud. Kui siis vastava FB postituse üles leidsin, siis keegi küsis hütimeeste käest selle kohta ja siis selguski, et Pas de Chevres on nö suletud. Seda oleks ju hütimehed võinud niigi kõigile teada anda…

Kuna õlut olime enne juba joonud, siis võtsime hoopis pisikese pokaali veini ning seejärel seadsime ennast magama. Teised olid ka õnneks juba voodis, nii et sai kenasti magama jääda. Oli tore päev.

 

4. matkapäev. Reede, 4. august.

Cabane de Parfleuri (2622 m) - Col des Roux (2804) - Lac de Dix (2350 m) - Col de Riedmatten (2919) - Arolla (2008). Aega kulus 8:10 h (raamatus 7:00 h); läbisime 19,1 km; +789 m; - 1412 m. 

Päeva alustasime hästi vara, sest lõunast alates ennustati vihma. Hommikusöögi alguse kellaaja osas ei saanudki õieti selgust, öeldi, et siis kui rahvas ärkab. Kuna mõned hakkasid kolistama juba kella viie paiku, siis ronisime meiegi voodist välja. Hommikusöök oli hästi sümboolne; eriti puudutas see apelsinimahla, mis oli kõigile välja valatud – viinapitsidesse…

Apelsinimahl Prafleuri hütis

Päikesetõus Prafleuri kurul

Startisime juba 6:30. Ees ootas järjekordne kahe kuru päev. Päikest nägime vaid korra majast väljudes mäetippudel, õigemini veidi allpool triibuna. Edasi oli kuni poolele teiselt kurult laskumise teeni paksus pilves. Tõus esimesele algas praktiliselt Prafleuri hüti eest ja oli lühike (veidi alla 200 m). Rada oli palju kasutatult lai, selline savine pinnas mõnede moreenimürakate vahel. Kurul oli ikka tuuline ja jahe. Pilgule avanes Dix paisjärv, mille tamm on vähemalt Euroopas kõrgeim nn raskusjõu tamm - tähendab see siis mida tähendab. Vikipeedia täiendab: „Grande Dixence'i tamm on betoonist gravitatsioonitamm. 285 m kõrgusena on see maailma kõrgeim gravitatsioonitamm, kõrguselt seitsmes tamm ja Euroopa kõrgeim tamm“.  Kui ilusa ilmaga on järvevesi helesinine, siis täna võis seda värvi vaid aimata: madalate pilvede varjus oli vesi pigem määrdunud. Siiski vilksas aegajalt järve tagaotsa kohal üle moreenide Cheiloni liustik ja selle kohal lumised seinad. Ka oli näha Pas de Chevres ja sellele eelnev kaljulõhang, mis viib Col de Riedmatteni (meie) kurule. 

Lac de Dix

Col des Roux

Lac de Dix, taamal Pas de Chevres

Laskusime järve suunas. Rada viis mööda ka ühest matkahütist (La Barmaz, ainult nädalavahetustel mehitatud, muidu pead ise enda eest hoolitsema ja raha hoiukarpi panema), mille juures värskelt ärganud rahvast näha oli. Möödusime ühest puhkavast suuremast grupist (nemad vist suundusid Dix’ hüti poole). Käisime enam-vähem samas tempos juba varasemast tuttava ameerika paariga (kord nemad veidi eespool ja siis jälle meie). Kui järveäärsele teele jõudsime, kohtasime esmalt kaunis julgeid murmeleid. Seejärel aga mustade lehmade karja, kes ennast meile  suurte kellade kolinal sappa võtsid. Alles järve tagaotsas oleva silla ületamist nad ette ei võtnud, vaid pöörasid karjamaale.

Lac de Dix kaldal

Lac de Dix tagumine ots

Järve tagaotsas (Pas du Chat, 2371 m) keeras rada järsult üles. Tegin veel ühe pildi järve pahisevast jõest ja siis oli aeg see tõus ette võtta. Esmalt rohunõlv. Mõne aja pärast hargnemine, kust uuemad märgid suunasid paremale, esmalt veel rohusele rajale, kuid siis juba moreenisemale tõusule. Ilmselt on varem rada läinud vasakult, kuid see oli vaevumärgatav ning kindlasti ei olnud massiliselt kasutusel. Seega usaldasime ka paremale pöörata. Ületasime mitu otsamoreeni, vahepeal pidi taas veidi laskuma. Viimaks rada hargnes – Dix hüti rada tõusis otse järgmisele moreenile, meie rada aga hakkas vasakule kaljule tõusma. Et siis veidi aega piki liustiku külgmoreeni harja kulgeda ning siis laskuda ja tõusta juba mäenõlvale. Ees avanes vahepeal ka vaade liustikukeelele, kuid mäed jäid pilverüppe.

Cheiloni liustiku otsamoreenid

Kuna langes mõningaid vihmapiisku, siis panime vihmavormi selga. Mina panin seljakotile vihmakatte ja endale tuulejope peale, kuigi tänu küllalt kiirele tõusu võtmisele oli mul palav, aga tuul tugevnes ja tundus, et pole mõistlik lasta endal külm hakata.

Peagi jõudsime kohta, kus rada alustas mäenõlvale lähenemist. Kividele olid siin joonistatud mõlema kuru (Riedmatteni ja Pas de Chevres viidad). Mingil hetkel olime juba praktiliselt Pas de Chevres redelite alguse kõrgusel (need olid eespool näha, tõepoolest oli redeli all varing). Eespool liikujad keerasid kõik Riedmatteni peale. Nii meiegi. Viimane tõus Col de Riedmattenile oli praktiliselt otse üles, tänu vihmale ka libe, aga õnneks kettidega toetatud. Õigemini küll muutus see vähene vihm lumekruupideks, mis maapinnal küll sulasid, aga riietest ja seljakotist eemale põrkasid. Nii et jäime tegelikult kuivaks. Tegin korra ka peatuse ja vaatasin alla liustikule. Üle liustikukeele paistis kaljurünkal sinaka katusega Dix hütt. Eksootiline asukoht, kuid iseenesest pole ju mingit mõtet WHRi rajal sinna ööbima suunduda.

Pas de Chevres ja Col de Riedmatteni suunas

Cheiloni liustiku keel ja Dix hütt (künkal)

Col de Riedmatten

Riedmatteni kuru ise oli ülimalt järsu lõpptõusu ja laskumise algusega ning kujutas endast vaid kitsast pilu kahe kalju vahel – nö kahe mehe kuru. Meie olime seal koos ameerika paariga. Kui nemad lahkusid, saabus tundmatut keelt kõnelenud noormees; kui meie lahkusime, siis ta isa polnud veel saabunud. Aga enne veel tegime pilti ja einestasime. 

Col de Riedmatten

Col de Riedmatten

Vaade Col de Riedmattenilt Cheiloni liustiku suunas

Kuna puistas jätkuvalt lumekruupe, siis võtsime meiegi suuna allapoole. Esimese järsema laskumise lõpus jõudsime kohale, kuhu laskus ka rada Pas de Chevres’lt. Pilved kerkisid veidi ja ilm läks taas valgemaks. Oli aeg jope seljast võtta. Edasi kulges rada juba mägiaasal, kus oli mitmeid huvitavaid ja kenasid lilli, sh avastasin edelveise. Rada keeras vasakule ümber mäenuki, paremal hakkasid pilvede vahelt avanema vaated Pigne d’Arollalt laskuvale liustikule ja vilksatas ka mägi ise. Allpool märkasime suusamaastikku.

Laskumine Arolla suunas

Glacier de Tsijore Nouve

Edelveiss

Edasi lookles rada alpiaasadel, siis juba mägimändide vahel. Paremal ilmus oru lõpus nähtavale imposantne Mont Collon (3637 m). Viimaks jõudsime juba metsapiiris asuva hütini, kus ka einestada sai (La Chotte - The Secret Place in Arolla). 

Kohalikud lehmad

Mont Collon

Onni pidas ilmselt üks noor veidi tõmmum perekond. Tellisime kerge eine (burgerit ja friikartuleid) ja siis võtsime ette juba viimase lõigu metsateel; rada keeras mõnes kohas ka teelt veidi kõrvale ja lühendas nii maad. Rada lõppes uhke Grand Hôtel & Kurhaus hotelli kõrval, mis polnud veel meie hotell. Pidime veel veidi edasi kõmpima (laskuma), kuni jõudsime küla keskväljakule. Esmalt käisime ühe tiiru poes. See oli selline väike külapood, kus müüdi kõike nööpnõelast allveelaevani, st toidust spordikaupadeni. Ostsime veidi müslibatoonikesi ja ka ühe veini, mille me siis pidime pärast õhtusööki ära lahendama. Keskväljaku teisel küljel oli kaks hotelli. Neist tagasihoidlikuma välimusega oli meie oma Du Pigne. Meie noortesviit asus lausa kahel korrusel. Poistele anti ülemine tuba, tegelikult siis selline sisemine rõdu, mille servalt minu kuivama pandud sokid alla tüdrukute voodisse kukkusid. Käisime dušši all, pesime pesu ja kuna kell oli veel õhtusöögiks varane, siis tukastasime veidi.

Õhtust sõime oma hotelli restoranis. Õhtusöögile järgnes uue päeva marsruudi tutvustamine ja veini degusteerimine. Uni tuli hea.

 

5. matkapäev. Laupäev, 5. august.

Arolla (2008 m) - Lac Bleu (2091 m) -  La Gouielle (1834 m) - Les Hauderes  (1450 m) - La Sage (1667 m). Aega kulus 6:20 h (raamatus 4:00 h); läbisime 14,6 km; +606 m; -850 m. 

Hommikusöök kujunes huvitavaks. Nimelt oli see küll rikkalik, aga muna pidi endale ise keetma. Munakeeduaparaadiga oli raske sõbraks saada. Söönuks me igatahes saime. Kohvimasin käis ka mingite kapslitega…

Kui ma ennist kirjutasin, et ainuke kahtlane koht raja leidmiseks oli Sembracher’ servas, siis polnud mul meeles, et tegelikult oli teine veel. Nimelt raja algust Arollast Lac Bleu suunas andis otsida. Hotelli tagant juhatas küll silt otse mäkke mööda järsku rohunõlva järgmisele külatänavale (vältisime seda ja läksime mööda tänavat ringi), aga sealt edasi oli mõistatus, kuhu minna. Võtsime siis lihtsalt suuna piki orgu allapoole, mingi silt kuskil vahepeal oli ka, aga siis sattusime mingi maja tagahoovi. Lõpuks saime pihta, et selle tagahoovi nurgast keerabki matkarada metsa vahele.

Hotell Du Pigne Arollas

Rada Lac Bleu suunas

Mets oli ilus. Kuna olime piisavalt kõrgel, sisuliselt peaaegu metsapiiris, siis ümbritses meid lehisemets. Rada kulges enam-vähem kõrgust hoides, vahepeal tuli mõne kaljunuki tõttu ka veidi tõusta või laskuda. Pilved olid veel üsna madalal, aga tagapool all orus paistis Arolla ja sinna viiv tee. Tegelikult näitas ikka päikest ka. Päikese soojendavates kiirtes kerkisid rododendronipõõsastest mõnusad eeterlikud aurud. Samas kattis mägesid metsapiirist veidi kõrgemal öösel sadanud värske lumi.

Rada Lac Bleu suunas

Tagasivaade Arollale

Enne Lac Bleu’ni (Sinine järv, 2091 m) jõudmist tegi rada ühes laskuva ojakese pärast ka väikese V-saki, st laskus ja tõusis. Edasi tuli ronida üle karjaaia, veidi veel minna ning künkaharja tagant avaneski vaade ilusale sinise veega järvele. Ainult et rahvast oli järve ümber palju. Ja pärastpoole, kui laskuma hakkasime, tuli aga muudkui juurde. Kuna oli laupäev, siis ilmselgelt sisustati seda väikeste matkadega. Meie aga olime ära teeninud päeva esimese pikema peatuse. Puhkasime, pikutasime, näksisime, pildistasime. Isegi drooni ajasin korra välja. Tuldud teed tagasi vaadates avanes kena vaade pilvedest pääsenud Mont Collonile. Järve äärde laskusin ka ja katsusin isegi vett, kuid ujuma meid ei kiskunud.

Lac Bleu

Lac Bleu

Mont Collon

Peatuse järel viis lai rada üsna järsult allapoole. Esmalt mööda mingitest kiltkiviplaatidega katustega majakestest, kus ühes paistis olevat isegi mingit lihtsamat sorti söögikoht. Edasi aga metsa vahel allapoole kuni La Gouielle külakeseni (1834 m) välja. Seal oligi ka parkla, kust need päevamatkajate hordid Lac Bleu poole suundusid. Eespool avanes järjest vaateid kaugemal üle oru paiknevatele külakestele ja ka meie homsele Col du Tsate kurule, kuid kohalik suurim asula Les Hauderes jäi orunõlvade ja metsa varju.

Col du Tsate

Edasi kulges matkarada praktiliselt autotee kõrval, veidi allpool nõlval. Mingil hetkel suundus autotee siiski tegema küllalt pikka serpentiini, mida matkarada siis otse alla lõikas. Ilm muudkui paranes, päikest oli järjest rohkem näha ning vahepeal oli üsna palavgi (kui tuule käes ei olnud). Nii et tegime ka ühe riiete vähendamise pausi.

Mingil hetkel hakkasid ees allpool paistma majad – see oli Les Hauderes (1450 m). Tee viis esmalt üle ühe jõe ja siis veidi aja pärast ka üle teise, naaberorust laskuva jõe. Seal oli maanteel parasjagu sillaremont ja märgid suunasid jalakäijad veidi ülesvoolu, kus siis üle jõe pääsesime. Otsisime mingit kohta, kus väike lõunaeine võtta. Tänane päev oli selline täiesti kuruvaba poolpuhkepäev, nii et kiiret polnud kuhugi. Viimaks leidsime praktiliselt küla keskelt Le Petit-Café. See oli tõesti väike kohvik. Kui olime endale igaüks sobiva kattega saia leidnud (kuidas neid nüüd nimetataksegi?), siis mõne aja pärast tuli tütarlaps ja teatas, et ühte või teist asja enam ei ole ning pakkus muud katet. No jah, eks olime siis nõus… Istusime väljas päevavarju all, aga kuna tuul liikus, siis oli isegi jahe. Päikese käes oli samas palav. Meie kõrvallauas istus üks huvitav noormees, kes kirjutas midagi suurde nahkkaantega märkmikku.

Les Hauderes

Les Hauderes

Ega seal tuule käes kaua istuda ei viitsinudki. Kuna tunnike matka vastumäge oli veel ees, siis ei hoolinud keegi ka õllest – see oli paras õhtuks jätta. Seekord olid suunaviidad otse meie ees majanurgal ja need juhatasid meid järgmise sihtpunkti – La Sage suunas. Iseenesest oli see ainult laugelt tõusev rada kuni La Sage’i välja. Ilmselt läks siit läbi mingi kohalik maratonirada, sest iga natukese aja järel võis tee ääres näha suurt plakatit, kus mingi aasta võitja nimi koos aastaga kirjas oli. Üsna mitmel aastal oli selleks Killian Jornet (jälgin teda FB-s). Külaservas oli paar traditsioonilist majakest kanajalgadel, ainult et üsna suurt (tavaliselt on väiksemad). Võluvaid aiamaalapikesi oli ka. Mulle on alati meeldinud neid aiamaakesi vaadata – igast asjast mõni taimeke. Mitte nagu meil – ikka kõike ohtralt ja vagude kaupa.

Aiake Les Hauderes's

Kanajalgadel maja

Kui viimaks esmalt võsa ja siis juba metsa vahelt välja saime, siis avaneski ees La Sage. Mäenõlvale laiali pillutatud külake. Keskus tundus olevat ülevalpool, ilmselt siis ka meie hotell (siin kaks hotelli ongi). Rada viis külatänavale ja see siis omakorda keeras uhkema hotelli ja kiriku eest läbi, et siis juba meie hotellini jõuda.

Gite L’Ecureuil  oli väga vanaaegse välimuse ja tegelikult ka sisuga tüüpiline mägihotell. Maja palgid on kõrvetavas päikeses aegade jooksul tumedaks tõmbunud. Maja ümber väliterrassil laudade ääres istus inimesi, kes lasksid endal veel lõunaeinel või siis õllel hea maitsta. Sisenesime külguksest ja sattusime baarileti ette. Seal oli üks noor tütarlaps, kes kutsus kohale Karlssonit meenutava peremehe. Peremeest saatis huvitav peni, kes meenutas natuke hurta – selline pikakarvaline ja kõhna. Peremees võttis võtmed ja juhatas meid meie tubadesse. Need olid kõige kõrgemal asuvad katusekambrid. Nii pisikesed, et pidi ette vaatama, et oma pead ära ei lööks. Eriti poiste tuba. Tüdrukute tuba oli selle-eest üsna normaalse suurusega ja aknast avanes kena vaade mägedele. Maja igati nagisevad trepid ja vahelaed olid tegelikult võluvad, meenutasid veidi Flegere’i hütti TMB rajalt. Meie dušš oli korrus madalamal. Käisime duši all ja kuna päev oli alles noor, siis mõtlesime, et lähme istume natuke väljas ja tunneme ennast hästi. Istusimegi päikese kätte, arutasime homset päeva. Ja ootasime õhtusööki.

Tagasivaade Arolla orgu

Gite L’Ecureuil

Õhtusöögiks saabus majja rohkem külalisi. Meid pandi istuma üsna käidava koha peale. Nojah, vaesed turistid, oma maja katusekambrist. Paremad kohad siis ikka väljastpoolt kohale saabunutele. Aga köök (st toidud) olid tõepoolest maitsvad (kuigi veidi väiksemad portsud kui mägedes tavaks). Ainult et kuna personali oli vähe, siis pidi üsna kaua ootama. Aga ega meil ka kiiret olnud.

Õhtusöök

Arutasime järgmist matkapäeva ja ööbimist, mis oli meie kõige kõrgem ööbimine - Cabane de Moiry 2825 m kõrgusel. Teiseks ka tõsine tõus (1200 m kurule, siis pea 500 m laskumist ja siis veel lugu 500 m ronimist meie tänasesse hütti). Lisaks siis ilmateade, mis lubas 12 cm lund.

Öö möödus rahulikult – saime oma kuudikus kenasti magada, mis sest, et iga mööduv samm koridoris pani terve maja nagisema.

 

6. matkapäev. Pühapäev, 6. august.

La Sage (1667 m) - Col du Tsate (2867 m) - Lac de la Bayenna (2548 m) - Parking du Glacier  (2352 m) - Cabane de Moiry (2825 m). Aega kulus 8:00 h (raamatus 5:45 h); läbisime 11,8 km; +1581 m; -534 m. 

Aga alustame hommikust. Hommikusöök oli meile külmkappi valmis pandud, pidime ise ennast teenindama. Kapslikohviga saime juba hakkama. Sõime, panime asjad kokku ja läksime! Peauks oligi veel suletud, pidime väljuma tagauksest. Hotelli ees tänaval pakiti lahti mingeid telke ja kaupasid – paistis, et tulemas on mingi laadapäev. Meil polnud aega seda vaatama jääda. Sajakonna meetri kaugusel hotellist suunas teeviit meid matkarajale, mis oli esmalt pigem selline kahe jäljega pinnasetee. Tee ronis tasapisi mäkke. Kui eilne pikk tõus Les Hauderes’ist kulges Evolène oru laskumise suunas, siis nüüd oli suund vastupidine. Tee kalle oli siiski päris suur, nii et andis hommikuse kõhutäiega ronida. Mõne aja möödudes jõudsime grupi uuemate majadeni (Mayens de Motau, 1920 m), millest tuli rada mööda ümber minna (eravaldused). Edasi jätkuski üsna järsk tõus juba matkarajal. All orus hakkas sadama, meie nägime vikerkaart. Mingil hetkel jõudis paar tiba vihma ka meieni. Kuigi järsu tõusu tõttu oli palav, panime tuulejoped peale ning seljakottidele katted ka. Mõne hetke pärast vihm lakkas ja siis tuli tuulejope taas ära võtta. Ilm oli ka edaspidi tõesti muutlik: jope selga, jope ära käis kogu aeg.

Vikerkaar

Vihmakeebid said korraks peale pandud

Hakkasime jõudma metsapiirini ja siis juba alpiaasadele. Möödusime taas majade rühmast (Le Tsate, 2175 m), sedapuhku kiltkivikatustega vanemad majad. Ilmselt karjuste onnid ja üks väike kohvik. Ületasime taas pinnasetee (mis viis lõpuks kõrgemal asuva laudani (Remointse du Tsaté), aga serpentiinina, meie tõusime enamvähem Tsate oja (Torrent de Tsate) järgides. Laudani jõudes kuulsime kuskilt kõrgemalt lehmakellade kolinat. Ja siis ilmus mäeharja tagant lehmakari, kes kellade helinal mäest alla tormas. Ikka päris suure kiirusega, nii et kaunis hirmus hakkas. Käsutasin kõiki kähku eemale, laudast kaugemale. Kaks lehma hakkasid lauda juures pusklema. Samal ajal hakkas taas sadama, kuid esimesed vihmapiisad muutusid kähku lumekruupideks. Nii et märjaks me ei saanudki. Kuru kadus mõneks hetkeks pilve varju, siis aga tuli taas lagedale. Möödusime väikesest järvekesest (Lac inférieur du Tsaté). Sildi järgi oli veel tunnike kurule tõusta.

Le Tsate

Lac inférieur du Tsaté

Rada keerutas üles kunagisele otsamoreeni servale. Seal toimus teatud hargnemine. Oli võimalik tõusta järgmise moreeni harjale ja seda mööda minna, meie aga läksime tähistatud rada mööda piki moreeni külgvagu. Tegime seal ka pisikese peatuse ja jälgisime murmeleid, päike tuli jälle korraks välja. Seni oli rada olnud peamiselt rohurada. Siis aga algas kuru lõputõus, mis oli moreenine, aga sellise küllalt väikeste kividega. Koos meiega punnitasid seal ülespoole ka kaks tütarlast.

Col du Tsate

Kurul oli tavapäraselt tugev tuul, mis tuli meie tõusmise suunast. Tegime traditsioonilise pildi ning asusime laskuma. Rada kulges esmalt veidi mööda peenemat sorti moreeni, siis aga läks kiiresti üle rohurajaks. Nii et iseenesest lihtsa tõusu ja laskumisega kuru.

Col du Tsate

Col du Tsate

Peagi hakkas paremalt mäenuki tagant tasapisi välja ronima Moiry liustik. Oli aeg teha taas üks väike peatus. Võtsin ka drooni korraks välja. Muuhulgas üritasin lavastada ühte matkajate (st ülejäänute peale minu) kõndimist piki matkarada ja seda siis ülevalt filmida. Kahjuks ei õnnestunud drooni juhtimine just väga hästi, nii et ei saanud ka seekord eriti häid kaadreid. Jätkasime laskumist. Drooniga oli näha olnud juba vasakule avanev vaade Moiry veehoidlale (Lac de Moiry). Nüüd ilmus tasapisi veehoidla ka ise nähtavale. Meie rada aga pööras paremale liustiku poole. Silmasime üleval kaljunukil liustiku ääre kohal ka Moiry hütti. Ja otse meie all oli liustiku järv. Järgnes küllalt järsk laskumine liustikujärve äärde. Kõndisime natuke piki järve äärt, ületasime jõe ja olimegi veehoidla lõpus asuva parkla juures (2352 m).

Moiry liustik ja hütt kaljunukil

Lac de Moiry

Laskume

Alustasime tõusu Moiry hüti suunas (Cabane de Moiry, 2825 m). Marsruuti planeerides olime olnud vaimustunud hüti asukohast ja sealt avanevatest vaadetest. Praegu aga ei tundunud see enam nii hea mõttena – teha ligi 500 meetrine tõus ja kõrvalepõige mingi hirmkalli hüti pärast (see oli meie kõige kallim ööbimine, 98 CHF inimese kohta. Seejuures tuli veel eraldi maksta 7 CHF sooja vee eest duširuumis ja pudelijoogivee eest (kraanidest tuli ainult külm vesi ja see polnud joodav). Märgin siiski, et järgmisel hommikul sai iga soovija tasuta võtta eesruumist suurest kraaniga termosest teele kaasa sooja teed.

Moiry hüti poole tõusev rada kulges esmalt veidi mööda rohunõlva ja seejärel tõusis külgmoreeni harjale. Tegime seal suure kivi juures väikese fotostopi ja näksipausi. Meist tuhisesid (oli vist siin) mööda umbes kolm juudipoissi, seljas traditsioonilised mustad riided ja peas juudi kaabu. Soeng kõigil selline, et kahel pool olid rippuvad lokid. Olime sarnaseid poisse näinud ka ühel korral varem (ei meenu hetkel, kus). Nagu pärast selgus, tegid nad kiire käigu Moiry hütti ja laskusid siis veel viimasele bussile. Ühesõnaga – tekkis selline huvitav küsimus, miks nad sellist matka sellises vormis küll tegema pidid? Ei paistnud olevat väga matkaja tüüpi sellid, vaid pigem nagu mingi ülesande täitmine.

Meie rada jätkus mõnda aega külgmoreeni harjal, seejärel aga laskus küljevakku ja tõusis siis juba üsna järsu serpentiinina esmalt rohusel nõlval ja siis juba moreenil kaljunukile, kus onn asus. Aga kui hüti must veetünn ja lipp paistma hakkasid, siis oli kohe ka hütt ise sealsamas. Pidin ikka paar pilti liustiku suunas ja alla ka tegema, sest pilved aina tihenesid ning lõpuks pidi lubatud lumesadu ju ka kohale jõudma.

Üle Lac de Chateaupre paistab Col du Tsate

Cabane de Moiry

Cabane de Moiry (vana osa)

Cabane de Moiry (uus osa)

Registreerisime ennast sisse. Moiry hüti uus osa on tõeline lukshütt liustiku kohal. Meile anti hüti uues osas esimene tuba. See oli kõige ruumikam neljainimese tuba, mida ma kuskil hütis näinud olen. Tavalises hütis oleks sinna kaks korda rohkem kohti mahutatud. Tuba ise oli selline piklik, kus ukse juures kottide jaoks riiulid, edasi aga ühes seinas kahekordsed narid ja vastasseinas selline madala pingi moodi asjandus, kuhu sai oma asju panna. Dušširuum ja WC olid samal koridoril veidi edasi.

Cabane de Moiry tuba

Sättisime ennast kohe duši alla minema. Jäin mõne minuti hiljemaks minema. Kui duširuumi eesruumi, kus kraanikausid olid, kohale jõudsin, tegeles seal üks noormees parasjagu külma veega pesemisega, mis seisnes käteräti märjaks tegemises ja sellega siis enda nühkimises, ka pükste seest. Selgus, et pean minema endale žetooni ostma. Käisin siis ära. Kui tagasi jõudsin, lõpetas noormees oma „prantsuse pesu“ (nii ta seda ise nimetas). No ma ei tea, ühest küljest on 7 CHF ehk kolme minuti sooja vee eest ehk tõesti palju, aga see käterätiga nühkimine … Külma dušši oleks tasuta saanud…

Hütt oli tol õhtul pooltühi (või pooltäis), sest lubatud lumesaju tõttu oli palju äraütlemisi. Kuna õhtusöögini oli veel aega, siis käisime korra väljas pilti tegemas. Kõndisime ka hüti uue osa nurga taha ja vaatasime ülespoole pilvedesse kaduvat liustikku. Hüti vana osa on üsna traditsiooniline ja küllalt väike kiviehitis, uus osa aga uhke klaasseintega söögisaaliga, kust avaneb vaade liustikule. Kuna tegelikult on tegu jääkosega, siis on liustikukeel hoopis hütist allpool sügavuses. Kahjuks on sellel märgata sulamise märke – kolm suurt auku, mille vesi on uuristanud. Ilmselt seda keelt varsti enam pole. Ka jääkosest on üks suur tükk välja kukkunud.

Moiry liustiku keel

Istusime siis suures söögisaalis ja premeerisime ennast õllega. Aga ligi 1,6 km tõusu, asukoht 2825 m kõrgusel ja üks õlu hakkavad kokkuvõttes sarve... Mängisime ka paar ringi turakat, sest ülejäänud mängud olid prantsusekeelsed ja midagi muud mõistlikku pähe ei tulnud. Õhtusöögil istus meie lauas suurem seltskond noori mehi (jutu järgi otsustades olid need mingid ronijad) ja laua otsas veel paar vanemat. Pärast õhtusööki manustasime veel tilga veini „öömütsikeseks“ ja siis läksime magama.

Cabane de Moiry söögitoas

7. matkapäev. Esmaspäev, 7. august.

Cabane de Moiry (2825 m) - Barrage de Moiry Junction (2373 m) - Col de Sorebois (2850 m) - Zinal  (1674 m). Aega kulus 7:26 h (raamatus 5:45 h); 17,4 km; +623 m; -1785 m. 

7. matkapäev algas talvisel lainel. Öösel oli sadanud lund ja katnud nii mäed kui ka hüti ümbruse värske lumega. Temperatuur oli ka õhus ilmselt miinuspoolel, õhk oli karge ja talvise lõhnaga.

Cabane de Moiry terrass hommikul

Hommikueine selles uhkes hütis oli prantsuskeelsele Šveitsile iseloomulikult kergemapoolne. Õnneks sai siiski krõbinaid mingi maitsestamata jogurtiga. Pakkisime oma asjad, panime soojalt riidesse ja tankisime teed.

Värske lumi tegi hüti juurest laskumise keeruliseks ja ohtlikuks. Pidi iga sammu hoolega kaaluma ja veenduma, et jalg kivil libisema ei hakkaks. Meie õnneks olid mõned varasemad ärkajad ees läinud ning nende jälgedes lumi juba kergelt sulama hakanud. Nii et oli lihtsam minna. Edasi kulges rada eilsest tuttaval moreeniharjal, kuid siis jätkas kõrgust hoides Moiry veehoidla poole kulgeval nõlval. Möödusime ka ühest väikesest karjusehütist. Tasapisi hakkas osadele nõlvadele päike paistma. Üsna sürr pilt – läbi lume õitsvad lilled päikese poole küünitamas. Päike võttis aga lume kiiresti sulama, just madalamates kohtades – kus ka meie liikusime. Varjus oli aga ikkagi talvine õhk. Nii me siis käisime – kevadest talve ja tagasi.

Laskumine Cabane de Moiry'st 

Värske lumega mäed

Lilled lumes

Tasapisi hakkas lumi sulama

Mingil hetkel saime Swisscomilt sõnumid, et meie kaardi aeg on täis saanud ja selle kasutamise jätkamiseks tuleb teha järgmine makse. Süsteem oli esmapilgul kaunis keeruline – kuidagi ei jõudnud selle koha peale välja, et saaks ühe nädala jagu kõnekaarti pikendada. Lõpuks saime aru – esmalt tuli mingile oma kontole Swisscomis kanda raha (nagu ettemakse või nii) ja siis sai selle raha eest osta, mida soovisid.

Lumisel rohunõlval kõrgel Moiry veehoidla kohal oli ka üks üsna suur kivituur. Seal sai ilusaid pilte teha. Kui viimaks tammi kohale jõudsime, hakkas ka lumi otsa saama, sest päike sulatas ta lihtsalt ära. Tegelikult oli rada laskunud üsna tammi lähedale, 2373 m peale. Ülespoole vaadates ei tundunud, et kõrgust hoides poleks saanud minna. Ainult et ring oleks vist sisse tulnud. Eks sellepärast polnudki keegi vaevunud kõrgust hoidvat rada sisse tallama.

Lac de Moiry

Tammi kohal kohtasime ka ebatavaliselt julgeid murmeleid. Mõned poseerisid niivõrd liikumatult, et tekkis mulje topistest. Tegelikult olid ikka päris elusad.

Lac de Moiry tamm ja murmelid

Läbi kaunis suure lehmakarja algas tõus tänasele kurule, Col de Sorebois (2850 m). Nii et taas mingi 500 m tõusu. Laiade serpentiinidena kulges kuru poole rattatee. Tegelikult vist päris maastikuautoga sõidetav tee. Matkarada läks järsemalt ja oli kitsam. Vahetult enne tõusu tundsin, et topelt pikad püksid on liiast. Keset lehmakarjamaad oli niivõrd palju liugmiine paigaldatud, et oli raske leida kohta, kus lahti riietuda. Tõusul liikus päris palju rahvast. Läksin tasapisi, kulutades vahepeal aega vaadete nautimisele ja pildistamisele.

Karukellad lumes

Col de Sorebois tõus

Kurul puhus väga vinge ja talvine tuul. Ümbritsevad mäetipud olid ikka veel kaetud värske lume kihiga, kuid päikese käes olevatel nõlvadel rohetas taas. Üle kuru avanes vaade osaliselt pilvedesse mähkunud Weisshorni massiivile, nurga tagant vilksas pilvedes ka Matterhorn. Kurul liikus päris palju rahvast, sh oli nii trekkereid kui pühapäevamatkajaid. Üllatav oli näha, et mõni oli tulnud üsna lühikeses vormis sellise külma tuule kätte. Ilmselt ei kontrollinud enne tõstukisse istumist ilmaolusid. Kuna meil oli küll külm, hakkasime üsna kärmelt laskuma. Vastu tuli rattaid tassivaid mehi, matkavaid peresid jne. Esimesest tõstukijaamast edasi laskusime suisa autoteed mööda. Seal oli huvitav jälgida, kuidas isa õpetas kahte poega rattaga mäest laskuma. Üks oli ikka päris pisike, ei julgenud rattal laskuda, lükkas seda lihtsalt käekõrval.

Col de Sorebois

Ratturid tõusul Col de Sorebois'le

Kui olime ca 400 m mööda suusamaastikku laskunud, jäi meie teele järjekordne tõstukijaam koos söögikohaga (Restaurant de Sorebois). Kuna Karupoeg Puhh oleks juba ammu öelnud: „Aeg on midagi põske pista!“, siis astusime sisse ja tellisime endale päevaprae (see oli kõige odavam, kirjas oli lihtsalt grillitud kukk). Sättisime ennast väliterrassile päikese kätte, kuigi seal oli veidi jahe. Vahepeal üsna lausaline pilvisus asendus taas vahelduva pilvisusega. Kui praed lauda toodi, siis selgus, et igaüks sai terve kuke. Mitte küll väga suure, aga siiski. Maksis koos garneeringuga 22 CHF, mis on vägagi mõistlik hind.

Weisshorn

Kukepraad

Pärast kukke jätkasime laskumist. Ilm muutus järjest paremaks ning avanes järjest rohkem vaateid Zinali ümbruse tippudele. Kõike valitses aga muidugi Weisshorn. Esmalt laskusime veel alpiaasadel, siis aga algas metsapiiril üsna järsk nii oma mitmesaja keeruga serpentiin. Põlvede rõõm. 

Zinali org

Laskumine Zinali

Hotel Le Besso

All jõudsime välja silla juurde, mis viis otse Zinali keskusesse ja meie hotelli Le Besso juurde. See on üks vanemaid hotelle. Meil oli broneeritud kogu hotelli katusealust hõlmav pööningukamber (loft). Ruumi oli seal tõesti palju, mõned magamiskohad lausa nurga taga. Meil ei läinud kõiki vaja. Keskel söögilaud. Veidi kõrval telekanurk. Eraldi kööginurk. Trepist alla poolel teel sissepääsuni WC ja dušš.

Pesime ennast ja riideid. Surfasime veidi uudistes ja jagasime oma pilte. Seejärel seadsime sammud välja, et leida õhtusöögiks sobiv koht. Leidsime selle pea meie hotelli kõrvalt. Oli selline arhailise välimusega hotell ja restoran Le Trift, puidust. Teenindus oli meeldiv, söök hea. Hotellitoas ootas aga ees järjekordne vein…

 

8. matkapäev. Teisipäev, 8. august.

Zinal  (1674 m) - Barneuza Alpage (2210 m) - Col de la Forcletta (2874 m) - Gruben (1818 m). Aega kulus 8:36 h (raamatus 6:15 h); läbisime 17,3 km; +1232 m; -1072 m.

Hommikusöök söödud, pakkisime oma kotid ja jätsime hüvasti oma suure katusealuse kambriga. Maksime arved, tegime üle hulga aja nelja näoga hommikupildi ja teekond võis alata. 8. matkapäev kujunes numbrite poolest üsna tõsiseks, kuid tegelikult oli täitsa tehtav. Otse hotelli tagant viis kitsas tänav kõrgemale, mööda väikesest kirikust ja veel paarist elumajast ning metsas me olimegi. On ju jõeorgudes asuvad külakesed ja linnakesed pigem kitsad ja väljavenitatud piki jõeorgu. Alustasime hommikust 400-meetrist tõusu, mis oli küllalt järsk, kuid hommikuses värskuses kenasti tehtav. Tõusurada kulges metsa vahel. Esmalt andsid metsas tooni kuused, kuid peagi asendusid need lehiste ja seedritega. Rada tegi pikki serpentiinilookeid. Kuna vahepeal tegime pisikesi pause, siis oli peagi meie ees ja taga laiali üks suurem plaaniline grupp ning siis veel üks saatja kahe vanema mehega. Neid olime varemgi märganud. Saatja oli nooremapoolne mees, kellel oli kaunis väike seljakott ja varustuses kolm paari erksavärvilisi lühikesi spordipükse. Täna oli oranžide pükste päev. Saatja käis tavaliselt oma papidest eespool, kuid ootas neid sageli järgi. 

Tõusu algus

Zinali oru lõpp

Esimene suurem tõus lõppes pisikese lagendiku ülemises servas mingi hoone läheduses, kus üksik töömees midagi remontis. Edasi läks meie rada juba enam-vähem kõrgust hoides ja kulgedes pea ülemisel metsapiiril.

Piki orgu Zinalist ülespoole (lõuna poole) vaadates nägime esmalt oru lõpus kõrguvat Pointe de Zinali tippu (3789 m) ning sellest veidi eespool paremal pilvedesse peitunud Dent Blanche’i (4357 m). Mõne aja pärast ilmus vasakult nähtavale ka Matterhorn – selle külje pealt küll tundmatu figuuriga.

Matterhorn, Pointe de Zinal ja Dent Blanche

Barneuza rada

Mõne aja pärast möödusime Barneuza mägikarjamaast (Alpage) ning rada jätkus mäenõlva traverseerides. Mingil hetkel hakkas rada keerama ümber mäenõlva paremale, kuskilt kõrgemalt laskuva jõe orgu. Tegime seal kividel väikese einepeatuse, et siis jätkata veel mõnda aega samal kõrgusel. Pärast jõekese ületamist aga rada hargnes: otse läks hotelli Weisshorn suunas, meie aga alustasime tõusu Forcletta kuru eelsetele alpiaasadele. Mõne vana moreenivalli ületamise järel oli tõusnud Tshaletti alpiaasadele, kus paiknesid ka mingid hooned. Weisshorni hotelli poolt sai sinna ka autoga, maja kõrval seisis üks masin. Ületasime mitmeid karjaaedu (elektrikarjuseid) ning viimaks saime asuda päris kurutõusule.

Col de la Forcletta

Kõrgemalt avanes vaade põhja üle Rhone oru kõrguvatele lumistele tippudele. Orule endale ka, osaliselt. Ilm kiskus taas tumedamaks, kuid sajuni asi ei jõudnud. Oli lihtsalt tuuline ja jahe – nagu kurudel ikka kipub olema. Rada kurule viis kenas väikeses serpentiinis. Kuna kurul endal lõõtsus tõsine tuul meie poolt tuldud suunast, siis sättisime ennast laskumise poolele kaljunuki taha. Einestasime ja pildistasime lumeroose.

Lumeroosid

Vaade Rhone'i oru suunas

Col de la Forcletta

Kuna hakkas jahe, siis pikka pidu ei pidanud ning alustasime laskumist Turtmanntali, mida peetakse ka üheks metsikuks oruks. Nii metsikuks, et talvisel ajal sinna ei pääsegi ja ka suvel vaid ühte kitsast teed pidi, kus üks lõik (Unterems – Oberems) tuleb ühissõiduki kasutamisel läbida tõstukiga. Sõiduautoga siiski kuidagi pääseb. Laskumine kulges esmalt mööda peenikest moreeni ja savirada, kuid siis juba alpiaasadel. Paremalt paistis üle mäeharja valges lumes kõrgem tipp, mis laskumise edenedes mäeharja taha kadus, et siis hiljem juba piki orgu avanevas vaates oru lõpus taas meie ette kerkida. See on Weisshorn (4506 m), mida me juba Zinalist nägime ning näeme ka edaspidi oma matkal Zermati suunas. Oru lõpus paistis ka sinetav veesilm, see on Turtmanntali veehoidla.

Turtmanntali oru lõpp ja Weisshorn

Laskumine jätkus veidi märjal alpiaasal, kus einestas ka mitmeid sarvilisi isendeid, st veiseid. Kuskil kõrgemal paigutasid kaks meest ümber elektrikarjuse poste. Ületasime väikese jõekese kivilt kivile astudes ning hoidusime karjast igaks juhuks kaugemale. Möödusime paarist majakesest; rada viis otse läbi hoovi ja lõikus siis autoteega. Jõudsime roomavate kadakate vööndisse. Rada kulges paralleelselt autoteega sellest veidi allpool. Päike tuli ka välja ja hakkas üsna soe, nii et tegime riietumispausi – sai lühikesed püksid jalga panna. Laskumine jätkus juba veidi järsemalt. Serpentiinid lõikasid mitu korda autoteed, rada läks ikka otsemalt kui tee. Peagi olime metsa vahel. Allpool, tükk maad eespool (oru languse suunas) hakkas paistma grupp majakesi, mille keskel üks suurem hoone – see oli Gruben ja meie hotell Schwarzhorn. Aga laskuda oli veel üksjagu – piki metsavahelist serpentiini.

Grubeni poole

Gruben

Laskumine Grubeni poole

Kui lõpuks orgu jõudsime, olime Grubenist mitu kilomeetrit ülevalpool. Üle jõe paistis asfalttee, mida mööda kõndis ka matkajaid. Aga kuna meie pool kaldal kulges kaardi järgi matkarada, siis jätkasime seal. Vahepeal küll tundus, et kuidas me üle jõe saame, aga sild lihtsalt ei paistnud enne, kui ükskord rada selleni välja jõudis. Üsna meie hotelli eel. Siiski möödusime pärast jõe ületamist ja enne hotelli veel üsna suurest puitmajade kobarast, mis olid millegipärast ehitatud väga üksteise lähedale.

Gruben paistab

Grubeni viidad

Hotell on selles külas praktiliselt ainuke ja küllalt suur, kuid ehk veidi vanamoodsa interjööriga. Näiteks oli meie koridori peal olev WC ja dušširuum (mis oli ühine umbes 3 või 4 toale) väga tumedates toonides ja üsna logu sanitaartehnikaga. Söögisaal seevastu oli üsna suurte klaasakendega, kust avanes vaade Turtmanntalile.

Käisime pesemas ja sättisime ennast peagi söögisaali, sest õhtusöögi aeg lähenes. Akna all väliterrassil nägime suuremat plaanilist gruppi. Kui nad söögisaali tulid, tuvastasime keelena midagi skandianaavialikku. Olidki islandlased. Nende grupijuht pidas enne nende laua teenindamise algust pikema kõne – ilmselt rääkis midagi järgmise päeva marsruudist. Hiljem saime teada, et see on üks suurem matkasõprade punt, kes käib igal aastal mingil pikemal trekil, mida nad siis kordamööda korraldavad.

Ka meie arutasime järgmiste päevade plaani. Pärast õhtusööki kogunesime korraks tüdrukute tuppa (see oli suur ja kööginurgaga, poiste toas oli vaevalt ruumi voodi kõrval astumiseks). Kuid peagi tundsime väsimust ja läksime tudile.

 

9. matkapäev. Kolmapäev, 9. august.

Gruben (1818 m) - Augstborgpass (2892 m) - Jungen (1955 m) - St Niklaus (1127 m). Aega kulus 8:55 h (raamatus 7:15 h); läbisime 18,6 km; +1153 m; -1833 m.

9. matkapäev oli viimane kurupäev. Tõuse tuli veel ka järgmistel päevadel, aga kurud said selleks korraks kõik võetud. Aga see viimane kuru oli ka omapärane. Tavaliselt nõuab tõus rohkem aega kui laskumine. Augstborgpassi tõusuks, seejuures päris korralikuks, kulus veidi alla kolme tunni. Seevastu laskumiseks kulus viis tundi! Ühest küljest on erinevus tingitud kõrguste erinevusest. Kui kurutõusu oli "vaid" ca 1100 m, siis laskumist tervelt 1750 m. Pikem oli ka laskumise teekond. Põhiline erinevus oli aga maastikus: kui tõus oli selline klassikaline mets-mägiaasad-lõpus veidi moreeni, siis laskumine sisaldas päris pikka moreenisegadikku ning viimaks ka tohutuid serpentiine metsas. Kokkuvõttes jõudsime Mattertali ehk siis sellesse orgu, kus asub meie matka lõpp-punkt Zermatt ja Matterhorn paistab oma Toblerone šokolaadilt tuntud profiiliga. 

Aga alustame algusest. Pärast hommikusööki maksime arved ning võtsime suuna otse hotelli tagant mäkke. Pärast kõhutäit (olime ju taas saksakeelses maailmas ja see tähendas hommikusöögilauas suuremat valikut, vähemalt hotellis) oli veidi raske kohe niiviisi otse ülesmäge rühkima hakata. Peagi tuli ülevalt väike ojake ning selle ääres sättis ennast üks matkajate paar (mees ja naine) ennast hommikusöögile. Nägin Martinit nende juures peatuvat ja midagi rääkivat. Jõudes lähemale, tabas mind üllatus – nad rääkisid eesti keeles! Olidki eestlased - Joosep ja Leena. Ega nad polekski muidu hakanud meiega rääkima (peale ingliskeelse tervituse), aga nad märkasid seljakoti küljes Eesti lippu.

Vestlesime siis veidi pikemalt. Meie rääkisime enda matkast ja nemad enda matkast.  Selgus, et nad tegid ka WHRi, aga olid alustanud poole pealt (Les Hauderes’ist) ning ööbisid telgis; süüa tegid ka peamiselt priimusel. Tegelikult olime nendega sünkroonis käinud, kuid polnud varem kohtunud. Nüüd jäid nad meist maha einestama.

Tagasivaade Turtmanntali orgu ja Col de la Forcletta'le

Meie jätkasime üsna tihedal serpentiinil järsku tõusu. Kui metsapiirile jõudsime, muutus ka tõus mõneks ajaks veidi laugemaks. Selja taha vaadates avanes vaade eilse kuru poole, kuigi kuru ise jäi esialgu mäenuki varju; pärastpoole ilmus nähtavale. Turtmanntali ülemine osa, sh Weisshorn jäi lähema madalama mäeharja varju.

Rada kulges mööda alpiaasa üsna otse ülespoole. Alpiaas oli kuidagi pruunika tooniga – ilmselt oli olnud liiga kuiv suvi. Mingil hetkel enne moreenide algust tegime peatuse ja väikese fotostopi.

Kuskil seal on Augstborgpass 

Tagasivaade Grubeni suunas

Fotostopp

Tõus jätkus veel mõnda aega tasapisi kivisemaks muutuval alpiaasal, kuid siis olime korraga moreenil. Tähistatud rada tegi väikese looke (samas sai ka otse minna). Ja siis algas kuru lõputõus, mis oligi vaid paar serpentiinilooget. Kokkuvõttes osutus kogu tõusu osa üsna lihtsaks – kergemaks, kui olime arvanud. Ületasime isegi siinkandi suhteliselt treenitud inimestele antud aega, st tegime tõusu veidi kiiremini.

Kurul paistis selja taga kaugustes mitmeid lumiseid tippe. Arutasime, kas mõni neist võiks olla ka Mont Blanc. Kuna tipud olid osaliselt pilvedes, siis ei olnud täpselt aru saada. Tegime pöörases tuules mõne pildi ja puhkepausiks istusime kuruharjast veidi allpool lihtsalt maha.

Augstborgpass 

Mis lumised tipud seal kauguses paistavad?

Tagasivaade Augstborgpass'ile

Pärast pisikest pausi alustasime laskumist, mis kujunes tõeliselt pikaks ja väsitavaks. Esmalt kuruharjalt alla, siis veidi moreenivagudes. Edasi tuligi juba alpiaas. Seal märkasime koos oma koeraga istuvat tütarlast. Koer tegi üksjagu lärmi. Paraku oli läheduses kolme suure valge karjakoera valvatud lambakari. Need olid tublid valvurid. Samas kui üks suundus klähvivat võõrast peni taga ajama ja üks valvas jätkuvalt lambaid, seadis kolmas oma laisad sammud piki matkarada meie poole. Igaks juhuks üritasime veidi käbedamalt liikuda. Õnneks kaotas peni meie vastu peagi huvi.

Rada laskus korraks, ületas jõekese ning jätkus siis paremal korralikul moreeniväljal, kus kivid olid mõõduka suurusega. Õnneks oli neid kohati ikka rajaks ka laotud, nii et traavers ümber paremal kõrguva mäenõlva oli siiski küllalt kenasti kõnnitav. Aga sellegipoolest väsitav, sest mõnel pool kivid kõikusid ja pidi olema ettevaatlik.

Traavers moreeniväljal

Rada hakkab keerama Mattertali poole

Ees avaneb Mattertal

Järgnes rajalõik, mis kulges rohtunud kaljunõlval. Kena vaade! Viimaks keeras rada ümber kaljunuki ning meie ees avanes Mattertal. Eespool asuval kaljunukil tegi üks seltskond parasjagu fotostoppi. Tegime riietumispausi ja kui nad lahkusid, hõivasime nende kohad meie. Pildistasime ja nautisime avanevaid vaateid. Otse all ja ka veidi üle oru nõlvadel paistsid Mattertali oru suured asulad – Grächen, St Niklaus jt. Üle oru kõrgus pilvetupsu sees lumine Domi massiiv (4545 m). Piki Mattertali orgu ülespoole vaadates avanes kauguses Monte Rosa massiiv (4634 m).

Vaatepunkt Mattertali kohal

Jätkasime laskumist. Peagi jõudsime metsapiirini. Rada kulges serpentiinidega hõredas lehisemetsas. Laskumine oli küllalt järsk, pinnas rajal tolmune ja libedavõitu. Mingil hetkel tegime ühel vaatepingikesel puhke- ja üle mitme päeva droonipeatuse. Olin drooni kaasa tassinud üsna mõttetult. Kas polnud aega või ilma või sobivaid vaateid, et droonitada. Tegin siis mitmeid pikki võtteid, millest hiljem tegelikult ainult väheseid lühikesi lõike kasutasin.

Grächen

Pärast puhkust jätkasime laskumist. Rada keeras pika serpentiiniga vasakule. Mingil hetkel ilmus vasakule kividest laotud müür. Müüril oli aegajalt infotahvleid mägilillede kohta (info + pilt). Viimaks jõudsime Jungeni külakesse. See  on järsul kaljunukil asuv väike külake, kus elatakse vist pigem suvel. Igatahes on seal enamus maju väga vana välimusega ja kiltkivikatustega onnikesed.

Rada Jungeni suunas

Jungen

Jungenis on ka üks söögikoht (Restaurant Jungeralp). Arvasime, et võiksime kõhud täis süüa. Ega mul selle vastu midagi olnud – tõesti võtnuksin minagi kõhutäie. Ainult tundus, et pärast peaksime tõstukiga alla sõitma. Sest täis kõhuga matkamine väga soojaks muutunud ilmas oleks vist liig. Jungenist käib alla St Niklausi väike vanamoodne tõstuk, kuhu mahub vaid 3-4 inimest. Selle aja peale, kui oma söögi kätte saime ja kõhud täis söödud, oli aga tõstuki järjekorda kogunenud üsna palju rahvast. Nii jätkasimegi laskumist omal jalal, kuigi alla oli veel üle 800 m.

Rada tegi kord lühemaid, kord pikemaid serpentiinikääre, olles kohati ka üsna järsk. Lehised olid asendunud peamiselt kuuskedega. Ühel hetkel märkasime pea kohal seisma jäänud tõstukigondlit. Kõlkus seal üsna tükk aega, enne kui liikumist jätkas. Tundus, et olime valinud ohutuma variandi – poleks tahtnud kuidagi seal üleval rippuda.

Laskumine St Niklausi poole

Mingil hetkel tekkis teeraja kõrvale ojake, mis juhtis vett alla linna poole. Kulgesime siiski veel üsna pikalt, nüüd juba ühes suunas, metsa vahel. Viimaks avanes ees hobuste karjakoppel ja sellest allpool juba St Niklaus. Läksime läbi raudtee alt ning olimegi keskväljakul kiriku juures. Sealt oli meie hotell Heimatlodge juba kiviga visata.

St Niklausi viidad (raudteesilla all)

St Niklaus

Hotell oli nö täisautomaatikaga – tuli ennast ise sisse registreerida  ja automaadist toakaart saada. Hotell oli ka ise moodne – väga kaasaegse sisustuse ja interjööriga. Pärast duši all käimist ja mõningast pesupesu võtsime ette õhtusöögi. Tuli leida mingi muu söögikoht, sest meie hotell pakkus vaid hommikueinet. Suundusime linna peale, tegime väikese ringi ja lõpuks sõime ikka oma hotelli vastas asuval restorani Monte-Rosa väliterrassil.

 

10. matkapäev. Neljapäev, 10. august.

St Niklaus (1127 m)  - Herbriggen (1260 m) - Europahütte (2264 m). Aega kulus 6:50 h (raamatus 5:00 h); läbisime 14,3 km; +1248 m; -142 m.

Hommikusöögil meie automaathotellis kohtusime esmakordselt ka personaliga. Pakuti üsna mitmekesist valikut. Kuna rahvast oli vähe, siis oli kõike välja pandud ka väheke, aga koheselt toodi juurde, kui midagi otsa sai.

10. matkapäev algas tunnikese orumatkaga mööda põhimõtteliselt kergliiklusteed. Vahepeal lähenesime ka raudteele ja nägime hammasratta toel mäkke ronivat rongi. Sealkandis on mägiraudteedel järsemates kohtades kolm rööbast, neist keskmine on hambuline, kuhu siis haakub rongi (veduri?) keskelt hammasratas.

Hammasraudtee

Tegelikult kulges WHR aastaid siinkandis veidi teisiti. Nimelt peaks St Niklausist siirduma otse mäkke, üle Grächeni ja Gasenriedi ning sealt edasi mööda ägedat Europawegi. Paraku on erinevad varingud teinud Europawegi selle osa liiga ägedaks, st ohtlikuks ja on nüüd suletud. Matkajad suunatakse piki Mattertali orgu Herbriggeni ja sealt tõustakse Europawegile. On ka variant minna siiski Grächenisse, aga seal tuleb ikkagi laskuda Herbriggenisse. Kuna see olnuks meile mõttetu ring, siis tegimegi orumatka Herbriggenisse.

Herbriggen

Herbriggenis läksime maantee alt läbi ja põrutasime kogemata mööda mäkke suunduvast matkarajast. Pidime siis veidi tagasi tulema. Rada suundus kiriku tagant majade vahelt otse mäkke. Korra oli veidi laugem lõik. Kasutasime seda riiete vähemaks võtmiseks (mäkke ronides hakkab ju kohe palav). Edasi aga järgnes tihedas serpentiinis ronimine mingi laotud müüri (ilmselt varingutõke?) külje all. 

Tõusu algus

Siis keeras rada hämara kuusemetsa vahel juba suunaga Zermati poole. Tegime ühe rajaäärse pingikese juures väikese peatuse. Just siis, kui pidime edasi minema hakkama, jõudsid meile järgi kaks matkajat, kes osutusid olevat eile kohatud eestlasteks. Edasi matkasime terve päeva koos ja ajasime juttu, peamiselt erinevatel matkateemadel.

Rada ronis ikka järsult kõrgemale. Vahepeal tuli kasutada erinevaid treppe (puit- või metalltrepid), rada ääristasid kohati köitest piirded ja kohati oli tugitrosse, millest kinni hoida. Nii suurem osa meie rohkem kui kilomeetrisest tõusust Europawegi ja Europahütte suunas.

Trepid...

...trepid ...

...trepid

Viimaks jõudsime hõredama lehisemetsa vahele. See viitas, et metsapiir on lähedal. Matkasimegi edasi juba suhteliselt kõrgust hoides, metsapiiri läheduses, kuid siiski peamiselt puude vahel. Seega olime Europawegile välja jõudnud. Meie vaatevälja ilmus üle oru imposantne lumega kaetud püramiid – see oli Weisshorn, nüüd aga hoopis teise külje pealt. Olime teinud selle mäe ümber nagu poolringi. Vaated muutusid üha avaramateks, Weisshorn kerkis koos meiega. Taamal oru lõpus oli Monte Rosa massiiv, aga Matterhorn püsis ikka veel peidus. Ilm oli mõnus. Päikeseline ja hea nähtavusega.

Weisshorn

Monte Rosa massiiv

Ühel vähe lagedamal platsikesel, kus tegime järjekordset peatust, tegime ka eestlaste grupipildi Weisshorni taustal. Edasi kõndisime mõnda aega suhteliselt lagedal. Ülevalpool paistis killuke mingi liustiku otsast, kust laskus mäslev jõeke. Ilmselt on sealtpoolt alla tulnud ka mõningaid varinguid või rusuvoole, sellest ka lagedam maastik.

Eestlased ja Weisshorn

Rada Europahütte poole

Niiviisi koos teiste eestlastega matkates möödus aeg ja teekond märkamatult. Peagi keerasime ümber viimase mäenuki ning silmasime meie tänast sihtpunkti Europahüttet ja veidi hiljem kaugemal ka rippsilda. Kahjuks polnud meie uuetul tuttavatel Europahüttes kohti broneeritud (vabu kohti aga polnud) ja pärast väikest õllepausi koos meiega suundusid nad edasi telkimiseks sobivat platsi otsima. Kohtusime nendega alles Zermatis.

Europahütte

Charles Kuonen Suspension Bridge 

Europahütte

Europahüttes olid meile broneeritud kohad suures ühistoas (sest väiksemad olid meie broneeringute tegemise ajal novembris juba kinni pandud mingi suure plaanilise grupi poolt). Meid pandi teise korruse naridele. Kotid tuli jätta koridoris asuvatele riiulitele, nii et tegelikult oli olemine selles hütis igati kitsas. Käisime duši all, puhkasime veidi ja tegime õues mõned pildid. Kauguses paistis oru lõpus juba Zermatt, aga Matterhorn hoidis ennast veel kiivalt varju. Taevas oli küll üsna pilviseks tõmbunud, kuid vaated olid ikkagi olemas. Edasi siirdusime söögisaali aega veetma. Mida Sa seal suures toas naril ikka pikutad. Tegelikult olid seal kohad kahekaupa pooles aseme pikkuses omavahel eraldatud puitplaadist vaheseinaga. Nii et oli väheke privaatsem tunne kui nt Louvie hütis, kus kõik pikas reas magasid.

Weisshorn ja Europahütte

Söögisaalis juttu ajades märkasime äkki akna taga kaljukitsi. Ka siin oli neile meelitamiseks sool välja pandud. Head pilti aga saada ei õnnestunud, sest kits keeras mulle tagumiku ja läks siis oma teed.

Europahütte kaljukits

 Leidsime seinalt kitarri, panime selle häälde ja siis üritasime laulda mõnda meie kandi rahvalikku laulu (Ma tahaksin kodus olla jms). Teised kohalviibijad ei teinud sellest eriti välja, vaid üks mees pani korraks pöidla püsti. Lugesime ka marsruudiraamatut (viimast korda) ja võtsime ooteaja lühendamiseks väikese pokaali veini. Arutasime ülehomse päeva plaane. Nimelt oli juba matka planeerimise käigus tekkinud idee kasutada Zermati päeva selleks, et sõita Gornergrati rongiga Riffelseeni ja observatooriumini ning nautida seal kauneid vaateid (meie 2016. aasta matka ajal olid mõned seal käinud ja kiitsid). Facebook oli mulle juba mitu korda reklaaminud Gornergrati rongi 125. juubeliaasta erihinnaga pileteid, mis olid 10% odavamad, kui need kaks päeva ette osta (täishinnaga pilet maksis 125 CHF). Ostsime siis need piletid ära.

Õhtusöögiks tulid meile lauanaabriteks isa ja ta tütar, kes olid matkanud Europahüttesse Zermatist. Vahetasime nendega ka mõne lause, kuid peamiselt lobisesid nad omavahel.

Pärast õhtusööki olime veel mõnda aega söögisaalis, kuid kui väljas pimenes, hakkas rahvas magama minema ja seda tegime meiegi. Öö oli äärmiselt palav, sest keegi oli meie kitsukese magamisruumi, kus oli vist 16 inimest, aknad sulgenud.

Lõpetuseks huvitav vastuolu kaartide ja tegelikkuse vahel. Nimelt annavad mitmed kaardid (sh Swissmap) Europahütte kõrguseks 2264 m, samas on nende onni seinal suurelt kirjas 2220 m.

 

11. matkapäev. Reede, 11. august.

Europahütte (2264 m) - Hängebrücke ehk rippsild (2070 m) - Täschalp (2157 m) - Tufteren (2214 m) -  Zermatt (1605 m). Aega kulus 9:30 h (raamatus 7:15 h); läbisime 21,8 km; +809 m; -1394 m.

11. matkapäev oli meie viimane. Selle päeva esimene pool oli kõige-kõige ja teine pool oli ka kõige-kõige. Esimene pool oli tegelikult Europawegi praegu käigus olev kõige ohtlikum osa. Imelik, et see on kõigest nn punane rada ehk keskmise raskusastmega. Rajal oli pidevalt abi- ja tugiköisi, varikatuseid, tunneleid, treppe, sest rada kulges varinguohtlikus piirkonnas ja mööda kaljuserva.

Hommik algas imelise selge sinisinise taevaga. Üle varjudes oru kümbles päikesepaistes Weisshorni lumine püramiid. Hommikueine oli veidi tüütu, sest söögisaalis oli kitsas ja järjekord saali ühes otsas oleva toiduleti äärde oli pikk ja liikus aeglaselt. Saime siiski söödud ning päev võis alata.

Hommikune Weisshorn

Hommikune ühispilt jäi siiski tegemata (nagu paljudel varasematel hommikutelgi), sest ikka oli kellelgi kiire teele asumisega. Rippsild oli tegelikult siinsamas, oli vaja vaid paarsada meetrit laskuda. Ja oh imet – piisas tõepoolest vaid mõnest sammust Europahüttest edasi, kui mäenurga tagant hakkas piiluma Matterhorni iseloomulik tipp!

Matterhorn piilub mäe tagant

Kümnekonna minuti pärast olime juba silla juures. Sinna hakkas kogunema ka islandi grupp, kes ennast parasjagu silla taustale sättis ning meid endale fotograafiks kutsus.

Rippsild - Charles Kuonen Suspension Bridge (Charles Kuonen Hängebrücke) – on hetkel maailmas pikkuselt kolmas jalakäijate rippsild (Alpides pikim). Tema kogupikkus on 494 m, kõrgus sügavaimal kohal 85 m ja laius 65 cm. Silda mööda ületatakse varinguohtlik ala ja väike Dorfbächji ojake.

Charles Kuonen Suspension Bridge 

Charles Kuonen Suspension Bridge 

Teisel pool silda jätkus rada esmalt lehisemetsas, tehes üsna mitu pikka serpentiinisakki ülespoole. Jõudsime niiviisi peagi metsapiirile. Ikka veel varjus liikudes keerasime ümber kaljunuki. Edasine rada oli tihedalt julgestatud köitega, lauast teekestega, ühes kohas läbisime lühikese tunneli. Kõndides see rada just väga ohtlik ei tundunud, aga eks tuleb teadjamaid uskuda. Silt hoiatas ohtlikku ala kiiresti ja peatusteta läbima. Meie ikka tegime edelveisside pildistamise peatuse. Ületasime järgmise väikese ojakese (Wildibächji).

Trossid

Purded

Tunnelid

Edelveise pildistamas

Matterhorn ilmus tasapisi üha enam meie vaatevälja. Tasapisi jõudis ka meie rada päikesepaistesse. Otse ees säras üle roheliste lehiste Weisshorn, all orus rohkem kui kilomeetri sügavusel paistis Randa küla – ei saanud teisiti, kui pidime tegema fotostopi.

Weisshorn

Randa

Weisshorn

Rada jätkas kulgemist praktiliselt metsapiiril, siiski viimaste puude vahel. Vahepeal tuli ka veidi laskuda, et siis taas tõusta. Järjekordne varinguohtlik ala tuli läbida betoonist varjekatuse all, seejuures pidi hoiduma seina ligi, mitte aga katuse alt välja piiluma.

Katuse all

Ilm läks soojemaks. Matterhorn kõrgus juba täies ilus Zermati kohal. Meie rada aga keeras kõrgust hoides järsult vasakule. Kõrguse hoidmiseks pidime tegema üsna pika V-kujulise saki Täschalpi külakese suunas, sest Täschbach voolab mitmesaja meetri sügavuses (meie raja suhtes) orus.

Zermatt ja Matterhorn

Aga meile see sobis. Ka Täschi orus avanesid kenad vaated ees kõrguvale lumistele Allalinhornile (4027 m), Rimpfichhornile (4199 m) ja nendelt laskuvatele liustikele. Täshalpi pidime siiski veidi laskuma. Külakeses leidsime kohe mõnusa einestamiskoha Täschalp Restaurant & Lodge (vanematel kaartidel on selle nimi Europaweghütte). Istusime väljas ja maiustasime salatiga. Coca-Colaga ka.

Täschi org

Weisshorn

Saime just einestatud, kui pidevalt meie kannul kõndivad islandlased saabusid. Meie aga jätkasime oma teekonda. Nüüd tuli ületada Täschbach, siis kümmekond meetri tõusta  ja taas nina Mattertali poole keerata. Kulgesime kõrgust hoides otse Weisshorni suunas. Nüüd oli rada uhke ja lai, praktiliselt traavers. Alailma kohtas rattureid (kelle eest pimedates kurvides hoiatasid sildid).  Kui viimaks uuesti Mattertali kohale jõudsime, pöörasime Zermati suunas ja Weisshorn hakkas tasapisi selja taha jääma, pöörates meie tähelepanu ees paistvale ja pidevalt lähenevale Matterhornile. Loomulikult pidime jälle fotostopi tegema.

Grupipilt Matterhorniga

Perepilt Matterhorniga

Pidevalt tuli vastu erinevaid (püha)päevamatkajaid – tegelikult oli küll reede. Mõned olid ikka päris „valges tossus“ ja ühe pere teismelised tütarlapsed valgetes kleitides. Huvitavalt kombel muutusid suunaviitadel toodud ajad väga lahkeks - kui varem oli praktiliselt terve marsruudi ulatuses tõepoolest arvestatud väga heas vormis ja ilma peatusteta matkajatega, siis nüüd oli aega laialt käes.

Kuna rada oli hea ja vaid väikeste tõusude – langustega, siis edenesime jõudsalt Zermati suunas. Mingil hetkel olime jõudnud Tuftereni majakeste kobarani (2215 m). Nüüd oli vaja otsustada, kuidas jätkata Zermati suunas. Kui oleksime viitsinud veel mingi 300-400 m tõusta, siis oleksime saanud Zermatile läheneda tuntud viie järve ringi kaudu või siis sealt mõne tõstukiga või Sunnegga rongiga alla sõita. Aga otsetee Zermatti viis Tiefenmatteni kaudu. Kuna meil oli plaan ikkagi matk omal jalal lõpetada ning päev oli olnud juba kaunis pikk, siis võtsime suuna Tiefenmattenile. Zermatt on üle 600 m madalamal, nii et laskumist oli üksjagu. Osaliselt juba suusatõstukite all. Allpool tuli veel paar korda valida, kuidas Zermatile läheneda (mitmel pool olid kahes suunas sildid Zermatti) – valisime kogu aeg võimalikult lühikese tee.

Tufteren

Tufteren

Viimane laskumine Zermatti

Tegelesime veel laskumisega, kui sain eelmisel päeval kohatud eestlastelt sõnumi. Nemad olid juba Zermatti jõudnud ja tegid ettepaneku kokku saada ning kuskil koos õhtust süüa. Olime sellega rõõmsasti päri ja leppisime kokku kohtuda kella 7 paiku.

Zermati majakatused lähenesid jõudsalt. Üle oru paistis helikopterite maandumisplats. Üldiselt toimus üsna vilgas kopteriliiklus. Ilmselt harjutati või siis veeti kaupa ülemistesse hüttidesse.

Äkitselt olimegi linnakese servas. Nüüd tuli veel orienteeruda keskväljakule, et matkale ametlik lõpp välja kuulutada. Selleks tuli küll teha pisike põige jõe vastaskaldale (meie hosteli suhtes), kuid maad see oluliselt ei pikendanud. Pealegi saime niiviisi veidi tuttavamaks linnasüdamega, kus hiljem õhtul ja järgmisel päeval liikuma pidime.

Zermatti servas

Kiriku juures tegime siis ametliku lõpupildi ka. Eriti meeldib mulle see saabastega pilt. Me saime sellega hakkama! Üks viie aasta vanune unistus on tegelikkuseks saanud. Aitäh minu armsatele matkakaaslastele - Merikesele, Annale ja Martinile! 

Lõpugrupipilt altpoolt ...

ja ülevaltpoolt

Tegelikult pidime veel oma 700 m edasi matkama, et jõuda Zermati noortehostelisse (Jugendherberge Zermatt ). See paikneb siis linnasüdame suhtes vastaskaldal ja nõuab ka veidike mäkke kõndimist. Sisse registreerimisel saime ka voodipesu – see tuli ise voodisse panna. Hostelis oli meie käsutuses neljane tuba kahekordsete narivooditega. Meie toa aknast avanes vaimustav vaade otse Matterhornile. WC ja dušš olid koridori peal teiste sama korruse tubadega ühised. Pakkisime oma kotid lahti ja käisime pesemas. Higised matkariided tuli nüüd vaid kuivatada ning siis kotipõhja koduteed ja pesumasinat ootama panna.

Vaade hosteli toaaknast

Tüdrukutel kulus veidi aega juuste kuivatamiseks ja soengute korrastamiseks, aga parajalt veidi enne seitset saime hostelist linnasüdame poole taas teele asuda. Teised juba ootasid kiriku taga restorani Du Pont (Silla juures) ees. Selgus, et seal on kõik kohad reserveeritud. Ootamatult hakkas vihma sadama. Võtsime siis kõrval asuva Hotel Restaurant Weisshornis istet suure ümmarguse laua ääres. Õhtusöök möödus meeleolukalt. Jagasime matkamuljeid jne. Nad uurisid ka, kuidas oleks koos lastega matkamine – jagasime omi kogemusi. Pärast õhtusööki jalutasime veidi ringi, kuulasime pikkade pasunate kontserti. Viimaks jätsime hüvasti, nemad läksid kämpingusse oma telki ja meie oma noortehosteli poole.

Tee peale jäi aga The North Wall Bar & Restaurant, milles otsustasime teha pisikese õhtuse punaveinipokaali. See osutus vägagi huvitavaks kohaks. Otse meie silmade all toimetasid pikad pitzameistrid, koha hõng oli selline pisut Namaste-stiilis. Igatahes meile meeldis.

Arutasime homse päeva plaane ja leidsime, et kasulik oleks mõne varasema Gornergrati rongi peale rihtida, et enne suuri rahvamasse oma fotostopid ära teha.

 

Laupäev, 12. august

Hommikusöök noortehostelis oli rikkaliku valikuga ja sai ennast korralikult täis pugida. Võtsin seljakotiga kaasa meie kõigi pikad riided (kõrgemal on ilmselt külmem, ka võib ilm ootamatult muutuda). Hiljem selgus, et juurde panna polnud midagi vaja, küll aga ära võtta.

Hommikune Matterhorn

Suundusime taas kesklinna, kirikust mööda ja raudteejaama poole. Gornergrati rongi platvorm asub pärisrongide raudteejaama kõrval, olles sellega risti. Kogu ooteplatvorm asub jaamahoones. Rong oli juba ees ja pidi mõne minuti pärast väljuma. Teised said oma piletiga automaatväravatest kenasti läbi ja läksid edasi perroonile ning ei märganud, et mina ei saanud läbi. Valvur suunas mind piletiautomaadi juurde oma piletit paberile välja printima, kuid millegipärast see mul ei õnnestunud. Õnneks nägi valvur minu hädaolukorda ja andis mulle ise mingi piletikaardi ning nii sain ka mina rongi peale.

Gornergrati raudtee viib 1600 m kõrguselt Zermatis 3100 m kõrgusele Gornergrati observatooriumi juurde. Edasi-tagasi pilet võimaldab igas peatuses ühe korra maas käia. Kuna tulime rongile nii hilja, siis pidime istuma selle külje peal, kust Matterhorni ei näe. Mõned korrad üritasin ikka teise poole aknast pilti ka teha, kuid seal oli küllalt palju rahvast, kes ise pidevalt fotoka või telefoniga akna peal kõlkus.

Gornergrati rong

Meie tegime esimese peatuse Rottenbodenis 2815 m kõrgusel. Jõudsime sinna kuskil kella 9 paiku. Esmalt haaras meid kõiki ootamatult käeulatusse sattunud Monte Rosa massiiv. Pildistasime. Väikese jalutuskäigu kaugusel allamäge asub seal Riffelsee järv (2770 m), mille ääres on tehtud kuulsad Matterhorni peegeldusega pildid. Tegime neid meiegi, üritades tabada momente, mil teisi inimesi kaadrisse ei jää. Veidi oodates see ka õnnestus. Soovitatav ongi külastada Riffelseed hommikul, mil järvelt paistab Matterhorni peegeldus ning rahvast on vähe. Kuna aega meil oli, siis mõtlesime, et teeme väikese ringi ümber järvekese. Järve teisel kaldal allamäge vaadates avastasime aga veel teise järvekese (nimetu isegi Swissmapi kaardil), mille ääres rahvast peaaegu polnudki. Otsustasime ka seal ära käia. Hästi otsustasime, sest sealt saime veel paremad pildid.

Monte Rosa massiiv Rottenbodenist

Riffelsee ja Matterhorn

Nimetu järveke ja Matterhorn

Edasi võtsime ette tagasitee Rottenbodeni jaama, et sealt rongiga edasi sõita. Mõningase ootamise järel saabunud rong puistas välja juba suure parve huvilisi, eriti aasia turiste. Hea, et varem ära käisime. Sõitsime lõpp-peatusesse. Rongist väljunud, avastasime, et Monte Rosa on veel lähemal. Võimas! Pildistasime.

Monte Rosa massiiv

Matterhorn

Gornergrati liustik ja Monte Rosa massiiv

Edasi suundusime veidi ülesmäge observatooriumi hotelli ja restorani suunas. Avastasime sealt väikese kabeli. Käisime sees ja panime küünla tänuks ilusa matka eest. Taas õues, ronisime veel veidi kõrgemale, observatooriumi vaateplatvormile. Seal oli üsna palju rahvast. Aga Monte Rosa veel lähemal! Uued pildid. Tuli kaadrit seada, et sinna inimesi ei jääks. Platvormil olid ka kaugele vaatamise binoklid, mis sildistasid vaatevälja jäävaid mägesid. Tegin ühega täisringi peale. Väga huvitav oli! Kui nimetada vaid Monte Rosa massiivi meeldejäävamaid tippe, siis esmalt muidugi massiivi kõrgeim tipp Dufourspitze (4634 m), mis on Šveitsi kõrgeim ja Alpide teine tipp. Kaksikud Castor (4225 m)  ja Pollux (4089 m) on tõepoolest veidi sarnased. Breithorn (4163 m) oma laia lauataolise katusega. Klein Matterhorn (3883 m). Avastasin ka Parrotspitze (4434 m) nimelise tipu. Väike guugeldamine andis teada, et see on nime saanud Tartu ülikooli professori ja rektori ning ühe varasema alpinisti Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot’ auks, kes 1814–1816 ronis Monte Rosa massiivis (sellesse tippu ta siiski ei tõusnud, esmatõus oli alles 1863).

Observatooriumi vaateplatvormil

Observatooriumi vaateplatvormil

Märkasime, et platvormilt suundub veel üks rada edasi, mis tundus tegevat ringi eemal paistva väikese künkakese ümber. Aega jätkus, võtsime ka selle ette. Õnneks! Sest see, mis vaade sealt avanes, oli sõnulseletamatu. Rahvast ka meie ümber polnud (mõned küll vahepeal möödusid). Istusime tükk aega lihtsalt vaikides, kuulatasime kaugelt altpoolt kostvat mägijõe kohinat  ja vaatasime üle lõhelise Gornergati liustiku (Gornergletcheri) kõrguva Monte Rosa massiivi suunas. Silma jäi ka sinine järvesilm ja Monte Rosa hütt, kuhu parasjagu alpinistide rivi teel oli. Ja muidugi klõpsisin ka siit hunniku hunnituid pilte. Kahju, et liustikud ka siin jõudsasti taganevad ja paljastavad järjest rohkem lihvitud kaljupinda ning moreeni.

Gornergletcher liustik

Minu armsad matkakaaslased ...

... ja mina ise

Oh kaunis hetk, oh viibi veel!

Mõne aja pärast võtsime siis suuna observatooriumi poole tagasi. Plaanisime hotelli restoranis söömas käia, aga üksiti vaatasime ka suveniiripoed läbi. Restoran meenutas pigem suurt sööklat. Toidu tellisime seest, aga istuma läksime välja päikese kätte. Ümberringi oli palju rahvast, eriti Aasiast (kipuvad olema ka üsna lärmakad).

Turistide hordid observatooriumi vaateplatvormil

Gornergrati kabel

Observatoorium

Kuna kell oli juba üks läbi, siis võtsime suuna rongiga taas allapoole. Hiljem on rongid ilmselt väga täis, meie saime ikka istuma. Nüüd olime Matterhorni poolses küljes ja saime ka rongi aknast mõne pildi teha.

Jõudsime Zermatti tagasi kella kaheks. Parasjagu algas just Gornergrati raudteejaama kõrval rivistunud erinevates rahvarõivastes inimeste rongkäik. Nimelt toimus Zermatti folkloorifestivali rongkäik. Linnas oli tänaval päikse käes küll hästi palav, kui sellegipoolest sättisime ennast peatänava äärde rongkäiku jälgima. Erinevalt meie rongkäikudest liiguti siin väga aeglaselt. Vahepeal isegi esineti. Nt toetati pikad alpi pasunad maha – neid teisiti ei saagi mängida – ja tehti üks lugu. Kogu rongkäik seisis sel ajal. Vahepeal jagati mingit nänni – kas kommi, küpsetisi või lausa veini. Osalisi oli ka väljastpoolt, nt nägime Venetsueela truppi, kes tantsides mööda tänavat liikus. Ka šveitslased ise liikusid sageli mingi tantsusammuga. Vahepeal esinesid lippude loopijad – visati lühikese vardaga suur lehviv lipp üles ja püüti uuesti kinni. Nii et rongkäik oli nagu etendus. Arusaadav ka – ega siin ju kuhugi kaugele minna ei ole. Kirikuplatsile ja vist ka üle silla ning oligi kõik. Rongkäigu lõpus tulid pritsimehed, kes rõdudel istuvate pealtvaatajatega veesõda hakkasid pidama. Eks said ka süütud pealtvaatajad teinekord pihta…

Zermattis liigub ainult selline elektritransport

Folkloorifestival

Zermatti kõrvaltänavad

Edasi siirdusime tasapisi hosteli pole. Seal tegime väikese puhkepausi. Arutasime viimase õhtusöögi koha üle. Reserveerisime kohad Du Ponti restoranis, kuhu me eile ei pääsenud.

Klassikuid tsiteerides: meie kuuldusrikas merereis hakkas lähenema lõpule. Tegelesin veidi ka matkapäevade statistika kokku võtmisega. Koos kõigi peatustega matkasime kokku 85 tundi ja 16 minutit, läbisime 175,3 km, võtsime 10 132 tõusumeetrit ja laskusime 11 170 meetrit.

Õhtupoolikul sättisime ennast siis linna tagasi. Keskväljakul tegime peatuse Matterhorni muuseumis. Õigemini asub see keskväljaku all. Maa all oligi mõnusalt jahe ning nii pääsesime ka väikesest ootamatust äikesehoost kuivana. Muuseum oli huvitav, soovitan.

Matterhorni muuseum

Restoranis ei leitud esmalt meie broneeringuit, siis aga paigutati meid teisele korrusele. Asusime küllalt käidava nurga peal, kuid teenindajad kappasid meist sageli lihtsalt mööda. Üritasin siis tähelepanu tõmbamiseks mõnele veidi silma teha – teistele tegi see palju nalja. Igatahes söödud ja joodud me saime.

Tagasiteel hosteli jäi muidugi taas meie teele The North Wall Bar & Restaurant, kus ka täna väikse öömütsi tegime. Hostelis tegelesime oma seljakottide pakkimisega – oli nüüd ju ees pikk sõidupäev.

 

The North Wall Bar & Restaurant

Pühapäev, 13. august. Kodutee

Hommikul käisime rahulikult söömas, siis korjasime voodipesu kokku (see tuli ise ära anda) ning suundusime koos oma seljakottidega linna. Oli vaja teha veel viimased suveniiriostud kodus ootajatele. Poodides oli küll veidi ebamugav seljakotiga manööverdada, kuid sai hakkama.

Kuna meil oli päevapilet, siis oli tegelikult üsna suva, millise rongiga minema sõita – neid käib sealt alla umbes iga paarikümne minuti tagant. Võtsime siis ühe, mis sobis ka järgneva rongiga kokku. Tegelikult sobivad kõik rongid omavahel kokku.

Rong oli küllalt täis ja hilines millegipärast mõne minuti väljasõiduga. Olime juba tükk aega sõitnud, kui piletikontrolör viimaks meieni jõudis. Meie poole pöördudes ütles ta selges eesti keeles „Tere!“ Esimene mõttekäik oli, et näed, tundis keele ära ja oskas ka tervitada. Aga ka edasine jutt tuli eesti keeles. Selgus, et neiu elab juba kolmandat aastas Šveitsis ja töötabki konduktorina. Sõit jätkus. Rongi hilinemine suurenes veel paar minutit. Oli näha ja aru saada, et osadel inimestel on ostetud piletid nii, et peavad jõudma järgmisele rongile. Aga meie tuttav konduktor teadustas nii inglise kui ka saksa keeles üle vaguni: „Ärge muretsege, teine rong ootab teid ära. Minge lihtsalt kiiresti läbi tunneli.“ Lõpetuseks küsis: „Kas ütlen eesti keeles ka?“

Järgmine rong Vispist edasi oli mingi pikaotsarong, mis oli kaunis täis, kuid kohad me leidsime. See rong ei sõitnudki ümber mägede, vaid neist otse läbi, kasutades rohkem kui 14 km pikkust Lötschbergi tunnelit. Nii jõudsime üsna kiiresti Berni ja sealt edasi juba Zürichisse.

Zürichis oli plaan veidi aega linna vaadata, sest meie lennuk läks alles õhtul. Raudteejaamas kulus aga kaua aega, et leida mõned vabad pagasikapid, kuid viimaks saime siiski oma kotid ära panna. Kuna kõhukesed olid juba üsna tühjaks läinud, siis oli esmalt plaanis veidi toekam lõunasöök võtta. Uurisime Google Mapsist, kuidas vanalinna poole suunduda (et seal siis hiljem niisama lonkida). Lootuses, et tee peal saame kuskil ka süüa. Paraku sattusime esmalt sellisesse pigem büroode piirkonda, kus pühapäeva tõttu kõik söögikohad suletud olid. Rahvast küll liikus, aga süüa polnud kusagil. Viimaks komistasime Zeughauskelleri nimelisele kohale, mis oli nimele kohaselt veidi keldris, suurte võlvidega saksapärane suur söögikoht. Võtsime seal mingeid vorstikesi ja muidugi ka õlut.

Zeughauskelleri vorstikesed

Edasi kondasime mööda linna vanemat osa. Vaatasime paari kirikut. Peamiselt väljast, sest sissepääsu eest taheti raha. Ületasime mingil hetkel ka jõe ja pärast muidugi tulime tagasi. Ühes kirikus oli parasjagu algamas mingi kontsert. Üldine mulje oli selline, et Zürich on kuum, pissihaisune ja räpane… Nagu viimasel ajal Euroopa suuremates linnades tavaks, kohtasime ka Zürichis palju erinevat moodi immigrante. Raudteejaama läheduses asuvas muuseumitaguses pargis olidki praktiliselt ainult võõramaalased, seejuures pidasid nad ennast üleval lärmakalt ja räpakalt (kõik, mida enam vaja polnud, jäeti maha vedelema) ning tegelikult tundsime ennast viibivat ohtlikuvõitu kohas.

Üks Zürichi kirikutest

Teine Zürichi kirikutest

Võtsime siis suuna uuesti raudteejaamale ning sõitsime ära lennujaama. Seal vaatasime veidi poodides ringi, siis aga tundsime taas soovi einestada. Istusime ühes söögikohas ja sõime-jõime veidi. Kui viimaks Tallinna lend hilinemisega välja kuulutati, olime ikka väga rõõmsad, et selline pikk ja tüütu päev läbi saab. Kahjuks ei saa selliseid päevi vältida isegi lennukiga reisides.

Lennuk maandus Tallinnas alles poole kahe paiku öösel. Jätsime hüvasti. Koju jõudsime umbes kella neljaks ning siis kulutasin veel tunnikese oma asjade lahti pakkimiseks ja õigele kohale asetamiseks. Suurem osa läks küll pesukasti.

Nii proosaliselt meie unistuste reis lõppeski. Aga see Zürichi päev on meelest juba kadunud, samas kui imekaunis viimane päev Gornergrati liustiku ääres ning kõik varasemad igati toredad matkapäevad on siiski meeles. Vähemalt piltide ja video abiga …

  

LISA 1. Varustuse nimekiri 

Linnariided: kampsun, lühikeste varrukatega pluus, lühikesed teksad, madalad sokid x2

Seljakott

Magamiskoti lina

Matkakepid

Matkasaapad

Kerged jalatsid (tennised)

Suusamüts (sinine), nokkmüts, torusall

Kindad

Pikad matkapüksid x2 (hallid)

Lühikesed matkapüksid (hallid)

Aluspüksid (3 paari)

Tuulejope

Sulejope

Jooksupluus (must)

T-spordisärgid x3 (must, sinine, meriino)

Matkasokid x2

Matkakäterätt

Hambahari, hambapasta

Salvrätikud

Dušigeel (väike pudel)

Päikesekaitsekreem

Küünekäärid, haaknõelad

Apteek - elastik, spordisalv, plaastrid, desinf vahend, tabletid - paratsetamool, ibuprofeen, sudafed, strepsils (punased), köhatbl, söetbl, loperamiid, haavageel, aceteriin, türoksiin.

Kilekeep

Telefon, laadija, juhtmed (telefoni, kella), SIM-avaja

Spordijoogitabletid

Dokumendid - ID, ravikindlustuskaart, kindlustus, broneeringud, raha (€, CHF), lipp

Kilekotid saapasse

Kaart, raamat

 

LISA 2. Majutus

0. Champex Lac, Au Vieux Champex  31.07/1.08

https://champex-lac.ch/

Neljane tuba kööginurgaga, hommikusöök, kokku 301 CHF

 

1. Le Chable, Hotel l’Escale 1.08/2.08

https://www.restaurantlescale.ch/

Kaks kahekohalist tuba, hommikusöök, dušš koridoris, kokku 262 CHF

 

2. Cabane de Louvie 2.08/3.08

https://en.louvie.ch/

Suures ühistoas neli kohta poolpansioniga, kokku 312 CHF

 

3. Cabane de Parfleuri 3.08/4.08

https://www.sac-cas.ch/en/huts-and-tours/sac-route-portal/cabane-de-prafleuri-2147000209/

Kuuekohalises ühistoas neli kohta poolpansioniga, kokku 320 CHF

 

4. Arolla, Hotel du Pigne 4.08/5.08

https://www.hoteldupigne.ch/

Noortesviit (4 kohta), hommikusöök, kokku  272 CHF 

 

5. La Sage, Gite L’Ecureuil 5.08/6.08

https://gitevalais.business.site/

Kaks kahest tuba, dušš koridoris, hommikusöök, kokku 208 CHF

 

6. Cabane de Moiry 6.08/7.08

https://cabane-moiry.ch/home.php

Neljakohaline tuba, poolpansion, kokku 396 CHF

 

7. Zinal, Hotel le Besso 7.08/8.08

https://le-besso.ch/

Neljakohaline tuba (tegelikult oli üle terve hotelli pööningukamber ehk loft, 6 kohta, kööginurk), hommikusöök, kokku 216 CHF

 

8. Gruben, Hotel Schwarzhorn 8.08/9.08

https://www.hotelschwarzhorn.ch/de/

Kaks kahekohalist  tuba, dušš koridoris, poolpansion, kokku 420 CHF

 

9. St Niklaus, Hotel Heimat Lodge 9.08/10.08

https://heimatlodge.ch/en/

Kaks kahekohalist tuba, hommikusöök, kokku 305,20 CHF

 

10. Europahütte 10.08/11.08

https://www.randa.ch/tourismus/berghuetten/europahuette/

Suures ühistoas neli kohta, poolpansion, kokku 320 CHF

 

11.-12. Zermatt Youth Hostel 11.08/13.08

https://www.youthhostel.ch/de/hostels/zermatt/

Neljakohaline naridega tuba, dušš koridoris, hommikusöök, kaks ööd kokku 453 CHF

 

LISA 3. Transport

Lennuk

Neli piletit edasi – tagasi (hinnas 23 kg ära antav pagas), kokku 1004.64€

Esmaspäev, 31. juuli 2023

Väljumine: 6:45 Tallinn

Saabumine: 9:35 Zürich

Lend: LX 1317, teenindas Air Baltic

Pühapäev, 13. august 2023

Väljumine: 22:25 Zürich

Saabumine: 1:10 Tallinn

Lend: LX 1316, teenindas Air Baltic

 

Ääremärkusena: algsed ajad olid sobivamad, aga neid muudeti kahel korral.

Pidi olema Tallinn 09:50 – Zürich 11:40 ning Zürich 18:10 – Tallinn 21:55

 

Rongid ja bussid