Ausalt öeldes on seekord kohe raske alustada, sest ajud tunduvad kuuma ilma tõttu läbikeedetuna. Äraseletatult tähendab see seda, et meil oli päeval pidevalt üle +30 kraadi varjus (kui rongitermomeetrit ja minu staažikat matkatermomeetrit uskuda, siis isegi +32). Õhtugi oli palav ja öö kuum. Öist temperatuuri ma küll ei mõõtnud, kuid magamiskotti õieti peale võtta ei saanud. Kuumuse positiivse poole pealt tuleb märkida sooja vett Valgejärves ja veel soojemat Mustjärves. Seda eriti laupäeva lõuna ajal, mil kerge lõunatuul sooja vee just supluskohtadesse kuhjas. Igatahes said soovijad lõputult vees mulistada. Mitte et nad just väga lõputult seda teinud oleks.
Aga proovime siiski algusest. Matk toimus siis 24.-25. mail igituttaval marsruudil Ilumetsa raudteejaam - Ilumetsa meteoriidikraatrid - Rebasmäe allikas - Nohipalu Valgejärv - Meenikunno raba - Nohipalu Mustjärv - Ilumetsa raudteejaam.
Matkal käisid peale minu Kerlyn, Jessica, Anti, Ralf-Robert, Ragnar, Mihkel, Nantido, Tarvo ja Kairo. Startisime laupäeva hommikul Jõgeva jaamast 9.45, kihutasime 120 km/h Tartusse, kus istusime ümber Koidula rongi. Õigem oleks küll öelda "seisime ümber", sest nii Jõgevalt Tartusse kui ka sealt edasi oli rong täis ja istekohti lihtsalt ei jätkunud. Tegelikult oli mul Tartus lausa väike hirm, kas meil ikka õnnestub ennast selle kahevagunilise porgandi peale pressida, sest seal oli mitmeid erinevas vanuses gruppe küll jalgratastega, küll ilma. Kuidagi siiski mahtusime, kuigi juhtusime seisma just selle õnnetu C-ala ukse juures, kust Petseri suunalise raudtee lühikese perrooniga jaamades sisenemine ja väljumine käib. No igatahes saime pärast Põlvat ka veidi istuda ja seda lausa 1. klassis. Kella poole kaheteistkümneks olimegi Ilumetsas ja matk võis alata.
 |
| Elroni rong ja meie Ilumetsa perroonil |
Rongist välja astudes lõi kuumus kohe pähe. Nii ei pidanud meist keegi ümberriietumata vastu esimest kilomeetritki ja juba poolel teel meteoriidikraatrite poole olime päevitusvormis.
 |
| Selline oli siis matka algus |
Kuigi Põrguväravatest läbi meteoriidikraatrite paviljoni poole minnes ääristasid teed nii kotkas, konn kui ka mitu kuradit, ei paelunud need kenad kujud kellegi tähelepanu ja nii ei tehtudki ühtegi
selfie't. No hea küll, aga selle eest läksid kõik ikkagi selle jutu õnge, et kraatrist peab läbi kõndima. Vett seal küll polnud ja jalgu märjaks ei saanud....
 |
| Läbi Põrguhaua |
Edasi viis tee meid juba Rebasmäe allika poole. RMK on teed kenasti ära sildistanud, nii et eksimisvõimalust pole. Siiski on allika juurde viiva laudtee viimane osa mäda ja vahetult allika ees tormimurd. Kuigi vett eriti maitsta ei juletud, uudistasid allikat siiski kõik, samuti seal hõljuvaid raud(III)hüdroksiidi "kolle".
 |
| Rebasmäe allika "kollid" |
Järgnes pikem jalutuskäik metsa vahel. Õnneks oli suund selline, et päike jäi kohati teeäärsete puude varju. Meeldivas seltskonnas lendasid kilomeetrid kiiresti. Peagi võis nautida uhket laanekuusikut ja seejärel Nohipalu Valgejärve lähedusele viitavad palumännikut.
 |
| Kuusik |
 |
| Männik |
Valgejärve äärde jõudes ei tekkinud kahtlust - ujuma! Oma puhtaima veega järve nime Valgejärv hetkel küll ei õigustanud, sest tuul oli ajanud supluskohta kokku hunnikute viisi männi õietolmu, kuid ujumist see ei takistanud. Kuna aega meil oli, siis tundsime end mõnda aega vabalt. Vaba aeg tipnes ohjeldamatu pildistamisega. Esmalt jäi kaadrisse ikka järv ise.
 |
| Nohipalu Valgejärv |
Siis aga hakati üksteist pildistama ja lõpuks jäi kaamera ette terve parv "Lurich'eid".
 |
| Näidake lihased välja (kui kaasas on) |
Pärast pausi seljakotid taas selga, edasi üle pisikese mäekühmu ning üle Lepassaare - Veriora maantee. Peagi avanes pilgule Meenikunno raba, mis tervele kaitsealale nime andnud. Teinud paar klõpsu Päikeseloojangu maja suunas, tormasime piki laudteed raba ületama. Justnimelt - tormasime. Kuna laudtee oli üsna lagunenud, siis mõni ei saanudki pilku maast lahti. Tormamise põhjus peitus aga temperatuuris. Kui metsavahel sai aegajalt nautida puude varju, siis nüüd lõõskas päike lagipähe, pealegi oli kell kaks läbi, mis tähendab ju päeva palavaimat aega. Väike kõrvalepõige Suure Soojärve äärde ja siis kapakuga raba teise kaldasse Liipsaare matkaonni juurde.
 |
| Suure Soojärve ääres |
Ega see kevadine raba veel teab mis silmailu ka ei pakkunud. Jõhvikas, huulhein, küüvits, tuppvillpea ja teised värvikust lisavad taimed veel ei õitsenud. Siiski pakkusid silmailu hurmavalt lõhnav õites sookail ja soovõhad suure lauka veerel.
 |
| Soovõhk |
Seal ronisime esmalt vaatetorni ja heitsime veelkord pilgu rabale. Alla tagasi tulles avastasime sildi, mis hoiatab, et raba laudtee on lagunenud ja sellel käimine on oma vastutusel.... Huvitav küll, miks teises otsas sarnast silti polnud?
 |
| Vaade Meenikunno rabale Liipsaare vaatetornist |
Tee jätkus kauni palumetsaga kaetud Liipsaare mõhnastikul. Ühe pildi tegemise ajal hakkas mul äkitsi välklamp tööle ja selle tulemuseks omapärane pilt ämblikuvõrgust.
 |
| Ämblikuvõrk Liipsaare männikus |
Viimaks jõudsime uuesti Lepassaare-Veriora maanteele ja keerasime tagasi Mustjärve suunas. Ootamatult tekkis Tarvol arusaam, et oleme tegemas ringi. Huvitav küll, ma ju seletasin kaardi juures meie marsruuti ... Peagi hakkas puude vahelt paistma Mustjärv. Veel paarsada meetrit ja võisime lõpuks seljakotid seljast heita.
 |
| Meie laagriplats Mustjärve ääres |
Kuigi lendavaid ja verdimevaid parme kohtasime oma teel laupäeval ükskuid, siis Mustjärve lõkkeplatsil sumises mitmeid "parme". Etteruttavalt võib siiski öelda, et ööbima sõitsid nad meie õnneks oma koju. Aga me ei lasknud end nendest häirida. Esimese asjana tormasime ujuma, seejärel panime laagri püsti ja keetsime õhtuputru.
 |
| Ujuma! |
Pärast õhtusööki kaunistasime aega aegumatu kartulimänguga. Kartulid ei tahtnud muidugi eriti hunnikus püsida ja neid tuli sinna togida. Siiski juhtus sageli nii, et togija ise pidi hunnikuga ühinema :-)
 |
| Kartul |
Pärast kartulimängu tuli higi taas järves maha loputada. Kuna hakkas tasapisi hämarduma, siis koguneti laagriplatsil esmalt laua ümber kaarte mängima, siis aga lõkke äärde. Kahjuks ei sündinud kokkulepet laulu osas, mida tutipäeval ette kanda. Ja tegelikult ei tekkinud ka lõkkelauluõhtut, kuigi Ragnar oli truult kitarri kaasa vedanud ja mulle tundus, et vanaaja laulud pole meie klassi omadele päris võõrad. Mängiti hoopis paar ringi maffia-mängu, milles mina osutusin "prostituutide" lemmikuks... Tasapisi hakati telkidesse kobima ja kuigi viimased lobisesid veel tükk aega, lasin peagi pärast südaööd silma looja.
Siiski jäi öö lühikeseks, sest mingi hull kägu hakkas juba kell 3 - täielikus pimeduses - kukkuma ja ei jätnudki järgi. Ka oli mul selleks ajaks hakanud piisavalt palav. Nii vähkresingi poolunes kella kuueni, siis aga ronisin telgist välja hommikut nautima.
 |
| Nohipalu Mustjärv hommikupäikeses |
Tegelikult oli unetuid veel teisigi: kuigi pakkusin orienteeruvaks ärkamisajaks kella kaheksat, ilmusid esimesed unised näod telgisuudele juba seitsme paiku ja kella kaheksaks oli hommikupudergi valmis. Venitasime siis teeleasumisega ikka kolmveerand kümneni.
Suund - Valgejärvele. Alles nüüd said mõned aru, kui lähedal me tegelikult Valgejärvele olime - üle männimetsase künka, veidi piki mäeveeru ja juba ta paistiski. Kuigi kellaaeg oli alles varane, oli õhusooja juba +25 kraadi ja nii me tegimegi pikema supeluspeatuse. Hommikuks oli vesi siiski mõnevõrra jahedamaks muutunud (ilmselt siis segunenud põhjas oleva külma veega) ja nii jäigi enamuse ujumine küllalt üürikeseks. Seevastu Anti ja Ragnar ei suutnud kuidagi oma krabimängu lõpetada.
 |
| Krabid |
Ülejäänud aga peesitasid niisama või luurasid fotokaga ringi.
 |
| Kairo tehtud pilt |
Lõpuks panime asjad taas kokku ja asusime teele Ilumetsa jaama poole. Et tee oleks uus ja huvitav, valisime teise marsruudi, mis viis välja Värska-Põlva maanteele paar kilomeetrit enne Ilumetsat. Oli küll uus tee, aga märksa kuumem variant kui eelmise päeva teekond. Nimelt kulges sellest mitu kilomeetrit üsna lageda kunagise raiesmiku vahel. Samas oli algus kenasti metsavilus, mis soosis erinevaid sõnamänge.
 |
| Sõnamänguhoos |
Kui Ilumetsa jõudsime, oli vaatamata lonkimisele aega rongini tervelt kaks tundi. Seda sisustati värskelt renoveeritud Ilumetsa perroonil erinevate tegevustega, sealhulgas tegid Ragnat ja Kerlyn taas katset panna kokku laul tutipäevaks, paraku edutult. Rong tuligi ja siis tuli Tartu ja veelkord kaks tundi järgmise rongi ootamist. Selline matkamiseks ebasobiv rongiplaan muutub juba järgmisest nädalast, aga meid see enam ei aita. Loodetavasti jäi hoolimata rongijaamades passimistest ja ülikuumast ilmast matkast siiski meeldiv mälestus. Mulle küll - värske, veel kevadelõhnaline loodus ja mõnus seltskond :-)
