ehk Muraka raba uuel (unustatud 37 a tagusel esimesel) marsruudil Kaukvere - Suur laugas - Varessaare
Tänavune pisut juubelihõnguline Jõgeva õpetajate rabamatk Oktoobripäike 15 sai välja kuulutatud juba kuu aega tagasi - et ikka kõik soovijad saaksid oma kalendri planeerimisel matkaga arvestada. Ootamatul kombel polnud aga sellest üldse kasu, sest nii meie õpetajate rabamatkade raudvara kui ka suur osa noorematest kolleegidest ei saanud ikkagi osaleda. Maris oli küll tulemas, kuid sügisesed viirused murdsid ta maha. Meelitasime ka Joosepit kaasa (oleks TMB seltskonna taas kokku saanud), kuid tema vanuses on eakaaslaste seltskond kõrgemalt koteeritud. Nii jäigi nimekirja peale minu vaid viis osalist: Merike, Anna, Priit, Sirli ja Martin.
Start Kaukvere teeotsas
Kuna kõik osalised olid ikka aktiivselt üle raba matkajad, siis tekkis Marise haigestumisel kohe ka terav logistiline probleem - kuidas saada kasvõi üks auto Mustassaarde. Ega ei saanudki ... Probleemi lahenduseks osutus matkata üle raba edasi-tagasi (ühel päeval Varessaarde ja teisel päeval lähtepunkti tagasi). Olen küll ammustel aegadel matka ka Varessaarest alustanud ja raba läänekaldal lõpetanud, kuid mitte kordagi oma 37 aasta Muraka raba matkade ajaloo jooksul pole matkanud korraga edasi-tagasi. Et teisel päeval (milleks oli halb ilmaennustus) mitte liialt pikk tee üle raba ees ei ootaks, otsustasime seekord uue marsruudi kasuks. Olen seda rada vaid kaks korda kasutanud - 37 aastat tagasi oma kahel esimesel Muraka raba ületamisel ja neist oli ka esimene kord talvel suuskadega ning seega vaid üks kord omal jalal rabas. No mis seal ikka, on ka minu jaoks avastamisrõõmu! Plaanisime esimesel päeval teha Suurelt laukalt põike ka Ilusatele laugastele ja teisel päeval tagasiteel aja võitmiseks minna mööda kõva maad Kotkanina tippu ja sealt siis üle Suure lauka algusesse tagasi.
Meie rada
Sirli ja Priit tulid Tartust otse kohtumispunkti Püssi teeotsas, ülejäänud startisid Jõgevalt. Suure Rannapungerja-Rakvere tee pealt sai raba suunas sõita veel oma 9 kilomeetrit. Parkisime autod teeserva, vinnasime kotid selga ja läks. Algus oli küllalt hiline (veidi enne 12), sest kuna üle raba oli seekord lühem tee, ei pidanud me vajalikuks liiga varast üles tõusmist. Martin pidi ju Tallinnast rongiga tulema. Esmalt ragistasime harvesteri jälgedes piki raiesmiku serva. On ikka lapitekk küll, kui aerofotolt vaadata - metsa on hoolega maha võetud. Pika otsimise peale leidsime mõned sobivad toikapuud ka.
Raiesmiku servas
Ja siis - täiesti ootamatult - esimene looduslik takistus. Mul oli küll varasemast meeles ja ka aerofotolt oli näha, et enne raba tuleb kraav ületada (mul õnnestus eelmisel korral sinna veel sissegi kukkuda). Kuid et see nii lai oli - sellist mälestust küll ei olnud! Mitte kraav, vaid suisa kanal ja nagu hiljem kaardi pealt nägime, tegelikult Ojamaa jõe ülemjooks. Kuidas ta minu mälestustes hoopis kitsam oli, jääb ilmselt siiski mõistatuseks. Ehk on allpool mõni kopratamm? Või on soode taasniisutamise projekti raames mingi tamm kuskile tehtud? Arvestades tänavust kuiva suve, ei tohiks ükski kraav nii vett täis olla. Ja mujal ei olnud ka.
Mõned juba pidasid plaani hakata puid langetama, kuid läksin veidi allapoole luurele - ehk on mõni sobiv puu ise üle jõe langenud. Poolsada meetrit eemal selline leiduski. Paistis, et keegi oli seda palki samal otstarbel kasutanud, sest seal kõrval oli ka parajalt pikk toigas, mida sai jõe ületamisel toena kasutada (meie omad toikad olid selleks veidi lühikesed - nii sügav oli see kraav keskelt). Ületuse tegi keerulisemaks asjaolu, et palk oli niiskusest üsna libe.
Ojamaa jõge ületamas
Aga üle me kõik õnnelikult saime. Nüüd ei olnud edasi mingit orientiiri. Võtsin tundega suuna selja taha jääva jõega risti ja nii suundusime läbi tavalisest märjast metsast rabametsaks üle mineva metsa raba poole. Peagi vetrus jala all juba turbasammal, siis ilmusid ka kõrkjad ja siis ka jõhvikad. Oi, kui ilusad suured ja kui palju neid oli! Tõsi küll, meie raja suhtes üsna kitsa ribana, kuid ilmselt oleks piki metsaserva liikudes neid küll ja veel olnud. Tegime siis lühikese korjepausi, et ikka õhtul mannavahtu ka teha saaks.
Jõhvikad
Vajalikud peotäied said kiiresti korjatud ja tegelikult ülearugi. Võtsime taas kotid selga ja asusime metsaserva poole teele. Peagi muutusid männid madalamaks ja hõredamaks ning jõudsime avarama vaatega kohta. Mulle on alati rabas meeldinud navitrollalikud pilveviirud. Ja juba sättisidki sellised ennast üle taeva.
Navitrollalikud pilveviirud
Eespool aga paistis taas veidi kõrgem rabamännik. Nüüd tekkis (õnneks!) küsimus, kuidas me tagasiteel õigest kohast metsa sisse läheme ehk jõge ületava palgi üles leiame. Ariadne kombel lõngakera meil kaasas ei olnud. Nii ei jäänud muud üle, kui üks Anna väike kilekott pooleks rebida (et teist tükki hiljem kasutada) ja männi külge lehv siduda. Olgu kohe öeldud, et tagasiteel leidsime oma mõlemad lehvid üles ja korjasime ära (ei jätnud puu otsa).
Niisiis jätkus meie teekond taasa rabamändide vahel Korra tuli meile ette päris korralikult sisse tallatud rada. Kõndisime mõnda aega seda mööda. Jõudes taas männikust välja avanes üle lagedama raba juba vaade Suure lauka ümbruse kõrgematele puudele ja üle raba asuvale Kotkaninale. Kuna nimetet rada viis veidi teises suunas, jätsime selle ja asusime otsima orientiire, mille järgi tagasiteel tulla. Märkasime paari suuremat kaske, aga ... neid paistis ka kaugemal olevat. Kuidas me pärast oma kased ära tunneme? Ei jäänudki muud üle, kui teine kilekotitükike järgmise männi külge siduda ja loota, et see pärast ka nähtav on.
Üksiti tegime ka einepeatuse. Esmalt võileib põske, siis mõned näksid ja lõpuks dopingud peale ning siis võis taas rännakut jätkata.
Võileib
Näks
Doping
Ahjaa, enne veel demonstreeris Sirli, kuidas Tarbatu trennis jõuharjutusi tehakse. Kaitseväe harjutused on vist lihtsamad...
Tarbatu kättekõverdused
Suure lauka suunas kulges päris lihtne maastik. Noh, ilmselt oli oma roll ka möödunud kuival suvel, sest kohati võis märgata ka mõningaid mustema maa laigukesi. Kuigi vanarahva sõnade kohaselt leiab siga alati pori, siis seekord meie ei leidnud. Suur laugas tuli jõudsalt lähemale. Vahepeal jõudis taevas süngemalt pilve tõmbuda. Kaugel paremal nägime oma tavapärase rabamatkamarsruudi alguse Muraka saari. Need kümblesid hetkel veel päikeses.
Muraka saared
Juba vilksatas eespool Suure lauka vesi. Peagi olime lauka kaldal. Silmaga oli kõik kena vaadata, aga kuna hetkel päikest ei olnud, siis ei suutnud fotokas valida tumeda maastiku ja heleda taeva jaoks sobivat režiima ja pildid ei tahtnud esmalt õnnestuda.
Seisime Suure lauka ääres, pildistasime ja pidasime järjekordset puhkehetke. Korraga märkasime kahte lähenevat matkajat. Need olid (nagu hiljem selgus) Alar ja Maire, kes olid eelmisel päeval matkanud ja ööbinud Kotka rabas ning tänaseks valinud Muraka rabarajad ja ööbimise Varessaares. Noh, kui rohkem rahvast ei tule, siis on meil ikkagi ruumi laialt. Vestlesime pisut. Alar kiitis Suurt laugast, meie omalt poolt Ilusaid laukaid. Nii meelitasimegi nad endale järgnema, kuid Ilusate laugasteni nad siiski ei jõudnud, sest olid oma koti Kotkaninale jätnud.
Vahepeal oli päike välja tulnud ja nii õnnestus meil Suurest laukas ka kauneid pilte saada.
Suur laugas
Ujuvad saared Suurel laukal
Aga teekond Ilusate laugaste poole kulges mulle siiski veel üsna tundmatut, tehelikult küll pigem unustatud maastikku mööda. Sai ju kuni üheksakümnendate keskpaigani käidud ikka Ilusatelt laugastelt Suurele laukale ja siis juba Kotkanina kaudu Varessaarde. Millalgi sai päevatee lühendamiseks Suur laugas ja Kotkanina välja jäetud. Nüüd tuligi mul hoolega silmapiiri uurida, et leida selle minu jaoks kõige ilusama Ilusatest laugastes ääres kõrguvaid kuivanud puid. Möödusime mõnest teisest Ilusast laukas ja viimaks ma neid märkasin - taeva poole küünitavad käed. Tegime tavapärase veevõtupeatuse ja puhkasime taas niisama.
Minu lemmik Ilusatest laugastest
Sirli
Priit
Merike
Peagi jätkasime teekonda juba tuntud rada mööda Varessaare poole. Nagu ikka - kippus ka seekord see viimane lõik venima. Olgu siiski öeldud, et kulutasime viimase 1,8 km läbimisele kõigest 45 minutit. Seega olime ikka päris kiired. Tegelikult oli ju enne Varessaaret olev märg heinamaa üsna kuiv ja kergesti läbitav. Lihtsalt laukast võetud vesi rõhus juba väsinud õlgu jne... Selja taha hakkasid kuhjuma mingid tumedad pilved - eks see sundis ka sammu lisama, aga sellest hoolimata venis see heinamaa nagu ikka.
Õnneks jõudsime Varessaarde enne vihma ja tegelikult ka enne meie korterinaabreid. Nemad saabusid siis, kui meil juba pudrupott lõkkel oli. Aga esmalt tuli vahetada jalatsid ja särgid. Ülemisel korrusel ootas meid üllatus. Vana bensiinipaagi sisse ehitatud ahi oli lammutatud (jäetud millegipärast keset tuba) ja selle asemele oli tehtud pliit koos lesoga. Tore kõik, va asjaolu, et pliidi tõmbama saamine oli paras katsumus. Vahepeal tuli ikka toaaknast rohkem suitsu kui korstnast.
Alar ja Maire tegid ettepaneku, et me võiksime hõivata mõlemad ülemise korruse toad ja saaksime nii kõik naridel magada. Nemad aga koliksid alumisse tahatuppa, kus nüüd ka kaks nari ja väike ahi (see juba varasemast) sees on. Tundsime ennast küll veidi ebamugavalt (nagu sissetungijad või nii), aga ettepanekul oli tegelikult jumet.
Leso ja pliit (pliidisuu on teisel pool)
Õhtusöögi ootel kogunesime laua ümber. Niigi meeleolukat õhkkonda tuunisime erinevate öönapsude degusteerimisega ja selle kõrvale Põdra vorsti mekkimisega. Mhh, või oleks pidanud põdravorsti kirjutama?
Õhtune keskutelu
Tatrapuder õnnestus normaalselt, mida kinnitas ka puhtaks kaabitud pott. Järgnes mannavahu vaaritamine. Kahjuks ei olnud mannavahu spetsialisti Marist seekord kaasas ja nii sai mannavaht nii paks, et tuli kohe hakata vahtu lööma. Samal ajal olid ka Alar ja Maire välja tulnud meiega juttu puhuma. Jagasime valmis mannavahtu ka neile. Vestluses selgus taaskord, kui väike on Eesti, õigemini - kui vähe inimesi siin elab. Juba kümnekonna minuti möödudes leidsime täiesti otsimata, lihtsalt jutu see ühised tuttava Maiu. Veel veidi jutukera veeretamist, milles Alar rääkis, kuidas ta juba kooliõpilasena esmakordselt seitsmekümnendate lõpus Varessaarde sattus (minu esimene Varessaare oli 1981. a jaanuaris). Oot-oot, mul hakkas kelluke peas helisema. Kes olid need õpilased, kes ikka ja jälle koos minuga juhtusid Varessaares olema? Oli ju Kohtla-Järvel mingi Karude nimeline koolinoorte matkaklubi. Küsisin Alarilt, kus ta koolis käis ja kui vastuseks tuli Kohtla-Järve, siis käisin Karud välja. No muidugi - Alar on lausa Karude asutajaliige! Vot kui huvitav õhtu kujunes.
Tegelikult läks siiski väljas külmaks ja nii ütlesimegi naabritele Head ööd ning kobisime teisele korrusele.
Mõnda aega lõbustas meid Sirli mängudega Mida võtad kaasa kosmosesse? ja Kas ma saan lennata punktist A punkti B? Seejärel lugesime veidi majaraamatut, eriti kirjanikuhärra Viktori lugusid. Peagi aga tundus, et teisel naril olijate laud muutusid rasketeks ja nii igaüks oma koikusse kobiski.
Öö möödus suht rahulikult, kui jätta välja üks hiir, kes toapõrandal näksipakiga mängida üritas. Palav oli. Olime uut pliiti hoolega kütnud ja nüüd olid talvised magamiskotid liiast.
Igatahes ärkasin alles veidi enne kaheksat (kuigi olin enne ka korra või paar kella vaadanud). Panin ennast riidesse, võtsin kogu söögitegemise kraami kaasa ja kolisin alla. Õues oli pilvine, udune ja vahelduvalt ka uduvihmane. Peagi vuhises lõke ning kaerahelbepuder ning kohvi valmisid kiiresti.
Hommikusöögile järgnesid pakkimine, koristamine, naabrite teelesaatmine ja majaraamatu täitmine Martini poolt. Kui kümnest puudus mõni minut, tegime grupipildi ja asusime teele täitsa ebaharilikus suunas, nimelt Kotkanina suunas.
Kotkanina poole
Esmalt suundusime üle heinamaade, mida ilmselt Metsanurga selts jälle niitmas oli käinud. Edasi paelusid meie tähelepanu metsa vahele suunduvad ATV-jäljed ja aegajalt puudel näha olevad hõbedased triibud. Kuna jäljed suundusid õiges suunas, siis võtsime neid pidi minna. Mingi aja möödudes hakkas siiski tunduma, et võime juba Kotkaninast mööda panna. Kuna vasakul paistis läbi metsa ka heledamat, keerasime otse sinnapoole. Poolesaja meetri pärast saime taas kokku ATV-jälgedega - oleks veel veidi Tarumaa sihti pidi edasi läinud, oleks ka need siia hargnenud. Veel veidi edasi - kui paistis, et ATV-rada suundub rabale - lõikus sellega kitsas rada, mis oli siis õige Varessaare - Kotkanina rada ning mille algust me heinama tipus ei märganud (Anna hiljem ütles, et oli näinud küll, aga ei teadnud, et see on õige rada).
Kotkanina rajal kaunis männimetsas
Jätkasime siis teekonda juba mööda õiget Kotkanina rada, mis on võrreldes kunagisega kitsamaks ja märkamatumaks muutunud. Ilusast kõrgest männimetsast sai kuusik ja siis oligi rabapiir käes.
Ragistasime läbi põõsarivi ja kõrkjate rabale ning taas võttis meid vastu jõhvikate vaip, mis kulges piki rabaserva. Veidi kaugemal juba oli tühjus. Pistsime mõned marjad suhu ja võtsime suuna Suurele laukale. Esmalt tuli ületada Kotkanina alune märg soon, mis tänavu küll mingit pinget ei pakkunud (vahel on seal ikka päris õõtsunud). Aga noh, mõned panid käed maha ikkagi.
Edasine teekond Suure lauka suunas oli sündmustevaene, aga see-eest ilus - huvitaval kombel olid pimedale ilmale vaatamata raba värvid väga ilusad ja erksad.
Värviline ka pilve all
Suure lauka ääres tervitasid meid taas jõhvikaid täis mättad. Ajasime neid kahe käega suhu ja pildistasime. Korjata ei mallanud, sest ilm oli vihma nägu ja nii jätkasime teekonda.
Anna
Jõhvikad
Meie kaks
Jätnud Suure lauka selja taha, muutus peamiseks ülesandeks oma vanu jälgi pidi minek. Vahepeal õnnestus need küll kaotada, kuid juba nägi Priit meie valget lipsukest. Teised veel ei näinud. Aga mõne aja pärast nägime ka meie. Püüdsin leida kõrgemast metsaservast mingit sobivat orientiiri. Märkasin, et neli kuuske on ülejäänutest kõrgemad just meie lipsukese suunas. Seda saaks teine kord orientiirina kasutada.
Orientiirid - neli kuuske ja meie valge täpike männi küljes
Korjasime kiletüki puu küljest ja jätkasime teed. Metsale lähenedes erinevused puulatvades kadusid ja taas tuli oma jälgi ajada. Ega see metsaserv enam õieti ei paistnudki - rabamännik varjas selle. Liikusime oma vanu jälgi pidi ja nii leidsime teisegi lipsukes (võtsime ka selle korralikult kaasa). Edasi jõudsime juba rabaserva jõhvikaväljale, kus tegime 15-minutilise korjepausi. Ja siis tuli päris orienteerumine, sest metsa all polnud meie jälgi enam näha. Võtsin enda meelest suuna eespool paikneva jõega risti (sest nii me eile ka tulime). Noh, kuskil see jõgi ikka vastu tuleb ja küll me selle palgi siis ka üles leiame. Leidsime - jõudsime jõe äärde kolm meetrit palgist paremal. Milline täpsus!
Jõe ületamine oli tagasiteel veel pingelisem kui minnes - tänu hommikusele vihmale oli palk lihtsal väga libe. Aga üle me saime ja nüüd jäi vaid autode juurde ragistada.
Sinna me ka jõudsime ja läbi meie matk oligi. Kummalgi päeval läbisime 7,8 k. Minnes kulus selleks aega 5 tundi 20 minutit ja tulles umbes täpselt 4 tundi. Nii palju kiiremini sai tänu Kotkanina kõvale pinnasele. Ja ega me muidugi vihmahirmus pikki peatusi ka ei teinud.
Igatahes oli tore - nagu rabamatkadel ikka. Uus vana rada oli huvitav ja seda võiks teinegi kord katsetada. Jääks ära igavene peavalu, kuidas autod teisele poole raba saada. Märjema sügisega on ilmselt ka siin atraktsioonid olemas. Ainuke probleem on Ojamaa jõe ületamine, aga küll selle palgi siis ka teine kord üles leiab.
Aitäh hea seltskonna eest - Merike, Anna, Martin, Sirli ja Priit. Matkame veel!
Refuge La Flégère – Le Brévent – Les Houches (hotell Chris-Tal)
22,6 km
9:30 h
Matka viimane päev! Ring ümber Mont Blanci massiivi on sulgunud! Kokku matkasime 11 päevaga üle 80 tunni, seda küll koos igasuguste peatustega, ning läbisime 191 km.
Päev oli taas päikseline ja palav, õnneks olime suurema osa ajast küllalt kõrgel ja nii ei teinud kuumus eriti liiga. Vaid päevatee kõrgeimas punktis Bréventi tipus (2525 m) sattusime külma pilve sisse. Iseenesest oli tõusu normaalselt (nii 800 m kanti), aga viimane laskumine matka alguspunkti Les Houches'esse oli lõputuna tunduv 1500 meetrit. Ja Mont Blanc oli ikka jälle terve päeva otse ees, lõpuks meie kohal. Vaateid ikka otsatult.
Kohtumine Kataloonia ja Baski matkajatega ning ühispilt nendega Eesti taasiseseisvumispäeval on mõneti sümboolne.
Päikeseline päev. Esmalt veidi metsa vahel ronimist, siis väike via ferrata ja siis sisuliselt traavers Chesery järvede juurde. Veel veidi ronimist kuulsa Lac Blanci äärde. Pikem laskumine Flegere tõstukijaama ja refuge'sse. Martin tegi lisaks tuuri Lac Noir ja Lac Cornu juurde.
Päev otsa Mont Blanc, Grandes Jorasses ja muud sõbrad otse ees. Üks vaade ilusam kui teine, ei tea, mida pildistada, mida mitte.
