Pisut ootamatult avastasin seda lugu kirja panema hakates, et tänavune õpetajate rabamatk on juubelivääriline kahekümnes - nii et Oktoobripäike 20! Oli küll alles september, aga päike oli tõepoolest mõlemad päevad truult meiega. Juubelimatka seltskond kujunes tavapärasest pisut väiksemaks. Tore oli sellegipoolest.
Matka alustasime 21. septembri hommikul seitsmekesi: Auli, Janne, Margit, Maive (Põltsamaa ÜG), Einike (Poska G), Lauri (RMK) ja mina. Järgmisel päeval lõpetanuid oli küll kahe võrra vähem, aga seda objektiivsetel põhjustel: nimelt pidi Lauri minema RMK seenepäeva korraldama ja Janne läks talle tugiisikuks.
Sõitsime siis tavapärasesse alguspunkti (59.177585, 27.043320) ja ragistasime läbi võsa Ojamaa jõekest ületava purde suunas. Aga ups, kus see purre siis on!? Polnudki teist enam, vaid jupike oli kaldale kinni jäänud. Juba eakas palk oli ilmselt loodusjõududele alla vandunud. Aga me ei heitnud meelt. Kuna 700 m põhja pool paistis aerofotolt mingi kopratammi laadne moodustis, seadsime sammud sinnapoole. Tegelikult piisas paarist sajast meetrist - kellegi abivalmid käed olid langetanud ühe musta lepa üle jõe. Jõgi oli selle koha pealt küll laiem ja purre vanast õblukesem, aga üle me saime.
Pärast jõe ületamist müttasime vana palgi asukohta tagasi, sest sealt läheb meile tuttav rada raba suunas. Peagi olime rabaservas ja võisime igaks juhuks õhtuse mannavahu jõhvikad ära noppida. Siis veel mõned sajad meetrid ja avanes vaade lagerabale. Tegime siin väikese eine- ja droonipausi. Äärepealt oleksime unustanud kilekoti männi latva siduda - et ikka kodutee ots järgmisel päeval kenasti üles leida.
Lageraba üllatas oma kuivusega. Polnud võimalustki kuskil sisse vajuda. Kohati oli turbasammal lausa valge (kuivast). Leekisime siis otsejoones Suure lauka eel paistva valge kasetüve suunas.
Suure lauka servas oli järgmine pikem peatus. Nautisime päikest, suristasime drooni ja tundsime ennast hästi.
Järgnes matka kõige füüsilisem osa. Nimelt Suurelt laukalt Ilusatele laugastele tuleb kulgeda üsnagi kõrgeid jalatõsteid nõudvat rabamättalist maastikku pidi. Kuigi veidi vasakult saaks ka laukaservi pidi, ei viitsi ju sellist kaart joonistada (et ikka selle kõige ilusama lauka äärde välja jõuda). Rada nõudis vahepeal pikutamist ja ilma nautimist.
Ilusad laukad tervitasid meid uskumatu jõhvikavaibaga. Täitsime oma veepudelid. Einike tormas jõhvikaid korjama ja ei märganud laukaserva kraavikest. Selle eest maksis ta märgade jalgadega. Mina ja Janne nautisime ujumist. Vesi oli ebatavaliselt soe. Kuigi ööd olid juba üsna jahedad olnud, oli ju eelmiselgi nädalavahetusel vaid mõni kraad alla kolmekümne kraadi, nii et ujumine oli mõnus! Lisaks sai drooni lennutatud ja taaskord ennast lihtsalt hästi tuntud.
Grupipildi tegime muidugi ka.
Järgnev sumpamine Varessaare poole kulges kärmesti, sest sumbata polnud vaja isegi mitte Varessaare alusel kummikukatkumisväljal. Varessaare tervitas meid tühjana. Meile see muidugi meeldis. Hõivasime ülemise korruse toad ja seadsime ennast sisse. Järgnes tatrapudru vaaritamine ja muidugi mannavahu kloppimine. Schwurri pakuti ka (CHrütli Schwur - der einzigartige Schweizer Kräuterliquer).
Mõned käisid rabaservas loojangut püüdmas. Droon nägi seda otse Varessaare hoovilt üle kauguses sillerdava laukarea niiviisi:
Järgnes hubane küünlavalgusõhtu majaraamatu sirvimise ja matkamõistatuse ja niisama jutu veeretamise saatel. Õhtuse hambapesu ajal kuulsin kuskilt Kotkanina kandist midagi automaadivalangu laadset, kuid ainsaks kuulmiseks see jäigi. Peaaegu täiskuu kerkis Varessaare kaasiku tagant ja paistis läbi akna otse minu peale. See meeldis unest ärganud kärbestele ja nad kiusasid mind täiega.
Hommikul tervitas meid selle sügise esimene hall. Kuigi päike paitas juba puudelatvu, suurenes hallaga kaetud pindala veel mõnda aega (esmalt oli halla laiguti, hiljem praktiliselt üle terve heinamaa). Hommikupuder valmis kiiresti. Nii said Lauri ja Janne peagi asuda teele Mustassaare poole, et sealt RMK seeneüritusele suunduda.
Hiivasime siis kotid selga ja võtsime suuna Kotkaninale. Kotkanina männikus sai taaslavastatud kuulus Šiškini maal "Hommik männimetsas" (rahvasuus tuntud ka kui "Kolm karu"), millel on kujutatud emakaru kolme pojaga.
Lootsime vargsi, et vähemalt Kotkaninalt rappa suundudes on soo märjem, et ka Maive kui rabauusik saaks veidi närvikõdi, kuid võta näpust - märest sai vaevata üle keksida. Ja Suur laugas lähenes ikka väga kiiresti. Vahepeal tehti kohaliku bonsai kõrval portree-, sõbra- ja muid pilte.
Suure lauka kirdenurgas tegime tavapärase peatuse - et jõhvikaid korjata (peatuskohas hõredalt, kuid 10 m kaugemal jälle nagu maha valatult), veelkord drooni šwurrida ja lihtsalt päeva nautida. Ööga oli osa jõhvikaid pehmeks läinud - hall oli ka siia ulatunud. Huvitav oli asjaolu, et isegi huulheinad olid veel täies ilus. On ikka tõesti soe sügis olnud.
Teekond jätkus juba rabaservas paistvavalge kilekotikese suunas. Ühe koha peal oli tõepoolest veidi märjem, nii et osad meist otsustasid kase kaudu ringi minna. Asjata. Ka see vähe märjem koht kandis kenasti.
Üle raba põhja pool aga keerutasid Aidu tuulepargis Sõnajalgade tuulikud (Puuluup: Iga päev tormad sa Aidu kohal ringi....)
Meie mõnusa matka video on siin:
