Jälle kanuuga Võhandul (või Võhandus?)

Et kõik ausalt ära rääkida, peaks tegelikult alustama tutipäevast. Kui tõmbasin oma viimases tunnis 12. klassiga otsi kokku ja ütlesin, et hakake nüüd siis minema, vaatasid nad korraks üksteisele otsa ja siis küsis Karl, kas me sel kevadel matkale ei lähegi. No minu esimene reaktsioon oli, et sügisel juba leppisime ühe matka kokku, mis ära jäi ja et mul nagu pole plaanis. Aga ära nad mu rääkisid ja nii andsingi nõusoleku 15.-16. juunil nendega kuhugi minna. See oli ka ainuke meile ühine sobiv ajavahemik, mis sest, et pühapäev-esmaspäev. Kui küsisin, kuhu siis minna tahate, koorus sihiks välja kanuumatk Võhandul. Ju siis jäi eelmise kevade matkast sinna meeldiv mälestus.
Pühapäeva hommikul tuli Timo esmalt mulle järele - mul ju seda ühiskola (toidud-potid) palju kaasa vaja vedada ja edasi siirdusime kesklinna, kus kohtusime ülejäänutega. Läksime kahe autoga: Timo autos oli peale minu veel Gert, Arlese autos aga Erki, Indrek, Sten, Egert, Karl ja Aleks.
Marsruut oli sama nagu eelmiselgi aastal: start Kääpal ja lõpp Reo sillal.

Kui Kääpale jõudsime, siis selgus, et seekord on Ahjamatkade poolseks organisaatoriks esimesel päeval Janek, teisel päeval aga eelmisest aastast tuttav Peeter. Mitmete asjaolude tõttu polnud meil seekord ka saatjat (esimeseks päevaks me teda ei tellinudki, aga saime suurepäraselt ka teisel päeval ise hakkama).
Esmalt toimetasime autod laagripaika Leevi lõkkeplatsile, seejärel viis Janek läbi kiire õppuse, kuidas ohutult kanuutada ja siis veele! Ilm oli esmalt küllalt vilu, päeva peale tuli aga päike ka ikka välja. Madalal jõesängis oli ka tuulevari, nii et kuigi õhutemperatuur oli madal (~15 kraadi), polnud siiski külm. Esmalt kulgesime tasapisi lookleva jõe rahulikel voogudel ja plärasime niisama. Siis hakkasid tulema eelmisest aastast meeldejäänud ümberajamiste kohad, kuid jaheda ilma tõttu polnud kellelgi erilist tahtmist märjaks saada. Õnneks, sest Moos oli siiski üsna aktsioonis. Olin ta peale üsna kuri ja ütlesin, et kui märjaks saame, siis pole pärast poolt klassi lõpuaktusel. Mõnd aega see isegi toimis ...
Aegamööda hakkas aga kõigil kõht tühjaks minema ja nii ei jõutud kuidagi pannkoogilõunat ära oodata. Eelmisel aastal einestasime Pindi silla all. Õnnetuseks hindas Janek meie tempot liiga kõrgeks ja oli pannkoogid toimetanud hoopis Paidra tammi juurde. Nii pidime tühja kõhuga edasi kütma. Enne Paidrat õnnestus mul jälgida põnevat vaatemängu: noor havi haaras särje ristipidi suhu ja ei osanud edasi midagi pihta hakata. Ei märganud ta tükk aega ka meid teda uudistamas. Kui märkas, siis kadus kui tina tuhka koos särjega.
Viimaks jõudsime Paidra tammini, lohistasime kanuud kaldale ja asusime pannkookide kallale. Kõhud täis, lükkasime kanuud uuesti vette ja võtsime ette viimase lõigu laagriplatsini. Taevas oli üsna klaariks läinud ja ilm mõnusalt soe. Nii juhtuski, et Moos otsustas oma kurjad plaanid ikkagi ellu viia. Noh, ma olin õnneks üsna valmis ja vesi oli ju tegelikult soe. Vedasime siis oma paadi kaldale ja kallasime tühjaks. Aga ega Moos enne ei jätnud, kui oli kõik paadid kummuli keeranud. Õnneks oli koht üsna madal ja sobivate kallastega. Kuna Janek oli mulle telefoni jaoks veekindla ümbrise andnud, siis sain teha mõned telefonipildid.

Võhandul ja Võhandus

Kuna see oli ainuke koht, kus pilte tegin, ja Janek tegi vaid grupipildi Pindi sillalt, siis panen selle koha peale veel mõned pildid ritta.

Aleks ja Egert

Karl ja Sten

Arles ja Indrek

Timo ja Gert

Kui elevus viimaks rauges, jätkasime lookleval jõel teekonda Leevi lõkkekoha suunas. Ei kulunudki palju aega, kui kõrge kallas paistma hakkas. Päevateekond kujunes koos peatuste ja suplusega 4,5 tunni pikkuseks. Parkisime kanuud ja ronisime lagunevast trepist üles.

Meie laevastik

Janek jättis meid peagi omavahele. Esmalt pandi kuivad vormid selga ja laoti kõik märg kraam kuivama.

Kõik see kraam on märg

Siis pandi lõke käima ja asusime makarone keetma. Said teised nii head, et ei jäänud mitte ühtegi järgi.

Makaronide keetmine

Veel läheb veidi aega

Makaronidele järgnes tee, mis ei osutunud seekord eriti menukaks - ilm polnud ju higistama ajanud ja pealegi oli igaühel mingeid karastusjooke kaasas. Tähelepanu pälvis hoopis meie paadis keskmise pingi toestamiseks kasutatud Hello Kitty roosa pall, millega mängiti ohjeldamatult mingit mulle tundmatut mängu.
Mina sisustasin seda aega jalutuskäiguga piki teeäärt ja esimeste metsmaasikatega maiustamisega. Õhtu lõppes loomulikult lõkke ümber istumisega. Mina ei pidanudki lõpuni vastu - enne olid olnud kiired päevad ning eelmisel õhtul Jõgeva Põhikooli esimene lõpuaktus, mis osutus tänu kohatule puändile üsna häirivaks ja seetõttu ka väsitavaks. Saidki noored veidi omaette olla. Ahjaa - tänu mõningasele tuulele polnud seekord sääseparvi meid ründamas, mis oli ju tore.

Lõkkeõhtu

Hommikul ärkasin ikka enne teisi ja tegin lõkke üles. Aga mitte eriti vara - vesi läks keema 8.20, mis oligi paras aeg äratuseks. Nii saime kenasti poole kümneks asjad autodesse pakitud ja uuesti veele asutud.
Leevi veehoidla lõik on alati mind paelunud võimalusega piiluda jõeäärsete majapidamiste köögipoolt - nii ka seekord. Hommik oli soe ja päikseline, kuid juba Leevile jõudmise ajaks tõmbus taevas tihedalt pilve. Tassisime kanuud ümber tammi ja siis algas see, mis teeb kogu selle marsruudi eriti paeluvaks - kärestikud ja vanad veskitammid. Seekord ka võidujooks vihmapilvedega, mis meid siiski säästsid, pakkudes vaid paar tiba peenemat sorti vihmakest. Ja muidugi taaskord võitlust Erki ohjeldamatu sooviga meile soovimatut suplust pakkuda. Olin selle peale lausa tõre, nii et Erki isegi küsis, mis mul viga on. Õnneks loobus ta viimaks meie ümberajamise plaanidest ja tegelikult olid kõik ka kärestikel ja veskitammidel nii osavad, et vaid paaris kohas pidi mõni jalgupidi vette ronima, aga paadid jäid kõik püsti. Kahjuks pole sellest kenast päevast ühtki pilti. Olgu siis korra üles loetletud kõik veskitammid, mida forsseerisime: Ojasuu, Lauri, Kassi, Viira, Viia ehk Süvahavva, Reo. Vist said kõik. Mulle on alati Viira kõige hullem tundunud, aga Peeter pidas miskipärast Süvahavvat hullemaks. Maitse asi. Muidugi nautisin ikka ka kõrgeid liivakivipaljandeid, kuid aasta lindu (jäälindu) ei õnnestunudki seekord kohata.
Viimane lõik pärast Süvahavvat on tegelikult juba üsna tüütu. Kärestikke enam pole ja vaid mõned langenud puud pakuvad pisikest laveerimisvõimalust. Aga Erki otsustas ka lebotamisest loobuda ja asus hoolega kühveldama. Nii lendaski viimane lõik üsna kiirelt, peagi hakkas paistma kõrge Reo sild ja läbi meie matk oligi. Päevateekond 5 tundi ja veidi pealegi.
Peetrit veel polnud, aga saime kanuud kenasti puhtaks pestud ja siis tuli esimene tihedam vihmahoog. Veidi aja pärast saabus ka Peeter ja autojuhid läksid siis koos temaga autode järgi. Meie aga  kükitasime silla all vihmavarjus. Tihedas vihmas ronisime poole tunni pärast ka autodesse ja sõit läks kodu poole.
Nüüd oli see tõesti selle klassi viimane matk. Pidi ju juba eelmise kevade kanuuretk seda olema, aga juhtus ju nii, et olin ikkagi ka oma poisteklassi juhataja Jõgevamaa Gümnaasiumis edasi. Nüüd aga on neil kõik eksamid juba seljataga ja ees ootamas uued kõrgemad ja kaugemad koolid. Nende kahe päevaga oli enamusega juttu ka tulevikuplaanidest. Eks sügisel ole näha, kas need ka teoks saavad. Mõned võtsid korraks üles ka võimaluse sügisel koos rappa minna. Eks aeg näitab, kas sellest plaanist ka asja saab, kokku me midagi ei leppinud. Kui see matk peaks toimuma, siis on kindlasti tore nendega kokku saada. Aga siis pole see enam meie klassi matk, vaid juba sõpruskonna matk.