Suusamatk Muraka rabas e Jäljed lumel vol 4

Tänavune suusamatk sai uhkelt välja kuulutatud juba Jõgeva Põhikooli õpetajate jõulupeol detsembri keskel - et kõik ikka oma aega planeerida oskaksid. Tõsi küll, see aeg oli veidi ähmane: "veebruaris, kui lund on". Lumi ja külm olid jaanuaris, veebruar aga algas suisa rohetava muruga. Kuid siiski hakkas kuu keskpaigast tasapisi lund koguma ja nii saigi matka aeg täpselt paika pandud: minek on 27.-28. veebruaril. Registreerimine tõi aga oodatud suure huviliste hulga asemel kokku vaid neli kanget vanakooli matkajat - Eve, Mare, Marise ja minu... Egas midagi, ise nad teavad (või siis ei tea), millest ilma jäävad.

Startisime Jõgevalt kell 10 ja pool kaksteist olime suusad all, rabaserva kraavi ületamas. Lund oli rabamännikus ohtrasti, põdrajälgede järgi vaadates oma 40 - 50 cm. Tegime lühikese lõike vasakule, et tihedas männitihnikus vähem ragistamist oleks ning siis  - anna aga tuld. Ilm oli kena - vahelduv pilvisus, temperatuur napilt miinuspoolel. Peagi avanes silmale vaade Iissaare kuplile ja jõudsime ka Iissaare laugasteni. Nagu ikka, paelusid siin laukaservadel kõrguvad kuivanud männitüükad.

Iissaarest mööda saanud, võtsime suuna juba Kaasiksaare läänepoolsele servale. Vasakul paistis Kübarsaar ja kaugemal Rauasalgad, hiljem kerkis Hundiaugu saare tume viirg. Silm ei tundnud aga ära Muraka saarte künkaid. Noh, tagasiteel see-eest tundis - olin neid eelmisel päeval pidanud rabaservaks. Paremal paistis Mäurassaar ja sügisese ajaloolis-kirjandusliku jõhvikaretke marjaväli.

Vahepeal kiskus korraks ilma pilve ja tuuliseks, kuid õnneks oli tunni aja pärast taas soe ja mõnus. Mitmete peatuste ajal kogusime D-vitamiini (suunates koonukesed päikese poole) ja nautisime kaasavõetud menüüd. Marel oli meremehe võileib praemunaga, Marisel tõsine seemnekoorikleib tundmatu sisuga, Eve aga lausa kolmekäiguline lõuna (mille kõik komponendid olid millegipärast jasmiiniteega).

Kaasiksaare tagusest rabamännikust läbi saanud, jõudsime Pardilaugasteni ja sealt hakkas Kotkanina juba paistma ning jõudsalt lähemale tulema. Selja taga kaugenesid tasapisi Rebaseuru künkad. Veel üks söögipeatus...

Ja siis, kui Varessaare kuusk juba kerkima hakkas, kõlas korraga hüüatus - tulge tagasi, hädaolukord! Selgus, et Mare oli suusa pooleks astunud. Seejuures nii õnnetult, et ei aidanud ka parandamine. Oleks kuskilt otsa poolt, oleks saanud vineeritükikeste ja MacGyveri teibiga kokku lappida, aga suisa kanna alt. Eve ulatas Marele oma abistava käe (st suusa) ja liipas ise katkise suusaga viimase kilomeetri-poolteist Varessaarde.

Kohale jõudsime kella poole viieks. Maja oli tühi, viimased külalised olid käinud paar päeva varem. Nagu tavaks saanud, oli tuba taas koristamata... Mare pidas veidi iseendaga nõu ja otsustas siis järgmiseks hommikuks endale Rasmuse autoga järgi kutsuda. Rasmus aga ei lubanud emal matka pooleli jätta, vaid teatas, et tuleb kohe uute suuskadega. Nii läksidki Mare ja Eve Rasmusele vastu, mina ja Maris aga jäime toimkonda - koristama, puid tegema, ahju kütma ja viimaks siis ka kokkama. Vahepeal keerutas laia lund, mis tegi pisut murelikuks - kas homme ikka autoga metsast välja pääseme. Õnneks selgus järgmisel päeval, et raba lõunaservas polnud lumehelvestki langenud.

Kui Mare ja Eve viimaks veidi enne kaheksat kükloopide välkudes tagasi jõudsid, selgus, et tee oli Mustassaarest kuni Reissaare teeristini lahti ajamata ja nii kujuneski nende teekonnaks edasi-tagasi ligi 12 km. See on rohkem kui meie päevane teekond üle raba (11 km).

Õhtusöögiks oli traditsiooniline tatrapuder, mis tänu väsitavale päevale tundus väga hea. Kõrvale siis tee ja pisike tudunaps. Maris luges enne uinumist ka valitud palu majaraamatust ja Viiu Härmi luulet. Uni ei tahtnud mul siiski nii lihtsalt tulla, sest hiir(ed) krabistasid ja keegi naistest norskas mehiselt. Hommikupoole ööd, keset kõige magusamat und kella 4 paiku kuulis lõpuks Eve hiir(t)e krabistamist ja hakkas hiirehirmust unetuna Marele matemaatilisi küsimusi esitama. Öö lõppes sellega, et seitsme ajal ronisin välja lund sulatama ja hommikust kaerahelbeputru tegema.

Hommikuste toimetustega saime valmis kella veerand kümneks ja tagasitee võis alata. Lagedamal rabal oli tegu eelmise päeva jälgede leidmisega, sest need olid täis tuisanud. Ka oli ilm sula ja lumi ei tahtnud hästi kanda. Nii vajuski jalg pea igal sammul rajast läbi. Ka ilm oli muutunud - valdavalt pilves ja üsna tugeva vastu- või külgtuulega.

Sellegipoolest oli matkata mõnus, bonsaid olid kaunid ja meel hea. Muide, Marise sõnul olid kunagi mingisse Eesti rappa viidud jaapanlased küsinud, kes nii paljude bonsaide eest suudab hoolt kanda... Raja viimasel kolmandikul hakkas ka päike ennast taas sagedamini näitama ja tuul vaibus rabamändide ladvus.

Ja siis jäidki kõik need kauni nimega saared selja taha ning raba lõunaserva metsaviirg tõmbus muudkui lähemale. Iissaare laugastel võtsin veidi aega mõne pildi tegemiseks ja looduse nautimiseks. Aga tüdrukute seljad kadusid juba rabaservamännikusse. Tõttasin neile järele ja peagi oligi matk läbi. Tagasitee võttis aega 3 tundi 45 minutit ja GPS näitas raja pikkuseks 10,54 km.

Saapad vahetatud, suusad-kotid autosse ja siis koduteele.
Järgmise korrani!