Jõgeva Põhikooli õpetajate tänavune õppeaasta lõpu väljasõit viis meid Aidu karjääri. Olen seal mitmel korral matkamas käinud, aga tavapärasel viisil, st jalgsi. Nüüd oli tellitud seiklusfirma Adrenaator kaudu karjääri safari. See tähendas kaatritega kanalitel ja maastikumasinatel karjääriteedel kihutamist.
Üksjagu informatsiooni karjääri, põlevkivi kaevandamise ja Eesti energeetika kohta jagati ka. Näiteks põlevkivi õli tootmisest: 1 tonni põlevkiviõli saamiseks kulub 8 tonni põlevkivi; seejuures kulub 120 tonni vett. Põlevkiviõli kasutatakse külmas kliimas (nt Norras) laevamootorite kütusena, sest erinevalt tavalisest diislist ei muutu see paksuks. Praegused kanalid on kunagised karjääri teed. Kaevandatud põlevkivikiht oli ca 3 m paksune ja paiknes karjääri põhjaservas ca 7 m sügavusel, kuid lõunaservas 25 m sügavusel. Pärast kaevandamise lõpetamist täitus karjäär veidi rohkem kui aasta jooksul veega. Kanalite sügavus põhjaservas on 3 m, lõunaservas 18 m. Kõrvalasuvast Ojamaa kaevandusest veab transportöör põlevkivi Kohtla-Järve õlitehasesse. Transportöör on Euroopa pikim (13 km) ja veab tunnis ca 400 - 700 tonni põlevkivi.
Kuigi hommikul oli ilm veidi vihmane, tuli lõpuks päike ikka välja. Oli tore ja õpetlik päev.
Paar nädalat tagasi selgus minu jaoks veidi ootamatult, et Jõgevamaa Gümnaasiumis on 10. juunil ette nähtud klasside väljasõidud - kas siis ekskursioonid või matkad. Raha anti ka 15€ õpilase kohta. Arutasime kaasklassijuhataja Kristeliga veidi asja ja leidsime, et Jussi nõmm ja järved oleks paras sihtkoht. Õpilastele ideed välja käies selguski, et keegi pole seal käinud. Lootsime mõnusale soojale suveilmale, et Jussi Väinjärve ääres mõnusalt päevitada, ujuda ja grillida.
Tegelikult oli ilm küll veidi heitlik, kuid julgemad said siiski ujumas käidud. Aga ikka veel kevadiselt värske rohelus, linnulaul ja palju kauneid lilli, järvedest ja oosidest rääkimata! Oli tore klassimatkapäev!
Ka tänavu toimus Jõgevamaa Gümnaasiumi valikkursuste nädalal "Matkamise aluste" lühikursus. Esmalt kaks päeva teoreetilisi loenguid ja rühmatöid koolis ning seejärel seljakotiga kahepäevane jalgsimatk Piusa - Nohipalo - Meenikunno - Ilumetsa matkarajal (kokku 32 km).
Eriliseks tegi tänavuse matkakursuse asjaolu, et osalejate hulgas oli tervelt kolm vahetusõpilast Saksamaalt: Hanna, Nick ja Magdalena (Hanna oli seejuures Hiiumaa gümnaasiumi vahetusõpilane). Meie koolist osalesid Liisa, Karola, Kerli, Janeli, Greete, Johanna, Markus, Mattias, Elar, Teet ja Janar.
Huvitav oli ka tutvustusringi ajal selgunud tõsiasi, et praktiliselt kõigi matkakogemus piirdub vaid jalutuskäikudega looduses. Vaid Magdalena oli skaudina käinud paarikümne kilomeetrisel matkal. Olin seetõttu enne matka mõnevõrra murelik, et kuidas noored toime tulevad. Aga olgu kohe ära öeldud, et väga hästi! Grupp osutus ühtlaseks ja toredaks.
Matkale (ja tagasi) pidime õnnetuseks sõitma Jõgeva ja Tartu vahel Elroni asendusbussiga. Mahtusime siiski peale ja jõudsime ka kenasti Tartus Piusa rongile ümber istuda. Erinevalt paljudest varasematest kordadest oli rong seekord üsna hõre, st teisi gruppe ei olnudki.
Piusal vaatasime taaskord tädi Sirje juhendamisel filmi ja külastasime Muuseumikoobast. Koobas oli meeldivalt jahe. Seejärel kotid selga ja teele!
Esmalt siis ikka läbi päikeses kuumava karjääri. Õnneks oli võrreldes eelnevate päevadega õues veidi jahedam - rongi termomeeter näitas kõigest +27 kraadi. Vahepeal katsid päikest ka pilvetupsud ja põlluvaheteedel puhus tuuleke.
Esimesed käiguvahed läksid lennates. Kahjuks peab märkima, et meie traditsioonilise esimese peatuskoha tamme oli keegi maha lõiganud. Nii et otsisime varju paarkümmend meetrit eespool kasvava kasekese alt. Tamme laia võraga võrreldes oli kase poolt heidetav vari kiitsakas.
Põlluteede ääri palistasid õitsvad kellukad ja karikakrad. Ühel suuremal põllul hakkas kartul juba õitsema (ilmselt olnud loori all?), samas teisel alles mullati ja polnud ükski varrejupp oma nina mullast välja pistnud.
Metsateedel oli erinevalt põlluvahest hirmus palju sääski; parmude hulk oli siiski kaunis tagasihoidlik. Mingil määral oli kohati siiski ka tuulekest. Viimased käiguvahed olid RMK teedel üsna kurnavad, sest teed oli hiljuti hööveldatud ja seetõttu veeres jalge all massiliselt kivikesi.
Aga nagu juba alguses mainitud sai, olid kõik tublid ning paar viimast kilomeetrit Nohipalo Mustjärveni said päris kergesti võidetud. Abituriendid Elar, Mattias ja Markus olid vist võtnud eesmärgiks kõigi tuju üleval hoida ning nende naljatused ei vaibunud hetkekski. Oma osa oli muidugi ka Janeli kepikesel, mis kahjuks teise päeva viimasel kilomeetril pooleks murdus. Muide, kui esitasin oma tavapäraseid loodusalaseid küsimusi, siis oli Elar see, kes oskas vastata. Loodetavasti jäi ka teistel nüüd ühteteist meelde.
Laagripaigas õiendas esimese lõkkeaseme juures üks (nagu hiljem selgus - venekeelne) mees. Tagumise juures oli aga üks suur telk püsti pandud; inimesi polnud näha. Mõne aja pärast nad siiski tulid, kuid lõpuks läksid minema. Ka eespool lõket teinud mees lahkus. Nii et olime privaatses laagripaigas.
Hõivasime siis kaks keskmist platsi. Noored tõttasid kohe telke püstitama, mina eelistasin alustada suplusest järves, et higi maha loputada. Ka on alguses vesi segamata ja seetõttu soojem. Mustjärvele on iseloomulik temperatuuri hüppekiht (termokliin). Pinnalt on vesi hästi soe (tume vesi soojeneb kiiresti), altpoolt aga märksa külmem. Telgis pandi siiski kiiresti püsti ja kursuslased sättisid ennast ujuma. Teet ja Janar mulistasid kohe pikalt ning lubasid veel ööselgi ujuma minna. See käik jäi neil millegipärast küll ära.
Järgnes tavapärase tatrapudru vaaritamine. Poisid tegid edukalt tutvust RMK punase pakulõhkumissüsteemiga. Kui ka tee valmis, istuti lauda. Putru oli küll veidi palju saanud ja veidi sai seepärast karule viidud, kuid tee joodi tilgatumaks ning hiljem tegime teise potitäie veel, mis ka otsa sai.
Väheste soovijatega sai tehtud ka tavapärane toidu alla raputamise jalutuskäik Nohipalo Valgejärve äärde (mis vähem kui kilomeetri kaugusel). Seekord käidi ka seal vett proovimas, st ujumas. Nimelt Elar ja Mattias tegid selle ära.
Laagripaigas oli vahepeal arenenud erinevate hõrgutiste lõkkel valmistamine (mh grilliti juustu ja maisi, vorstikestest ja vahukommidest rääkimata). Greete hoolitses minu eest ka - pakkus aga vorstikesi ja vahukomme. Kuna mul olid oma vorstikesed ka kaasas, siis piirdusin vahukommiga (mulle meeldib see niisama, ilma kärsatamata).
Seejärel keskenduti erinevatele kaardimängudele. Kuna Teet oli ka male kaasa haaranud, siis peeti ka malelahinguid. Hanna ja Nick mängisid lausa pimedani.
Mina jalutasin järvekaldal ja pildistasin (nagu ikka) kauneid vaateid. Sellest peegeldusest siledal järveveel ei saa vist kunagi küllalt!
Kaardimängu jätkus kauemaks - hoolimata järjest enam ründavatest sääskedest ja viimaks ilmunud väikestest mustadest kihulastest. Neid jätkus hiljem hõredamate võrkudega telkidessegi. Mina tundsin ennast juba unisena ja üritasin magama jääda. Paraku oli väga palav ja nii uinusingi alles kaugelt üle südaöö.
Varavalges aga äratasid mind sookurgede kluugatused ja kägude kukkumine. Nii jäigi uni veidi katkendlikuks ja lühikeseks. Noored magasid vist siiski eale kohaselt hästi.
Kui viimaks seitsme ajal hommikputru keetma sättisin, oli järvepinnal taas imekaunis peegeldus. Pudru ja tee valmimise ajal lasin hommikuses päikeses ka kohvil hea maitsta.
Hommikupudru peale käivad moosid olid pakendatud lapselukuga pudelitesse. Mõnedel oli nende avamisega siiski veidi tegu :-) Aga puder sai praktiliselt otsa. Teed jäi veidi üle ka kaasavõtmiseks (nii see mõeldud oligi). Pakkimine läks enamusel kiiresti ja saime pisikese 5 minutilise hilinemisega pärast poolt kümmet teele asuda.
Sealtsamast Mustjärve tee äärest leidsime ka esimesed punased maasikad; mõned lisandusid pärast ka teel Valgejärvelt Rebasmäe poole.
Meenikunno rabaserva metsas langesime tõelise sääskede terrori ohvriks: pidevalt pidi vehkima ja iga hele laks tabas korraga mitut, isegi kuni kuut sääske. Liipsaare vaatetorni juures selgus kurb tõsiasi, et torn on remondiks suletud. Kuna parasjagu kattis meid põhja poolt mööduva vihmapilve serv (rabas paistis ikka hoolega sadavat), siis tegime hoopis väikese vihmapausi. Sellepärast siis need sääsed ründasid niivõrd ägedalt.
Peagi oli päike taas väljas ja mööda auravat laudteed sammusime nagu saunas. Meile tuli vastu ka paar gruppi nooremaid õpilasi. Kui Mustjärve ääres sookailud veel ei õitsenud, siis siin nad just alustasid. Jõhvikad lõpetasid. Huulheinad olid juba ärganud. Ka soovõhad olid Suure Soojärve kaldal õied lahti löönud.
Loomulikult tuli ka Soojärves ujumas käia. Kõik siiski ei viitsinud riideid vahetama hakata ja tšillisid niisama. Aga mina käisin igatahes ja mõned veel. Siin polnud hüppekihti ning kuigi pinnakiht polnud nii soe nagu Mustjärves, oli vesi mõnus.
Teekond jätkus Päikseloojangu maja suunas ja siis edasi juba Valgejärve poole. Vastu tuli veel üks veidi suuremate õpilaste punt, kes kõnelesid oma vahel saksa keeles. Kuna kõndisin tagumiste hulgas, siis oli keegi Sussanin suunanud meie grupi maanteel taas Mustjärve suunas. Õnneks olid nad jõudnud minna vähem kui 100 meetrit.
Valgejärve ääres toimus järgmine, sedapuhku viimane ujumine. Nüüd vedas suurem osa ennast vette. Kuna parasjagu tabas meid teine pisike vihmahoog, siis ma ei viitsinud ühineda.
Pärast vihmasabinat võtsime ette teise päeva kõige pikema (ca 4,5 km lõigu) Rebasmäe allikale. Peagi hakkas meile väikeste grupikestena vastu tulema gümnaasiumiealisi matkajaid. Selgus, et Viljandi Gümnaasiumi matkamise kursuse omad.
Ka see teelõik sai edukalt läbitud, kuigi Teet jäi mõnevõrra maha. Aga allikal oli tavapäraselt palju sääski. Nii et käisime ja pesime oma näokesed puhtaks ning otsustasime Teetu mitte oodata. Võtsime suuna tee poole ja ennäe - Teet tuligi meile vastu.
Jätkasime teekonda. Peagi olime Põrguväravate juures. Paviljonis tegime väikese peatuse ja tutvusime Eesti meteoriidileiukohtadega. Siis käisime Põrguhaua juures ja tegime ka ühe grupipildi (vt postituse algusesse).
Ja siis viimane kilomeeter Ilumetsa jaama suunas. Tee äärses kraavis õitsevad lilled, samas õielt õiele lendlevad liblikad... Nii see kilomeetrike veeres. Janar, kes muidu oli kogu aeg esimene, lonkis nüüd sabas ja avastas teetolmus kuivanud nastiku.
Jaamas pidime poolteist tundi rongi ootama. Mina sisustasin seda matkavideo monteerimisega (tegin seda esmakordselt telefonis ja täitsa õnnestus). Enamus pikutas niisama või mängis taas kaarte.
Tartus surusime endid suure vaevaga Elroni asendusbussi. No on õnnetus see Elron - nagu ei oleks võimalik piletimüügi süsteemist vaadata, kui palju pileteid on ostetud! digiriik väikese algustähega... Meie bussi pidi peale tavareisijate mahtuma ka kaks JmG gruppi - lisaks meile Tiidu grupp. Aga Jõgevale me jõudsime ja nii meie tore matk otsa saigi.
Matkablogide põhjal tundub, et ka kursuslased jäid matkaga rahule. Blogi raskesinineseljakott koostajad Karola, Kerli ja Liisa igatahes mõlgutavad mõtteid järgmisel aastal pikast matkakursusest osa võtmisest. Vahetusõpilaste Nicki ja Hanna blogi lõpeb aga nii: Kokkuvõttes veetsime kaks imelist päeva maal, meil oli väga lõbus ja me soovitaksime seda matka kõigile. Muide, Nick murdis enne matka käeluu ning läbis terve matka, ikka koos seljakotiga!
Ei teagi kohe, kas see oli nüüd viimane selline kursus? Nimelt on alates järgmisest kevadest ju 9. klassi lõpueksamid kuu aega varem ja põhimõtteliselt peaksid üheksandikud käima tundides sama kaua kui teised klassid. Ehk see tähendab seda, et mul poleks võimalik põhikooli tundide kõrvalt viia läbi Jõgevamaa Gümnaasiumis valikkursuste nädalal matkamise aluste (lühi)kursust. Kahju oleks küll. On see kursus ju toimunud JmG ajaloo esimesest kevadest alates igal aastal (vaid esimesel koroonakevadel 2020 jäi valikkursuste nädal üldse ära). Ja tegelikult on see üks meie valikkursuste nädala kaubamärkidest, vähemalt minu arvates. Aga elame, näeme...
.JPG)
